VABALOG

Nurkliku üleolevalt nürist arvamusloost

Sattusin mõni aeg tagasi lugema Siim Nurkliku Ekspressi veebis avaldatud arvamuslugu Kas majanduskriis üldse toimus? Lugesin läbi ja mõtlesin, et ei hakka sellest kirjutama. Mul on targematki teha kui meeleheitliku kätega vehkimise ajakirjandusliku ekvivalenti lahata. Tegelikult isegi mitte lahata vaid lihtsalt juhtida lugeja tähelepanu tõsiasjale, et Siim seab sõnu ritta ja moodustab lauseid, kuid sisu neis pole.

Kontorikoonlase elu ja uni blogis ilmus õnneks Ohpuu postitus te olete orjad!, mis toob välja Nurkliku jutu mitmed puudused ja vastuolud, mis säästab mind enamuse nende kirja panemisest:

sellest on vähe, kui karjuda, et oled säärase ebaõiglase systeemi vastu. või — mis veel hullem — karjuda, et sa ei tahagi sellist systeemi mõista. “keegi ei räägi kriisi põhjustest,” karjub isand Nurklik. räägivad kyll. maksab lugeda Economisti, mida isand Nurklik nii koledate sõnadega syydistab; maksab lugeda Financial Timesi; maksab lugeda IMFi ja Maailmapanga raporteid, mis PDFidena on võrgus vabalt kättesaadavad.

Kahjuks ei ole Nurklik ainus, kes soovib tõde tervele maailmale kuulutada samas ise probleemide olemuse ja alternatiivide vastu huvi tundmata. Faktiks jääb, et iga valik tähendab millestki loobumist ja kui küsimus “mis on alternatiiv?” ei paku autorile isegi mitte huvi, siis ei saa Nurkliku emotsionaalset kirjutist võtta muu kui kirjandusliku eneserahuldusena.

Ohpuu jutu jätkuks lisaks mõned mõtted, mis Nurkliku juttu lugedes tekkisid:

• 100 000 või enamgi inimest võivad praegu olla töötud, kuid kindlasti ei jää nad töötuks aastateks nagu Nurklik väidab. Ühtlasi ei ole tegu konkreetse 100 000 inimesega, kes on pidevalt töötud. Kaotad töö, oled mõnda aega 100 000 töötu hulgas kuni leiad töö, kuid kui sina leiad töö, siis mõni teine kaotab. Lisaks ei tähenda töö kaotamine juba ammu sissetulekuta jäämist vaid töötuskindlustushüvitise saamist. Kuna süsteem on võrreldes eelmise kriisiga mõnevõrra muutunud (summad suuremad, periood pikem), siis avaldab see mõju ka töötute hulgale ja töötuna olemise perioodi pikkusele. David Henderson on töötuskindlustushüvitiste mõju töötusel selgitanud mitmete viidetega üpris selges postituses.
• Midagi pole aga peale hakata Nurkliku loogika- ja kausaalsusvaeste väidetega või konttekstist välja rebitud tsitaatiga. Taolised meetodid on labased ja tegelikust oluliselt moonutavad. Retooriliselt ahvatlevad, kuid tõsiselt võetavust kahetsusväärselt õõnestavad eriti kui alternatiivsetest valikutest ja nende tagajärgedest ei kirjuta autor sõnagi.
• Enam kui 150 000 peret on tõesti võtnud eluasemelaenu, kuid vähemal kui 5% on laenumaksetega probleeme, mis on viinud kodu kaotamiseni. 95% saab hakkama. Ühtlasi ei tasu unustada, et tänu laenudele on nendel inimestel kodu, mida nad võivad enda omaks nimetada. Neid peresid ei koorma mitte laen vaid soov oma kodu omada, mis on inimeste endi teadlik valik.
• Pankrotid on turumajanduse lahutamatu osa, mis võimaldab piiratud ressursse suunata sinna, kus neist on kõige rohkem kasu mitte ei jäta neid sinna, kus väärtust suisa hävitatakse (USA autotööstus, enamus Venemaa rasketööstusest, Euroopa põllumajandus). Ilma turumajandusega kaasneva konkurentsi surveta oleks me kõik vaesemad, sest oleksime raiskavamad ja priiskavamad ja seda vastu tahtmist.
• Kui koondamishüvitist maksab tööandja, siis peab ta iga uue töötaja juures arvestama muu hulgas võimalustega, et uus töötaja ei sobi ettevõttes, et ettevõttel ei lähe nii hästi kui peaks või valdkonda tabab välisshokk, mis sunnib töötajaid koondama ja seeläbi koondamishüvitist maksma. Kui koondamishüvitis on kõrge, siis on täiendava töötaja palkamine riskantsem. Mida väiksem on koondamishüvitis, seda lihtsam on tööandjal riskida ja palgata täiendav inimene. Siin ei ole midagi keerulist.
• Nurklik annab mõista, et makse tõsta ei tohi, erastada ei tohi, aktsiise tõsta ei tohi ja valitsussektori kulusid kärpida ei tohi. Vanemahüvitisele võiks minu poolest piiri seada kas kahe- või kolmekordse palga juurde, kuid sealt saadav kokkuhoid oleks tilluke, mis jätab õhku küsimuse, et kuidas puudujääk kaetakse. Nurkliku see küsimus ei huvita ja sarnane suhtumine tundub olevat ka Kreeklaste praeguste probleemide üheks peamiseks allikaks.
• Kui Siim Nurklik viitsiks natuke googeldada ja üles näidata vähimatki huvi majandusteaduse vastu ega lähtuks upsakast ja kõiketeadvast hoiakust, siis ta teaks, et põhjuste vastu on huvi tuntud ja kirjutatud sugugi mitte vähe ning majandussüsteemi tsüklilisus ei tuleks üllatusena meie ägedatele noorkirjanikele. Mõned  inimesed on finantskriisist pikemalt kirjutanud ja majandusteadlaste omavahelisi debatte kajastanud isegi eesti keeles. Ühtlasi võib hulga halvemaid valikuid teha kui Alari Purju artiklid Sirbis.
• Kohati tekkis mulje, et Nurklik suudab vähemalt mõne sisuka küsimuse püstitada, kuid ei. Ta peatub hoopis fraasidel nagu “laiapõhjaline ja pikaajaline sotsiaalne murdumine”, “kinnised klassivahed”, “inimeste põhivajadused” ning “sügav ühiskondlik kollaps”, kuid mis nende fraaside taga on ei tule kuskilt välja. Et eestlased elavad aga täna paremini kui 5, 10, või 25 aastat tagasi ei anna erilist põhjust sotsiaalsest murdumisest või kollapsist rääkida, kuid kindlasti ei pidanud Siim seda enda üldsõnalisuses silmas.
• Arvestades seda, et Nurklik ise ei argumenteeri ega analüüsi vaid väidab ja tulistab puusalt tundub koomiline nõuda teistelt valikute põhjendamist “ratsionaalsete argumentidega, rääkimata kriitilisest analüüsist või mitmekülgsest diskussioonist”. Vähemalt neil on valikuid pakkuda ja piisavalt selgroogu, et need välja öelda, mida ei saa aga Nurkliku kohta öelda.
• Kui Siim kirjutab, et “Poliitilised, eetilised ja sotsiaalsed vaidlused taandatakse puhttehnilisteks”, siis on see üks väheseid kohti, kus ma saan temaga nõustuda, sest olen ise sarnasele kalduvusele tähelepanu juhtinud, kuid seda konkreetsetele näidetele ja argumentidele toetudes. Samas ei saa nõustuda sellega, et rahvusvahelistest organisatsioonidest ei tule argumente või põhjaliku diskussiooni või tegu oleks suletud ringiga kui autor ei täpsusta, mida ta suletud ringiks peab või millist alternatiiv soovib näha.
• Kui ühes lõigus tõrjub Nurklik kõik “ideoloogilised” väljaanded, organisatsioonid ja mõttekojad kõrvale, siis mõned lõigud hiljem viitab täie tõsidusega Heigo Plotniku toimetatud kogumikule “Sotsiaalse õiguse arusaamad Eesti ühiskonnas”, mis juba enda pealkirjas sisaldab “sotsiaalse õigluse” näol ideoloogilist kontseptsiooni. Lugejal jääb taolises olukorras üle järeldada, et kui tegu on rahvusvahelise ja mitmekülgsema vaatepunktiga, siis on see ideoloogiline, kuid üks kogumik, mis on eestlaste kirjutatud, on piisavalt ideoloogiavaba, et sealt täie tõsidusega numbreid välja tuua.
• Sissetulekute erinevuse fetisheerimine jääb minu jaoks samuti mõistatuseks, mis ootab lahendust. Olen enda nägemuse majanduslikust ebavõrdusest juba varem kirja pannud, kuid eriti kentsakas on ühe küsimuse vastusevariandi rõhutamine: “suured erinevused sissetulekutes on vajalikud Eesti majanduse arenguks”. Milline on suur erinevus ei leia mainimist nagu ka see, milles see vajalikus seisneb. Lihtsalt veel üks näide sellest, kuidas ei millestki on võimalik midagi kirjutada – inimese fantaasia täidab lüngad iga ühe enda rikutuse taseme järgi. Vähemalt ta ei peatunud õiglusel.
• Vara rõõmustasin. Järgmises lõigus jõuab Nurklik õigluseni ja peab lausa hirmuäratavaks, et 56% eestlaste leiab, et “keeruline on öelda, mis on õiglane” samas küsimata, mida arvasid inimesed õiglusest 10, 50 või 100 aastat tagasi.

Loomulikult võib Siim Nurkliku üllitise kaitseks öelda, et tegu on arvamusega ja igal inimesel on õigus enda arvamusele, kuid mulle tuleb meelde üks Harlan Ellisoni kuulsamaid tsitaate:

Everybody has opinions: I have them, you have them. And we are all told from the moment we open our eyes, that everyone is entitled to his or her opinion. Well, that’s horsepuckey, of course. We are not entitled to our opinions; we are entitled to our informed opinions. Without research, without background, without understanding, it’s nothing. It’s just bibble-babble. It’s like a fart in a wind tunnel, folks.

Tagged with:

Categorised as: ...