VABALOG

Tööseadus, ametiühingud ja palgatase – repliik Pilvrele

Eelmise aasta viimases postituses viitasin kahele artiklile, mis vajaksid mõnede puuduste tasakaalustamiseks täiendavaid kommentaare. Vahepeal on Mikk Salu avaldanud arvamusloo Klassivõitluse pseudoprobleem, mis toob välja põhilise, millele Pilvre ei näi tähelepanu pööravat:

Eurostati abil tehtud võrdlus Euroopa riikide seas, olgu siis töötajatele makstud hüvitiste või kitsamalt palga kategoorias, näitab, et Eesti on tavaline keskmine Euroopa riik. Statistilisest keskmisest isegi kriipsu võrra heldem.

Meil läheb töötajatele mõnevõrra rohkem kui Soomes ja Norras ning mõnevõrra vähem kui Taanis ja Rootsis. Kindlasti ei saa aga öelda, et piruka jagamisel saaksid töötajad vähem ja tööandjad rohkem kui „euroopalik arusaam” ette näeb.

Omalt poolt lisaks aga veel mõned täheldused.

Uuest töölepingu seadusest

Uus töölepinguseadus oli ja on vajalik selleks, et tööjõuturgu paindlikumaks teha. Pilvre toob küll välja, et töötajatest vabanemine on ettevõtja jaoks tehtud valutumaks, kuid jätab mainimata, et ühtlasi võimaldab see ettevõtjal võtta suuremaid riske töökohtade loomisel ehk luua rohkem ja erineva profiiliga töökohti.

Iga töötaja palkamisega kaasnevad kulud, mis tuleb katta ka siis, kui töötajale pole parajasti tööd anda. Enamus ettevõtjaid on arvestanud ajutiste tõrgetega, kuid kindel inimene töökohal (keda ei pea koolitama, harjutama, tutvustama) väärib enamasti riskide võtmist, kuid seda seni kuni ettevõtja saab olla kindel, et töö pikemaajalisel puudumisel, uute tehnoloogiliste lahenduste kasutusele võtmisel või tegevuse ümber organiseerimisel on võimalik töötajatest ilma laastavate kulutusteta vabaneda.

Ükski ettevõtja ei võta endale kohustust, millest hiljem on keeruline või äärmiselt kulukas vabaneda, eriti kui see võib tervel organisatsioonile saatuslikuks osutuda. Pigem pigistatakse enne olemas olevatest töötajatest maksimum välja ja proovitakse kuidagi praktikantidega hakkama saada. Eriti teravalt torkavad need tendentsid silma vastavalt Rootsi ja Prantsusmaa väikeettevõtetes.

Pilvre kirjutab küll töötajate kaitsest, kuid ei pööra tähelepanu töötutele. Jäigem tööturg tähendab eelkõige probleem neile, kellel vähem kogemusi, oskusi ja haridust ning enamasti tähendab see neid, kes kõige rohkem tööpuudusega kokku puutuvad. Tööpuudus noorte seas on aga oluliselt kõrgem just nendes riikides, kus töötajate vallandamine on tehtud võimalikult keeruliseks ja kulukaks.

Ühtlasi tundub solidaarsust kirjutamine ja sellele rõhumine kahvatu kui mitte mõttetu, kui töötutel ei peatuta.

Ametiühingud ja palgatase

Kui Eestis ei oleks palka võimalik langetada või töövõtjad ei läheks sellega kaasa, siis oleks ka töötus oluliselt kõrgem, sest mitmed ettevõtted oleks sunnitud enda tegevuse lõpetama või koondama inimesi, kes saaksid kollektiivse palga langetamise abil enda töökohtadele siiski jääda. Sellist solidaarsust, kus tegu on väikese grupiga, kellel sarnased huvid, mõistan märksa paremini kui mingit ebamäärast tervet riiki (kõigi nende erinevate inimeste erinevate eelistuste ja huvidega) hõlmavast solidaarsusest, mis tundub olevat eelkõige retooriline sõnakõlks.

Mul pole midagi töövõtja õiguste vastu, kuid täpselt samuti on õigused ka tööandjal, kes võtavad iga inimese palkamisega ka rida kohustusi, mis ei tee vahet sellel, kas klientidelt raha laekus või mitte. Kahe teovõimelise osapoole vahelised kokkulepped peaksid jääma nende endi läbirääkida ja sõlmida, sest lõppude lõpuks ei sa kumbki teist osapoolt sundida lepingut sõlmima, ainult veenda.

Ühtlasi vajab meelde tuletamist, et Eestis kuulub ametiühingutesse vaid 14% töötajatest ja kollektiivlepingutega on kaetud 12% töötajatest. Kindlasti on ametiühingute tagasihoidliku rolli üheks põhjuseks nõukogude aja pärand, kuid ühtlasi ei tasu unustada, et valdav osa Eestis tegutsevatest ettevõtetest on väikefirmad. Väikefirmad, kus ametiühingu moodustamine ei ole otstarbekas ega praktiline, sest pidev kohanemine vajab paindlikust ja paindumatus palgaläbirääkimistel teeb kõigi elu olulisemalt keerulisemaks.

Näiteid sellest, kuidas ametiühingute tegevus lõppeb ettevõtte sulgemise või tegevuse kolimisega mõnda teise riiki on küllaldaselt nagu ka näiteid sellest, kuidas ametiühingud soovivad konkurentsi piirata selleks, et säilitada läbi kõrgema hinna lõpp-tarbijale enda kõrgem palgatase. Kahjuks kõrgematest palkadest saavad osa enamasti vähesed, kes kuuluvad ametiühingutesse, kuid kõrgemat hinda peavad maksma ka kõige madalama sissetulekuga inimesed.

Kahetsusväärselt eksitav on ka Pilvre väide, et Põhjamaade kõrgem palgatase on eelkõige ametiühingute poolt välja võideldud. Tegelikus on märksa keerulisem ja peamine palgataseme erinevuse põhjus on ikkagi Eesti enam kui 50-aastane okupatsioon, mis mõjus laastavalt meie institutsionaalsele keskkonnale ja oskustele. Inimesed ja ettevõtted, mis on saanud aastakümneid suuremate takistusteta tegutseda, vastastikuseid sidemeid sõlmida ja uusi turge leida ning pidevalt investeerida nii inimestesse kui tehnoloogiasse on ikkagi peamine põhjus, miks palgatase on nendes riikides kõrgem. Ma julgeks isegi väita, et ametiühingute roll praeguse palgataseme saavutamisel on triviaalne.

Alternatiivselt võiks Pilvre selgitada, miks riikides, kus ametiühingutesse kuulub kordades väiksem osa elanikkonnast on keskmine palka enamusel juhtudest samal tasemel või isegi kõrgem. See torkab eriti teravalt silma just Soome ja Rootsi puhul. Mingist suurest ametiühingute eestvedamisel peetud palgavõitlusest Põhjamaades tõsiselt rääkida ei saa kui toetuda näiteks Eurostatile.

Ikka see mõttetu piruka jaotamine

Minu jaoks jääb ka mõistmatuks, mis peab töövõtjatesse suhtuma sedavõrd üleolevalt ja halvustavalt nagu seda teeb Pilvre ainuüksi sellepärast, et ta ei soovi ametiühingusse kuuluda ja leiab – sageli õigustatult -, et tal on võimalus märksa kõrgemat palka saada kui ta enda õiguste eest ise seisab ja on valmis töökohta vahetama kui olemas oleva töökoha tingimused ei rahulda.

Nagu Mikk Salu enda arvamusloos kirjutas, siis Pilvre peamine probleem näib olevat väärarusaam, mille kohaselt on pirukas alati ühesuurune ja võidelda tuleb piruka jaotamise üle. Töövõtja ja tööandja vastandamine on pikemas perspektiivis ainult teatud erakondade lühinägeliku poliitilise võitluse huvides, eriti kui diskussioon taandub pooltõdedele ja retoorikale.

Mis aga tööandja staatusesse puutub, siis on see ehk äkki praegu kõrgem just selle tõttu, et enamus eestlastest ei ole sunnitud mõtlema marksistlik-leninlikes raamistikes ning paljud leiavad, et  pigem oli töötaja roll varem oluliselt ülepaisutatud ettevõtja omast, keda ignoreeriti jäärapäiselt isegi majandusteaduses kõigest  mõnikümmend aastat tagasi.

Tagged with: ametiühingud, barbi pilvre, klassivõitlus, mikk salu, palgatase, pirukas, töölepinguseadus, tootlikkus, töötus

Categorised as: ...