Alati informeeritud EU Referendum’i peamine autor Richard North on üks teadlikumaid Euroopa Liidu skeptikuid ja enamus tema postitustest on hästi argumenteeritud ning põhjaliku eeltöö tulemus, mis tõttu on ka tema kirjutatut alati meeldiv ka Vabalogis mainida.
At a meeting in Brussels today, Claude-France Arnould, Director of Politico-Military Affairs at the European Council declared that the EU Battle Groups were more a tool for political integration than to attain military objectives.
The event in question was a seminar on “The European Security and the future of the European Security and Defence Policy” hosted by the European Parliament’s Committee on Security and Defence. Views were expressed that the Battle Groups should be multinational and, to promote the integrationalist agenda, troops should be trained at EU level, removing completely the national element and sovereignty of the forces.
Ja meil üritatakse mingit skandaali üles võtta sellest, et Pärnu väljaõppekeskust ootab sulgemine samas kui Brüsselis soojendatakse juba mõtet ühisest vägede väljaõppest ilma riikliku ja veel vähem rahvusliku sekkumiseta ehk ilma rahvuslike koolituskeskusteta.
Lahingugruppidel pole aga ajateenijatega midagi teha, sest ainuüksi nende koolitamine ja erinevad õppused võtavad rohkem aega kui 8 kuud. Eesti otsib juba sobivat kohta Soome ja Rootsi poolt moodustatavates lahingugruppides, kuid mida edasi seda suuremad on nõudmised nii inimestele kui nende varustusele, mis aga tähendab järjest suuremaid kulutusi.
Praegune skisofreeniline kord, kus meil on nii elukutselised kui ajateenijad ja võimalused on piiratud mõlemal just rahaliste vahendite puudumise tõttu, ei saa kaua jätkuda. Ühele hetkel tuleb otsustada ühe või teise kasuks ja tõenäosus, et ostsustatakse ajateenistuse kasuks on väiksem kui kunagi varem.
Kui suund on tõesti võetud rahvusvahelistele lahingugruppidele, siis muutuvad järjest tähtsamaks suhtlemine (nii keeled kui kultuurilised erinevused) ja professionaalne väljaõppe, mida ei saa aga ajateenijatel kunagi olema. Samas loob taoline integratsioon aga võimalused ka kaitsekulutuste jaoks raha Euroopa Liidust leida, mis omakorda vähendaks elukutselisele väele ülemineku kulusid – eriti kui koolitamine toimub väljaspool Eestit.
Praegu on ajateenistuses sedavõrd rahvuslik teema, et paljud selle propageerijatest (ikkagi peamiselt Isamaaliit) pole veel aru saanud, et nende ja Euroopa Liidu visioonid julgeolekust lähevad radikaalselt lahku, kui näiteks prantslased ja sakslased (vähemalt otsustajate tasemel) näeks hea meelega 2015 aastal juba mitte kahte vaid ühte armeed.
Selliste pikaajaliste plaanide loomise huvitav kõrvalmõju on aga kohalikest plaanidest üle rullimine. Minu arusaamade kohaselt on Eestisse plaanis luua mingi uus ja parajalt suur polügon õppusteks ja seepärast on keeruline jätta küsimata, kui palju see maksab ja kui kauaks seda õieti vaja on?
Minu jätkuv soovitus ajateenistusse kutsutuile, kellele selline riikliku sunni vorm ei istu : lükake teenistust nii kaugele tuleviku kui saate ja heal juhul ei peagi minema.
Impeccable. Experts in self-defense and mixed martial arts say Zidane’s head butt was a flawless demonstration of the form. He positioned his feet close to his opponent and stepped into the blow, contracting his abdominal muscles to curve into the attack. He was also careful to keep his chin down as he approached, which helped him land the strike with the top of his head as opposed to his brow or face.
Zidane employed a classic “forward head butt,” favored by street fighters in Europe and the United States. Also known as the “Liverpool kiss” or the “Glasgow kiss,” the forward head butt is used most often on an adversary’s face.
Artiklist selgub ka see, mida Materazzi oleks saanud teha kui tegu oleks olnud tõelise tänavavõitlusega.
Zidane kui tänavakakleja? kommenteerimine on välja lülitatud
Kui ajateenistusest käib läbi vaid kuuendik selleks vanuse poolest sobivatest noormeestest, siis on põhjust tõsiselt hakata mõtlema sellele, mis peaks olema kohustuslik ja kas selliselt kohustuslikkusel on ka mingit sügavamat mõtet – kellele see üldse kasulik on.
Writing in Svenska Dagbladet on Tuesday, Eskil Erlandsson (Centre party), Ola Sundell (Moderate party), Allan Widman (Liberal party), and Erling Wälivaara (Christian Democrats) pointed out that during the 1980s most young men went through military training, but last year only 9,225 took part.
They said the defence department has set a goal of 8,000 youngsters to be trained each year – only one sixth of the possible total.
Sweden is not threatened by invasion and the best way to make the country safe is to push for peace in other countries, said the four, adding that most do not want to do their military service abroad.
They said the military has attempted to train a large group in the past hoping a certain percentage would be willing to do foreign service. The four said since nearly two thirds of those trained do not want to fight abroad, the country is dumping billions of kronor on those who stay close to home.
The Alliance members said the military decided in 2004 to focus only on those who take part willingly, but noted that young men are still legally bound to do their military service.
The four said in SvD that too many youngsters go to jail because they do not want to enter the military, which benefits neither the military or the individual.
Paralleele Eestiga nii et vähe pole, ainult et vastupidiselt Eestile on Rootsis poliitikuid, kes julgevad välja öelda seda, mis igale asjast huvitunule vähegi selge.
Ajateenistus on jäämas ajaloo ja kujuneva julgeolekulise reaalsuse hammasrataste vahele. Iga aastaga lisandub arenenud riike, mis distantseeruvad ajateenistusest kui tõsiselt võetavast kaitsejõudude komplekteerimise meetodist.
Ajateenistus kaob ka Eestis, küsimus ei ole minu arvates niivõrd “kas” kui “millal”.
Samal teemal Vabalogis varem kirjutatud postitused leiab siit.
Kui välisinvesteeringuid on aastaid uuritud ja peetakse ka majanduskasvus oluliseks teguriks, siis alles viimase paari aasta jooksul on tähelepanelikumalt uurima hakatud, kuidas ja kui palju raha immigrandid koju saadavad.
Mulle tuleb meelde üks Maailma Panga presentatsioon sarnasel teemal (PDF), kus öeldi välja, et immigratsioon muutub üha tähtsamaks, sest lisaks erinevatest kultuuriruumidest pärit inimeste omavahelistele suhtlusprobleemidele saadavad need immigrandid ka suuremaid koguseid raha tagasi koju – koguseid, mis on viimaste uuringute järgi ületanud juba välisinvesteeringutest tulenevad summad.
Migrants have been sending money home, in one form or another, for centuries. But only recently have economists recognized its significance. Today, remittances are the largest, fastest-growing and most reliable source of income for developing countries. Poor nations reported $167 billion in receipts from overseas workers last year, according to the World Bank, more than all foreign aid. Including unrecorded transactions, the bank estimates that the total exceeded $250 billion.
This giant transfer of wealth crisscrosses the Earth in millions of trickles, a few hundred dollars at a time, sent by workers who have assumed much of the burden of Third World development. Their remittances — private aid from the poor to the poorer — offer a rare chance to accumulate savings; invest in schooling, housing or a small business; and rise into the middle class.
Olgu siinkohal mainitud, et välisabi ulatub aastas kõigest 78 miljardi dollarini ja välisinvesteeringud (FDI) 166 miljardi dollarini.
Artiklid (Mehikost, Haitist ja Filipiinidest on juba praegu saadaval Keenia artikkel ilmub laupäeval) on pikemat sorti, kuid kindlasti võimaldavad saada rikkalikuma ülevaate sellest, kuidas immigrandid enda teenitud raha kulutavad, kuidas taoline süsteem üldse toimib ja millised on suurimad probleemid.
Huvitav on nende artiklite taustal mõelda ka sellele, et ka paljud eestlased töötavad pärast EL’iga liitumist kodust kaugemal ja saadavad samuti osa teenistusest tagasi. Rootsis koju lennates võis näiteks FlyNordicu lendudel kohata peamiselt ehitajaid ja bussijuhte, kes mõneks nädalaks koju naasesid.
Kui suur on nende inimeste panus jääb tõenäoliselt veel mõneks ajaks üpris hämaraks, kuid kindlasti on mõtet Eestil olla avatum välistööjõule – eriti sellele, mis tuleb idast ja toidab terveid perekondi nii siin kui seal.
Natuke rohkem kui aasta tagasi hakkas hoogu sisse võtma KOV valimiste eelne tsirkus, mille raames käis Res Publica välja idee Tallinna katmisest Wi-Fi’ga. Detaile ettepanekust eriti välja ei käidud ja lõppude lõpuks polnud sellel ka erilist tähtsust.
Every time I have addressed the boondoggle that is muni wireless, I hear Chaska, Chaska, Chaka, to the point where I was being forced to concede it as an example of a muni system that worked. Well no more. To date, we are hard-pressed to find any city that has successfully pulled off municipal broadband in any form. They may get systems up, but they are poor in quality, coverage and financial return. Even the press senses blood in the water. Uncritical, saccharine-laced stories about how muni broadband was bringing “hope” to rural America have given way to sober pieces like Newsweek’s Wi-Fi Fever .
Kristiine linnaosa vaba ligipääsuga Wi-Fi võrku jõudsid pahatahtlikud kasutajad kuritarvitada ja praegu saab minu teada ühendust ainult parooli abil, mille saamiseks on vaja aga kas saata sõnum või helistada. Parool ise aga aegub 24 tunniga, samas kui parooli saamine maksab samuti…midagi.
Kuna ise ei kuulu Kristiine linnaosa elanike hulka, siis piirduvad minu teadmised sealse Wi-Fi võrgu tööst ajalehtedes kirjutatuga, mille kohaselt leiab Kristiine võrk sellel aastal laiendamist.
Munitsipaal Wi-Fi probleemidest kommenteerimine on välja lülitatud
Informatsiooni esitamine huvitavalt ja köitvalt on üks suuremaid väljakutseid mitmetes valdkondades, kuid enamasti ei jõuta kaugemale üksluisetest tabelitest ja staatilistest graafikutest. Muutuste tõlgendamine ajas jääb sageli inimese enda mõttetöö ülesandeks, mis põhjustab aga vähemalt esialgsete andmete jälgimisel olukorra, kus nii positiivsed kui negatiivsed muutused jäävad sageli märkamata ja keskendutakse staatilisele võrdlusele ehk ühele kindlale perioodile ajas.
Õnneks on informatsiooni visualiseerimine jätkuvalt arenev valdkond, kus tehakse huvitavaid edusamme, mis võivad staatilisest ja sageli ülikuivast statistikast teha visuaalselt mõjuva ja õpetliku animatsiooni nagu Gapminder.
Ma soovitan kõigil, kes on informatsiooni visualiseerimisest huvitatud või peavad ise informatsiooni klientidele visualiseerima, tutvuda seda tööriista tutvustava videoga, mis demonstreerib nii Gapmideri võimalusi ja Gapmideri loojate visiooni tulevikust, kus avalikesse andmebaasidesse kogunenud informatsioon on automaatselt visualiseeritavas formaadis ning ka otsingute sooritamiseks sobiv.
Kui video vaadatud ja soov ise Gapmideriga proovi teha, siis Google on enda tööriistade hulka arvanud ka Gapminder’i beeta, kus võib muuhulgas uurida ka Eesti positsiooni erinevas statistikas.
Gapmideri võimaluste demonstreerimiseks on nii PC kui Mac’i jaoks aga tehtud eraldiseisev presentatsiooni ÜRO inimarenguaruande statistikast.
Jääb üle loota, et Gapmider ei jää saladuseks vaid leiab laiemat kasutust just õpetajate ja õppejõudude töös.
Mis aga kõige parem, varasem kokkupuude statistikaga ei ole Gapmideri kasutamise eeldus.
Kui ma ise keskkooli lõpetasin, siis polnud mul mingit kindlat ideed sellest, mida võiks õppida või mis mind võiks piisavalt köita. Praegun sümpaatia majandusteaduse vastu tekkis mul alles teise kursuse lõpus, kolmanda alguses.
Kui täna küsiks keegi (kes Vabalogi loeb), mida ma soovitaksin tal õppida, siis kõigepealt soovitaksin majandusalast haridust – sealjuures pigem praktilisemat äri poolelt kui teoreetilisemat teaduse poolelt, sest kahjuks on majandusteadus liiga matemaatiliseks muutunud ja vähemalt Eestis domineerib neo-klassikaline majandusteooria, mis peamiselt matemaatilistele mudelitele põhinebki – jättes paljudele vaid pealiskaudse kokkupuute ja arusaama majandusprotsessidest.
Samas, kui pea võtab vähegi matemaatikat, siis edu kaasa, vastasel juhul tuleks aga otsida alternatiive, milleks mina pakun kolm valdkonda: geograafia, etnograafia ja antropoloogia.
Miks?
Kõigil eelnevalt nimetatud valdkondadel on üpris pikka ajalugu ning need valdkonnad on seotud üha tihedamalt…üllatus, üllatus…ka majandusteadusega.
Nii on geograafid uurinud viimaste aastate jooksul üha rohkem majandustegevuse organiseerumist geograafiliselt ning lahanud linnade edukuse ja allakäigu põhjuseid. Samas on nii etnograafid kui antropoloogid üha aktiivsemalt pööramas tähelepanu turumajandusest tulenevale mitmekesisusele ja sellele, kuidas inimesed suhtuvad neid ümbritsevasse mitmekesisusse – kuidas loovad endale identiteeti, millisena tajuvad ennast muutuvas maailmas – olles üha olulisem kaasatav ekspert nii turunduses kui tootearenduses.
Seega, kui keegi, kes ei tea, kas teda huvitab rohkem teadus või praktiline töö, küsiks minult, mida soovitaksin õppida peale majandusteaduse, siis tõenäoliselt kas geograafiat, antropoloogiat või etnograafiat – kõigis valdkondades on võimalik tegeleda (vähemalt minu jaoks) huvitavate probleemidega nii teaduskraadi taotlemisel kui praktilist ja tulusat tööd korporatsioonidele tehes.
Tõenäoliselt on konkurss nii antropoloogia, etnongraafia kui geograafia riigieelarvelistele kohtadel väiksem.
Analoogilisele artiklile (kus oli juttu küll katoliiklusest ja protestantismist, maausust mitte) viitas mitte nii väga ammu ka Jüri Saar, aga see artikkel kajastas sedasama vaimu, mis Jüri Saar isegi, nimelt “kes elada ei jaksa, surgu ära ning kes surijat aitab, on ühiskonna pidur”. See küüniline “surgu nõrgad, et edeneks majandus!” mõtteviis on mulle vastik, aga ma saan sellest aru – saan vähemalt aru, millest jutt käib ja millele see ehitatud on.
Kas tegu on:
a) pealiskaudsusest tuleneva lohakusega? b) pahatahtliku laimuga? c) harukordselt täpse kirjeldusega “minu vaimust”? d) midagi muud
Kõigi kommentaarid on teretulnud, eriti viidetega minu “surgu nõrgad, et majandus edeneks” mõtteviisile, sest praegu ei näe ma mingeid näiteid, viiteid, ega argumente – ainult dogmaatilist deklaratsioon.
Huvitav, kas Arni peab ajakirjaniku ametit sarnaselt või leiavad sellist hukka mõistu ainult tema vaateid mitte jagavad blogijad?
Aeg ajalt satub Põhja-Koreasse inimesi, kellel õnnestub sellest mannetust kohast teha huvitavaid pilte, mida hiljem jagatakse kõigi huvilistega. Üks viimaseid edukalt turismireisilt naasenuid on Artemii Lebedev, kes on kõik enda pildid koos kommentaaridega ka kenasti üles pannud.
Kui vene keelne tekst tundub liiga keeruline (kuigi see on märksa värvikam!) siis samad pildid on saadaval ka inglise keelse tõlkega.
Soovitan kõigile uudishimulikele, sest muu hulgas leiab kommenteerimist:
– pooleli olev hiigel hotell, millest paremaid pilte pole mina veel näinud – tõsiasi, et põhjakorealased ei suuda toota ilm õhumullideta klaasi – pealinnas Pyongjangis on huglaiselt ka väike elamuid, mis on “peidetud” aedade taha
Miinimumpalgast on varem Vabalogis juttu olnud, kuid seos peatselt USA esindajate koja ette tuleva ettepanekuga on teema leidnud taas laiemat kõlapinda. Üks lühike, kuid selle eest selgemaid ja paremini jälgitavaid arutelusid viimase kümnendi uurimustest selles valdkonnas on kirjutatud Will Wilkinsoni poolt, kes suunab tähelepanu sellele, kui tähtis on mõista miinimumpalga tagajärgi:
Meanwhile, studies continue to appear emphasizing the hazards of minimum wage laws. I find Neumark’s recent paper with Olena Nizalova especially unsettling. They find evidence that minimum wage laws discourage teenagers and young adults from acquiring the human capital they need in order to get better jobs and higher wages later in life. That is, minimum wage laws work to ensure that those who already have the fewest opportunities to develop their capacities, have even fewer still. They say this baleful effect is strongest for young blacks.
Progressives find grand, symbolic political importance in the minimum wage. But isn’t their most important concern the welfare and prospects of the poor?
Loomulikult võib öelda, et see on USA ja Eesti on väikeriik, kus päris samad reeglid ei kehti, kuid õnneks on miinimumpalga tõstmise mõju kohta Eestis olemas Maarit Hinnosaare ja Tairi Rõõmu 2003. aasta uurimus Labour Market Impact of the Minimum Wage in Estonia: An Empirical Analysis (PDF), mille kokkuvõttest pärineb järgmine seik:
The results of our empirical analysis imply that the minimum wage had a negative impact on employment in Estonia during the time period 1995–2000. This result is noteworthy, considering that a signifi cant increase in the minimum wage is expected to take place within the next few years. While in the period 1995–2000 the minimum wage was less than 30% of the average wage, this ratio is expected to reach 41% by the year 2008. The relative rise in the minimum wage compared to the average might lead to a stronger negative impact on the labour market.
Autoritel on ka ettepanek märksa tõhusama sissetulekuid kasvatava meetodi kohta:
An example of an alternative policy, which increases low-earning workers’ welfare without generating a disemployment effect, is a reduction in the tax burden for low-earning workers. In the light of this, the expected tax reform (according to which the income tax is reduced to 20% from the current level of 26% and the tax-free minimum is raised from 12,000 kroons a year to 24,000 kroons within the next three years) is a better measure for fi ghting poverty than increasing the minimum wage. One disadvantage of a reduction in the low-earners tax burden, compared with the minimum wage measure, is that the resulting increase in the net wage will be fi nanced by the government, not by the private sector, which will reduce state revenues.