Veenda ei viitsi, sundida on lihtsam ehk uuest keeleseadusest
Keerulises majandusolukorras, kus avaliku sektori kulutusi tuleb vältimatult kärpida, näivad mitmed ametnikud tajuvat, et nende töökohtade olemas olu ennast eriti ei õigusta. Selle tulemusena kipuvad enda töökoha pärast muretsevad ametnikud muutuma üliusinaks ja -pedantseks, ajama näpuga järge bürokraatlikes vormistusnõuetes sealjuures unustades, et mitte paberid vaid reaalne tegevus on kõige olulisem. Ühtlasi annavad paljud ametnikud endast parim, et ülemused tajuksid töö hulka lõpmatuna. Lisame siia veel kahjuks liigagi levinud veendumuse, et midagi pole tähtsamat valdkonnast, millega ametnik on ennast sidunud ja me jõuame olukorrani, mis kajastub elegantselt uues keelseaduse eelnõus.
Ülar Maapalult ilmus tänases Päevalehes arvamuslugu Keerdus keeleseaduse eelnõu, mis toob välja mitmed uue keeleseaduse eelnõu vastuolud ja absurdsused, mille vastu peaks olema iga täie mõistuse juures inimene, kes ei leia, et kõige algus ja lõpp on see kui vigadeta suudad ennast väljendada:
Riskides astuda vastu keeleradikaalidele tahaks öelda, et keeleseaduse muudatused, mille kohaselt võiks muu hulgas ajakirjanduses ja ka veebisaitidel esinevat keelekasutust karistada, kui see ei vasta kirjakeele normile, on minu arvates tõsiselt läbi mõtlemata. Õigusriigis on lubamatu kehtestada seadusi, mille alusel saaks harimatust karistada, kuid samas öelda, et see on pigem suunava tähendusega ja ega me seda karistamisvõimalust kogu aeg kasutada ei kavatse.
Maapalu artiklis on hulgaliselt näiteid nii Keeleinspektsiooni praegusest tegevusest kui ka keeleseaduse eelnõu potentsiaalset sõnavabadust kitsendavatest punktidest. Mõistagi on kõige üldisemad ja ebamäärased need punktid, mis rakenduvad ettevõtjatele (läbi äriühingute), sest mingit põhimõttelist selgust pole samas kui piirangute (paljuski absurdsetele) tagajärgedele ei näi autorid lihtsalt mõelnud olevat. Pärast taolist väidet on viisakas tuua mõni näide:
§ 36. Keelenõuete rikkumine audiovisuaalse teose avalikul esitamisel
(1) Eestikeelse tõlke puudumise eest võõrkeelse audiovisuaalse teose avalikul esitamisel, telejaamade võõrkeelsete saadete või eestikeelse raadiosaate võõrkeelsete tekstilõikude edastamisel või avalikkusele suunatud rahvusvaheliste ürituste korraldamisel – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
Taolise seaduseparagrahvi kõige otsesem tagajärg on avalikult eestlasteni jõudva välisteoste oluline vähenemine. Kas mitte ei ole enamus PÖFF’ile jõudvaid filme varustatud ainult võõrkeelsete subtiitritega, sest vaatajaskond on sedavõrd väike, et tõlge lihtsalt ei õigusta ennast kui paaril seansil osaleb mõnikümmend inimest? Kui paljud nendest eksootilistest filmidest jõuaks üldse meieni kui neid peab eesti keelde tõlkima ja tõlke puudumisel saab juriidiline isik iga esituse eest 50 000 krooni trahvi? Mitte ükski, sest lihtsam ja mõistlikum on neid siia üldse mitte tuua.
CC Plaza on viimase aasta jooksul filmide kõrval asunud näitama ka ülekandeid ooperi- ja teatrilavastustest, kus eesti keelne tõlge ei ole enamasti praktiline ega võimalik. Oma vaatajaskond on kujunenud ka nendele ülekannetele, kuid kindlasti ei ole see piisavalt suur, et õigustada tõlkimist. Kas taolisi ülekandeid saaks üldse teha kui uus keeleseadus jõustub praegusel kujul? Vaevalt.
Uus keeleseadus võtab paljudelt (eelkõige madalama sissetulekuga) eestlastelt võimaluse osa saada maailma kultuurilisest mitmekesisusest ainuüksi sellepärast, et see pole eesti keelde tõlgitud samas kui ettevõtjad on vastamisi arvestavate kuludega, sest eelnõu koostajad lihtsalt ei huvitav, millised kulutused nende vaimusünnitisega kaasnevad. Ettevõtjad on aga ka tööandjad ja kui suurendada nende kulusid, siis tulude kohalt erilist kasvulootust pole. Täiendavad kulutused tähendavad väiksemat palgafondi ja ühtlasi töökohtade kadumist koos väiksema maksutuluga.
Tõsi, minu eelnevalt toodud näide ei pruugi massiliselt tööpuudust kasvatada, kuid samas oli see vaid üks paragrahv keeleseaduse eelnõust. Ettevõtjaid arvestatavalt piiravaid nõudmisi äriühingutele on eelnõus veel teisigi, mis teevad küsitavaks ka näiteks ekspordile suunatud ettevõtluse, kohalike ettevõtete rahvusvahelistumise ja kohaliku ajakirjanduse elujõulise arengu.
Tänu ühele aktiivsele kommenteerijale sain teada ka Kari’s Journal’is ilmunud keeleseaduse eelnõu seletuskirja lahkavast postitusest, mis väärib samuti lugemist, sest juhib tähelepanu kitsaskohtadele ja vastuoludele nagu näiteks:
Esiteks ei ole seletuskirjas viidatud allikana ühelegi uuringule, millest tulenevalt “Eesti avalikkus” võõrkeelsete siltidega rahul ei ole. Keeleinspektsiooni kaebavad inimesed loodetavast ei moodusta kogu Eesti avalikku arvamust ja ka nende kaebuste puhul ei ole teada kui suur hulk inimesi asjast puudutatud on. Sarnaselt peaks siis ära keelama vägivaldsed filmid, muusika ja muud eneseväljendused, mis mõningaid inimest innustavad kaebusi kirjutama. Tallinna vanalinna välisilme on võõrkeelne, sest seal käivad põhiliselt eesti keelt mittevaldavad inimesed. Ettevõtja paneb oma kohvikule või poele ikka üldiselt sellise nime, mis kliente toob, mitte neid ei peleta. Arusaamatu on ka põhjendus, miks inimestele peab andma infot just tegevuskohanimede kohta eesti keeles: kas riik arvab, et eesti inimesed on nii rumalad, et ei saa aru, kas tegemist on kohviku, panga või poega?
Eraldi väljatoomist väärib aga postituse lõpp:
Seletuskirjast on puudu ka detailne analüüs keeleseaduse võimalikust vastuolust nõukogu määrusega 1612/68. Selle asemel on märgitud seletuskirjas ühe lausega, et “[e]elnõu ei ole vastuolus EL õigusega.
Lõpetuseks tooks aga välja eelnõu seletuskirjast selle osa, mis näib olevat üks läbivaimaid probleem kohaliku ametnikkonna seas igasuguste seadusemuudatuste ja regulatsioonide puhul – arvesse võetakse ainult otseseid kulusid, mis on enamasti tagasihoidlikud ja ignoreeritakse kaudseid kulusid, mis valdaval enamusel juhtudest on oluliselt suuremad:
Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud
Seaduse jätkuvaks toimimiseks on keeleõppe tagasimakseteks mõeldud kulutused (seni 6000 krooni inimese kohta) planeeritud iga-aastaselt Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse eelarvesse, järelevalvet teostab Keeleinspektsioon oma eelarve võimalusi arvestades. Uue redaktsiooni rakendamisega ei kaasne lisakulutusi.
Kellele ei kaasne lisakulutusi? Kõigile neile, kes sunnitud enda tegevust eelnõu valguses ümber vaatama, tegema täiendavaid kulutusi või lausa ärimudelit kohandama? Enamus uue seadusega kaasnevatest kohustustest ei ole vajalikud. Eestlased on piisavalt targad ja haritud, et otsustada ise, milline keelekasutus neid rahuldab ajakirjanduses ja sellele vastavalt teha ka valikuid nagu ka poodide, pankade ja filmide osas, mis neile huvi pakuvad. Reguleerimist vajavad ainult need valdkonnad, kus konkurents puudub ja täna on selleks eelkõige avalik sektor.
Enamus eestlastest ei ole linnupojad, kelle jaoks tuleb kõik läbi mäluda vaid mõistlikud inimesed, kellele ei meeldi kui seadusandjad neid kui lapsi kohtlevad või nende valikuvabadust kergekäeliselt piiravad.
Nota Bene: Osalusveebist saab nii seaduse eelnõu, seletuskirja kui ka asjalike kommentaare – tervelt kaks tükki.
Categorised as: ...
kusjuures… meie keele & kultuuri pikemas perspektiivis säilimise seisukohalt on oluline, et meil läheks hästi. Sellest lähtuvalt tuleks lisada ohtralt võõrkeelseid silte, sest (kui vahest kohvikunimed välja jätta) on meil nendega ikka äärmiselt kehvasti.
Rääkisin mullu ühe Eestist reisijuhti kirjutanud sakslasega e-Eestist ja küsisin omalt poolt, et kuidas meie maa siis ka tundub. Vastas, et no see m-parkimine millest räägid on muidugi lahe aga tema ei leia selle – ega üldse Tallinnas parkimise – kohta mitte kusagilt infot. Ja et ta olla oma ringreisidel õppinud, et vaatamisväärsustele viitavad sildid mille nimes on “kivi” tähendavad, et pärast 5km kruusateed on mingi friggin rock ning ta väldib neid edaspidi hoolsalt. Ning väidetavalt olla talle miskis maakondlikus tur-infopunktis öeldud, et ingliskeelseid materjale kohalike vaatamisväärsuste kohta ei ole sest see on seadusega keelatud vms.
Kaitseme me jee oma keele ja kultuuri säilimist….
Peeter: kahjuks kipub nii olema, et kui külalisele vastu ei tule (näiteks võõrkeelsete siltidega), siis ega nad kenamaid kohti ei leia ning tagasi siia ei jõua. Ja siin me siis varsti istume, üksi enda eesti keelsete siltide keskel.
seadus: ” karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.”
Jüri: “Taolise seaduseparagrahvi kõige otsesem tagajärg on avalikult eestlasteni jõudva välisteoste oluline vähenemine.”
Ei. Trahvid on väiksed ja neidki tegelikkuses ei määrata. Taolise olukorra otsene tagajärg on hoopiski terve seaduse naeruvääristamine. Kui keeleseaduse täitmist tõesti jälgitaks ja järgitaks, ei tuleks sellist postitust nagu sul siin. Loomulikult on seaduse austamise eelduseks mõistlik seadus, mida antud juhul kahjuks pole, aga keeleseadus on selles supis üliväheoluline asi. Võrreldes näiteks autorikaitseseadusega, mis annab ametnikele õiguse inimeste kodudesse tungida ja nende vara riisuda… ja seda kasutatakse. Keeleseaduse peale sülitatakse laias kaares vähemalt terves Kirde-Eestis, koolidirektorid on umbkeelsed, trahvi ei maksa ja ametist ei lahku. Ja koolid on ju ometi riigi osa. S.t. riik ise näitab eeskuju, mis on oluline: keeleseadus ei ole oluline.
“Reguleerimist vajavad ainult need valdkonnad, kus konkurents puudub ja täna on selleks eelkõige avalik sektor.”
Keelevaldkonnas käib ülimalt räige konkurents. Eesti keel pole siin mingis võiduseisus teisi lämmatamas, vaid vastupidi.
Aga muidu ka on see väide sul ikka täiesti pahupidi, sest avalik sektor just nimelt regulatsioonist, piirangutest, eeskirjadest, direktiividest jne. koosnebki. Kauboikonkurents toimib seal, kus regulatsiooni pole, ja näiteks olukorrad nagu otstarbele mittevastav kaup, töö eest palga mittemaksmine jne. lausa nõuavad kas põhjalikumat regulatsiooni või senise regulatsiooni hoolikamat järgimist. Mitmekordselt pahupidi.