Tundub, et täna tuleb üks prügikeskne postituste päev. Yahoo Finance’is kirjutatab Alan Deutschman tavaliselt arenguriikide probleemiks olevast metallivargusest, mis on jõudnud USA’sse, Ohio osariiki.
Artiklist selgub, et mitmete metallide hinnad on Hiina ja India ehitusbuumide tõttu kallinenud samas kui maapinnast eraldatavate metallide kogus on püsinud üsna stabiilsena. Kui pakkumine on stabiilne, kuid nõudlus kasvab on hinnatõus turumajanduse tingimuste vältimatu.
Kõrgemad hinnad panevad aga alati ettevõtlike ja nupukate inimeste pead tööle. Osade inimeste jaoks tähendab see metallivargust ja seda peamiselt kohtadest, kus varem sai madala hinna tõttu kasutada vaske või alumiiniumit. Tõenäoliselt pärast hindade kahe ja kolme kordistumist ei ole oleks sarnased kulutused vähemalt osades kohtades enam õigustatud. Nii sunnivad kõrged hinnad ühelt poolt ja metallivargad teiselt poolt ehitajaid otsima ka alternatiive, mis aga vähendavad globaalset nõudlust metallide järgi. Esialgu on selline mõju veel väike, kuid teatud hinnast ja kasutusulatusest alates hakkavad tööle mastaabiefektid, mis toovad metallide alternatiivi maksumuse alla, mis omakorda vähendab survet metallihindadele.
Teiselt poolt juhtub metallidega täpselt sama, mis naftaga ehk metalle hakatakse kaevandama kohtadest, kus see varem ennast ära ei tasunud. Kasutusele võetakse uusi tehnoloogiaid ja hoolikamalt vaadatakse sellele, mida võib leida ka näiteks prügimägedelt:
The good news is that private enterprise has a chance to create a market-driven solution to the looming metals crisis. At IBM’s recent Global Innovation Outlook conference, which brought together some big thinkers to hatch breakthrough ideas about the environment and other problems, one speaker captivated the audience by suggesting we could treat landfills as though they were mines–and dig up the valuable metals buried in them.
Artiklis leiavad mainimist ka mõned huvitavamad numbrid, mis peaksid prügilate kaevandamise – kui mitte juba nüüd, siis üpris varsti – tegema tulusaks äriks:
One ton of scrap from discarded PCs contains more gold than can be produced from 17 tons of gold ore–and humans throw away 20 million tons of electronic waste a year. Americans dispose of 50 million computers annually; by the end of this decade, the Japanese alone will have trashed 610 million cell phones.
Idee iseenesest pole midagi uut ja leidis katsetamist juba 1990ndatel, kuid siis mitmete metallide hinnad langesid, mis omakorda tegi prügilatest metalli otsimise kallimaks ja pidurdas innovatsiooni selles arenevas valdkonnas. Viimastel aastatel on aga prügilakaevandus tehnoloogia siiski jõudsalt edasi arenenud nagu ka meetodid:
As in the 1990s trials, screens and sieves could separate the soil from the waste. The standard techniques of the recycling business would come into play: shredding the waste into very small pieces and using magnets to pull out the ferrous metals. Then comes a new approach, pioneered by recyclers in the past few years, using rotors of magnets that spin very quickly, creating an “eddy current” with a strange electrical effect that makes aluminum and other nonferrous metals levitate and eject from the rest of the heap because they are both lightweight and conductive. If Alcoa gets involved, it could use its highly secretive, proprietary process of “fractional crystallization” for separating alloys from each other, such as copper from aluminum.
Teoreetiliselt arutledes võiks väita, et riikides, mis tegutsesid aastakümneid plaanimajanduse tingimustes ja kus informatiivsete hinnasignaalide puudumise tõttu olid paigast ära tootjate ajendid, võivad prügilad sisaldada turumajandusele orienteeritud riikidest märksa kõrgema metallisisaldusega prügi. Kui see vastab tõele, siis kuri-kuulsaks “Eesti Nokiaks” võivad saada hoopis Eesti prügilad….kuigi jah, meie väike rahvaarv võib osutuda problemaatiliseks, sest prügilad pole piisavalt suured.
Washington Post kirjutab uuest (vähemalt põhjust poolest) nähtusest/liikumisest, mis ühendab endas osade inimeste looduse, loomade ja säästlikkuse armastuse olles samal ajal tugevaks kontrastiks tavainimese toitumisnormidele. Ise kutsuvad need inimesed ennast “freeganiteks”:
Meadows was caught dumpster diving, though he is neither homeless nor destitute. He considers himself a “freegan” — a melding of the words “free” and “vegan” — meaning he tries not to contribute to what he sees as the exploitation of land, resources and animals wrought by commercial production.
Nii kummaline kui see ka poleks, ei tundu enamus “freeganitest” mõistavat, et prügikasti jõuab toit tavaliselt mitte sellepärast, et seda pole mujale panna vaid riknemise või aegumiskuupäevade tõttu. Loomulikult, et piirdu piirdu prügikastitoidu ohud veel sellega:
Even if food from dumpsters looks edible, food safety experts advise against eating it once it’s been thrown away. Jack Guzewich, an epidemiologist with the Center for Food Safety and Applied Nutrition, said cooking would destroy only some of the bacteria that could contaminate food in the trash. Between cross-contamination from other items in the dumpster, lack of refrigeration and the presence of rats and flies, Guzewich said, items from a dumpster should not be consumed even if there is no sign of mold or rot.
Seega, kui näete edaspidi inimest endale prügikastist toitu otsimas ei tasu veel arvata, et tegu on kodutu või töötu inimesega, kellel pole raha toidu ostmiseks. Ta võib hoopis “freegan” olla!
See, et viimase nädala jooksul pole Vabalogi uut postitust ilmunud, ei tähenda veel seda, et ma kirjutanud poleks. Ma jälgin pidevalt nii kümnekonna eestlase blogi, kus aeg ajalt ilmub postitusi, mida ei saa jätta kommenteerimata – eriti kui jõutakse arvamusest kaugemale väite või mõne ettepanekuni.
Maal on hoopis lihtsam edukas olla, kuna seal on puudus ettevõtlikest inimestest ja võimalust tolmust ja kärast eemal olla, ei kaalu ülesse ööklubide üleküllus.
Karu (tavaline, pruun) blogis on Kaimar üles soojendanud mõtte kiirrongist Eestis, mis käiks Tartu ja Tallinna vahet. Lootuses, et keegi raatsib ka maksumusele mõelda ei saanud ma jätta ka seal kommenteerimata.
KyberKurad’i blogist leidsin aga lausa konkreetse küsimuse (are jobs assets or not, what do you think?), millele üritasin vastata. Kui hästi see õnnestus või ebaõnnestus võib iga üks ise otsustada.
Huvitavad postitused kõik, kust võib leida kui ei midagi muud, siis mõtteainet.
Vahelduseks vähem Vabalogi keskselt kommenteerimine on välja lülitatud
Vabalogi tõenäoliselt kõigi aegade loetuim postitus tundub olevat Blogosfääri tõus, kus said mainitud mõned olulisemad sündmused, mille käiku ameeriklaste kirjutatud blogid ühel või teisel viisil mõjutasid.
Omal ajal oli plaan Blogosfääri tõusule ka järg kirjutada, kuid selleks pole olnud ei motivatsiooni ega erilist põhjust. Blogid ei ole enam midagi erakordset (vähemalt kirjutajaile endile) ja isegi ajakirjanikud on üksiküritajate subjektiivsemate kommentaaridega harjunud.
Jälgides aga EU Referendum’i poolset Qana’s toimunu kriitilist kajastamist ja reaktsioone sellele kajastusele nii AFP’lt kui Reuters’ilt ning lisaks ka Guardiani ja Washington Post’i ajakirjanike kommentaare, tekkis küsimus sellest, kas sellist ülemaailmset kajastust on mõne eurooplase poolt kirjutatud postitus leidnud?
Ma tean, et Larko aeg ajalt viitab Saksamaal laiemat kõlapinda leidnud juhtumitele, kuid siiani pole nad sellist kajastust, mis oleks näiteks Päevalehe vääriliseks osutunud, veel saanud.
TÄIENDATUD: Vaata ka kolmapäevases Päevalehes ilmunud kokkuvõtet, milles kasutatud samuti peamise allikana EU Referendumit. . . . Lähis-Idas situatsioon tundub lootusetu. Kui parajasti ei sõdita, pommitata või tapeta, siis tegeletakse võidu enda versioonide edastamisega juhtunust. Keda võib uskuda ja keda mitte on eraldi analüüsi ja mõtteharjutus, sest igal ühel on oma huvid mängus sealjuures ka ajakirjanikel ja fotograafidel.
Note the “rescue worker” in the foreground, complete with olive green military-style helmet and fluorescent jacket, with what appears to be a flack jacket underneath. His glasses, “designer stubble”, blue tee-shirt and jeans make him quite a distinctive figure. Note also, he has a radio in his jacker pocket and he has bare hands, things which becomes relevant later.
Mõned postitused hiljem leiab “rohekiiver” uuesti arutlust, sest sama “rohekiiver” näib olevat olnud Quana’s ka eelmise sarnase sündmuse ajal 1996. aastal:
But the great tragedy for Qana, of which we are constantly reminded by the media, is that this is history apparently repeating itself. On 18 April 1996, the village was also visited by death and destruction. re-visiting the photographs of the time, however, who do we see at the centre of the action? Why, “Green Helmet” of course. This is a younger man, without his glasses, but recognisably the same man, in his now classic pose of handling a victim of an Israeli “atrocity”.
His presence at Qana on Sunday, and his central, unchallenged role, cannot have been a coincidence. Is he a senior ranking Hezbollah official? If not, who is he?
Selle küsimusega võiks põhimõtteliselt postituse ka lõpetada, kuid täna on saaga lisa saanud ja seda peamiselt tänu väidetele, et kuigi Iisraeli väed hoiatasid selle piirkonna ründamise eest ette ja palusid tsiviilelanikel sealt lahkuda, ei olevat see olnud võimalik, sest teed olid puruks pommitatud. Ainult et:
From our stance, what is especially interesting is that sometime after dawn a call went hour to journalists and rescue workers to come to the scene. And come they did, in droves. Says Israel Insider, while Hezbollah and its apologists have been claiming that civilians could not freely flee the scene due to Israeli destruction of bridges and roads, the journalists and rescue teams from nearby Tyre had no problem getting there.
That certainly seems to have applied to our mystery man, “Green Helmet”, as the Yahoo site has him in Tyre on the Wednesday (pictured above left), acting as part of a fire crew.
Kas tegu on Iisraeli propagandaga või millegagi, mida lihtsamas maailmas kutsutaks tõeks, peab iga lugeja ise otsustama.
Samas ei saa ma üle mõttest, et Iisraelil pole tahtlikust tsiviilelanike või ÜRO vaatlejate tapmisest mingit kasu, eriti kui ajakirjandus teema üles võtab.
Asjast huvitunutele võib huvi pakkuda ka see Israel Insider’i versioon toimunust:
There was little blood, CNN’s Wedeman noted: all the victims, he concluded, appeared to have died while as they were sleeping — sleeping, apparently, through thunderous Israeli air attacks. Rescue workers equipped with cameras were removing the bodies from the same opening in the collapsed structure. Journalists were not allowed near the collapsed building.
Rescue workers filmed as they went carried the victims on the stretchers, occasionally flipping up the blankets so that cameras could show the faces and bodies of the dead.
But Israelis steeled to scenes of carnage from Palestinian suicide bombings and Hezbollah rocket attack could not help but notice that these victims did not look like our victims. Their faces were ashen gray. While medical examination clearly is called for to arrive at a definitive dating and cause of their deaths, they do not appear to have died hours before. The bodies looked like they had been dead for days.
Jah, blogid võivad olla väga subjektiivsed, kuid vähemalt ei teeskle nad erapooletust ja olematut objektiivsust. Viited alternatiivsetele selgitustele juhtunust on teretulnud kommentaarides.
Mõned huvitavad seigad, mis väärivad minu arvates mainimist:
– umbes 50% open source’i koodist on kirjutatud inimeste poolt, kes töötavad korporatsioonides ja saavad enda tegevuse eest palka – need, kes “open source” tarkavara arenduse eest ka firmadelt palka saavad, pühendavad enam kui kaks korda rohkem aega open source tarkvara arendusele (5 tunni asemel 10 tundi) – altruism on “open source” liikumises statistiliselt ebatähtis ajend ehk teised ajendeid (mis on seotud isikliku kasuga hariduse, kogemuse või maine näol) avaldavad märksa suuremat mõju – aktiivne osalemine open source tarkvara arendamises on osade tööandjate jaoks piisavalt tugev signaal, et seda on seostatud palga preemiumiga, mis ulatub 10 000 dollarini aastas – ajendite puudumise tõttu on open source tarkvara vähem kasutaja sõbralik ning pigem suunatud “tarkadele” kui “rumalatele” – modulaarsus omab open source projektide puhul eriti surut tähtsust kuna võimaldab osalejatel keskenduda enda tugevatele külgedele ja piirata projektide suurust
Essee viimases osa spekuleerivad autorid ka selle üle, millistes valdkondades võiks open source lähenemisest veel kasu olla – geoinformaatika, bioloogia, farmakoloogia.
"Open Source" kui uus intellektuaalse omandi paradigma kommenteerimine on välja lülitatud
Juba pikemat aega on draftina seisnud üks postitus, mis sai kunagi vastusena ühele kommentaarile kirjutatud. Kuna teema on vähemalt inglisekeelses blogosfääris huvitavaid postitusi esile kutsunud, millele põhjust viidata, siis miks jätta endagi arvamus välja ütlemata.
Minu arvates on (üllatus, üllatus) Gini koefitsent üle hinnatud.
Jah, ta näitab ebavõrdsust, kuid kas ilma täiendavate näitajateta omab Gini koefitsent mingit tähendust? Nii on näiteks UNDP Development Indicators 2005 (PDF) Gini indeksi kohaselt Valgevene (30,4), Rumeenia (30,3) ja Ruanda (28,9) võrdsemad riigid kui Prantsusmaa (32,7), Hispaania (32,5), Saksamaa (28,3) või USA (40,8). Kui pidada võrdust kõige tähtsamaks, siis ei oleks ju erilist vahet, kas inimene elab Ruandas, Valgevenes või Saksamaal. Vaevalt, et keegi sellega aga nõustuda sooviks.
Statistika on riukalik ja seda eriti kommentaarideta Gini indeksi puhul, mis ei kajasta näiteks majanduskasvu ja vaeste ning madala sissetulekuga inimeste paranevat olukorda. Samuti ei leia kajastust see, milline on vaese sissetulek näiteks Ruandas või Saksamaal.
Ebavõrdsus ei ole tähtsusetu, kuid mingit põhjust seda arvestatava ette heitena (eriti USA’le) esile tuua ma ei näe.
Pigem peaks iga hooliv inimene ikkagi huvituma vaeste ja madalama sissetulekuga inimeste käekäigust ja siin aitab majanduskasv – töökohtade loomine ning võimalus ise enda saatust parandada. Vara ja rikkust ei ole piiratud hulk vaid seda on võimalik juurde luua. Just ettevõtlik loomisprotsess võimaldab luua töökohti ja suuremaid sissetulekuid.
Nii pole USA vaeste olukord sugugi halvem Euroopa ja isegi mitte Skandinaaviamaade vaeste olukorrast. Ambit blog vahendab 2003. aasta Economisti artiklit, kust selgub USA vaese ostujõud enam-vähem sama, mis Skandinaavia vaese oma. Ebavõrdsus on Euroopa ja USA vahel suurem hoopis sellepärast, et USA rikkad on Euroopa omadest keskmiselt kaks korda rikkamad. Ehk siis, rikkad saavad rikkamaks, kuid mitte vaeste arvelt.
Lisaks sellele soovitan tutvuda ka rootslase Fredrik Bergströmi ja Robert Gidehag’i uurimusega US vs. EU (PDF), kus võib leida ka keskmise ameeriklase ja eurooplase eluaseme suuruse võrdluse.
Ei tasu ka unustada, et teatud hulk ebavõrdust on vältimatu tööjaotusega ühiskonnas, kus inimesed spetsialiseeruvad. Nii on värskelt ülikooli lõpetanu (umbes 25. aastane) sissetulek tööle minnes heal juhul näiteks 10 000, kuid kui see summa kahekordistub iga 10 aastaga, siis 35. aastaselt on tema sissetulek 20 000, 45. aastaselt juba 40 000 ja 55. aastaselt 80 000. Ainuüksi vanus ja sellega kaasnevad kogemused toovad ühiskonda ebavõrdsust ehk sissetuleku kasv (sotsiaalne mobiilsus?) tekitab ebavõrdsust.
A 1996 Federal Reserve study found that, by tracking individuals and comparing them against the whole population, “only 5.1 percent of individuals in the lowest quintile in 1975 remain in that quintile in 1991, while 29 percent of such individuals are in the highest quintile in 1991.” That’s an astounding change over 16 years
Ehk siis 5% elanikkonna kõige vaesemast viiendikust jäi sellesse samasse viiendiku 16. aasta möödudes samas kui selle aja jooksul jõudis 29% sellest samast vaeseimast viiendikust rikkaimasse viiendiku.
Lõpetuseks veel mõned huvitavad tähelepanekud, mis seotud ebavõrdsuse ja majanduskasvuga:
1. Mida suurem on töötus, seda suuremaid järeleandmisi peavad töötajad tegema palganõudmistest, seega aitab kasvav majandus, mis loob töökohti, toetada töötaja palganõudmisi. Vastavalt sellele, kui reguleeritud on tööturg paraneb kas ainult produktiivsemate ning haritumate töötajate (üpris reguleeritud) positsioon või nii haritute kui vähese haridusega töötajate positsioon (vähe reguleeritud).
2. Sotisaaldemokraatial on kalduvus võtta rikkust konstantsena ning keskenduda rohkem olemas oleva ümber jagamisele kui uue rikkuse loomisele ja seda toetavate poliitikate toetamisele. Mida rohkem turumajandusele orienteeritud ühiskond, seda vähem pööratakse tähelepanu ebavõrdsusele ja rohkem hoopis sotsiaalsele mobiilsusele.
One statistic best sums up the changes that have taken place: in 1929, 70 percent of the income of the top .01 percent of income earners in the United States came from holding of capital — income such as dividends, interest, and rents. The rich were truly the idle rich. In 1998, wages and entrepreneurial income made up 80 percent of the income of the top .01 percent of income earners in the United States, and only 20 percent came from capital. Seen another way, in the 1890s the richest 10 percent of the population worked fewer hours than the poorest 10 percent. Today, the reverse is true. The idle rich have become the working rich!
War and other disruptions appear to damage capital income more than labor income. If that is the case, a healthy and peaceful society might have increasing income inequality. In other words, if we are lucky, income inequality will increase even more.
* The Gini coefficient measured for a large geographically diverse country will generally result in a much higher coefficient than each of its regions has individually. For this reason the scores calculated for individual countries within the E.U. are difficult to compare with the score of the entire U.S. * Comparing income distributions among countries may be difficult because benefits systems may differ. For example, some countries give benefits in the form of money while others use food stamps, which may not be counted as income in the Lorenz curve and therefore not taken into account in the Gini coefficient. *Economies with similar incomes and Gini coefficients can still have very different income distributions. This is because the Lorenz curves can have different shapes and yet still yield the same Gini coefficient. As an extreme example, an economy where half the households have no income, and the other half share income equally has a Gini coefficient of ½; but an economy with complete income equality, except for one wealthy household that has half the total income, also has a Gini coefficient of ½.
6. Mida avatum on riik immigrantidele, seda suuremad on erinevused rikaste ja vaeste vahel. Immigrandid jõuavad USA’sse sageli ei millegi muu kui riietega endi seljas ja alustavad sisuliselt nullist. Samas on Rootsi või Taani lubatud immigrantide arv äärmiselt piiratud ja kumbki riik ei võta ka protsentuaalselt sama palju immigrante vastu kui USA. (PS. See väide leidis arutelu kommentaarides ja on vähemalt osaliselt ekslik!)
7. Teadmispõhised majandused, kus asetatakse suurt rõhku elukestvale õppele võivad tekitada olukorra, kus ennast pidevalt täiendavad inimesed on märksa konkurentsivõimelisemad ja nende sissetulek kasvab märksa kiiremini kui neil, kes ei pea elukestvat õpet tähtsaks. Sealjuures võib arvuti ja erinevate IT-lahenduste kasutusele võtmine täiendavalt tõsta inimese tootlikust ja seeläbi palka. Mida ulatuslikum on aga varasem haridus, seda tõenäolisem, et ka IT-st osatakse viimane välja pigistada.
Seega.
Jah, USA on ebavõrdsem, kuid mida see meile näitab – et seal on tasuvam olla ettevõtlik, et seal on parem olla madalasissetulekuga, sest sama raha eest saad rohkem kui Euroopas? Või hoopis seda, et palju oleneb sellest, mida me millega võrdleme?
Sissetulekute erinevuse põhjuste välja selgitamine on problemaatiline ning isegi majandusteadlaste seas puudub konsensus sellest, mis avaldab kõige suuremat mõju sissetulekute erinevusele.
Hiljuti (2006.07) on sellel teemal sõna võtnud näiteks Brad deLong ja Russ Roberts, mõlemad käsitlevad ka Paul Krugmani ühes hiljutises kolumnis mainitud uurimust ja sellest tulenevaid järeldusi. Huvitavad mõttekäigud mõlemad, mis võimaldavad igal inimesel endal otsustada, millele ja kui palju ta kaalu annab.
Kasutatud (kuid otsest viitamist mitte leidnud) allikad:
Postitused Vabalogi on viimasel ajal vähenenud ja üldisema retrospektiivsuse raames on põhjust natuke juurelda põhjuste üle, et miks ja kuidas.
1. Kirjutan parajasti enda magistritööd, mis tähendab ka raamatute ja uurimuste lugemist, mis jätab suht vähe aega üleliigseks. Kahjuks blogimine kuulub üleliigse alla.
2. Ees seisab töökoha vahetus, mille raames õnnestub ehk isegi natuke intensiivsemalt blogida ja seda tööülesannete raames. Tõenäoliselt on sellisel juhul tegu täiesti uue blogiga.
3. Tegu on üldisema tendentsiga, millest on ka mujal viimasel ajal juttu olnud. Näiteks Eric Kintz võtab probleemi kokku järgmiselt:
Every new blogger is warned about “the” ultimate rule and is confronted with the pressure of a day going by with no new post. Every one has in mind the examples of successful bloggers, like Robert Scoble at Microsoft, who post several times a day. Daily posting shows that you are serious about blogging, generates traffic and drives reader loyalty, as readers come back daily to check your new posts. You cannot be successful if you do not go by the rule, right? RIGHT?
Wrong. Daily posts are a legacy of a Web 1.0 mindset and early Web 2.0 days (meaning 12 months ago!). The pressure around posting frequency will ultimately become a significant barrier to the maturity of blogging. Here are 10 reasons why.
Kõigist kümnest põhjusest võib pikemalt lugeda siin. Minule jäi eriti silma aga põhjus numbrer 4, millele viitas ka Seth Godini ühes hiljutises postituses RSS “väsimusest”:
RSS fatigue is already setting in. While multiple posts get you more traffic, they also make it easy to lose loyal readers.
Without friction, without a gate on the clutter, we clearly face a commons problem. Here, though, instead of people taking too much of a shared physical good because they have nothing to lose, the problem is surplus. By writing too much, too often, we’re trouncing on the attention of the commons.
But what should we do about it?
I think the answer is subtle and simple: over time, as blogs reach the mass market, the number of new readers coming in is going to go down, and the percentage of loyal readers will increase. The loyal readers are going to matter more.
Blogs with restraint, selectivity, cogency and brevity (okay, that’s a long way of saying “making every word count”) will use attention more efficiently and ought to win.
Mina kuulun nende inimeste hulka, kes osaliselt juba RSS “väsimuse” all kannatavad. Paljuski on see minu enda süü, sest üritan hetkel jälgida nii umbes 65-te blogi. Sealjuures postitavad päris mitme blogi autorid mitmeid kordi päevas. Selle tulemusena on mulle märksa sümpaatsemaks muutunud blogid, mis postitavad harvem ja kitsamatel teemadel.
Sarnast liini üritan ka siin hoida, sest RSS’i kasutab järjest rohkem inimesi. Küsimus ei ole enam külastatavuses vaid selles, kas keegi peab sinu blogi enda RSS lugejasse lisamise vääriliseks. See ei tähenda, et ma veel harvemini postitama hakkaks, kui praegu (paar korda nädalas) või et toimuks mingit kvalitatiivset hüpet.
The modern “liberal” fancies himself to be enlightened and caring because he seeks to use government to improve the lives of others even when this involves forcing others to act differently than they freely choose to act. Although the true conservative’s motives for constraining others’ actions might (or might not!) differ from those of the modern “liberal,” at root both conservatives and modern “liberals” disdain and distrust ordinary men and women. True liberals do not.
One result is that true liberals willingly allow peaceful adults do whatever they please. This willingness grows not from the liberal’s lack of concern for his fellow man, but from his respect for his fellow man – from the true-liberal’s mature recognition that his fellow man is, like himself, an adult with his own unique history, needs, and dreams. And when we treat others as adults, we accord them not only the freedom to pursue whatever peaceful paths they choose, but we also recognize them to be responsible.
The responsible person, of course, neither needs nor seeks the coddling and constraints imposed by the modern welfare-and-nanny state. But because the modern “liberal” believes so ardently that ordinary people must be coddled and constrained if they are to lead decent lives, the conservative roots of the modern “liberal” are exposed: the good and the wise must control the masses.
Vaadates mõndasid eestlaste blogisid, kus arvustatud uuemaid seadusi või arutletud selle üle, mida eestlased suvel loevad ja mida see nende kohta ütleb, tekkis soov midagi sarnast kirjutada.
Don Boudraux võtab kokku James Buchanani viimase raamatu iva… kommenteerimine on välja lülitatud
Ma olen viimased kümmekond (!) aastat Amazonist raamatuid tellinud. Selle aja jooksul olen näinud, kuidas Amazoni teenuse kvaliteet kõigub, kuid mis veel huvitavam, olen saanud ka hea ülevaate sellest, kuidas postipakid Eesti tollist läbi tulevad.
Olen näinud 1990.ndate teise poole avatusest ja lihtsusest, kus piisas sellest, et paki maksumus jäi alla 1000 krooni, et sa saaks selle enda lähimast postkontorist tasuta kätte; näinud hoogsat EL’iga liitumise eelset tsentraliseerimist (üks puha mis paki maksumus ei olnud, ikka tuli Pallasti tänavale ronida) ja Euroopa Liiduga liitumise järgset detsentraliseerimist (pakid saadetakse lähimasse postkontorisse koos tollideklaratsiooniga) ning süsteemi internetiseerimist.
Kirjutama seda postitust ajendas aga tänane pakitoomine, mis üllataval kombel illustreerib ka maksude kogumise kohatist absurdust. Nimelt oli koju tulnud postiteatisel kirjas, et impordimaksud on 44 krooni ja teenustasu on 58 krooni. Küsimusele, mida teenustasu endas sisaldab, sain ma vastuseks, et tollideklaratsiooni täitmist.
Inglise keeles nimetatakse maksude kogumise kulusid sageli “dead-weight cost’iks” ehk raha kättesaamiseks vajalikud kulutused, mida poleks ilma maksude kogumise vajaduseta. Minu loogika ütleb, et kui maksude kogumine on kallim, kui maksudest saadav tulu, siis ilmselgelt pole seda maksu vaja koguda või midagi on vaja drastiliselt ümber mõelda, et maksude kogumiskulusid vähendada.
Kujutage endale ette olukorda, kus te ostate endale poest näiteks 400 kroonise tooli ja teile teatatakse, et tooli kohale toimetamine maksab 500 krooni. Kas te üldse hakkaks tooli sellisel juhul sellest kohast ostma ja palju see tool teile lõpuks maksma läheb?
Jah, summad on enamuses füüsiliste isikute postipakkide puhul väiksed ja nende maksmine ei ole kellelegi suuremaks probleemiks. Sama ei tasu unustada, et maksude kogumisega kaasnevad alati kulutused ning mida keerulisem (ja mitme astmelisem) on maksusüsteem, seda suuremad on maksude korjamise kultused. Kahjuks me ei kuule suurt midagi maksude kogumise maksumusest, sest me tasume need kulutused kaudselt nii, et igasugune otsene seos maksude kogumiseks vajalike kultuste ja maksudest laekuva tulu vahel puudub.
Mida ma selle kõigega öelda tahan – maksude kogumine ei ole kuludeta tegevus ning mida keerulisem on süsteem, seda kõrgemad on kulutused ja bürokraatliku jäikuse juures on sellised absurdsused vältimatud.
Huvitav on aga see, et praeguses absurdsuses ei saa süüdistada Eesti Posti, ei Maksu- ja tolliametit ega isegi teha suuremaid etteheiteid valitsusele, sest praegune importide maksustamissüsteem on üleeuroopaline ning isegi kui kohalikud ametnikud mõistavad, et absurdne on koguda makse, mille kogumine on kallim kui maks ise, ei saa nad sinna midagi teha.
Keegi Eestis ei saa sinna midagi teha. Teretulemast Euroopa Liitu!