Tunnen vajadust viidata esmaspäeval Päevalehes ilmunud Tiina Toometi arvamusloole Ei taha olla ettevõtja, mille autor peatub kohustuslikel koolitustel, mille otstarbekuses on põhjust sügavalt kahelda ja osade ametnike suhtumises, mis erasektoris oleks välistatud:
Kõiki määrusi ja nõudmisi ei ole teadagi võimalik täita ja mõnda ka ei taha täita – nii jaburad on need. Hindu tõsta ei saa, pole suurettevõte ega esmatarbekaupade – piima või bensiini – müüja, aga maksab ikka korralikult makse. Tema korralikult makstud maksudest saavad palka riigiametnikud, kes igaüks on oma ametkonnas ja oma kabinetis juba välja mõtelnud uue valdkonna, mis on suhteliselt reguleerimata või isegi nii-öelda metsik ning mille reguleerimine ja kontrollimine tõotab neile järgnevateks aastateks tööd ja tulu.
Ma ise olen märganud, et järjest rohkem ja rohkem tuleb tegeleda töö juures mitte sisuliste asjadega vaid formaalsustega, mis paneb kohati mõtlema, et äkki oleks hoopis juriidilisele haridusele pidanud panustama. Lisaks erinevatele nõudmiste ja määruste järgmisele tuleb veel aeg-ajalt ähvardusi Statistikaametist, mis koormab enda läbimõtlematute küsimustikega ja mille kogutud kahtlase väärtusega andemete põhjal kujundatakse väidetavalt poliitikat.
Ja oleks siis, et teinud endale korra asja selgeks on rahu mõneks aastaks majas, kuid ei. Iga kuradi ametkond leiab, et kui uus seadus, määrus või regulatsioon on jõustunud, siis tuleb hakata mõtlema sellele, mida järgmisesse versiooni toppida. Mõni suudab aastas lausa mitu täiendust teha, kuid järjest rohkem tundub, et erinevate ametkondade tulemuslikust hinnatakse selle järgi kui palju nad on suutnud erinevaid õigusakte või nende muudatusi toota. Kusjuures pange tähele, ükski neist ei tee väikeettevõtja elu lihtsamaks. Samal ajal kui ettevõtlusega alustamist tehakse väidetavalt lihtsamaks (uue ettevõtte asutamine) muutub see igasuguste registreerimiskohustuste ja nõudmiste tõttu see järjest keerulisemaks, eriti inimestele, kes tahaks tegeleda põhitegevuse mitte aga paberite määrimisega.
Tasuvus- või mõjuanalüüsi erinevatele õigusaktidele või nende muudatustele ei tehta rääkimata üldisest analüüsist, mis koondataks kõigi nende väikeste muudatuste mõju ja annaks selgelt mõista, et normaalne inimene ei ole väikeettevõttes suuteline kõike seda jura jälgima sisulise töö kõrvalt, mis reaalselt ettevõttesse raha sisse toob. Kedagi see eriti ei huvita, kuid mõju on täiesti reaalne ja kulu arvestatav.
Mis aga kõige rohkem häirib on ametnike endi haldussuutmatus, mis ühelt poolt väljendub teadmatuses teiste ametkondade pidevalt produtseeritavatest muudatustest ja teiselt poolt täiesti omavolilises tegevuses, millest jääb üle järeldada, et seadusandlus on ettevõtjal mitte ametnikule. Nimelt saab ettevõtjale ilma erilise vaevata rikkumise eest (eriti teadmatuse puhul) trahvi määrata või muul moel ebamugavusi tekitada samas kui ettevõtja jaoks on ametnike suva vastu ainus rohi kohtutee, mis pole aga sugugi odav lõbu. Ainult, et ega ametnik ei maksa kohtukulusid vaid hoopis maksumaksja (perversselt, sisuliselt ettevõtja ise!) samas kui ettevõtja peab nii enda aega kui raha raiskama selleks, et ametnikud enda tekitatud seadustest kinni peaksid. Sealjuures peab iga kohtutee valinud ettevõtja arvestama tõsiasjaga, et kui tegu on ametkonnaga, millega tuleb edaspidi vähemalgi määral koostööd teha, tähendab võit kõigest märksa keerulisema ja väiklaste inimeste kättemaksuga elu algust. Mõistagi jõuab enamus ettevõtjaid taolises olukorras järeldusele, et lihtsam, kasumlikum ja mõistlikum on vait olla ja parimat loota.
Ja siis mingi tolvan, kellel pole ettevõtlusest ja sellega kaasnevatest kohustustest vähimatki aimu, peab vajalikuks hädaldada, et hinnad on liiga kõrged ja miks nad madalamad ei ole – tema ei taha nii palju maksta. Taolisel hetkel tekib tõesti küsimus, et miks sa peaksidki väikeettevõtja olema, töökohti looma ja proovima leida võimalust pakkuda enamusele teenust, mille üle häälekas vähemus näeb põhjust ainult viriseda? Trots tekib.
Loomulikult on ametnike seas ka palju täiesti mõistlike ja abivalmeid inimesi, kelleta oleks elu märksa keerulisem, kuid mulle tundub, et neid ei jagu kõikjale ja paljud neist jäävad lihtsalt uute õigusaktide või nende muudatuste laviini alla, kust neid üles leida pole enam võimalik. Kahju.
Outlawed, Cellphones Are Thriving in Prisons – selgub, et nutitelefonide ja nendega kaasnevate võimaluste vastu tunnevad järjest suuremat huvi ka vangid, kellest osad on suutelised kriminaalset tegevust jätkama kõnede, sõnumite, kirjade ja isegi sotsiaalsete võrgustike kaudu. Hiljuti koordineerisid mitme erineva vangla vangid protestiaktsioone läbi lühisõnumite, e-maili listide, Twitteri ja Facebooki. Kuid nutitelefonide kasutamine võimaldab parema kontakti läbi välismaailmaga osadel vangidel hiljem ka paremini tagasi ühiskonda integreeruda. Kusjuures siia juurde sobib kenasti ka lugu “igavesti” säilivate pagaritoodete (läbimüük on sigarettidest oluliselt kõrgem) rollist vanglates.
* * *
An Interview with Hat Museum Curator and Collector Alyce Cornyn-Selby – enamus on meist mingil ajahetkel kandnud mingit sorti peakatet, kuid vähesed on teadlikud mütside ja kübarate ajaloost. Mütsimuuseumi kuraator annab informatiivses intervjuus hea ülevaate mütside ajaloost koos mitmete lugudega, mis valgustavad elavhõbeda ja kobraste rolli kübaratööstuses nagu ka peakatete olulisust juuksehügieeni säilitamisel enam kui sadakond aastat tagasi ning millist rolli selles mängisid erinevad peakatted.
* * *
The Trouble With Liberty – aeg-ajalt peab keegi vajalikuks talle ebasümpaatset maailmavaadet enda pealiskaudses ja lihtsustatud tõlgenduses avalikult nüpeldada. Minu jaoks pakuvad lood sellest, miks liberalism on liiga ekstreemne, jätkuvalt huvi just argumentide ja näidete poolest, mida kasutatakse. Kahjuks ei ole selle artikli näol tegu just eriti põhjalikult läbimõeldud nüpeldusega vaid pigem ettekäändega mõnede konkreetsemate vaadetega inimeste vaateid märksa suuremale seltskonnale laiendada. Scott Sumner selgitas hiljuti, miks artiklis toodud argumendid ja näited ei kuulu just parimate hulka.
* * *
Money Rules – kui jutt juba Scott Sumnerile läks, siis kindlasti väärib lugemist ka tema artikkel rahanduspoliitika korraldamisest, mis peatub ka kullastandardi problemaatilisusele ja propageerib rahanduspoliitikas hoopis nominaalse SKP taseme säilitamist:
In an ideal world, we’d remove all discretion from central bankers. The Fed would simply define the dollar as a given fraction of 12- or 24-month forward nominal GDP, and make dollars convertible into futures contracts at the target price. If the public expected NGDP to veer off target, purchases and sales of these contracts would automatically adjust the money supply and interest rates in such a way as to move expected NGDP back on target. It would be something like the classical gold standard, but with the dollar defined in terms of a specific NGDP futures contract, instead of a given weight of gold. The public, not policymakers in Washington, would determine the level of the money supply and interest rates most consistent with a stable economy.
Minule isiklikult sümpatiseerib taoline turupõhisel tagasisidemehhanismil toimiv rahanduspoliitika, kuid selle realiseerumise tõenäosus Euroopas tundub oluliselt väiksem kui USA’s.
* * *
The Lie Guy – kunagine filosoofiadoktorant kirjeldab, kuidas ta pärast mõnes aastast virelemist otsustas enda doktoritöö hüljata juveeliäri kasuks, et õppida paremini mõistma valetamist ja enesepetmist. Seitse aastat hiljem avastas mees ennast ühel hommikul taaskord oma juveeliäri tualetis peegli ees, tema enda püstolitoru suus. Juttu tuleb sellest, kuidas ta akadeemilisemasse keskkonda tagasi pöördus ning hiljem professorina on enda enesepettuse ja valetamise kogemust nii teistega jaganud kui ka ära kasutanud. Liigseid järeldusi müügitöö kohta pole selle artikli põhjal mõtet teha, kuid õpetlik lugu pideva enesepettuse mõjudest on see kindlasti.
* * *
“This Paper Should Not Have Been Published” – detsembri alguses kuulutas NASA välja pressikonverentsi, kus tutvustati mikroobi, mille DNA’s oli fosfor asendatud arseeniga. Tegu näis olevat unikaalse eksperimendiga, mis oleks oluliselt laiendanud inimkonna definitsiooni elusorganismidest ja nende eksisteerimiseks vajalikust keskkonnast, kuid vähem kui nädalaga seati väidetav läbimurre tõsise kahtluse alla. Artiklis saavad sõna bioloogid ja teadlased, kelle arvates oli taolise meediakära saatel kahtlase väärtusega uurimuse avaldamine vastutustundetu ja ennatlik. Mikroobi loonud teadlased on lubanud kõigile huvilistele tagada vaba ligipääsu uuele eluvormile, seega ei tohiks see küsimus ammendava vastuseta kauaks jääda.
* * *
Buckle Up for Round 2 – USA tervishoiureformile leidus ka Eestis hulgaliselt kaasaelajaid, kuid minu jaoks jäi arusaamatuks, miks nii paljud arvasid, et lootustele, soovidele ja ülioptimistlikele prognoosidele baseeruv reform annab soovituid tulemusi? David Brooks juhib tähelepanu viimastele arengutele, mis seavad Demokraatide poolt läbisurutud reformi tuleviku tõsise kahtluse alla, sest katteta lubadused ja vassimised hakkavad ilmsiks tulema samas kui ühed Vabariiklased soovid esindajatekojas reformi tühistada teised on aga kohtusse pöördunud. Ilmselt on põhjust veel selle teema juurde tagasi tulla.
* * *
Interview with Professor Ronald Coase – Ronald Coase sai loetud päevad tagasi 100-aastaseks, kuid Nobeli mälestusauhinna laureaat majandusteaduses on jätkuvalt aktiivne ning tema huvi majandusteaduse vastu pole sugugi hääbunud. Täna huvitab teda eelkõige Hiina ning panus, mida maailma suurima elanikkonnaga riik võib anda majandusteadusele, kui see on vabastatud keskvalitsuse dogmadest. Intervjuust tuleb ka väga selgelt välja, et Coase hoiak “tahvliökonoomika” suhtes on jätkuvalt tõrjuv ja empiirilise lähenemise olulisus leiab tema poolt korduvalt rõhutamist.
Paul Krugman kirjutab New York Times’i pikemas artiklis rahaliidu probleemidest Euroopas. Päris hästi kirjutab ja pakub Euroopa jaoks välja ka neli stsenaariumi, millest esimese näitena toob välja Eesti, Läti ja Leedu:
The Baltic nations have, to some extent, succeeded in reassuring markets, which now consider them less risky than Ireland, let alone Greece. Meanwhile, wages have come down, declining 15 percent in Latvia and more than 10 percent in Lithuania and Estonia. All of this has, however, come at immense cost: the Baltics have experienced Depression-level declines in output and employment. It’s true that they’re now growing again, but all indications are that it will be many years before they make up the lost ground.
It says something about the current state of Europe that many officials regard the Baltics as a success story. I find myself quoting Tacitus: “They make a desert and call it peace” — or, in this case, adjustment. Still, this is one way the euro zone could survive intact.
Ma märkisin rasvase kirjaga selle osa, mis tegelikult vajaks oluliselt rohkem lahti seletamist. Ma oletan, et Krugman peab “output”-i all silmas tööstustoodangut, kuid nagu võis lugeda (ja ka näha) Edward Hugh eilsest postitusest And Then There Were Seventeen…. on Eesti tööstustoodangu tase taastunud peaaegu kriisieelsele tasemele:
Estonia’s economy fell by around 18% during the crisis, while Spain’s has so far has fallen only by something like 7%, yet Estonia’s industrial output is now almost back to where it was before the crisis started, while Spain’s has fallen but so far not recovered. No sign of even the tiniest green shoot.
Hugh juhib enda postituses tähelepanu ka meid tema hinnangul alles ees ootavatele probleemidele, kuid möödapääsmatuks tõsiasjaks jääb, et praegu pole erilist põhjust võrdlusteks USA 1930. aastate olukorraga. Jääb üle ainult töötusetase, mis ka Hugh hinnangul on Eestis jätkuvalt kõrge, kuid siinkohal oleks ehk põhjust viidata Brad DeLong’i hiljutisele postitusele The End of Procyclical Labor Productivity?:
The standard relationship between output growth and hours worked has gone substantially awry. See that branch poking out of the scatter diagram on the left side? That’s the most recent data. (The smaller twig pointing out below and to the left of the branch is from the early-1990s recession and recovery.)
The fact that falling hours have been accompanied by rapidly-rising productivity is what has given us not a jobless recovery but a massive job-loss recovery. The normal pattern we would expect from the past two years’ output growth would be that employment and hours would have been nearly flat. Why the different pattern this time? We think that it is because firms are no longer “hoarding labor” when times are slack because the industries losing jobs no longer expect employment to bounce back.
This means that we no longer have any confidence that we understand the cyclical pattern of productivity growth–which means that we have little ability to translate the (high) productivity growth numbers we see into information about what the underlying long-run trend growth rate of the economy is.
Eestiga seostamiseks vajab eelnev mõistagi mõningat silumist, kuid põhimõtte jääb samaks, sest meie tööturg on suhteliselt paindlik samas kui ehitussektori näol on üks suuremaid tööandjaid (eriti väheste oskustega ja haridusega meestele) ära langenud. Kui ekspordile suunatud ettevõtted välja jätta, siis saame olukorra, kus töötuse kõrge tase on peamiselt seletatav, kas sobiva hariduse, oskuste või vanusega. Varasema majanduskasvu harjal oli neid töötajaid võimalik veel kasumlikult rakendada, kuid ainult teatud piirini. Tyler Cowen selgitas olukorra dünaamikat hiljuti päris elegantselt:
A worker who wasn’t worth much sweeping up the back room is suddenly valuable when new orders are flowing in and he is needed to ship the goods out the door. And if all those new orders require keeping the warehouse open late, the company may need to bring in a new night watchman. To paraphrase a common metaphor, a rising tide eventually lifts most boats. When the economy’s expanding, a worker who previously was worthless will at some point become valuable again. But this means that workers at the bottom of the economic ladder will have to wait until the entire economy has mended itself before they have the chance to improve their lot: That can be a painstakingly slow and uncertain process.
Minu paljuski subjektiivsel hinnangul moodustavad töötutest umbes 2/3 need, kes muutuvad väärtuslikuks tööjõuks alles kõrgema ja pikaajalisema majanduskasvu tingimustes. Need on lihtsamate tööde tegijad, kes on suht jäigad erinevate tingimuste (palk, töö asukoht, töö aeg, valdkond) osas või kelle varasem inimkapital on muutuvas keskkonnas oluliselt devalveerunud või kelle inimkapital pole veel üldse jõudnud akumuleeruda. Kahetsusväärne, kuid paljuski möödapääsmatu olukord, kus rohkem oleneb inimestest endist kui riiklikust poliitikast.
Miks aga viidata eelkõige Krugmanile, Hugh’le ja DeLongile? Eks ikka sellepärast, et natuke enda maailmavaatelistest eelistustest kaugemale kiikamine annab ehk terviklikuma pildi ja annab võimaluse Krugman’i retoorikast natuke õhku välja lasta:
Iceland took advantage of the fact that it had not joined the euro and still had its own currency. It soon became more competitive by letting its currency drop sharply against other currencies, including the euro. Iceland’s wages and prices quickly fell about 40 percent relative to those of its trading partners, sparking a rise in exports and fall in imports that helped offset the blow from the banking collapse.
The combination of default and devaluation has helped Iceland limit the damage from its banking disaster. In fact, in terms of employment and output, Iceland has done somewhat better than Ireland and much better than the Baltic nations.
From what I’ve seen of the British national health service, my doubt and skepticism has rather been increased. No doubt that in the short run it provides services to people who otherwise would not have got it, but that it impedes the progress of medical services–that there as much as anywhere else competition is an essential condition of progress–I have no doubt. And it’s particularly bad because while most people in Britain dislike it, everybody agrees it can never be reversed.
Hiljuti võis Der Spiegelis lugeda, et Saksamaa loobub ametlikult ajateenistusest 2011. aasta 1. juulil ja praegu võeti teenistusse viimane seltskond noormehi, kes eelistasid asendusteenistusele sõjalist väljaõpet. Artiklis tuuakse välja mõnede suuremate Saksamaa ajalehtede seisukohad, mis ei näi vana korda üleliia taga igatsevat. Argumendid sundteenistuse lõpetamiseks Saksamaal ei ole samuti sugugi originaalsed:
For decades conscription was seen as essential to German democracy because it supposedly anchored the army within society, preventing it from becoming an elitist force, as in the Nazi era. The number of men performing military service has declined sharply in recent years, though — in part due to a desire on the part of the Bundeswehr to minimize the number of conscripts it takes. The young recruits are of little use to the modern German military, which focuses on NATO and United Nations operations overseas.
Andres vahendab aga Saksamaal toimuvat pingsalt jälgivaid austerlasi, kes on alles alustamas debatti sundteenistuse jätkuva otstarbekuse üle. Pikemas postituses tuleb juttu Austria suuremate erakondade seisukohtadest, mis näivad olevat suht leplikud olemas oleva korraga. Samas ei ole Austria ka NATO liige ja sundteenistusest loobumine tähendaks tõenäoliselt ka neutraliteedipoliitikast loobumist. Igal juhul on ka Austrias tõsisem debatt nüüd alanud ja kui Rootsi või Saksamaa kogemust järgida võiks esimesed konkreetsemad ettepanekud laiema avalikkuseni jõuda paari aasta pärast.
Tihedam julgeolekualane koostöö läbi NATO (ja ka EL’i) ning järjest spetsiifilisemat väljaõpet vajav personal on sakslastele ja rootslastele selgeks teinud, et pühapäeva-sõduritest harrastajatega pole neil lähitulevikus midagi teha. Nende väljaõpe koos kõige kaasnevaga neelab aga meeletutes kogustes ressursse, mida on võimalik märksa otstarbekamalt ja mõistlikumalt kasutada.
Võiks arvata, et olukorras, kus murdosa igal aastal 18-aastaseks saavatest noortest läbib sundteenistuse, riivaks ka eestlaste õiglustunnet või annaks vähemalt mõista, et laiapõhjalisest reservarmeest fantaseerimine on ennast ammendanud, kuid ei. Võiks ju loota, et Eesti julgeoleku garantiiks on vabatahtlik pühendumine ja professionaalsus koos rahvusvahelise koostööga mitte diskrimineeriv sund, kuid ei. Selle asemel võib lugeda/kuulda kaitseminister Jaak Aaviksoo mõtteavaldust, et Eesti võiks rakendada ka küberajateenistust. Päevalehest samuti.
Mul ja tõenäoliselt ka kellelgi teisel ei ole midagi selle vastu, kui kaitseliidul on oma küberkaitseüksus, sest tegu on vabatahtliku algatusega, milles osalejad on teinud teadliku valiku ja on ka ise asjast huvitatud. Küberajateenistusest fantaseerimine tundub aga kuidagi tagurlik ja läbimõtlematu ning see veendumus ainult süveneb, mida rohkem sellele mõelda. Ainuüksi küberajateenistusse inimeste valimine on problemaatiline, sest mingit head valikukriteeriumi lihtsalt pole. Oletame, et mõni inimene osutub valituks, kuid kui tal pole soovi enda teadmisi jagada ega rakendada sundkorras, mis siis? Kuidas tõestatakse üldse vajalike oskuste olemas olu? Telepaatiaga? Teelehtede lugemisega?
Jääb mulje, et osad inimesed pole veel arusaamisele jõudnud, et veenmine ja vastastikused kokkulepped annavad arvestatavat inimkapitali vajavate ülesannete täitmise puhul märksa paremaid tulemusi kui sund. Kogemused, oskused ja suhted, mis inimestel taolisi ülesandeid täites tekivad omavad märksa suuremat kaalu kui inimene liitub organisatsiooniga vabatahtlikult vähemalt mõneks aastaks. Hiljuti kirjutas Tim Kane artiklis Why Our Best Officers Are Leaving kõrge potentsiaaliga inimeste lahkumisest USA sõjaväest. Artiklist selgub muu hulgas, kui traagiline ja problemaatiline on inimkapitali väljavool sõjaväest täiesti labastel ja peamiselt bürokraatlikel põhjustel. Enamus lahkujatest ei soovi tegelikult midagi enamat kui nende panusele väärilist tunnustust, kuid isegi vabatahtlikkuse alusel komplekteeritud sõjaväes on inimeste ootuste täitmine jäiga hierarhia tingimustes keeruline. Olukord on aga kordades riukalikum sundteenistusele põhinevas sõjaväes, kus kohtuvad vastumeelsus ühelt poolt ja üleolev ning priiskav ükskõiksus teiselt poolt.
Aaviksoo suhtumine, et kui midagi on isikliku soovunelma realiseerimiseks vaja, siis seda on kõige mõistlikum vägivalla ähvardusega võtta ja nõuda, on minu jaoks sügavalt problemaatiline. Taoline suhtumine on kodanikuühiskond õõnestav ja kaudsete ning pikemaajaliste tagajärgedega mitte arvestav.
Jah, kübersundteenistuse idee on veel toores, kuid äkki oleks mõistlik võimalikult varakult mõelda sellele, millist mõju avaldaks taoline mõttepeer IT haridusele või teatud oskuste vähegi avalikumale demonstreerimisele. Miks peaks inimene, kes suudaks läbi lüüa mitmes valdkonnas otsustama IT kasuks, kui sellega võib kaasneda riiklik orjastus määramata perioodiks? Ilmselt on siinkohal paslik veel kord rõhutada, et sundteenistus Eestis säilib eelkõige sellepärast, et seda läbib väiksem osa Eesti elanikkonnast kui enamus arvata oskab või teada tahab.
Poole aasta pärast on veel üks Euroopa Liidu ja NATO liige loobunud sundteenistusest. Varem või hiljem ületab ka eestlaste hulgas kriitilise massi veendumus, et aeg oleks enda piiratud inimressursiga natuke teadlikumalt ümber käia ja mitte sundida väikest osa elanikkonnast kandma diskrimineerivalt suurt osa kaitsekuludest haledalt fiktiivse julgeoleku poliitika nimel.
Huvitav on vaadata, kuidas ajakirjanduses teatud lugusid jutustatakse ja need aja jooksul muutuvad. Üks taolisi lugusid on sellest, kuidas arvutitööstus sai enda ettevõtliku algus garaazist, kus kaks meest vaikselt IT revolutsiooni korraldasid. Viimase paarikümne aasta jooksul toodi konkreetsete ja inspireerivate näidetena välja üldjuhul Bill Hewlett’i ja Dave Packard’i, kes on teadupärast HP asutajad, kuid ajad muutuvad.
Kui veel 2007. aasta juuli alguses ületas HP turuväärtus Apple’it, siis enne kui kuu selgroog sai murtud oli Apple’i turuväärtus kasvanud 127 miljardi dollarini ja möödus HP’st, mille turuväärtuseks oli umbes 124 miljardit dollarit. HP jaoks ei olnud eelnevad ega ka järgnevad aastad kõige paremad ja probleemid ettevõtte juhtkonnas, mis olid juba varasemalt kuhjunud, on tänaseks ettevõtte turuväärtuse tõmmanud alla 100 miljardi dollari piiri samas kui Apple’i turuväärtus ületab juba isegi Microsofti ja on paisunud üle 300 miljardi dollari piiri.
Viimase aasta jooksul on selgunud, et IT tööstuse lihtsal algusel peatuvates artiklites, kus jõutakse mõistagi ka kahe meheni garaazis, ei räägita enam Bill Hewlett’ist ja Dave Packard’ist kui HP asutajatest vaid hoopis Steve Jobs’ist ja Steve Wozniak’ist kui Apple asutajatest, kellest on saanud “kahekesi garaazist alustanud” uus sünonüüm.
Säravad tähed köidavad mitte ainult lugejaid vaid ka ajakirjanike.
Tööalaste kohustustega seoses on enamus kirjutamisest ja lugemisest olnud seotud riigihangetega, millest ehk kunagi õnnestub pikemalt kirjutada, kuid praegu tähendab see eelkõige mõningast postituste põuda Vabalogis. Loodetavasti õnnestub peatselt taas regulaarsemalt kirjutada, kuid seniks huvitavat ja loodetavasti ka harivat vaatamist.
Bergensbanen in HD – 2009. aastal sai Norra Bergensbaneni nimeline raudteemarsruut 100 aastaseks ja selle sündmuse puhul valmis Norra telekanali NRK eestvedamisel 7 ja poole tunnine dokumentaalfilm, millega on jäädvustatud kogu 496 kilomeetrine rongisõit ühel ilusal, päikesepaistelisel päeval. Kellel kannatust 22 GB faili jaoks pole, siis YouTube pakub ka võimalust reis kaasa teha läbi 44 10-minutilise osa.
NASA’s Accidental Video Art – Ilmselt ei paku just kõigile huvi teha kaasa sõit süstiku Discovery “rocket boosteriga” (ei suuda head eesti keelset tõlget tekitada), kuid NASA insenerid paigutasid ühel sõidul kaamera, mis võimalda 7 minuti jooksul osa saada üpris tavapäratust sõidust koos helidega. Esimese paari minuti jooksul ei juhtu eriti midagi, kuid alates teisest minutist läheb vaatepilt visuaalselt märksa kaasahaaravamaks. Sõit kosmosesse kuni maandumiseni vette.
Mimic octopus video – poleks uskunud, et kuskil ujuvad kaheksajalad, mis on suutelised lisaks enda värvi vahetamisele ka enda kuju muutuma ning teisi mereelukaid matkima. Maailm on täis üllatavat mitmekesisust.
How to Make a Humanoid Robot Dance – Asimo samme ja “tantse” õnnestus isegi eestlastel mõned aastat tagasi oma silmaga näha, kuid tehnoloogia on vahepeal edasi arenenud. Viimased arengud on juba lausa võluvad ja kohe kindlasti köitvad nagu võib näha artikliga How to Make Humanoid Robot Dance artiklis olevast videost. Ega esimene tõeliselt tehis popstaar ei saa enam kaugel olla ja ma jään huviga neid ootama. Aga video on fantastiline ja samas köitev enda banaalselt keerulise robotesinejaga, keda kõigest toetavad tõelised tantsutüdrukud.
Space Potty – 8-minutiline õpetus sellest, kuidas kosmosesüstikus enda looduslike vajadusi rahuldada. Esialgu mõtled küll, et kui keeruline see siis olla saab, kuid siis hakkavad mehed seletama, et neil on harjutamiseks eraldi pott, kus asub lausa kaamera. Ja siis hakkavad nad funktsionaalset masinat sisse lülitama ja kogu jant läheb veel keerulisemaks ning sõnavara lõbusamaks.
Kowloon Walled City – 1989. aastal otsustas väike grupp Saksamaa dokumentaalfilmide tegijaid jäädvustada elu Kowloon City’s, Hong Kongi vahetus läheduses. Tegu oli (lammutamine lõppes 1994. aastal) maailma ühe tihedaimalt asustatud piirkonnaga, kus kehtisid ainult triaadide poolt kehtestatud reeglid ja enamuse linna elanikest moodustasid inimesed, keda ühel või teisel põhjuse ootasid väljaspool linna kaitsvaid seinu ning kitsaid tänavaid ainult probleemid ametivõimudega. Kohati hämmastav, kohati masendav ja kohati fantastilisena tunduv keskkond vääris igal juhul jäädvustamist. Inglise keelset subtiitritega varustatud dokfilm on neljas osas ja kokku umbes 40-minuti pikkune.
Hand supermodel – ühes Seinfeldi osas (The Puffy Shirt) õnnestub George Costanzal tegutseda käemodellina ja veel üpris eduka käemodellina, mille tulemusena hakkab ta enda kätesse hoopis teistmoodi suhtuma. Kõike see tundus kunstilise liialdusena täpselt selle hetkeni kui sattusin klipi peale, kus tõeline käemodell enda elust räägib. Mind hakkasid tema pidevad “kättesilitamised” üllatavaltki kõhedust tekitavalt häirima.
A Space Shuttle Launch In Amazing HD Slow Motion – kosmosesüstiku start umbes paarikümne erineva nurga alt koos kommentaaridega filmijatelt ja inseneridelt, kes lisavad huvitavaid täheldusi ja tabavaid kommentaare. Kui esmapilgul tundub see kõik väga igav, siis vaadates jätab see unikaalne film üpris sügava ning unustamatu mulje. Lisaks kõigele on 45-minutiline film ka äärmiselt õpetlik enda detailiderohkuses.
“Power makes people feel both psychologically invincible and psychologically invisible,” adds Adam Galinsky, a professor of organizational behavior at Northwestern University’s business school.
Power, explains Prof. Galinsky, focuses people on their own internal goals—blinding them, in the process, to how others may view them. In Plato’s “Republic,” Socrates invokes the myth of the ring of Gyges, which conferred upon its wearer the power of being invisible to others. If we wear such a ring at will, Socrates says, “No man would keep his hands off what was not his own when he could safely take what he liked.”
Being in a position of power also may make people feel that they can do no wrong. In recent experiments, Dana Carney, a psychologist at Columbia University’s business school, has found that acquiring power makes people more comfortable committing acts they might otherwise be reluctant to commit, like lying or cheating. As people rise to a position of power, she has shown, their bodies generate more testosterone, a hormone associated with aggression and risk-taking, and less cortisol, a chemical that the body generates in response to stress.
“Having power changes you physiologically, reducing your body’s internal feedback that tells you which actions are good or bad,” says Prof. Carney. “Power temporarily intoxicates you.”
Vahendab Wall Street Journal. Keeruline on leida kedagi väiklasemat kui need ametnikud, kes arvavad, et neil on õigus oma parema äranägemise järgi otsustada, kuidas asju tuleb korraldada ja milliseid otsuseid tuleb vastu võtta. Seadused on nende arvates teiste jaoks ja sõnade ning seaduste väänamine enda huvidest (sageli egoistlikest ja väiklastest) lähtuvalt on nende püha ja puutumatu privileeg, mis ei kuulu kahtluse alla seadmisele. Arvestades keskmise eestlase informeeritust jääb taoline üleolevus sageli ilma igasuguse tähelepanuta ja seeläbi ka korral kutsumata.
Aga mis siis saab kui ühe päeval muutub ebaõigluse taak väljakannatamatuks? Vastus on tegelikult masendavalt lihtne: mitte midagi ei juhtu, sest isiklikult ei vastuta nad millegi eest ja majandusliku kahju, mis nende tegevus on põhjustanud maksab kinni maksumaksja. Erakordne oleks isegi ametnikul ametikoha kaotamine.
Euro Trashed – Christopher Caldwell teeb pikemas artiklis ameeriklastele selgeks, milles peituvad Euroopa rahaliidu probleemid ning kuidas nende probleemide lahendamine tähendab ühte kahest: loobumist eurost või loobumist riiklikust majanduspoliitikast. Caldwell juhib tähelepanu ka sellele, mis paljudel majandusteadlastel kipub märkamata jääma. Huvitavad ja teoreetiliselt toimivad lahendused põrkuvad vältimatult poliitika, poliitikute ja “rahva tahtega”, mis ei võimalda astuda nii teoorias kui praktikas vajalike samme, et säilitada rahaliidu jaoks vajalik stabiilsus ja tasakaal finantsküsimustes.
* * *
Reptile’s Pet-Store Looks Belie Its Triassic Appeal – Uus Meremaal võib üksikutes piirkondades jätkuvalt kohata tuatara nimelist sisaliku, mis pole viimase mõnesaja miljoni aasta jooksul oluliselt muutunud. Lisaks kolmandale silmale ja hammastele, mis kasvavad välja otse lõualuust, on tuatara suuteline vastupidiselt paljude teistele roomajatele tegutsemas madalatel temperatuuridel, mis oleks teiste roomajate jaoks surmavad. Kui eelnev pole selle eluka vastu veel huvi äratanud, siis ehk teeb seda teadmine, et tuatarad elavad tavaliselt vähemalt 100 aastaseks.
* * *
The world needs French lessons – aeg-ajalt väärib meeldetuletamist tõsiasi, et prantslased pole päris saamatud vaid stereotüüpide tagant võib leida hulgaliselt inimesi, kes on ammu mõistnud, et tulevik on inglise keelne ja vastupidist väita pole enam eriti mõtet. Samas on osad prantslased jätkuvalt enda mõtisklustes ja lähenemises piisavalt originaalsed, et neid mitte valimatult ignoreerida. Simon Kuper selgitas prantslaste mõttelaadi väärtust mõned nädalad tagasi üksikasjalikumalt Financial Timesi lehekülgedel.
* * *
Does School Choice “Work”? – Frederick Hess üritab pikemas National Affairs artiklis vastata küsimusele, kas võimalus kooli valida “töötab”? Tegu on peamiselt USA haridussüsteemiga tihedalt seotud diskussiooniga, kuid järeldusi saavad siit teha ka need, kes on huvitatud laiemast valikust ja tihedamast konkurentsist Eesti koolide vahel. Hess leiab, et võimalus valida “töötab”, kuid ühtlasi rõhutab kui oluline on reaalse konkurentsi tekkimine, rahalised ajendid ja turgude ning regulatsioonide struktuur. Ühtlasi kutsub autor üles loobuma revolutsioonilisest ja kõiki probleeme lahendada lubavast retoorikast, mis seab kõigi ootused ebarealistlikult kõrgele. Hess ei häbene ka ettepanekuid ja soovitusi, millest nii mõnigi võiks ka Eestis rakendamist leida.
* * *
Ray Kurzweil’s Slippery Futurism – Ray Kurzweil on kuulutanud juba aastakümneid singulaarsuses järjest kiiremat lähenemist. Muu hulgas on Kurzweil mõnda aega tegelenud ka tehnoloogilise arengu ennustamisega, kuid kas tema ennustused vastavad ka reaalsusele? John Rennie otsustas Kurzweili ennustusi üksikasjalikumalt vaadelda ja jõudis järeldusele, et paljud neist on liiga üldised ja sugugi mitte originaalsed. Kui Kurzweil on suuteline üldiseid trende tabama, siis enamus tema lühiajalisemaid ja detailsemaid ennustusi ei ole täitnud. Kurzweili ennustused on huvitav mõtteharjutus, kuid nendele toetudes ei ole kõige mõistlikum uusi ettevõtteid looma asuda.
* * *
Choosing what’s right for your country in defence: futility of hasty comparisons – Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse blogisse ei ilmu just eriti tihti uusi postitusi, kuid Tomas Jermalavicius kirjutas siiski hiljuti ühe huvitava postituse elukutselise kaitseväe diskussioonist Eestis. Postitus juhib tähelepanu sellele, et Läti või Leedu kogemuse esiletõstmisel peaks lähtuma mitte retoorikast vaid reaalsusest, mis kaldub paljuski väljenduma rahastamises. Mainimata ei jää ka tõsiasi, et mudel ja selle mudeli rakendamine on kaks erinevat asja. Kena oleks, kui kohaliku kaitsepoliitika kujundamisel rohkem Jermalaviciuse poolt täpsustatud raamistikust kinni peetakse ja veel parem kui alternatiivkulu kontseptsioon leiaks kohalikus diskussiooni rohkem tähelepanu. Loota ju võib.
* * *
The Inequality That Matters – Tyler Cowen lahkab pikemas artiklis sissetulekute ebavõrdsuse küsimust USA’s viimase mõnekümne aasta jooksul. Cowen ei piirdu ainult trendide ja ebavõrdsuse olemuse selgitamisega vaid üritab mõista ka põhjuseid. Muu hulgas viitab Cowen uurimustele, kust selgub, et 2/3 sissetulekute ebavõrdusest vaeste ja keskklassi vahel on tingitud demograafilistest teguritest samas kui kogutav statistika ei arvesta võimalusega soetada mitmeid kaupu keskmisest odavamalt. Eraldi mainimist väärib ka tähelepanek, et järjest suurema osa ebavõrdsusest on tingitud inimeste teadlikest individuaalsetest valikutest – ühtedele teatud sissetulekust piisab ja täiendav teenistus ei paku neile huvi samas kui need, kes teenivad rohkem ka töötavad rohkem. Cowen’i hinnangul on kõige problemaatilisem sissetulekute skaala kõige kõrgem tipp – 1%, millest moodustavad olulise osa finantssektori töötajad. Probleemiks ei ole aga niivõrd nende sissetulekud vaid inimeste leidlikus, mis võimaldab kõrgeid sissetulekuid just finantssektori eripärasid ära kasutades teenida. Kohustuslik lugemine kõigile, kes soovivad sissetulekute ebavõrdsusest rääkides, millelegi enamale kui Gini koefitsendile toetuda. Vaata ka Will Wilkinsoni postitust The Inequality Road to Serfdom.
* * *
Does Economic Inequality Cause Crises? – jätkuks eelnevalt viidatule artiklile sobib Ed Glaeser postitus, mis annab ülevaate mitmetest viimaste aastate jooksul tehtud uurimustest, mis üritavad vastata küsimusele, kas sissetulekute ebavõrdus võis olla 2008. aasta finantskriisi põhjustajaks? Juttu tuleb nii laenamisest sissetulekute erinevuste kompenseerimiseks kui eluasemepoliitikast kui sissetulekute ebavõrdsusi tasandavast meetmest, kuid Glaeser väidab koos kaasautoritega tehtud uurimustele toetudes, et sissetulekute ebavõrdusest kriisi põhjuseid otsida ei tasu.
My argument: perhaps the object world of consumer goods and material culture serves us as an anchor or an orientation. Perhaps we are reaching something like the limit of the human capacity to endure change. Perhaps the constant reformation of the material world has the effect of unmooring us.
