Interestingly, descriptive evidence also suggests that a larger share of privately operated schools is also associated with a strong reduction in the dependence of student achievement on socioeconomic status – as long as all schools are publicly financed (Woessmann et al. 2009). In other words, the additional choice created by public funding for privately operated schools seems to particularly benefit disadvantaged students and thus boost equity in the school system.
Indeed, it is striking that the strongest credit growth during the boom years took place in countries with fixed exchange rate regimes. This is due in part to the fact that countries with fixed exchange rates have few instruments to restrain credit booms. On the contrary, once a credit boom sets in, a vicious cycle emerges. As the economy heats up and inflation accelerates, real interest rates drop, further boosting demand for credit. Countries with floating exchange rates do not face this problem, as they can let their exchange rate appreciate, which prevents overheating, keeps inflation low and thus real interest rates high. It is striking that the countries that saw the least deterioration of their current account position between 2003 and 2008 (Czech Republic, Slovak Republic, Poland) were precisely the countries that saw a strong appreciation of their nominal exchange rate, while some of the countries that saw the largest increase of their current-account deficit (the Baltics and Bulgaria) were the countries that kept their exchange rate fixed (for more see Bakker and Gulde 2010).
In my view, the best way to begin putting policy on a better footing is to allow more variation in policymaking, including the legalisation option. This could be done if domestic supply and consumption of cannabis were removed from the international drug prohibition treaties, while retaining the ban on international trade in the drug. At present we are limited to decriminalisation unaccompanied by the instruments of regulation available for legal markets, so that the potential benefits of a non-prohibitionist approach are largely precluded. The removal of cannabis from the UN treaty structure would pass the responsibility for cannabis policy back to national governments, with freedom of action to pursue independent policies. Some will choose to stick to the status quo, others will choose decriminalisation or legalisation. In doing so, we will certainly have the chance to learn more about the effects of policy.
The larger the number of countries insulating their domestic markets, the more other countries perceive a need to do likewise, exacerbating the effect on world prices such that even greater changes in trade barriers are desired by each nation – both exporters and importers. They also transfer welfare between food-surplus and food-deficit countries, and may even add to rather than reduce poverty.
Our main conclusion is that Africa is reducing poverty, and doing it much faster than many thought.
The growth from the period 1995-2006, far from benefiting only the elites, has been sufficiently widely spread that both total African inequality and African within-country inequality actually declined over this period.
The speed at which Africa has reduced poverty since 1995 puts it on track to achieve the Millennium Development Goal of halving poverty relative to 1990 by 2015 on time or, at worst, a couple of years late.
If the Democratic Republic of Congo converges to the African trend once it is stabilised, the MDG will be achieved by 2012, three years before the target date.
For instance, a skilled (rich) and young native-born who expects to bear more than an average share of the cost of providing the benefits of the welfare state is likely to oppose admitting unskilled migrants on such grounds. On the other hand, the same native-born may favour unskilled migrants to the extent that a larger supply of unskilled workers boosts skilled workers’ wages. The native-born older voters may favour migration, even low-skilled, on the ground that it could help finance their old-age benefits.
While there is invariably a gap between the theoretical ideal and practical measurement, for past mashup indices the gap is huge. Greater clarity is needed on what exactly is being measured. And more attention needs to be given to the trade-offs embodied in the index. In most cases the trade-off is not even identified in the most relevant space for users to judge, and in cases where it can be derived from the data available it has been found to be questionable – implying, for example, unacceptably low valuations of life in poor countries. Indeed, the value of life implicit in the HDI ranges from a remarkably low level in the poorest countries to a very high level in rich countries (Ravallion 1997).
There is a peculiar inconsistency in the literature on mashup indices whereby prices are deemed to be an unreliable guide to trade-offs, and are largely ignored, while the actual weights being assumed in lieu of prices are often not made explicit in the same space as prices. Thus we have no basis to believe that the weights being used are any better than market prices, when available. Nor do we have any basis for believing that the weights bear any resemblance to defensible shadow prices.
Natural monopolies should be regulated, particularly if they abuse their position (Berg and Tschirhart 1988, Sharkey 1982). The IPCC has. Quality standards have slipped. Errors in the Fourth Assessment Report made headlines across the world, testament to the extraordinary position of the IPCC (Economist 2010, Nature 2010). The IPCC ignored its own rules (Shapiro et al. 2010). The IPCC has not innovated much over the last 20 years. The IPCC has branched out into standard setting, research funding, and primary research. In its assessment reports, the IPCC glossed over mistakes it made in the relative importance of greenhouse gases (O’Neill 2000) and in scenario development (Castles and Henderson 2003). Such behaviour is typical of a monopolist who need not care about the client. Such behaviour calls for regulation (Tol 2010).
Our story of Croatia and Latvia’s economic advances since 1991 suggests policy implications that seem to be of general relevance for many countries, particularly for those that aspire to rapidly catch up with others. Among other things, rapid convergence requires:
Policies that foster education and training, embrace free trade, and focus on investment in a business-friendly environment;
Macroeconomic policies that support price stability and fiscal sustainability, sound private banking and other financial intermediation, and international, consumer-friendly competition,
Sound and transparent societal institutions that support the rule of law, and
Good governance in both the public and the private sectors.
Gasometers in Vienna are four former gas tanks, each of 90,000 m³ storage capacity, built as part of the Vienna municipal gas works Gaswerk Simmering in 1896–1899. Vienna undertook a remodelling and revitalization of the protected monuments and in 1995 called for ideas for the new use of the structures. Each gasometer was divided into several zones for living, working and entertainment and shopping . Indoor facilities include a music hall (capacity 2000–3000 people), movie theatre, student dormitory, municipal archive, and so on. There are about 800 apartments (two thirds within the historic brick walls) with 1600 regular tenants, as well as about 70 student apartments with 250 students in residence.
Gegenschein is a faint brightening of the night sky in the region of the antisolar point. s so faint that it is invisible with the presence of any moonlight or light pollution, or if it falls in the vicinity of the Milky Way. The gegenschein appears as a softly glowing oval region a few degrees wide and 10–15° in length, oriented along the plane of the ecliptic. Like the zodiacal light, the gegenschein is sunlight reflected by interplanetary dust.
Laser Interferometer Gravitational-Wave Observatory, is a large physics experiment which is attempting to directly detect gravitational waves. At the cost of $365 million (in 2002 USD), it is the largest and most ambitious project ever funded by National Science Foundation. LIGO operates two gravitational wave observatories in unison: the LIGO Livingston Observatory in Livingston, Louisiana and the LIGO Hanford Observatory, on the Hanford Nuclear Reservation, located near Richland, Washington. These sites are separated by 3,002 kilometers. Each observatory supports an L-shaped ultra high vacuum system, measuring 4 kilometers on each side.
Eiger (3,970 m) is a mountain in the Bernese Alps in Switzerland. While the summit was reached without much difficulty in 1858 by a complex route on the west flank, the battle to climb the north face has captivated the interest of climbers and non-climbers alike. Most of the attempts on the face ended tragically and the Bernese authorities even banned climbing it and threatened to fine any party that should attempt it again. But the enthusiasm which animated the young talented climbers from Austria and Germany finally vanquished its reputation of unclimbability when a party of four climbers successfully reached the summit in 1938 by what is known as the “1938” or “Heckmair” route.
Panarchy is a conceptual term first coined by the Belgian botanist and economist Paul Emile de Puydt in 1860, referring to a specific form of governance (-archy) that would encompass (pan-) all others. The Oxford English Dictionary lists the noun as “chiefly poet” with the meaning “a universal realm,” citing a 1848 attestation by Philip James Bailey, “the starry panarchy of space”. The adjective panarchic “all-ruling” has earlier attestations. In the twentieth century the term was re-coined separately by scholars in international relations to describe the notion of global governance and then by systems theorists to describe non-hierarchical organizing theories.
The McGurk effect is a perceptual phenomenon which demonstrates an interaction between hearing and vision in speech perception. It suggests that speech perception is multimodal, that is, that it involves information from more than one sensory modality. It was first described in a paper by Harry McGurk and John MacDonald in 1976. This effect may be experienced when a video of one phoneme’s production is dubbed with a sound-recording of a different phoneme being spoken.
Infrastruktuuri objektidega tegeleva ettevõtte (kaudselt seotud ka Aruvalla-Kose hankega) nõukogusse kuuludes olen mõningase üllatuse ja arusaamatusega lugenud osade ajakirjanike seisukohti seoses Aruvalla-Kose ehitushankest hargnema hakanud asjaoludega, mis on praeguseks kulmineerunud kahtlustuste esitamisega teiste seas ka kahele tippametnikule: Marika Priskele ja Tamur Tsäkkole.
Priske juhtumi puhul tundub täpselt nii olevat. Kõrge riigiametnik, vaieldamatult hea reputatsiooniga, kogenud ja tööasjades resoluutselt nõudlik. Pealtnäha tundub see olevat ideaalse ametniku kirjeldus.
Ometi tõi just seesugune tööstiil Priskele kaela kuriteokahtlustuse. Mis sest et raha pole ta saanud, vaid üritas hoopis käituda oma parima äranägemise järgi riigi, st meie huvides. Ei loe. Eksinud ta on ja karistada peab saama. Nõme lugu. Kahtlemata.
Paljuski sarnase artikliga sai mõned päevad varem aga ühele poole Raimo Poom Päevalehes, kes pidas otstarbekaks pigem kahtlustatava kaitsja öeldul pikemalt peatuda:
Kahtlustuste sisul peatudes selgitas Urm, et tema kaitstav ei ole mingil moel käitunud ebaseaduslikult või avalikest huvidest mittelähtuvalt. Näiteks kahtlustuse selles osas, mis puudutab Aruvalla-Kose teelõigu hanget ning Priske ja Tsäkko väidetavat surveavaldust Nordeconile ja Lemminkäinen Eestile riigihankes kokkuleppimiseks, polevat midagi sellist toimunud. Urmi sõnul olevat ametnikud arutanud pikkadesse vaidlustesse takerdunud hankelepingu sõlmimise võimalikkust – seda, kuidas tulemuse saavutamiseks edasi minna. Sealjuures rangelt tuginedes valikuvariantidele, millest kõik variandid olid juristid läbi kaalunud.
Urmile on arusaamatud ka kahtlustused, mille järgi olevat Priske ja Tsäkko avaldanud survet maanteeameti juures oleva riigihangete komisjoni liikmetele, et Nordeconi pakkumus vastu võetaks. Tema sõnul on komisjon nõuandva funktsiooniga ja otsuseid langetas juriidiliselt Tsäkko. Sellest tuleb välja huvitav loogika, justkui oleks Tsäkko ise endale survet avaldanud. „Variantide arutamine stiilis mis-oleks-kui-teeks-nii pole mõjutamine,” leidis Urm.
Milleks kiirustada seisukohtade võtmise ja teatud osapoole seisukohtade võimendamisega, mis lähtuvad väga piiratud informatsioonist ja kitsast (paljuski kunstlikust) vaatepunktist? Uurimine alles kestab ja mitmed seigad alles selguvad. Ehk väärivad siinkohal meeldetuletamist mõned nüansid, mida ei tasu päris niisama kõrvale lükata:
Kas mitte ei oleks aeg unustada primitiivsemad käsitlused korruptsioonist, kus “raha saamine” on kõige algus ja lõpp? Mõnede ametnike kätte on koondunud olulisel hulgal võimu, mille meelevaldsele kasutamisele peaks vähemalt teoreetilised piirid seadma haldusõigus. Kui ametnikud hakkavad enda võimu rakendama konkreetsete tulemuste saavutamiseks samas haldusõigust eirates, siis on tegu ohtliku pretsedendiga, mis võib oluliselt suurendada ametnike võimu ja sunnib edaspidi riigihanke pakkujaid märksa rohkem ametnike huvide ning eelistustega arvestama. Õigusriigi üheks alustalaks on võrdse kohtlemise printsiip, mille meelevaldne eiramine tippametnike poolt loob eeliseid ühtedel pakkujatel teiste ees. Väikeses ja paljuski korporatiivses ühiskonnas nagu Eesti tähendab see eeliseid neile, kes kas juhuslikult või taotluslikult omavad “sõbralike” suhteid oluliste ametnikega. Raha ei peagi keegi saama, sest kontrollida seda, kes, kus ja millistel tingimustel hiljem erasektoris töötab on märksa keerulisema.
Riigil ei ole huve ja kohe kindlasti ei pruugi ühe ametniku “parima äranägemise järgi” talitamine olla veel “meie” huvides. Kõnealuse juhtumiga seotud hangetel oli rohkem kui kaks pakkujat, kellel on põhjust mängu rahulikult kõrvalt vaadata ainult nii kaua kui lähtutakse mängureeglitest, mis on kõigile teada ja üheselt mõistetavad. Olukorras, kus tippametnikud võivad ühes või teises erinevate osapooltega enda parema äranägemise järgi kokku leppida toob hankemenetlusse juurde olulisel hulgal määramatust, mis ajendab tulevastes hangetes ka teisi pakkujaid märksa agressiivsemalt panustama hangete ja nende tulemuste vaidlustamisele. Isegi kui vaidlustamiseks sisulised põhjused puuduvad võivad nendega kaasnevad viivitused olla piisavad, et ahvatleda ametnike “vastastiku kasulike” lahenduste välja pakkumisele. Mul on keeruline uskuda, et “meie” huvides on ulatuslikumad vaidlustused, mis hakkavad järjest rohkem ja rohkem sarnanema väljapressimisele.
Kas kahtlustatava kaitsja sõnavõtud väärivad ilma igasuguse kriitika või analüüsita kajastamist? Juriidiliselt langetab otsused tõesti Maanteeameti peadirektor mitte riigihanke komisjon, kuid just riigihanke komisjoni liikmed on need, kes kontrollivad pakkumiste vastavaust hanketingimustele ja on need, kes teevad direktorile (1) ettepaneku pakkujate kvalifitseerimiseks või mittekvalifitseerimiseks, (2) pakkumuste tagasilükkamiseks või vastavaks tunnistamiseks ning (3) teevad direktorile ettepaneku vastavaks tunnistatud pakkumuste hulgast eduka pakkumuse tunnistamiseks. Tippametnikud ei tegele (ega peagi tegelema) pakkumuste vastavuse analüüsiga, kuid ühtlasi tähendab see, et nad saavad enda otsuses lähtuda eelkõige riigihanke komisjoni seisukohtadest, sest üldjuhul ei puutu nad hanke pakkumustega üldse kokku ega ole isegi pädevad nende sisulist vastavust hindama.
Kui Aruvalla-Kose kaasus oleks lihtne ja ilma riukalike juriidiliste nüanssideta, siis ilmselt oleks kõnealune kaasus tänaseks juba lahendatud. Mitmed asjaolud on alles selgumas ja natuke kannatust võib olukorda tuua oluliselt rohkem selgust kui siiras usk PR-memo jutupunktidesse või kahtlustatava kaitsja semantilise gümnastika kajastamine. Järelduste tegemiseks on praegu veel lihtsalt liiga vähe informatsiooni ja erilist põhjust kiirustamiseks pole.
Immigratsioon on teema, mille käsitlus ja kajastus kipub olema Eestis (eriti ajakirjanduses) kahetsusväärselt ühekülgne. Immigratsiooni positiivsest mõjust eelistatakse pigem vaikida. Inimesed, kes võiksid märksa tasakaalukamalt ja nüansirikkamalt immigratsiooniküsimusele läheneda eelistavad aga pigem võimendada negatiivset, tuua kohatuid võrdlusi ja ignoreerida erinevate kollektiivsete valikute tagajärgi. Kusjuures mulle tundub üha rohkem ja rohkem, et laiaulatuslikuma immigratsiooni võimaldamine võib osutuda pikemas perspektiivis kõige vähem valusaks valikuks.
Eelmise nädala lõpus võis Päevalehest lugeda intervjuud Jaak Valgega pealkirja alt Immigrandid Eestit ei päästa, eakaid tuleks tööturul rakendada, kus Valge leidis, et kõrgprofessionaalid (?!) on vajalikud ja kasulikud, kuid massilise immigratsiooniga on lood teised, millele järgnes hulgaliselt väiteid, mis väärivad rohkem tähelepanu:
Ma ei usu, et sellele (massilisele immigratsioonile – JS) panustamine aitaks elanikkonna vananemise vastu. Kui me just ei eelda, et trotsist või millestki muust tulenevalt kasvab siis põlisrahva sündimus.
Oletagem, et meil õnnestub sisse tuua näiteks sada tuhat noort ja tarmukat immigranti. Esiteks ei püsi ka nemad millegipärast noortena, vaid vananevad nii nagu meiegi. See tähendab, et me peaksime immigrante sisse kutsuma järjest rohkem, järgmisi mitte enam sada tuhat, vaid juba enam: selleks, et teenida pensioni nii põliselanikele kui ka eelmistele immigrantidele.
Elanikkonna vananemisest ei ole pääsu nii või naa, sest inimesed elevad kauem kui kunagi varem. Elanikkond vananeb kõigis vähegi arenenud riikides ja järjest rohkem ka arenguriikides – tõsiasi, millele juhtis tähelepanu ka Valge kolleeg Eesti Demograafia Instituudis, Luule Sakkeus. Eestlased on aga vastamisi ka teise ja märksa tõsisema probleemiga – negatiivse iibega. Viimase kahekümne aasta jooksul (1989-2009) on iive olnud positiivne ainult kahel aastal (1989 ja 1990) ja viimaste aastate mõnevõrra paranenud olukord on pigem ajutine nähtus.
Valge juhtis eelnevalt kenasti tähelepanu sellele, et kui kõik muu on ühiskonnas sama, siis ainuüksi eakate osakaalu suurenemisega (töötajate ja ülalpeetavate suhte vähenemine) variseks kokku arstiabi-, pensioni- ja haridussüsteem, mida finantseeritakse riigieelarvest. Lisame siia veel üleüldise rahvastiku vähenemise ja saame olukorra, kus ulatuslik immigratsioon on keskmise eestlase jaoks üks paremaid valikuid. Ühelt poolt pikeneks üleminekuperiood ja teiselt võimaldaks pikem üleminekuperiood läbi viia mitmeid hädavajalike reforme. Pensionisüsteemiga oleme juba mingil määral alustanud, kuid hädasti vajab muutmist ka tervishoiu rahastamise korraldus ja sarnaseid indiviidikesksemaid reforme vajab ka haridussüsteem. Ilmselgelt ei aita sellele kaasa isegi keskpikemas perspektiivis täiesti ebarealistlikud lubadused tasuta kõrgharidusest.
Valge on üks vähestest, kes on potentsiaalsest “massilisest” immigratsioonist kõneledes maininud konkreetset numbrit: 100 000.
Massiline ei pea tähendama piiramatut ja kohest immigrantide uputust, millega kohalikud ei suudaks toime tulla. Tegu võib olla hoopis järk-järgulise kvootide süsteemiga, kus 100 000 immigrandini jõutakse paarikümne aasta jooksul.
Ott Toomet spekuleeris mõni aasta tagasi, et 60 000 immigrandi vastu võtmine järgmise 20 aasta jooksul (umbes 5% rahvastikust) ei tohiks Eestile ületamatuks probleemiks olla ja seda isegi arenguriikidest pärit inimeste puhul. Samas on kohalik kliima piisavalt karm, et Eesti oleks atraktiivne sihtkoht pigem endisest NL-st pärit töötajatele. Sellepärast ei näe ma ka erilist põhjust, miks immigrantide arv ei võiks kahekümne aasta pärast olla 100 000. Alustame tagasihoidlikult – suurendame järk-järgult kvoote ning vaatame, kui paljud neist jäävad siia, kuidas neil läheb ja kuidas me ise nendega toime tuleme. Taolisest eksperimendist on meil oluliselt rohkem võita kui kaotada.
Valge peab vajalikus väita, et immigrante tuleb järjest rohkem sisse kutsuda, kuid nagu eelnevalt juba mainitud ei ole teistele pensioni teenimine realistlik ega soovitav immigratsiooni eesmärk vaid oluliste reformide võimaldamise eeldus, mis võimaldaks ka immigrantidel ennast tunda võrdväärsetena kohalikega mitte nende pensioniteenijatena.
Teiseks näitab kogemus, et immigrantide seas on tööpuudus kõrgem kui põliselanike seas, see tähendab, et algne idee täita immigrantidega tühjad töökohad ja panna nad põliselanikele pensioni teenima ei toimi.
Taolised väited kõrgemast tööpuudusest immigrantide seas on äärmiselt riukalikud. Kui Lääne-Euroopat vaadata, siis mitmete riikide sotsiaalabi süsteem peaaegu, et kutsub seda kuritarvitama. Samas on nii Saksamaa kui Prantsusmaa tööturg üpriski reguleeritud, mis välistab mitmed võimalused vähese hariduse, kogemuste ja oskustega immigrantidelt. Ma ei näe erilist põhjust immigrante vaadeldad mingi ühtse massina (kes on tulnud ainult kohalikele pensionit teenima) vaid arvestada ka nende päritoluga, mis võib tähenda sisuliselt sarnast töötuse taset kui põliselanike seas, näiteks endise Nõukogude Liidu territooriumilt tulnud inimeste seas. Ühtlasi ei tundu mulle sugugi kohatud paralleelid noortega, kes alles sisenevad tööjõuturule ja kelle töötuse taseme võrdlemine erinevate immigrantide gruppidega tundub märksa õigustatum.
Kolmandaks ei toimi Eestis need mehhanismid, mis Lääne-Euroopas: me oleme vaesemad ja lõunamaalastele ebasobivama kliimaga, mis tähendaks, et immigrandid ei jääks siia, vaid rändaks nii pea kui võimalik edasi rikkamatesse ja soojematesse Euroopa riikidesse ja nii muutuksime lihtsalt immigrantide transiitmaaks koos kõigi kaasaskäivate miinustega.
Teoreetiliselt võiks Eestisse jäävaid immigrante leida Ukrainast, Valgevenest või Venemaalt, kuna siinne keelekeskkond on neile sobivam kui Lääne-Euroopa riikide oma. Aga ma ei tea, kas see meile poliitilistel põhjustel vastuvõetav oleks, pikapeale tähendaks see lihtsalt riigi üleandmist.
Ma ei tea, kui paljud immigrandid ja millisest piirkonnast jääks Eestisse, kuid täpselt samuti ei tea seda Valge. Maailmas on piisavalt riike, mille elanikud on suuremate probleemideta suutelised kohanema siinse kliimaga. Nii Türgis, Pakistanis kui Hiinas on piisavalt piirkondi, mille kliima sarnaneb piisavalt Eestile, et siinsete oludega suuremate probleemideta kohaneda.
Tõenäoliselt liigub märkimisväärne osa edasi teistesse Euroopa riikidesse, kuid kui reaalsed võimalused läbi lüüa, enda elujärge parandada ja perekonda luua on Eestis tõsiselt võetavad, siis peatub ja jääb siia siiski arvestatav osa immigrantidest.
Teoreetiliselt oleks tõesti Eestisse jäävaid immigrante kõige lihtsam leida Ukrainast, Valgevenest või Venemaalt, kuna siinne keelekeskkond on neile sobivam, kuid jutud riigi “üleandmisest” tunduvad silmakirjalikud olukorras, kus alternatiiv on kohalike järk-järguline vähenemine, mis lõppeb märksa tõenäolisemalt riigi “üleandmisega”. Immigratsioon võimaldaks pigem seda protsessi oluliselt aeglustada kui mitte ära hoida. Igal juhul on siin tegu ajahorisondiga, mis jääb piisavalt kaugele, et taolisi väiteid tõsiselt mitte võtta.
Neljandaks pole meil ju isegi oma rahvale tööd anda. Niisiis on massiline immigratsioon võimatu või ummiktee. Immigrantides lahenduse otsimise asemel võiksime keskenduda meie inimeste tööhõivele ja nende majandussektorite eelisarendamisele, kuhu sobivad tööle eakamad inimesed.
Ma ei hakka uuesti ümber kirjutama enda mõne nädala tagust postitust, kus oli juttu just taoliste Jaak Valge poolt levitatavate müütide eksitavusest. Keegi ei takista Eestis inimesi ütlemast seda, mida nad arvad, kuid alati peab arvestama sellega, et mõni ei pea üleliigseks sellisele jurale tähelepanu juhtida. Seega veel kord Francesco D’Amuri ja Giovanni Peri artiklist Immigration and productive tasks: Can immigrant workers benefit native workers?:
Several studies find that immigrants do not harm the wages and job prospects of native workers. This column seeks to explain these somewhat counterintuitive findings by emphasizing the scope for complementarities between foreign-born and native workers. Examining 14 European countries from 1996 to 2007, it finds that immigrants often supply manual skills, leaving native workers to take up jobs that require more complex skills – even boosting demand for them. Immigrants replace “tasks”, not workers.
Väide, et “massiline” immigratsioon on ummiktee või lausa võimatu saab rajaneda ainult eeldustel, mis pooled realistlikud ega isegi mitte tõenäolised, sest nende realiseerumise tagajärjed oleks märksa traagilisemad kui 100 000 immigrandi Eestisse asumine. Kahjuks jääb minule taolist juttu lugedes vägisi mulje varjatud ksenofoobiast, mis ei võimalda selgelt näha probleem, millega tuleb järgnevate aastakümnete jooksul tegeleda. Jaak Valge kui soliidses eas härrasmehe jaoks need probleemid ilmselt erilist rolli ei mängi, kuid mõned meist loodavad natuke kauem vastu pidada.
Kui Eestis läheb jutt kõrgharidusele, siis kipub see ajalehtede arvamuskülgedel väljenduma eelkõige selles, kuidas ühelt poolt oleks raha juurde vaja ent teiselt poolt peaks siiski kõik tasuta olema ja kõigile soovijatel veel võimalus tulemustele vaatamata õppetoetusi saada. Kohalikest kõrgkoolidest saadava hariduse kvaliteetsuses on aga sageli põhjust kahelda ja seda vaatamata ulatuslikele investeeringutele õppekeskkonda.
Hiljuti ilmus Õpetajate Lehes intervjuu kahe erakõrgkoolis (EBS) majandusained õppetanud inimesega, kelle vaated kõrgharidusele ja haridusele laiemalt väärivad ka siini viitamist. Karmo Kroos ja Hardo Pajula on mõlemad piisavalt kirju seltskonna õpetamisega kokku puutunud, et nendega tehtud intervjuuga tutvuda ja sealt isegi üht-teist tsiteerida:
K. K.: Mina küll ei julge väita, et põhikoolis on meil asjad hästi, et probleemid algavad gümnaasiumiastmes ja süvenevad kõrgkoolis. See, mida meil hariduse kvaliteedi all mõeldakse, on suuresti seotud kooli võimalusega õpilasi selekteerida, ja seda nii põhi-, kesk- kui ka kõrgkooli tasemel. Näiteks majandusõpetus, mille kasvuraskusi ma lähemalt näinud olen, on tagasihoidlikest, kuid siiski positiivsetest sisemistest arengutest hoolimata 20 vabadusaasta jooksul kaotanud positsiooni, mis võimaldas valida õpilasi.
. . .
H.P.:Osa üliõpilasi tuleks kas või riigi toel välismaa tippülikoolidesse õppima saata. Muuta tuleks järelevastamise süsteemi, eksamit ei tohiks saada teha kolm-neli korda. Keeruline on ka mõista, miks on vaja sundida kõiki riigi ja erakoole looma doktorantuuri. Riik käsib ja koolid teevadki! Näiteks EBS õpetab noortele elementaarset matemaatikat ja natuke eesti keelt majandusteooria sildi all, nüüd aga tahetakse keskkoolile doktorantuuri külge pookida. Reaalsustaju peab ikka alles jääma, ei ole mõtet seigelda paralleelkosmoses.
. . .
K. K.: Miks peaks kõrgharidus üldse tasuta olema? Peale selle, et mingi seltskond on seda harjunud tasuta saama? Ei ole vaja doktorikraadi mõistmaks, et kõrgharidusega inimeste sissetulekud on suuremad kui nendel, kel kõrgharidust ei ole. Miks peaks ühiskond maksma kinni kellegi meele lahutusliku (investeerimis)tegevuse, mille tulemusel saab lõpetanu parema sissetuleku, meeldivama elukaaslase ja tubasema töö?
Natuke värskemat õhku umbseks muutuvasse kõrgharidusdiskussiooni.
Kui Pajula heietused korda lähevad, siis võib huvi pakkuda ka eelmise nädala Kahekõne. Saate teises pooles oli külaliseks Hardo Pajula (alates 33. minut), kes jõudis mõtiskleda nii majandusteadlaste ennustuse, algeliste ennustusvahendite kui ka rahaliidu võimalike arengute üle. Oleks võinud olla pikem ja huvitavam intervjuu olla, kuid hea seegi.
In journalism it’s a necessity to pretend to be competent on every subject, some of which they really do not understand. They are under that necessity, I regret; I’m sorry for them. But to pretend to understand all the things you write about, and habitually to write about things you do not understand, is a very corrupting thing.
Üllatavalt paljudele inimestele on ette jäänud Delfis refereeritud Päevalehe uudis Euroopa Liit lisas piparmündi ravimite nimekirja, mille järgi on piparmündi müük järgmisest aasta aprillist keelatud. Kui nüüd eelnevalt viidatud artiklit lugeda, siis tuleb sealt üpris kiiresti välja, et “piparmünti ilma näidustuste ja meditsiiniliste väideteta müüa pole keelatud ka edaspidi”. Jutud kasvatamise keelamisest ja piparmündi müügikeelust on üleliigsed. Tegu on eelkõige mõnede taimede (ja nende preparaatide) raviomaduste reklaamipiiranguga, mille eesmärk välistada olukord, kus ravimtaimedena müüakse taimi ja nende preparaate, mille raviomadused ei ole tõestatud. Direktiiv ise on vastuvõetud juba 2004. aastal ja järgmise aasta aprillis saab lihtsalt läbi üleminekuperiood.
Kuidas on siis võimalik, et paljud artikli lugejaid ei mõista kirjutatu sisu? Kes esialgset artiklit mäletab (mis näib olevat omakorda ajendatud sellest postitusest), siis ta teab, et viimase 24 tunni jooksul on Delfi enda artikli sisu oluliselt muutunud (loe: asendanud uue artikliga). Kahjuks ei vaevu artikli (anonüümne) autor mainima, et seda sama artiklit on oluliselt muudetud.
Minu jaoks teeb see edaspidi Delfi artiklitele viitamise oluliselt keerulisemaks, sest see, mis seal on kirjas täna ei pruugi seal kirjas olla homme. Vastupidiselt ajalehtedele on ainult veebis ilmuvate artiklite muutumist hiljem keeruline tõestada, mis teeb nendele viitamise oluliselt problemaatilisemaks. Ma ei taha hiljem lolliks jääda, sest keegi otsustas artiklit “korrigeerida” või “täiendada” ilma, et sellest mingit märki maha jääks.
Kui tegid vea, ei süvenenud direktiivi sisusse ja lihtsalt kirjutasid midagi, mis klikke koguks, siis võiks vähemalt lugejatele märku anda, et sisu on oluliselt muutunud. Eksimine on inimlik, kuid nende eksimuste varjamine ja vaikne silumine – eriti ajakirjanduses – on tegevus, mis väärib hukkamõistu ja soovitust lugeda mõnevõrra usaldusväärsemaid allikaid nagu Päevaleht.
Õnneks võib Delfi artikli originaalteksti veel leida, mille selguse huvis siin täies mahus ära toon:
Järgmise aasta aprillist ei tohi Eestis enam müüa piparmünti, kuna uus eurodirektiiv nimetab piparmündi “meditsiiniliseks ravimtaimeks”.
Aprillist on suurem osa rahvameditsiinis kasutatavatest taimedest ja nende põhjal loodud preparaatidest Euroliidu uute direktiivide järgi tavamüügiks keelatud.
Nii satub keelu alla ka tavaline piparmünt, mis on sisse kantud EU direktiividesse kui “meditsiiniline ravimtaim” ning millele seetõttu rakenduvad karmimad müügi ja prepareerimise nõuded, mis usutavasti ürditalude tegevusele kriipsu peale tõmbavad.
Uus eurodirektiiv nimega “Traditsioonilis-meditsiin iliiste ravimtametoodete direktiiv” (Traditional Herbal Medicinal Products Directive) määratleb muude ravimtaimedega koos ka tavalise piparmündi kui meditsiinilise toote ning annab loa seda müüa vaid ravimimüügilitsentsiga asutustel ehk apteekidel.
Piparmünti peetakse väga heaks ravimtaimeks, et aidata leevendada kahte häda: ärritunud soolte sündroomi ja spartilist sapipõit. Mõlemaid peetakse suhteliselt raskeks seisundiks. Eurodirektiiv nimega “Traditsioonilis-meditsiin iliiste ravimtametoodete direktiiv” aga keelab vabalt müüa ravimeid, mida kasutatakse raskete hädade leevendamisel.
Tähendab see siis seda, et aprillist peale ei tohi keegi ka oma tarbeks piparmünti kasvatada ega seda müüa, kuna tegemist on seaduserikkumisega. Kuidas on lahendatud piparmündi tee levitamise ja kasutamise reeglid, direktiiv ei selgita.
Olen korduvalt Vabalogis väljendanud arvamust, et sundteenistuse kadumine Euroopast ei ole mitte “kas” vaid hoopis “millal” küsimus. Sundteenistus on muutunud poliitilistel põhjustel lühikeseks ja praktikas peaaegu kasutuks aja raiskamiseks, mida enamuses Euroopa riikidest (nendes vähestes, kus see anakronism on säilinud) läbib vähemus teenistusealisest elanikkonnast.
Üheks peamiseks põhjuseks, miks järjest rohkem elukutselisele kaitseväele panustatakse, tuleneb vajadusest järjest tihedama riikide vahelise kaitsekoostöö järele, kus 6-kuulise või isegi aastase teenistuskogemusega pole midagi teha. Vaja on kogenud ja motiveeritud inimesi, kes ei näe koostöös ja ühisõppustes mitte tüütut kohustust vaid võimalust enda oskusi lihvida ja võimekust arendada.
“We’re looking at a combined joint expeditionary force, we’re looking at greater inter-operability, coherence in military doctrine,” said Fox. “We’re looking to see where in our defence industries we can have better co-operation so that we are getting better value for money for our research and development, what we can do in terms of support and joint training. All of these things surely make sense in a world where our funding is not finite but our risks are increasing.”
The treaties are the result of months of planning by officials, encouraged by the two leaders. Unlike the original entente cordiale, which was the product of mutual concern about a hostile power before the first world war, the latest deal is being presented as the product of hard-headed pragmatism, designed to maximise each nation’s military capabilities while saving money.
Vaatamata sellele, et brittide konservatiivne valitsus ei soovi seda arengut kohe kuidagi seostada Euroopa Kaitseagentuuriga, siis tegelikkuses sillutab see teed vaikselt, kuid kindlalt järjest olulisemaks kujunevale institutsioonile. Isegi soomlased on aru saanud, et tulevik on tihedam kaitsejõude omavaheline koostöö, vähemalt nii sain ma aru Soome välisministri Alexander Stubb’i sõnavõtust seoses USA järjest kahaneva rolliga Euroopas:
«Ühesõnaga, aeg on täiskasvanuks saada,» ütles ta. «Selline on reaalsus. Me ei saa toimida julgeoleku vallas kui 27 eri üksust. Kui ameeriklased vaatavad mujale, siis tuleb meil hakata leidma kohalikke Euroopa lahendusi.»
Stubb kiitis mitmete ELi liikmete, eriti Suurbritannia ja Prantsusmaa hiljutisi katseid kaitsepoliitikat koordineerida ja sellisel moel raha kokku hoida. Kuid ta lisas, et liikmesriigid peavad jõupingutuste duplitseerimise vältimiseks palju enam ära tegema.
«ELil on pärast Lissaboni oma president, oma välisminister, julgeolekugarantiid, iseseisev õigusvõime ja diplomaatiline korpus. Seega on meil olemas kõik, et ühiselt otsustada ja lähedasemalt koostööd teha. Varem arvati, et Euroopa julgeolek ja kaitse on kena vaid paberil. Nüüd võtab asi aga veidi kuju.»
See aeg ei ole enam kaugel, kui isegi soomlased peavad enda sundteenistuse otstarbekuse üle tõsisemalt järele mõtlema. Ilmselt läheb neil selleks veel natuke aega kuna sundteenistuse läbib siiani ligi 80% teenistusealistest noormeest (Eestis on see arv 15% juures), kuid Rootsi on tänaseks sundteenistusest loobunud ja seda olukorras, kus sundteenistuse läbis oluliselt väiksem seltskond kui Soomes.
Kuid Soome kõrval on ühe eeskujuliku sundteenistuse rakendajana Eestis korduvalt välja toodud Iisraeli, siis hiljuti selgus, et isegi seal on ruumi tõsisemaks debatiks vaatamata märksa keerulisemale julgeoleku olukorrale kui Eestis. Asher Meir kirjutas Jerusalem Post’is Boaz Arad’i värskest uurimusest:
A new position paper by Boaz Arad for the Jerusalem Institute for Market Studies examines this paradigm and in light of its findings calls for the end of universal conscription and a move to a volunteer, professional army.
. . .
The study is narrowly focused on the practical aspect of universal conscription.
Against the benefits of universal conscription must be weighed its downside. While the system may seem inexpensive, this is really just a case of the true expense being put off the balance sheet. The true cost of a soldier is not how much you actually pay him but rather how much you would have to pay him to convince him to enlist. Soldiers work virtually for free because they have no choice.
But their years of service obviously come at huge personal cost.
Furthermore, the model also involves costs to the army. Just as many soldiers would rather not serve, the IDF would rather not employ many conscripts. Imagine running a business where you had to hire any person who applied. The army has a job to do, and like any other institution, it would like to be able to choose its employees according to its genuine manpower needs.
Meir juhib tähelepanu lisaks Aradi maailmavaatelistele eelistustele ka mitmetele sundteenistust kaitsvatele argumentidele, millel Arad ei peatu. Saab näha, kas tegu on üksiku arvamuse või laiemalt haakuva nägemusega. Boaz Aradi uurimusega saab tutvuda siin (pdf).
Evolution creates a possibility of choice only under freedom. If you do not have freedom, the thing is directed by a superior authority. You have no longer a selective evolution, where the better and the more effective succeeds, but what succeeds is determined by those who are in power.
Viimaste päevade jooksul on avalikkuse tähelepanu pälvinud taas kord teedeehituse hanked ja nendega seoses mõnede tipp-ametnike tegevus. Vaatamata mitmetele artiklitele jäävad paljud detailid siiski piisavalt häguseks, et mingit lõpliku seisukohta kõnealuste ametnike tegevuse suhtes on keeruline võtta, kuid mõnele seigal sooviks siiski tähelepanu juhtida.
Teisisõnu, pihtide vahele võetud ametnikud pole kuidagi mingit omakasu taga ajanud, vaid püüdnud seista selle eest, et sajad miljonid kroonid maksumaksja raha saaksid kasutatud õige asja eest, õigel ajal ja parimal viisil. Kuid seda tehes on nad sattunud tule alla hoopis väidetava konkurentsi kahjustava kuriteo eest.
Pea kümme aastat majandusministeeriumi kantsler olnud Marika Priske on tuntud oma otsekohesuse poolest. Teda tundvad inimesed kujutavad vaimusilmas väga hästi ette, kuidas ta võis järjekordsele kaeblemisringile saabunud ehitusettevõtjad pikema jututa kabinetist välja saata ja mitte lubada tagasi tulla enne, kui on võimalik asjaga edasi liikuda. Nüüd on tal selle eest kahtlustus kaelas.
Ehk väärib siiski tähelepanu ka tõsiasi, et Eestis on rohkem kui kaks teede ehitamisega tegelevat ettevõtete, rääkimata välisfirmadest, mis on samuti siinsetest suurematest projektidest huvitatud. Kui lahendusi otsitakse ainult kahe madalaima pakkumuse teinud ettevõtte seast, siis kuidas võiks see sadadesse miljonitesse ulatuvate projektide puhul välja näha?
Üks võimalus on lubaduste näol, et kui üks loobub vaidlustamisest, siis võimaldatakse teisele midagi. Kahjuks oleks see võimalik ainult kolmandate osapoolte arvelt, mis oleks ilmselgelt konkurentsi kahjustav tegevus. Liiapeksi-Loobu projekti puhul on Nordecon’i poolne lisaraha taotlemine ka aset leidnud, kuigi seda pole rahuldatud.
Teine võimalus on vaidlustusest mitte-loobumise puhul teisele osapoolele selgeks teha, et edaspidi korraldatavatel läbirääkimistega hangetel saab enda hinna esitada kõigepealt tülikam ettevõtte, kelle järel teeb enda pakkumise konkureeriv ettevõte, kelle pakkumus osutub üllataval kombel kõigest natukene odavamaks esimesena enda hinna avalikustanud pakkuja omast.
Mõlema eelnevalt toodud näite puhul oleks tegu konkurentsi kahjustavate tegevusega, kuid need on kõigest kaks varianti, millel ei pruugi tegelikkusega mingit pistmist olla. Praeguse seisuga me lihtsalt ei tea, milles siis asjaosalisis täpselt kahtlustatakse.
Haldusõigus annab ametnikel tegutsemiseks märksa kitsama raamistiku kui erasektoris tegutsejatele läbi selle, millised tegevused on neile lubatud. Ülejäänud tegevused on keelatud ja eesmärk ei saa pühendad abinõud õigusriigis, kus protsess peaks olema ülim.
Loodetavasti selguvad juba lähiajal ka selle kaasusega seotud üksikasjad, mis võimaldavad selgemalt mõista, mis siis täpselt toimus.