VABALOG

Äripäev ettevõtlustoetustest kriitilisemalt

Tänane Äripäev üllatas pakkudes lausa kolm ettevõtlustoetuste suhtes kriitilist kirjutist. Otsa tegi lahti Eksporditoetused rikuvad konkurentsi, mis toovad mõned ettevõtlustoetustega seotud küsimused kenasti välja sealhulgas probleemid konkurentsiga ja vormistamisele mineva ressursiga. Täiendavad kommentaarid EAS’i juhatuse liikmelt ja majandusministeeriumi ettevõtluse talituse juhatajalt on samuti valgustavad, sest sisulistele küsimustele mingit vastust sealt ei leia.

Teine, esialgu vist ainult veebist loetav, artikkel on Krimelte juhatuse esimehe kogemusest toetustega Puusaag: keegi pole arvestanud, kui suurt tulu toetused tagasi toovad:

“Kui EAS presenteerib ennast, siis me kuuleme, kuipalju miljardeid kui mitmele projektile on jagatud. Aga ma pole veel kuskil näinud mingeid arvestusi, kui palju need projektid on sisse toonud, millist tulu toodavad firmadele ja riigile. Milline on tasuvus? Kust me siis teame, millised projektid tegelikult toetust vajavad,” märkis Puusaag.

Teema võtab kokku Juhtkiri: Toetused tapavad turumajanduse, mis väärib siin mainimist eelkõige egoistlikel põhjustel:

Headel aegadel, olgugi üllatel eesmärkidel, tehtud otsused ja toetussüsteem vajavad muutmist. Kas või seepärast, et riiklike eksporditoetuste mõju ekspordile on üldjuhul olematu või isegi negatiivne. Nii on väitnud Ülemiste ettevõtlusinkubaatori endine juht Jüri Saar, tuginedes 1989. aastal Maailmapangale valminud uurimusele, mis juhtis tähelepanu tõsiasjale, et eksporditoetused üldjuhul mingites makrotasandi näitajates ei väljendu.

Tegu on inkubaatori blogisse omal ajal kirjutatud postitustega, millele olen ka varasemalt Vabalogis viidanud.

Kõigist neist artiklitest kumab läbi probleem, mis leidis eelmises ettevõtlustoetuste postituse kommentaarides korduvalt rõhutamist: meil ei ole mingit tõsiselt võetavat (avalikku?) ülevaadet ettevõtlustoetuste tõhususe ja mõjuvuse kohta.

Mõne valitud toetusmeetme kitsendatud analüüs võib jätta mulje, et toetusmeede on kasulik ja vajalik, kuid ilma kontrollgrupita ei ole taoline analüüs eriti tõsiselt võetav. Samas võiks päris huvitavaid tulemusi anda juba ainuüksi see, kui võrrelda äriplaanides toodud prognoose (EAS soovib neid vähemalt kolme aasta ulatuses) ja tänast tegelikku olukord. Tulemused võivad olla kargelt karastavad, eriti arvestades sellega, et mingi projekti potentsiaali hindamisel ja rahastamise kaalumisel mängivad üpris olulist rolli just prognoosid. See oleks hea bakalaureusetöö teema mõnele ambitsioonikale tudengile, seda loomulikult juhul kui algandmetele ligipääsu ei takistata.

Kuna jutt juba ettevõtlustoetustele läks, siis mõned asjakohased viited veel.

Eelmise aasta lõpus andis Josh Lerner New York Times’i Freakonomics blogile intervjuu teemal Can Public-Funded Entrepreneurship Work? A Q&A With the Author of Boulevard of Broken Dreams, mis peatub avaliku sektori rollil ettevõtluskeskkonna kujundamisel nagu ka ettevõtlustoetustel:

Decisions that seem plausible within the halls of a legislative body or a government bureaucracy can be wildly at odds with what entrepreneurs and their backers really need. When Australia legalized the venture capital limited partnership structure earlier this decade, for instance, legislators worried that foreign funds or firms might exploit the favorable tax treatment these entities enjoyed. So they required that each company backed by a venture partnership have at least half its assets in Australia. The venture funds found that this restriction handicapped the companies in their portfolio. The entrepreneurs could not expand their software development activities in India or their manufacturing operations in China without putting the venture funds’ tax status in danger, even as they competed against American ventures that made heavy use of “off-shoring.”

Economists have also focused on a second problem, delineated in the theory of regulatory capture. These writings suggest that private and public sector entities will organize to capture direct and indirect subsidies that the public sector hands out. For instance, programs geared toward boosting nascent entrepreneurs may instead end up boosting cronies of the nation’s rulers or legislators. The annals of government venturing programs abound with examples of efforts that have been hijacked in such a manner.

VoxEU avaldas täna William Kerri ja Ramana Nanda hiljutiste uurimuste kokkuvõtte pealkirjaga Entrepreneurial finance and public policy, mis toob muuhulgas välja kolm argumenti, miks avalik sektor ei peaks võitjaid valima:

1. As outlined above, idiosyncratic factors dominate the determination of which firms grow and survive. This implies that policymakers who focus on “picking winners” ex ante through subsidies are unlikely to be accurate in their assessment. Venture capitalists spend their whole lives doing this, and still over 50% of their investments are terminated below cost. Rather, policymakers should focus on structuring competitive financial markets to facilitate experimentation. While potentially less flashy, picking the right system is a far better stepping stone to stimulating entrepreneurship and the associated productivity growth.
2. A growing body of research documents that non-financial factors play an important role in explaining the choice of individuals to become entrepreneurs (e.g. Hamilton 2000 and Hurst and Lusardi 2004). In addition, Nanda (2010) shows that wealthy individuals are more likely to become entrepreneurs because they don’t face the discipline of external finance, allowing them to start weaker or “lifestyle” firms. Subsidising individuals can thus have a perverse effect of encouraging entry or keeping alive lower ability entrepreneurs – who would otherwise have not received credit from the formal capital markets.
3. Finally, the effect of relaxing financial constraints on the growth of firms seems relatively weak. In Kerr and Nanda (2010), we examine these intensive margin effects in the context of the US branch banking deregulations. Figure 1A and 1B document how small the entry size effect was compared to the effect on entry rates. This pattern is robust to controlling for the potentially confounding effect of an increase in smaller entrants. This limited response implies that subsidies to existing firms may not be a useful way to boost growth, even if one could pick winners.

Kõik punktid on pikemalt ja põhjalikumalt kokkuvõtvas artiklis lahti seletatud ja sealt võib leida ka viited Kerri ja Nanda mitmele artiklitele, mis kokkuvõtte aluseks.

Eelmisel nädalal ilmus Äripäeva arvamuslehel Dani Rodrik’ult Riiklikud stiimulid on ajutised, mis on tänaseks kadunud Äripäeva arhiivi, kuid tundus olevat inglise keelse artikli The Return of Industrial Policy tõlge. Rodrik on aktiivse avaliku sektori sekkumise poolt ka varem sõna võtnud ja toob enda artiklis samuti välja kolm soovitust/ettepanekut, ning jõuab lõpuks järelduseni:

The standard rap against industrial policy is that governments cannot pick winners. Of course they can’t, but that is largely irrelevant. What determines success in industrial policy is not the ability to pick winners, but the capacity to let the losers go – a much less demanding requirement. Uncertainty ensures that even optimal policies will lead to mistakes. The trick is for governments to recognize those mistakes and withdraw support before they become too costly.

Avaliku valiku (public choice) probleemid on need, mis teevad teoreetiliselt sobivad ja isegi ideaalsed lahendused parktikas sageli võimatuks, sest ükski poliitika ega meede ei kujune huvidevabas vaakumis samas kui potentsiaalsete kasusaajate ajendid taoliste meedete rakendamist kujundada on enam kui arvestatavad, eriti väikeriigis.

Tagged with:

Categorised as: ...