Pikemad ajakirjanduslikud artiklid pakuvad ilmselt huvi oluliselt laiemale seltskonnale kui kitsamad ja akadeemilisemad käsitlused. Viimastel nädalatel olen aga sattunud lugema just kitsamaid käsitlus ettevõtlusest, reguleerimisest ja kahe mehe pikast ja viljakast akadeemilisest karjäärist, mis siiski on piisavalt huvitavad, et üksikute teiste huvilistega jagada.
A Kirznerian Economic History of the Modern World (Deirdre McCloskey) – McCloskey on pikem mõtisklus ettevõtja ja ettevõtluse käsitluse üle majandusteaduses läbi tema enda intellektuaalse avastusterännaku, mille käigus ta on kokku puutunud mitmete tunnustatud majandusteadlastega (sh Nobeli mälestuspreemia laureaatidega). Ideed ja rõhuasetused erinevatelt inimestelt, nende algatuste ja mõttekäikude järeldused ning roll, mida kaasaegse austria koolkonna järgijad on mänginud ettevõtluse ja majanduskasvu mõtestamisel. McCloskey on tähelepanuväärne ka enda valmisoleku tõttu pöörata rohkem tähelepanu majandusteaduse retoorikale ning inimeste omavahelisele suhtlusele mitte ainult majandusteaduses kitsamalt vaid ka majandustegevuses laiemalt:
I learned that Austrian economics could be brought to the study of our actual world, which was Don’s project until his too-early death. In the 1990s at last I reread some of Kirzner. I started to get it. I was drifting towards accepting the force of words in the economy. My main thought was to add a per- suasive, rhetorical stage to Israel’s account of entrepreneurship. With Klamer I wrote a paper in 1995 claiming that “sweet talk,” persuasion, rhetoric accounted for a quarter of annual earnings (Klamer and McCloskey 1995). Yet Israel’s way of thinking was still not central to my own.
* * *
The life and times of Gordon Tullock (Charles K. Rowley, Daniel Houser) – Gordon Tullock on pidevalt olnud potentsiaalsete Nobeli mälestuspreemia kandidaatide seas vähemalt viimased kümmekond aastat. Koos enda kauaaegse koostööpartneri James Buchananiga on Tullock üheks “avaliku valiku” koolkonna loojaks. Artikkel on biograafiline ja käsitleb Tullocki mitmekülgset ja keerdkäikude rohket elu ja akadeemilist karjääri, mille käigus antakse lugejale omapärane perspektiiv ka liberaalsema mõtteviisiga inimeste käekäigust erinevates akadeemilistes institutsioonides, kus inimeste omavahelised suhted ja poliitilised eelistused kujundasid karjääre ja kohati hävitasid tervete õppeasutuste potentsiaali. Tegu ei ole niivõrd akadeemilise ülevaatega kuivõrd erinevate inimeste omavaheliste seoste kaardistamisega, mille keskmes on teravmeelne Gordon Tullock.
* * *
Entrepreneurship, Austrian Economics, and the Quarrel Between Philosophy and Poetry (Tyler Cowen) – eelnevalt toodud McCloskey artiklis oli viide ka Tyler Coweni artiklile, milles Cowen toob välja huvitavaid ja üpriski viljakaid paralleele Kanti esteetika ja Kirzneri ettevõtluse kontseptsiooni vahel. Cowen peatub nii Kanti kui Kirzneri käsitluste sarnasusel koos tugevuste ja nõrkustega, mis on mõlemale käsitlusele omased. Artikli kõige huvitavamad osad käsitlevad inimtegevuse tulemuse vaatlemist reeglite kontekstis ja reeglite välises kontekstis, kus Kanti esteetika kerkib esile paralleelse ja eraldiseisva käsitlusena teaduse kõrval ja Kirznerist inspireeritud austria koolkonna ettevõtlus käsitlus kerkib esile paralleelse majandussuhete käsitlusena:
We could think of Austrian and neoclassical economics as two separate spheres of knowledge. Austrian truths do not detract from neoclassical truths, any more than aesthetic truths detract from scientific or historical truths in the scheme of Vico. Nonetheless the aesthetic truths, or in this case the Austrian truths, stand higher or somehow rank as more fundamental. This attitude would imply that Austrian economics comes closer to giving us real insight into the nature of the world, whatever its drawbacks from the point of view of scientific method. In this view, Austrian economics would contain a kind of “primeval wisdom” about the market economy, just as Vico thought that the works of Homer contained primeval wisdom about the origins of man, society, the state, and violence. That being said, Vico did not see the Homeric truths as somehow substituting for the truths of science.
* * *
My Life in Finance (Eugene Fama) – professionaalne autobiograafia Eugene Fama’lt, kes peatub eelkõige sellel, mida peab ise enda pika akadeemilise karjääri jooksul oluliseks. Arvestades seda kui palju on EFM pärast finantskriisi siunatud ja põlatud inimeste poolt, kes pole õieti mõistnud, mida nad kritiseerivad, on Fama vaatenurk oluline ja ta ei jäta mainimata, et paljud etteheited rajanevad “avastustele”, mis on akadeemikutele teada olnud juba viimased 50 aastat. Fama annab üksikasjaliku ülevaate koos viidetega enda ja kaasautorite töödele, mis võimaldavad huvilistel EMH arengut avaldatud artiklites jälgida. Eelnev moodustab vaid mõned leheküljed Fama artiklist, kust võib leida hulgaliselt erinevaid küsimusi, mis on aja jooksul Fama tähelepanu pälvinud nagu maksude mõju finantseerimisotsustele, CAPM anomaaliad ja nendest tulenevad järeldused koos nende rakendamisega praktikas.
* * *
Process, Responsibility, and Myron’s Law (Paul Romer) – Rahvusvahelise Valuutafondi konverentsile tehtud ettekanne, mis on eelkõige ajendatud finantskriisi tagajärgedest ning käsitleb reeglite dünaamikat – vajadust reeglitel ja reeglite formuleerijatel pidevalt kohaneda tehnoloogia arenguga, inimeste tihedama omavahelise suhtlemise ja oportunismiga, mis mõjutab institutsioone ja nende valmisolekut reegleid järgida. Romer toob mitmeid näiteid, millega juhib tähelepanu keeruliste ja pidevalt arenevate valdkondade reguleerimisele läbi seadusandlike reeglite ja pakub ühe lahendusena välja põhimõtekeskse reguleerimise, kus lõpliku otsuse teeb indiviid:
The right question to ask is not whether people are involved in enforcing a system of rules, but rather which people and which incentives they operate under. There may be some contexts where a legalistic approach like that followed by OHSA and the SEC has advantages, but we need to recognize that this approach is not the only alternative and that it has obvious disadvantages.
A careful weighing of the costs and benefits will involve many factors, but the factor that seems particularly important for the financial sector concerns the time constants. As the OSHA example suggests, the legalistic process is inherently much slower than a process that gives individuals more responsibility. Moreover, clever opportunists can dramatically increase the delays and turn the legalistic approach into what Phillip K. Howard calls a “perpetual process machine.”
2010. aasta septembris võeti vastu seadusemuudatus, mille kohaselt osaleb kohaliku omavalitsuse üksus eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub selle kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil. Sama paragrahvi lõike 3 järgi lähtutakse tegevuskulude katmisel põhikooli ja gümnaasiumiseaduse §-s 83 sätestatud munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalemise tingimustest ja korrast.
. . .
Aprilli alguse seisuga on TVW esitanud Tallinna haridusametile arveid kooli tegevuskulude katteks summas 27 047 eurot, laekunud ei ole aga sentigi.
Tallinna linnalt laekuma pidav tegevuskulude toetus moodustab kooli eelarvest enam kui veerandi. Kuna linn ei ole täitnud oma seadusest tulenevaid kohustusi, on kool sattunud majanduslikult väga raskesse olukorda. Koolil ei ole võimalik maksta elementaarsete teenuste eest nagu rent, küte ja elekter. 28veebruaril taotleti Tallinna linnavalitsuselt ühekordset erakorralist toetust 19 200 eurot, et seni väga mõistvalt suhtunud Tallinna Küttele talvega kogunenud võlg tasuda. Paraku saadi abilinnapea Mihhail Kõlvartilt eitav vastus ning 27. märtsil lülitati koolimaja kaugküttevõrgust välja.
Artiklist selguvad ka Tallinna haridusameti seisukohad, mis on liigitatavad kolmeks:
Tallinna linnal ei ole võimalik tasuda arveid tegevuskulude katteks, sest riik ei ole vastavaid vahendeid Tallinna linna eelarvesse eraldanud.
Kui kool ei suuda majandada, siis on see pigem äriplaani nõrkus või prioriteetide seadmise küsimus mitte linna süü, sest äriplaani ei ole võimalik rajada kellegi või millegi toetusele lootes.
Tallinn linna toetab kooli enam kui ühtegi teist erakooli, sest on sellele koolile ülisoodsalt rendile andnud tühja koolimaja koos allrendi õigusega.
Ilmselt mitte just eriti üllatavalt on Tallinna linna seisukohad erakoolide suhtes üpris skisofreenilised – ühelt poolt ei ole alust finantseerida, teiselt poolt loome erakoole juurde ja finantseerime samal ajal finantseerimise aluste üle kohtus vaieldes. Erakoolide rahastamise küsimusele lähenemine on Tallinnas põhimõttelage ja politiseeritud läbi lihtsa ja tegelikult täiesti loogilise põhimõtte tahtliku väänamise, mis ei ole ühegi tallinlase huvides – rääkigu ta eesti, vene või inglise keeles. Aga Tallinna ametnike seisukohtadest:
Väide riigi eraldise puudumisest taandub tegelikult väga lihtsale küsimusele. Erakooliseaduse § 222 kohaselt osaleb linn eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga ja tegevuskulude katmisel lähtutakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 83 sätestatud munitsipaalkolide tegevuskulude katmises osalemise tingimustest ja korrast. Sama seaduse § 83 lg 5 sätestab, et õppekoha tegevuskulu arvestuslik maksumus õpilase kohta saadakse munitsipaalkoolide eelarveaastaks planeeritavate tegevuskulude summa jagamisel linna territooriumil asuvates munitsipaalkoolides õppivate õpilaste arvuga, mis ulatus ühe õppekoha kohta 2011. aastal kuni 74 euroni kuus õpilase kohta ja ulatub 2012. aastal kuni 69 euroni kuus õpilase kohta.Küsimus taandub seega eelkõige sellele, kas erakoolid ja nende õpilased on kajastatud hariduse infosüsteemis koos munitsipaalkoolide õpilastega?Kui nad on seal kajastatud, siis polegi õieti millegi üle diskuteerida ja Waldorfi koolile tegevuskulude tasumata jätmiseks puudub igasugune alus. Kui erakoolide õpilased ei ole seal kajastatud, siis taandub küsimus sellele, kas omavalitsustele on tehtud takistusi erakoolide õpilaste kajastamisel hariduse infosüsteemis või mitte. Kui takistusi pole tehtud, siis ei vasta tõele Tallinna linna ametnike väide, et vastavaid vahendeid pole linna eelarvesse eraldatud.
Väide äriplaan nõrkusest on kohatu olukorras, kus seadused (!) näevad ette rahastamise võrdsetel alustel munitsipaalkoolidega. Äriplaani nõrkusest või tugevusest sobiks rääkida siis, kui omavalitsus on täitnud talle seadusega pandud kohustust ja rahastanud erakooli võrdsetele alustel munitsipaalkooliga, kuid mitte varem.Väide, et tegu on toetusega, on aga eksitav. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-le 83 on tegu tegevuskuludega, mis on eraldised mitte toetused. Mulle tundub, et Tallinna haridusameti esindaja jutt toetusest tuleneb sama seadus §-st 82, mis käsitleb tõesti riigieelarvest eraldatavat toetust munitsipaalkoolide õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu ning täienduskoolituse, investeeringute ning õppevahenditega seotud kulude katmiseks. Erakooliseadus ei viita aga põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-le 82 vaid ainult §-le 83, millest tulenevalt jääb mulle arusaamatuks Tallinna ametnike seisukoht, et nagu oleks tegu toetusega. Kas tegu on tahtliku vassimisega või ebakompetentsusest tuleneva teadmatusega jäägu iga lugeja enda otsustada.Eraldi küsimus, kas erakoole tuleks ka tegevuskulude osas toetada proportsionaalselt munitsipaalkoolidega. Minu arvates tuleks, kuid siin taandub samuti küsimus hariduse infosüsteemile ja seal kajastatavate andmete olemusele ning seotusele erakooliseadusega.
Esmapilgul võib tõesti jääda mulje, et hoone on linna poolt koolile ülisoodsalt rendile andnud, kuid tegu on paljuski petliku väitega. Piisab ainuüksi sellest, et küsida, mis on “ülisoodne” kui numbreid ei mainita? Järgmiseks tekib küsimus, et mida taolisesse hoonesse oleks üldse saanud teha peale kooli ja mis hinnaga oleks õnnestunud hoone rentimine mõnele teisele osapoolele? Kas oluliselt kõrgema hinnaga ja terve hoone korraga piirkonnas, mis muuks äritegevuseks just kõige sobivam ei ole? Ilmselt on ka allrendi õigusele seatud hulgaliselt piiranguid, mis teevad allrendi õiguse oluliselt vähem väärtuslikuks kui Tallinna ametnikele meeldib fantaseerida.
Inimeste initsiatiivi ja valmisolekut läbi erakoolide enda laste haridus- ja õppekorralduses aktiivsemalt osaleda tuleks tervitada ja toetada vähemalt samaväärsetel alustel munitsipaal- või riigikoolidega. Nende inimestele näol on tegu on kohusetundlike maksumaksjatega. Seada teistsuguse õppe eelistajad kõigest harjumsulikkust inertsist teistest maksumaksjatest oluliselt halvemasse positsiooni, sest nad ei soovi enda lapsi harida nende arvates sobimatul viisil, on vabale ühiskonnale sobimatu ja vähegi pikemas perspektiivis ka tagurlik nagu kirjutasin ühes varasemas postituses:
Maailm muutub järjest kiiremini samas kui enamus Eesti haridusasutusi on läbi tsentraliseeritud kontrolli allutatud jäigale ja muutustega aeglaselt kohanevale süsteemile, kus õpilaste ja lastevanemate huvidest on olulisemad õpetajate, ametnike ja poliitikute eelistused. Erakoolid on kõige parem võimalus muuta Eesti haridussüsteemi kohanemisvõimelisemaks, pakkuda õpilaste ja nende vanemate eelistustega rohkem arvestavaid alternatiive, kus on võimalik proovida ja katsetada nii meetodite, keele kui õppekorraldusega. Pole mingit põhjust arvata, et praeguse tsentraliseeritud ja paljuski stagneerunud süsteemi näol on tegu gümnaasiumiharidust osutavate institutsioonide evolutsioonilise tipuga, mida tuleks iga hinna eest alternatiivsete lähenemiste eest kaitsta.
False vacuum is a metastable sector of space that appears to be a perturbative vacuum, but is unstable due to instanton effects that may tunnel to a lower energy state. This tunneling can be caused by quantum fluctuations or the creation of high-energy particles. Simply put, the false vacuum is a local minimum, but not the lowest energy state, even though it may remain stable for some time. The possibility that we are living in a false vacuum is only a possibility, and Chaotic Inflation theory suggests that the universe may be in either a false vacuum or a true vacuum state. If a bubble of lower-energy vacuum were nucleated, it would expand, approaching at nearly the speed of light and destroying the Earth instantaneously, without any forewarning
Carbonado commonly known as the “Black Diamond”, is a natural polycrystalline diamond found in alluvial deposits in the Central African Republic and Brazil. Its natural colour is black or dark grey, and it is more porous than other diamonds. Supporters of an extraterrestrial origin of carbonados propose that their material source was a supernova which occurred at least 3.8 billion years ago.
Neo-medievalism is a neologism that was first popularized by Italian medievalist Umberto Eco in his 1973 essay “Dreaming in the Middle Ages”. The term has no clear definition but has since been used by various writers. In political theory it was first discussed in 1977 by theorist Hedley Bull, who suggested society was moving towards a form of “neomedievalism” in which individual notions of rights and a growing sense of a “world common good” were undermining national sovereignty. He saw a complex layering of international, national and subnational organizations which might help “avoid the classic dangers of the system of sovereign states by a structure of overlapping structures and cross-cutting loyalties that hold all peoples together in a universal society while at the same time avoiding the concentration inherent in a world government.”
Krumping is a street dance popularized in the United States that is characterized by free, expressive, exaggerated, and highly energetic movement involving the arms, head, legs, chest, and feet. The youths who started krumping saw the dance as a way for them to escape gang life and “to release anger, aggression and frustration positively, in a non-violent way.”
Cloud forest is a generally tropical or subtropical evergreen montane moist forest characterized by a persistent, frequent or seasonal low-level cloud cover, usually at the canopy level. Cloud forests often exhibit an abundance of mosses covering the ground and vegetation, in which case they are also referred to as mossy forests. Tropical cloud forests extend from 23°N to 25°S latitudes and occur in a relatively narrow altitudinal zone with a special atmospheric environment which is characterized by at the vegetation level. Annual rainfall can range from 500 to 10,000 mm/year and mean temperature between 8 to 20 °C
Buzludzha is a historical peak in the Central Stara Planina, Bulgaria and is 1441 metres high. The Buzludzha Monument on the peak was built by the Bulgarian communist regime to commemorate the events in 1891 when the socialists led by Dimitar Blagoev assembled secretly in the area to form an organised socialist movement. It was opened in 1981. No longer maintained by the Bulgarian government, it has fallen into disuse.
Leon Glikmanilt ilmus Postimehes arvamuslugu, mida on põhjust kohe päris mitu korda lugeda kõigil, kes leiavad, et nende väärikust ja privaatsust tuleb austada ka riiklikel institutsioonidel ja ilma mõjuvate põhjusteta, mida pärast iseenesest mõistetavalt ka jälitatavale tutvustatakse, pole nende põhiõiguste rikkumine põhjendatud.
Arvamusloo kommentaaridest jääb paaris kohas kõlama nagu oleks Glikmani kirjutise näol tegu eneseõigustusega või tema klientide kaitsega või isegi tulevast klientide kaitsega. Lihtne on taolisi artikleid isiklikuks ajada ning läbi autori mustamise ka tema kirjutatut kahtluse alla saada, kuid iga õigusriigist huvitatud kodanik peaks arusaama, et faktiliselt on Glikmanil õigus – meeldigu talle tema persoon või mitte. See, mida ta väidab, ei ole väljamõeldis vaid paljude jaoks elu tänapäeva Eestis:
Viimase kolme aasta jooksul on meil rahuldatud 97–99 protsenti telefoni pealtkuulamise taotlustest, mistõttu loa andmine on pigem automaatne. Enamik karistusseadustiku paragrahvidest võimaldab pealtkuulamist. Olukord vastab sellele, mida taunis Euroopa Inimõiguste Kohus lahendis Iordachi vs Moldova. Põhiõiguste tagamise kvaliteedilt on meie jälitamist võimaldavad seadused ühest alamliigast inimõiguste kohtult valusasti vastu näppe saanud kunagiste Moldova, Bulgaaria ja Rumeenia omadega, vahe on vaid selles, et Eesti kõige põhimõttelisemad asjad pole veel lahenditeni jõudnud.
. . .
Isegi kui jätta kõrvale sellised isikule loomuomased põhiseaduses sätestatud õigused nagu sõnavabadus, õigus privaatsusele ja tõhusale kaitsele riigi omavoli vastu, on ikkagi tegemist üldise inimväärikuse põhimõttega. Erinevalt muust Euroopast pole Eestis jälitustegevuse ohvril peaaegu mingisuguseid võimalusi tema suhtes toime pandud põhiõiguste riivet vaidlustada ja ta ei saa kunagi teada õiguste piiramise aluseks olevatest dokumentidest. Ilma jälitustoimikuga tutvumiseta pole ju vaidlustamine võimalik.
End ilmeksimatuks pidav riik lihtsalt ei pea väärikaks inimest, kelle suhtes ta peab põhiõiguste riivet õigustatuks – tal pole õigust riigi tegevust vaidlustada ega kontrollile allutada. Nii lihtne see ongi: põhiõigusi kandev subjekt on riigi silmis väärikas; riikliku omavoli objekt seda paraku pole ja peab riigi tegevusega vaikimisi leppima.
Kuna tegemist on dokumentidega, mille alusel on riik piiranud isiku põhiõigusi ja mõjutanud tema saatust, siis on mõistusevastane, et inimene ei saa neid näha. Isik on eriti abitu, kui jälitustegevust tehakse kriminaalasja raames tema vastu tõendite kogumiseks, kuna meie «tubli» seadusandja on jällegi toiminud jõustruktuuride kummipitserina ja lülitanud jälitusload mittekaevatavate määruste hulka, tabamata tõsist ohtu demokraatiale.
Puutunud hiljuti ise kokku kohalike ametivõimude valimatu andmete kopeerimisega isegi neilt, kes ei ole kahtlustatavad vaid kõigest kaudselt seotud projektiga, millega seoses uurimine on algatatud, saan öelda, et see on rõve ja vastumeelne tegevus, kus indiviidi õigused taanduvad kohustusteks – kuuletuda, alluda, anda ja tänulik olla, et niigi hästi läks.
Taolist pidevas jälitustegevusest teadmatuses ja suvalisel hetkel allutatuses elamist võib õigustada sooviga vähendada/vältida korruptsiooni tippametnike seas, kuid kahjuks on see loomas fooni, kus inimesed ei julge enam otsustada ega tegutseda, sest kontekstiväliselt on peaaegu kõike võimalik negatiivselt tõlgendada. Samal ajal näevad eraettevõtjad, et asjad venivad ja veel mõned aastad tagasi mõistliku ajavaruga tehtud plaanid osutuvad täna naiivselt optimistlikuks, sest ühelt poolt takistab tegutsemist rumalamate saamatus ja teiselt poolt targemate hirmust tingitud ettevaatlikus. Heas usus tegutsemine või mõistlik paindlikus on veskikivid, mis võivad valimatute ambitsioonide kärestikus osutuda ka kõige heatahtlikumale inimesele saatuslikuks ja see on üks peamisi põhjuseid, miks tasub lõpetuseks veel kord Glikmani tsiteerida:
Jälitustoimikutega tutvumise ja jälitustegevuse vaidlustamise õigus ei kahjustaks põhjendatud jälitustegevust, vaid kammitseks tsiviilkontrolli raames kuritarvitusi, mille tulemusel oleks meil kõigil väärikam ja turvalisem elada.
Ilmselt kujuneb õpetajate palgaläbirääkimisest oluliselt huvitavamaks ja potentsiaalselt olulisemaks venekeelse õppe jätkumine osades Tallinna ja Narva gümnaasiumites. Küsimus pole mitte ainult venekeelses õppes vaid ka selles, kuidas osalisele eestikeelsele õppele üleminekust soovitakse hoiduda – läbi sihtasutuste loomise, mille käigus saavad munitsipaalkoolidest omamoodi erakoolid.
“Ma arvan, et siin peaksid kindlasti põhiseaduse juristid natuke pead murdma. Niisugune riigi avalike teenuste erastamine tõenäoliselt põhiseaduse mõttega koos ei käi. Kui ta siiski on sättega kooskõlas, siis on vaja natuke mõelda,” arutles minister.
Lukas pidas tõenäoliseks, et koolide erastamine võib omavalitsuste hulgas levida. “See oleks väga halb. Sellega tahetakse näidata, et riigi seadus reaaluses ei kehti – see on minu meelest Eesti riigi suhtes ebalojaalne tegu.”
“Mina arvan, et riik peaks edasi vaidlema. See on katk – kui nüüd hakatakse tõepoolest tegema omavalitsuse koolidest näiliselt erakoole, siis see on ühiskonna aluskokkulepete muutmine ja sellele tuleb piir panna,” leidis Lukas.
Inimestel peab olema võimalus saada enda raha eest enda lastele haridust keeles, mida nad ise sobivaimaks peavad nagu ka õppekava alusele, mis nende arvates on nende laste jaoks kõige sobivam. Ei ole mingit põhjust arvata, et kõigi jaoks sobib sarnane õppekava või õpilaste vanemate huvides on nende lastele anda halba haridust.
Mul on keeruline muuks kui kahetsusväärseks pidada olukorda, kus poliitikud näivad unustavat, et maksumaksjateks on ka venekeelsete koolide õpilaste vanemad. Kui makse kogutakse kõigilt võrdsetel alustel, ent maksuraha eest finantseeritakse “avaliku teenust”, mis osade maksumaksjate huvidega ei soovi arvestada, siis jääb üle taolist olukorda nimetada selleks, mis ta on: ebaõiglaseks . Ühe erakonna ja tema valijate paljuski alusetute hirmude tõttu on paljude maksumaksjatest vanemate eelistusi asutud ignoreerima ideoloogilistel kaalutlustel, mis on aga võimalik eelkõige sellepärast, kuidas on Eestis gümnaasiumiharidus üleüldse korraldatud.
Gümnaasiumiharidus võib küll avalike teenuste hulka kuuluda, kuid pole mingit põhjust nimetada erakooli poolt antavat haridust kohe erastamiseks või spekuleerida, et see ei sobib kokku põhiseaduse mõttega. Hariduse rahastamine peab olema õpilasekeskne ja kui õpilane või tema vanemad ei ole rahul haridusega, mida pakuvad riigi- või munitsipaalkoolid, siis peab neil olema õigus valida erakoole, kus õpilase õpinguid finantseeritakse samaväärsetel alustel riigi- või munitsipaalkoolidega nagu näiteks Rootsis.
Midagi ebaseadusliku või seadustega vastuolulist siin ei ole. Vastuseisu näol venekeelse õppe säilitamisele mõnedes koolides on tegu pigem osade inimeste ideoloogiliste eelistustega, mida tuleks ignoreerida, sest Lukase poolt viidatud ühiskonna aluskokkulepped ei saa olla kokkulepped, mis on osade inimgruppide (ühiskonna liikmete) õigusi ja võimalusi kitsendavad. Kui inimesed soovivad venekeelset õpet enda raha eest saada, siis peavad nad seda saama. Tõsiasi, et gümnaasiumihariduse rahastamine on tsentraliseeritud läbi riiklike institutsioonide, mis võimaldavad sekkuda häbematult räigelt inimeste eelistustesse läbi jäiga ja bürokraatliku süsteemi on pikemas perspektiivis mitte ainult venekeelse vaid ka eestikeelse õppega koolide probleem.
Maailm muutub järjest kiiremini samas kui enamus Eesti haridusasutusi on läbi tsentraliseeritud kontrolli allutatud jäigale ja muutustega aeglaselt kohanevale süsteemile, kus õpilaste ja lastevanemate huvidest on olulisemad õpetajate, ametnike ja poliitikute eelistused. Erakoolid on kõige parem võimalus muuta Eesti haridussüsteemi kohanemisvõimelisemaks, pakkuda õpilaste ja nende vanemate eelistustega rohkem arvestavaid alternatiive, kus on võimalik proovida ja katsetada nii meetodite, keele kui õppekorraldusega. Pole mingit põhjust arvata, et praeguse tsentraliseeritud ja paljuski stagneerunud süsteemi näol on tegu gümnaasiumiharidust osutavate institutsioonide evolutsioonilise tipuga, mida tuleks iga hinna eest alternatiivsete lähenemiste eest kaitsta.
Kui venekeelse õppega koolide üle kaob läbi erakoolistaatuse kontroll ka omavalitsusel ning varasemast märksa olulisemat rolli hakkavad mängima nii vanemate kui õpilaste eelistused, siis parimal juhul võib keeleline eelistus olla kõigest ulatuslikumate muutuste algus. Tõsi, see on pigem ideaalstsenaarium, kuid paljuski poliitilisest vastaseisust sündinud probleemi varjus on tekkimas harukordne võimalus tuua kohaliku koolisüsteemi sisse alternatiive ja näidata kõigile neis peituvat potentsiaali.
Why the world needs introverts – Susan Cain’ilt ilmus hiljuti Guardian’is pikem artikkel, mis lahkab introvertide rolli kaasaegses ühiskonnas, mis näib oluliselt kõrgemalt hindavat “ekstroverdi ideaali”, millega kaasnevaid isikuomadusi peavad introverdid sageli endale vastumeelselt kultiveerima, et ennast vähegi ühiskonnas aktsepteeritumalt tunda. Kuid maailm vajab introverte just sellepärast, et nad mõtlevad ja suhtuvad maailma teisiti.
* * *
Why we love living next to a nuclear power plant – John Harris kirjutab Guardianis inimestest, kellele meeldib elada tuumajaama kõrval. Miks nad on taolise valiku teinud, mida nad arvavad tuumaenergiast ja kuidas mõjub neile köögiaknast avanev vaatepilt on vaid mõned küsimused, mis saavad artiklis vastuse. Vast kõige üllatavam on tuumajaama “surin”, mis on paljudele aastatega õhtul voodis rahustava uinutina mõjuma hakanud.
* * *
Europe’s Real Crisis – Megan McArdle kirjutab pikemas Atlantic’u loos Euroopa vanemisest ja probleemidest, mis taolise suundumusega möödapääsmatult kaasnevad (sklerootiline majanduskasv, surve sotsiaalsüsteemile, eelarve puudujäägid jne). Vaatamata sellele, et enamus majanduspoliitikast huvitatud inimestest on rahavastiku vananemisega kaasnevatest probleemidest teadlikud pole kellelgi õieti mingit aimu, mis rahvastiku massilise vanemisega kaasneb.
* * *
The Go-Nowhere Generation – lühike artikkel New York Times’is noorema põlvkonna järjest tagasihoidlikumast valmisolekust kolida kodulinnast kaugemale, et leidas enda haridusele ja oskustele vastavat tööd. Taolised tendentsid noorte seas avaldavad mõju ka USA majanduse dünaamilisusele ning panevad otsima taolise suundumuse põhjuseid nagu ka võimalike hilisemaid tagajärgi.
* * *
Where’s _why? – Annie Lowery pikem lugu Slate’is tema katsetest õppida kuu jooksul programmeerimist ning miks ta just Ruby kasuks otsustas. Kuid Lowery artikli sees on ka huvitav lugu enigmaatlisest “_why”-st, Ruby guurust, kelle algatused said kultusliku poolehoiu osaks ja on tänaseks moodunud oluliseks osaks Ruby kultuurist, mida hoiavad elus paljud teised entusiastid pärast seda, kui _why ühel päeval internetist lihtsalt kadus.
* * *
The Siege of September 13 – Matthieu Aikins’i pikem lugu GQ’s eelmise aasta 13. septembril Kabulis toimunud ekstremistide rünnakust, mille käigus hõivati alles ehitamisel olnud 12. korruseline hoone keset linna, varustati see relvade ja laskemoonaga ning kasutati kõrghoonest bunkrina, et tappa, hävitada ja hirmutada teadmisega, et need, kes hoonesse lähevad sealt eluga ei naase. Kaasahaarav, kuid kahjuks ka masendav, näide sellest, kui lootusetu on olukord Afganistanis.
* * *
The Best Nanny Money Can Buy – Adam Davidson kirjutab New York Times’is maailma kõige kallimatest lastehoidjatest, kelle sissetuleku ulatub 180 000 dollarini aastas. Mis teeb nendest lastehoidjatest erilised, milline on nende elustiil ja millised on nende tööandjate ootused on vaid mõned küsimused, mis saavad kohati hämmastavad vastused. Selgub, et teatud eelduste olemas olu korral on võimalik spetsialiseeruda tipp-lastehoidjaks, kelle sissetulek ületab isegi paljude arstide oma.
Postimehes ilmus nädala lõpus mitu artiklit kiiruskaameratest ja nende mõjust. Risto Brendsonilt ilmus Kiiruskaamerate kasutegur on loodetust kesisem ja Oliver Kund küsitles Villu Vanet Vane: õnnetustele vaatamata on kiiruskaamerad end õigustanud. Arvestades sellega, et kiiruskaamerad on kasutusel olnud alles kaks aastat on ehk vara veel kaugele ulatuvaid järeldusi teha, kuid see ei takista kiiruskaamerate pooldajaid seda siiski tegemast – pigistamast kahtlase väärtusega andmetest ja väidetest välja konkreetsust ja kindlust, milleks tegelikult erilist alust ei ole.
Arvestades seda, et liikluskäitumist vaadeldes võib tekkida kiusatus korrelatsioonist kausaalsust tuletada, siis väärivad ehk tähelepanu ka mõned väited. Kõigepealt esimesest artiklist:
Politsei liiklusbüroo juht Alo Kirsimäe toob kiiruskaamerate kasuks siiski esile argumendi, et Tallinna-Tartu maantee Järvamaa lõigul pole viimase kahe aastaga juhtunud ühtegi kihutamisest tingitud hukkunutega avariid.
«See on otsene tulemus positiivses suunas, sest me ei tea, millised avariid toimunuks ja millised olnuks nende tagajärjed siis, kui kiiruskaameraid seal üleval poleks olnud,» ütleb Kirsimäe.
Tema sõnul suurendab lubatust kas või ühe kilomeetri võrra kiiremini sõitmine ohtu avariisse sattuda kolme protsendi võrra. Ja siin tulebki mängu kiiruskaamerate kasutegur. «On fakt, et kaamerate piirkonnas pole juhtunud ühtegi kihutamisest tingitud avariid,» ütleb Kirsimäe. «Tänu kaameratest tingitud sõidukiiruse langusele väheneb ka õnnetuste raskusaste.»
Artiklist selgub, et isegi kohalike politseinike arvates on ilmselt kõige rohkem liiklusohutust mõjutanud hoopis poolteist aastat tagasi valminud Mäo ümbersõit mitte aga kiiruskaamerad.
Tähelepanuta ei saa aga jätta libedaid termineid nagu “kihutamisest tingitud avarii” või “kaameratest tingitud sõidukiiruse langusele”. Kui kihutamist ei ole defineeritud, siis on seda varasemate perioodide või üldise statistikaga objektiivselt võrrelda äärmiselt keeruline kui mitte võimatu. Kirsimäe ei pidanud üleliigseks eraldi kommentaaris (ei ole veebist leitav) lisada, et “liiklusõnnetuste analüüsi järgi on vale sõidukiirus tavaliselt sagedasemaid liiklusõnnetusi soodustavaid asjaolusid”. Valesõidukiirus ei pruugi veel olla kihutamine , sest valesõidukiirusena märgitakse politsei poolt koostatavatesse protokollidesse ka näiteks ilmastikust tingitud õnnetused, kus on näiteks teelt välja sõidetud. Ühtlasi läheb ka keeruliselt tuvastatava või ebamäärase põhjusega liiklusõnnetuse puhul üpris sagedasti protokolli ” vale sõidukiirus”.
Problemaatiliseks jäävad ka väited sõidukiiruse mõjust õnnetuste raskusastmele olukorras, kus eestlaste autopark uueneb pidevalt ja järjest rohkem võetakse kasutusele sõidukeid, mis on varasemast arvestatavalt ohutumad. Kui Eesti teedel liiguks ja õnnetustes oleks täpselt samad sõidukid 2012. aastal, mis 2009. aastal, siis oleks põhjust vaadelda kiiruse mõju õnnetuste raskusastmele. Kuid isegi taolisel juhul jääks õhku küsimus, kas kiiruse langus on põhjustatud kiiruskaameratest või hoopis mõnest muust tegurist nagu liiklusohutuskampaaniad, püsikiiruse hoidjaga sõidukite hulga suurenemine teedel, teetööd mõõdetaval lõigul või ilmastikutingimused vaatlusalusel perioodil.
Oluliseks, kuid kahjuks vastuseta küsimuseks jääb, mis oleks juhtunud kui kiiruskaameraid ei oleks paigaldatud? Küsimus on oluline eelkõige sellepärast, et Maanteeameti nõuniku Villu Vane hinnangul on liikluskaameratele seatud ootused seotud vahetult üldise sõidukiiruse langusega:
«Liikluskaamerad on täitnud need ootused, mis nende paigaldamisel olid,» kinnitas Vane. Oma väite kinnituseks tõi ta 2011. aasta liikluskäitumise monitooringu, mille kohaselt oli 2008. aastal nende juhtide osakaal, kes ületasid sõidukiirust 10 kilomeetrit tunnis, 17,9 protsenti ja 2011. aastal 9,4 protsenti.
«Ehk siis see number on viimasel neljal aastal kogu aeg vähenenud,» ütles Vane. «Mina vaatan seda, milline on sõidukite tegelik kiirus. Kui see kukub, siis on kaamerad eesmärgi täitnud.»
Konkreetsed numbrid on igati tervitatavad, sest võimaldavad leida numbrite allika. Villu Vane viitab inseneribüroo “Stratum” poolt teostatud uuringule “Liikluskäitumise monitooring 2011” (pdf), lk 31 toodud andemetel. Ainult, et tabelites on toodud üleüldise võrdluse jaoks kogu Eesti ulatuses ainult ühe mõõtepunkti (Kuivajõe) andmed Tallinn-Tartu maanteelt. Tegelikult on neid mõõtepunkte oluliselt rohkem. Lisaks Kuivajõele on mõõtmist veel teostatud Mäekülas ja Tatra nimelises mõõtepunktis (teisel pool Tartut). Maanteeameti liiklusohutuse alaste uuringute leheküljelt võib leida eelnevate aastate andmeid detailsemalt ja minule jäi küll mulje, et ka teisel pool Tartut, kus kiiruskaameraid paigaldatud ei ole, on nende juhtide osakaal, kes sõidukiirust 10 kilomeetrit tunnis ületavad, samuti langenud. Teine mõõtepunkt, mille kohta viimaste aastate andmed tabelisse ei jõua, kuid mille kohta võib ühte-teist öelda graafikute põhjal, on Mäeküla. 2008. aastal oli seal nende juhtide osakaal, kes ületasid sõidukiirust 10 kilomeetrit tunnis, 3,8 protsenti ja 2011. aastal samas suurusjärgus pärast 2009. aasta ja 2010. aasta ligi 10% lähedasi tulemusi.
Eelnev ei tähenda, et kiiruskaamerad sõidukiiruse valikule mingit mõju ei avalda. Ilmselt avaldavad, kuid tõenäoliselt on see mõju oluliselt väiksem kui praegu tunnistada soovitakse, sest kiiruseületajate hulk kahaneb enamuses kohtades Eestis. On ka kohti, kus kiiruseületajate arv on tõusnud, kuid need on pigem erandid, kus olulist rolli näib mängivat liiklustihedus, mis on võrreldes 2008. aastaga arvestatavalt langenud.
Korrelatsiooni on lihtne kausaalsusena serveerida, kuid mitme muutujaga dünaamilisi valdkondi uurides võiks siiski eksitavatest lihtsustustest hoiduda.
Kaarel Tarand kirjutas mõned päevad tagasi Päevalehes ERM’ist. Ma saan aru, et enda seisukohale on vaja kontrasti, kuid miskipärast näib teedeehitus olevat peksukott, mida annab pea igas olukorras põlastavalt esile tõsta:
Niikuinii on avalikus infopildis eksitavalt enam-vähem ühte patta pandud avaõiguslike institutsioonide (nagu kunstiakadeemia või rahvusringhääling), omavalitsuste (nagu Tallinn oma uue raekoja või Tartu raamatukogu-kunstimuuseumiga) ja riigile otse kuuluvate ja vastavalt ka riigieelarvest finantseeritavate asutuste kavandatavad ehitustööd. Suurehitusteks ei tahaks neid nimetada, sest maanteeamet kulutab autorahva suurusehullustuse rahuldamiseks igal aastal hoopis rohkem raha, kui maksab suurimgi kultuuriehitis.
Huvitav oleks teada, milles see “autorahva suurusehullustus” seisneb? Kas selles, et valdava enamuse poolt igapäevaselt kasutatavaid teid ja sildasid hoitakse enam-vähem kasutatavas korras? Kas selles, et vaatamata kütuseaktsiisi tasumisele ei lähe kaugeltki kõik summad teedeinfra korrastamisesse? Kas selles, et tegu on raha teenimist (mitte ainult kulutamist) võimaldava infrastruktuuriga, mille finantseerimise vajalikkust mõistetakse ka Brüsselis? Kas selles, et üksikute objektide ehitamisest on tuhandete kilomeetrite teede sõidetavana hoidmine oluliselt kallim? Või äkki hoopis selles, et aeg-ajalt ehitatakse mõni olemasolev teejupp ohutumaks, et hoida ära surmadega lõppevaid liiklusõnnetusi:
Liiklusõnnetuste arv Järvamaa lõigul on vähenenud aastas ühe-kahe võrra. Kui 2009. aastal toimus piirkonnas 13 avariid, siis 2010. aastal 12 ja mullu 11. Hukkunute arv pole aastate jooksul eriti muutunud. Tuntavalt on aga vähenenud vigastatute arv sellel lõigul – 28 inimeselt 2009. aastal 16 inimesele mullu.
Muutus on küll toimunud, kuid tõenäoliselt on selle suurim põhjus siiski poolteist aastat tagasi valminud kümmekond kilomeetrit pikk neljarajaline Mäo kiirtee lõik. Seda möönab ka politsei.
Küsimus ei ole “suurusehullustuse rahuldamises” vaid riigi toimimiseks ja inimeste ohutuks liiklemiseks vajalike investeeringutega olukorras, kus teedeehitus ja -remont on juba aastaid alafinantseeritud, kuid teede kasutajate hulk on ainult suurenenud.
Computer modelling: Brain in a box – Mitchell Waldrop kirjutab ajakirjas Nature Henry Markrami ambitsioonikast plaanist taodelda 1 miljard eurot Euroopa Liidult 10-aastase projekti finantseerimiseks. Eesmärk: modelleerida terve inimaju tema väiksemate detailideni. Mõistagi leidub hulgaliselt ka skeptikuid, kelle arvates oleks Markrami projekti toetamine laastav neurobioloogia rahastamisele ja suunamisele laiemalt terveks aastakümneks.
* * *
Confessions of a Genius Art Forger – Der Spiegelis ilmus hiljuti intervjuu tõenäoliselt ühe edukaima ja osavaima maalide võltsija Wolfgang Beltracchiga. Tema poolt võltsitud teoste täpne arv pole teada, kuid kohtusse jõudis mees 14 maali tõttu, millega tal (ja tema abikaasal) õnnestus kokku teenida vähemalt 16 miljonit eurot. Kaasahaarav intervjuu, mis võimaldab mõista ühe võltsija maailma koos huvitavate tähelepanekutega kunstituru ja kunsti olemuse kohta laiemalt.
* * *
Warren Buffett: Baptist and Bootlegger – Peter Schweizer heidab pilgu Warren Buffetti investeeringutele ja tihedatele sidemetele poliitikutega pärast tema ülemaailmset tähelepanu pälvinud artiklit, kus ta kurtis enda madala maksukoormuse üle. Buffetti pseudo-naiivne siirus on kõigest silmakirjalikkuse jäämäe tipp, mis toetub avaliku sektori finantseeringutest tuleneva siseinfo kasutamisele enda varanduse paisutamisel.
* * *
How to Survive the End of the Universe – Andrew Grantilt ilmus ajakirjas Discover lõbusalt kirjutatud artikkel maailmalõpust – mitte 2012. aastaga seotud hüsteeriast osades ringkondades vaid hoopis miljardite aastate taha ulatuvast stsenaariumist, mille üle teoreetiline füüsika võimaldab mõnede mööndustega juba täna spekuleerida. Kui päris täpne olla, siis artiklis spekuleeritakse tuleviku üle, mis ulatub 10 000 000 000 000 000 000 aastat tulevikku.
* * *
How To Be Creative – Jonah Lehrer on Wall Street Journali jaoks kokku pannud pikema artikli, kus üritab vastata küsimusele, mis teeb inimestest loovad ja kuidas loovust ergutada. Artikli lõpust leiab ka 10 konkreetset ja teaduslikele uurimustele põhinevat soovitust enda loova potentsiaali ulatuslikuma rakendamise kohta.
* * *
Green on Blue – Ann Jones kirjutab Guernicas, miks Afganistanis kohalikest sõjaväe koolitamine on juba ette hukule määratud tegevus, mis ei too loodetud stabiilsust ega taga julgeolekut – kohalike mentaliteet lihtsalt ei soosi taolist lähenemist. Juttu tuleb ka Afganistani sõjaväelaste järjest sagedasematest rünnakutest koalitsioonivägede vastu, mis pole enam sugugi juhuslikud ega haruldased.
* * *
Virgin Oceanic’s Voyage to the Bottom of the Sea – Eliza Strickland kirjutab IEEE Spectrumi jaoks Chris Welsh’i plaanidest olla kolmas inimene, kes külastanud Mariana sügaviku ja seda veel sellel aastal. Ekspeditsioon on plaanis ette võtta unikaalse allveelaevaga, mis meenutab rohkem lennukit kui allveelaeva. Kuid Welsh ei ole üksi – vähemalt kolme meeskonda on lisaks temale huvitatud Mariana sügaviku külastamisest.
Marianne Mikko on juba pikemat aega sookvoote propageerinud ja naistepäeva oli ilmselt hea võimalus veel kord neile tähelepanu juhtida, seekord Delfis ilmunud arvamusloos Sookvoodid, sookollid, pudru ja kapsad, milles esineb hulgaliselt väiteid, mille puhul on põhjust huvi tunda, millele need üldse toetuvad.
Mikko artikkel lähtub Euroopa Komisjoni voliniku Vivian Reddingu veendumusest, et “Euroopa Liidu konkurentsivõime tõstmiseks on vajalik, et börsiettevõtete nõukogudes poleks mehi rohkem kui 60%”. Problemaatiline on aga selle veendumuse juures tõsiasi, et kui ettevõtte tasemel kaasneks naiste suurema kaasamisega ettevõtete nõukogusse selge ja tajutava konkurentsivõime paranemine, siis tegeleks sellega märksa rohkem ettevõtteid juba täna. Piisavalt paljudel juhtudel see nii ei ole, millest tulenevalt ei ole ka kohustuslike kvootide seadmine põhjendatud.
Mulle on palju sümpaatsem Lord Davies’e lähenemine (pdf), kus eesmärk on teadvustada naiste suuremast nõukogudesse kaasamisest tulenevaid eeliseid ja kasu, veenda ettevõtjaid ja ettevõtete juhtkondi läbi parema informeerituse ja vabatahtlike eesmärkide.
Naiste osakaal nõukogudes kasvab. Ilmselt mitte nii kiiresti, kui mõned sooviks näha, kuid naiste osakaalu kunstlik suurendamine võib põhjustada olukorra, kus naiste sisuline osalus jääb teisejärguliseks, sest valiku tegemise aluseks ei pruugi olla niivõrd kompetents ja reaalne naiste kaasamise vajadus kuivõrd formaalses nõude täitmine, mis varjutab võimekate naiste tegeliku saavutus ja valituks osutumise kompetentsi mitte aga kvoodi põhjal. Nii võis näiteks hiljutisest intervjuust Statoil Fuel & Retail värske juhi Kai Realoga lugeda:
Kas see kuulub Statoili personalipoliitikasse või lähtub sookvootidest, et Eesti üksust juhivad enamasti naised?
Mulle ootamatult on seda viimasel ajal hästi palju küsitud. Mingit sellist poliitikat ei ole ja sookvoote pole ka paika pandud, ehkki Norras on need näiteks kasutusel. Konkursil, kus osalesin, oli ka meeskandidaate nii Eestist kui mujalt ja kõiki koheldi võrdselt.
Kas kvoodist tulenev formaalsus või hoopis parim kandidaat kohale? See küsimus jääks kvootide kehtestamise puhul kummitama paljusid naisjuhte. Kui poleks kvoote, siis ei tekis ilmselt küsimustki sellest, kas inimene on töökoha saanud sellepärast, et on kompetentne või hoopis sellepärast, et on naine.
Naiste osakaalu suurendamise kasuks ettevõtete nõukogudes räägivad ka mitmeid uurimused (eelnevalt viidatud Lord Davis’e raportis), kuid nendest ei tulene kohe kuidagi, et kvootide kehtestamine võimaldaks märkimisväärselt (üldse?) kõikide ettevõtete konkurentsivõimet tõsta. Taoliste uuringute suurimaks probleemiks on enesevaliku kalle. Kui ettevõtte paremad majandustulemused korreleeruvad naiste suurema osakaaluga ettevõtte nõukogus, siis sellest tõdemusest veel kausaalsust tuletada on ennatlik. Võib-olla on kasumlikumad ettevõtted atraktiivsemad töökohad võimekamatele naistele või tegu on valdkonna eripäraga, millest tulenevalt töötab naisi valdkonnas rohkem ning nende osakaal on ka nõukogudes suurem?
Mõnevõrra tasakaalukama hinnangu andmiseks oleks ilmselt vaja võrrelda mõnda olukorda, kus kvoodid on juba kehtestatud ja vaadata, mis selle järel juhtus ettevõtete majandustulemustega. Marianne Mikko pakub enda artiklis välja ühe võimaluse:
Kuus aastat tagasi oli Norra börsiettevõtete nõukogudesse nö evolutsiooni teel jõudnud 19% naisi, pärast kvoodisüsteemi kehtestamist oli naisi nõukogudes 40%. Samal ajal ettevõtete tegevjuhtide suhtes kvoote ei kehtestatud.
Mis muutus Norra ettevõtetes? Nad muutusid kasumlikumaks, innovatiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks. Tõusis organisatsiooni töökultuur ja maad võttis vastastikune lugupidamine. Sõnaga: majandus elavnes ja Norra võitis!
Norras kehtestati kvoodi nõue 2006. aastal ja ainult ettevõtetele, mille aktsiad on noteeritud börsil. Tegu on sisuliselt loomuliku eksperimendiga, kus on võimalik võrrelda nende ettevõtete kasumlikust, millele kvoodinõue ei rakendunud, nende ettevõtetega, kus kvoote tuli rakendada.
Eelmise aasta veebruaris valmis David A. Matsa ja Amalia R. Miller’i uurimus A Female Style in Corporate Leadership? Evidence from Quotas (pdf), mis vaatleb Norra kvootide kehtestamist kui eelnevalt kirjeldatud loomuliku eksperimenti. Uurimusest selgub, et kvootide rakendamisega kahanes ettevõtte kasumlikus 4% võrreldes nende ettevõtetega, mis kvoote ei rakendanud. Uurimusest selgub, et kasumlikus vähenes eelkõige tööjõukulude kasvamise tõttu, kuid seda mitte niivõrd kõrgema palga kui väiksema hulga vallandamiste tõttu. Uurimuse autorite hinnangul võib tegu olla pikaajalisema lähenemisega, kus ettevõte, kus on kehtestatud sookvoodid nõukogu liikmetele, säilitab inimesed ja nende inimkapitali, mis VÕIB omakorda avaldada positiivset mõju nende ettevõtete kasumlikkusele tulevikus.
2009. aastast pärinev Renee B. Adams’i ja Daniel Ferreira uurimus Women in the boardroom and their impact on governance and performance (pdf) annab vaatamata enda USA põhisele valimile põhjust arvata, et naiste suurem kaasamine nõukogudesse ettevõtte turuväärtust ei suurenda ja avaldab pigem negatiivset mõju ettevõtete toimimisele. Kõige negatiivsemat mõju avaldavad sookvoodid tõenäoliselt siiani kõige paremini juhitud ettevõtetele. Uurimus väärib mainimist eelkõige sellepärast, et eelnevalt mainitud kasumlikkust käsitlevas uuringus, viidati Adams’i ja Ferreira uuringu tulemusi kinnitavatele tulemustele.
Mul õnnestus leida ka üks uurimus, kus üritatakse Norra sookvootide mõju innovatsioonile selgitada. Ainult, et Mariateresa Torchia, Andrea Calabro ja Morten Hus’i uurimus Women Directors on Corporate Boards: From Tokenism to Critical Mass põrkub vastu mitut probleemi. Esiteks on tegu küsitlusele põhineva uurimusega, kus sisuliselt on vastajatel endil lastud innovatsiooni defineerida ja lisaks veel kitsalt ebamäärase organisatsioonilise innovatsioonina. Teiseks, uurimus ei käsitle organisatsioonilise innovatsiooni mõju ettevõtte kasumlikkusele ega tulemuslikkusele. Tegevust tegevuse enda pärast hinnata, ilma selle mõju mõõtmata, on keeruline tõsiselt võtta kui tegu on ettevõtetega, mille käekäik sõltub kasumlikkusest.
Eelneva valguses jääb mulle arusaamatuks, millele toetub Marianne Mikko enda väites, et pärast sookvootide kehtestamist muutusid Norra ettevõtted kasumlikumaks, innovaatilisemaks või konkurentsivõimelisemaks? Täpselt samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas on võimalik jõuda järelduseni, et Norra majandus elavnes sookvootide kehtestamise tulemusena? Taolisi väiteid võiks ju online väljaande jaoks arvamuslugu kirjutades ikkagi toetada mõne viitega, sest poliitiku jutt ja väited ei vääri sinisilmset usaldamist ja üleskutseid “rahulikule ning tasakaalukale arutelule” võiks toetada mõne tagasihoidliku viitega.
Sookvootide laiaulatusliku kehtestamise mõju pole kaugeltki nii positiivne nagu Marianne Mikkole meeldib mõelda ja on mitmeid põhjuseid arvata, et kohustuslikud sookvoodid võivad avaldada hoopis negatiivset mõju paljude ettevõtete väärtusele ja tulemuslikkusele.
Iseenesest on sookvootide kehtestamine enamusele eestlastest kauge ja paljuski tähtsusetu küsimus, sest Vivian Reddingu ettepanek on suunatud börsiettevõtetele. Kui aga eesmärgiks on tõesti Euroopa Liidu konkurentsivõime tõstmine, nagu Redding väidab ja ilmselt ka Mikko, siis selleks on märksa tõendatumaid ning tõhusamaid meetodeid ja vahendeid – alustades regulatiivse koorma vähendamisest koos kõigi kaasnevate kuludega ja lõpetades teenuste vaba liikumist takistavate liikmesriikide korrale kutsumisega.