Being there gave me an interesting window on demographics and the problem of the aging society. You see it just walking on the street: there are just hardly any children around. It’s eerie. The 1-child policy has been in place for 3 decades, and as a result China is heading into a snap demographic transition; they’ve created their own aging society but without putting into place social welfare systems or pensions. They actually went the other way by allowing state enterprises to jettison their former pensions (the so-called “iron rice bowl”). And their problems don’t end there, since the demographic change means as well that they will soon be a society with near-vertical family trees — no brothers or sisters means in a few generations there will be no more cousins either. So there’s no formal social safety net and they are putting an end to the informal safety net of the extended family. No wonder they save so much — it’s all precautionary. We heard stories about the fee-for-service health system — hospitals won’t take out a new bag of plasma for a transfusion until the cash is handed over. And who knows what all of this will do to the social fabric in China, as the family structure of 1,000+ years comes to end.
Hiinlaste hirm on ameeriklaste odava raha jätkuvaks allikaks. Kõik need säästud otsivad stabiilsust, võimalust kasvada või siis vähemalt mitte kahaneda. Ja seda mitte järgmise 10 või 20 aasta perspektiivis vaid 40 ja 50 aasta perspektiivis. USA on jätkuvalt kõige kindlam kohta investeeringuteks ja jääb selleks veel lähemas tulevikus.
Euroopa on alternatiiv, kuid jätkuv killustatus, nõrk majanduskasv ja suhtumine kapitalismi, mis on negatiivsem hiinlaste omast (eriti Prantsusmaal), ei kutsu just eriti kedagi siia suuremaid summasid investeerima või Eurotsooni potentsiaalse ebastabiilsusega loteriid mängima.
Kõige huvitavam on aga siiski tõsiasi, et tulevikus on hiinlaste jaoks “onu” ja “tädi” ajaloolised sõnad, mida saab kasutada rääkides pigem elust teistes riikides.
Rootsis on suitsetamine nii baarides kui klubides keelatud ja üldiselt on päris mõnus koju minna riietega, mis ei haise suitsu järgi. Ainus probleem on, et nõrgema ventilatsiooniga klubides hakkab nüüd ninna higihais. Ma mõtlesin, et äkki olen mina kuidagi ära hellitatud, kuid nagu selgub on Shotimaal jõutud probleemile lahendust otsima hakatud:
Clubs are pumping perfume onto the dancefloor after complaints from revellers about BO.
One month after the smoking ban, nightclub bosses are using scented smoke to deodorise sweaty smells formerly masked by cigarettes.
Nightspots in Glasgow, including the Garage and the Cathouse are wafting strawberry and cream air fresheners through their smoke machines.
Hmmm…tubakas või higi, higi või tubakas? . . . Rääkides rootslastest, siis Rootsi Maksuamet tellis hiljuti reklaami, kus soovitab rootslastel enda maksud õigeaegselt ära maksta. Mainimist väärivaks toob loo fakt, et reklaam filmiti Eestis ja seda peamiselt kõrgete maksude tõttu, mis oleks sama töö eest tulnud tasuda Rootsis:
When the Swedish tax authority wanted to produce a television advertisement to encourage taxpayers to pay up on time, they chose to make it in low-cost Estonia, partly in a bid to escape high Swedish taxes.
The ads, featuring popular comic Johan Wahlström, would have cost 50 to 100 percent more to make in high-tax Sweden than they did in Estonia, Björn Tennholt at the Swedish Tax Authority (Skatteverket), told Expressen.
Kui isegi Maksuamet tellib osad teenused madalamate maksudega riigist, siis tõenäoliselt on osad maksud vist liiga kõrged, või kuidas? . . .
NewsRoom Finland vahendab kahte uudist, mis panevad kahtlema Soome jätkuvas konkurentsivõimelisuses ja suutlikkuses olemas olevat positsiooni säilitada, kui midagi varsti muutuma ei hakka.
Oma uuringu ja analüüsi on läbiviinud International Institute for Management Development. NewsRoom Finland vahendab:
Switzerland’s International Institute for Management Development (IMD) on Wednesday ranked Finland tenth in its annual competitiveness survey, down from sixth a year ago.
IMD’s table is topped by the United States, followed by Hong Kong and Singapore.
TOP 20 tabelist (PDF) võib veel näha, et Rootsi on suutnud positsiooni säilitada ja Eesti on jõudnud 26-lt kohalt 20-le. Üpris muljet avaldav seltskond igal juhul. Kellel huvi (ja raha) võiks lähemalt tutvuda World Competitivness Yearbook 2006-ga.
A more recent study on research and development spending carried out by the UN Conference on Trade and Development (Unctad) suggests, according to Mr Herlin, that Finland does not even rank among the top 30 countries.
Mr Herlin also quoted a Deutsche Bank survey as saying that Finland’s ranking in terms of growth potential was similar to the rating given by Unctad.
“Finland does not appear to be able to procure new research and investment for its area. According to Statistics Finland, the volume of new investment has not only fallen markedly, but investment has mostly focused on maintenance investment at the expense of growth of production capacity,” Mr Herlin said.
Mr Herlin added that Statistics produced by the Organisation of Economic Cooperation and Development (OSCE) indicated that Finland had already fallen behind the eurozone average in terms of investments.
Ma proovisin UNCTAD’i uurimust leida, kuid nende koduleheküljel pole see igal juhul avaldamist leidnud. Artikkel, kus tsitaat pärineb, on lühike ja ei maini ka kummagi uurimuse täisnime, mis teeb igasuguse otsingu üpris keeruliseks. Sellepärast on ka midagi täpsemat nende kahe uuringu kohta öelda keeruline.
Deutsche Bank Research leheküljelt leidsin küll ühe majanduse avatuse uuringu Opening Economies Succeed (PDF), kus on ka projektsioonid aastani 2020, kuid nagu iga projektsiooniga, ei tasu ka neid eriti tõsiselt võtta. Samas Soome võib sealt leida 23 kuni 26-lt kohalt 30’st OECD riigist.
Samas ei tundu see olevat uurimus, millele uudises viidati.
Kas Soome suudab konkurentsis püsida? kommenteerimine on välja lülitatud
Euroopa Kohtust tuli mõni päev tagasi huvitav otsus, mis seotud ravikulude kompenseerimisega mõnes teises liikmesriigis tehtud protseduuri eest. The Times vahendab:
The Luxembourg-based court ruled that patients facing an “undue delay” in obtaining treatment on the NHS should be refunded if they choose to have the operation performed elsewhere in the European Union.
But the judges left it up to the UK courts to decide whether Yvonne Watts, 74, did indeed face a medically unacceptable delay before opting to pay some £3,800 to have her hip replaced in France three years ago.
If the NHS is unable to put the genie back into the bottle, the ruling could open the floodgates for a host of similar claims against the NHS and allow patients the chance to shop around for quicker treatment elsewhere in Europe. Mrs Watts’s solicitor suggested today that it might also deter hospital managers from using waiting lists as a budgetary tool.
At face value, yesterday’s ruling by the European Court of Justice in favour of Yvonne Watts would appear to hold potential benefits for NHS patients. If they are denied treatment in timely fashion, they can hop (or not, depending on their incapacity) on to a plane, undergo surgery in Seville, Stuttgart or Stockholm, and recoup the cost from the British taxpayer. The patient wins: Mrs Watts received a new hip two months sooner than the Bedford Primary Care Trust was offering. The NHS does not lose: it bears the same financial cost. Other patients waiting for a replacement hip move up the pecking order. In broader terms, the ruling asserts that a patient must be treated according to clinical need rather than on a schedule imposed arbitrarily or politically, or both, by ministers. If only life and medicine were so simple.
The ruling is an open invitation to lawyers to acquaint themselves with the NHS. It is poorly worded and a bad precedent — and in this country, bad precedent means bad law. And rather than improving patient care, it threatens to make the system excessively complex, diverting doctors and blurring their clinical judgment.
Esmapilgul võib jääda mulje, et tegu on täiesti Inglismaakeskse juhtumiga, kuid Euroopa Kohtu otsused on avatud uksed ka teiste riikide kodanikele. Inglismaa National Health Service ei erine just eriti näiteks Eesti Haigekassast, mis samuti kasutab järjekordi.
Seega, kui sul on vaja protseduuri, kuid sinu koduriigis on ootejärjekorrad, mis on sinu arsti arvates liiga pikad, siis võid protseduuri lasta teha mõnes teises Euroopa Liidu riigis ja nõuda protseduuri hilisemat kompenseerimist….teoreetiliselt.
Huvitav, kui palju maksvad sarnased protseduurid näiteks Soomes või Rootsis ja kust leiaks Haigekassa vastavad summad. Minu arvates on tegu üpris tähtsa otsusega, ainult et Eesti ajakirjanduses see kajastamist leidnud ei ole.
«Karmistamist vajab ka riigi alkoholipoliitika, ilmselt tuleb koostada üldine ajakava, mis piiraks alkoholi tarbimist,» rääkis ta.
Politsei saab Aegi sõnul võidelda roolijoomarluse vastu eelkõige reide tehes ja alkoholi müügikohti kontrollides, kuid niigi ülekoormatud korrakaitsjate jõud on piiratud.
Aeg tegi ettepaneku kaaluda kogu Eestis öise alkoholimüügi keelamist ja samuti alkoholi müügiedenduse piiramist. Näiteks võiks keelustada happy hour’i soodustused kõrtsides, alkoholi degustatsioonid kauplustes ja piirata alkoholireklaami, pakkus ta.
Juhtivatel ametikohtadel tegutsevatele inimestele peaks selge olema, et ainult käskides ja keelates ei saavutata suurt midagi.
Anekdootliku tõestust selle kohta, et öine alkoholikeeld on põhjustanud suuremat varumist ja nende varude kiiremat lahendamist, on küllaga. Nüüd oleks õige aeg seda ka natuke teaduslikumalt uurida mitte arvata/loota, et täiendavate keeldude sisse seadmine midagi paremaks muudaks.
Selle asemel, et deklareerida praeguse lähenemise ebaõnnestumist ja nõuda täiendavaid keelde, tuleks praegune süsteem hoopis korralikult tööle panna. Ja selleks pole vaja midagi muud kui lasta inimestel valida.
1) Tuleb fikseerida joobeastmed toetudes teaduslikele uuringutele sellest, millises joobe astmes inimestega juhtub kõige rohkem liiklusõnnetusi. 0,5 promilli on piisavalt madal, et lasta inimesed minema hoiatusega. Mõned minutid akadeemilistes ajakirjades tuhnides andsid vähemalt 4 uurimust, mis kinnitavad, et 0,5 promilli on üpris ohutu ja võib isegi juhtide tähelepanu tõsta, sest nad on teadlikud alkoholi tarvitamisest. Eesti 0 promilli reegel on ajast ja arust.
2) Kui politsei peatab ja palub puhuda, siis sa võid sellest keelduda ja saad maksimaalse karistuse või valid vereproovi. Kui jõutakse arsti juurde ja selgub, et sa ei soovi vereproovi anda, saad maksimaalse karsituse. Vereproovi võid nõuda ka siis kui sa ei ole nõus puhumise tulemusega, kuid siis läheb ka vereproovi tulemus arvesse. Kõik.
3) Alkoholijoobes sooritatud õnnetus tuleb defineerida kui tahtlikult põhjustatud ja ette planeeritud ning määrata vastavalt ka karistus. Ainus leevendav asjaolu on arengupeetus ja selle tuvastamisel tuleks juhilt võtta juhtimisõigus. Kui ta hiljem avastatakse roolist tehakse kaks progresseeruva trahviga hoiatust ja kolmandal korral määratakse vabadusekaotus.
Kui see süsteem on tööle saadud võib edasi rääkida muudest meetmest ja sedagi rohkem ajendite kui keelmaise ja käskimise tasemel.
Loomulikult ei saa üle ka iga “targa” ametniku parimast sõbrast: statistikaga soperdamisest.
Ilma joobeastmeta pole sellest statistikast praktiliselt mingit kasu. Esiteks on kõik juhid lükatud ühte suurde patta, samas kui on selge, et kuni 0,5 promilli pärast pole veel mõtete hädaldama hakata. Teiseks, mitte kordagi ei leia mainimist see, kui palju rohkem kontrollitakse praegu autojuhtide joobe taset kui varasematel aastatel. Äkki on sellepärast tabatud juhtide arv kasvanud? Äkki pole tegelikult midagi muutunud, lihtsalt politsei on aktiivsem?
Lõpetuseks tahaks veel kord meelde tuletada ka seda, et igal keelamisel on omad ootamatud tagajärjed. Inimesed on leidlikud ja leiavad alati võimalusi vältida keelde või neist mööda saada.
Eraettevõtlusesse sekkudes ja kehtestades osade ettevõtete tegevusele piiranguid, õõnestatakse nende kasumilikust ja konkurentsis püsimise võimalust. See võib tähendab kaotatud töökohti ja sissetulekuid. Kes need kompenseerib? Politseiameti peadirektor? Vaevalt, et ta Raivo Aeg elupõlise ametnikuna isegi selle mõelnud on.
Teadmatus ei ole rumaluse õigustus ja riigi poliitika peab rajanema millelegi muule, kui ametniku kõhutundele või eelistustele.
Innovatsiooni on uuritud väga intensiivselt vähemalt viimased 20 aastat, mille käigus on innovatsioon ka väga täpselt defineeritud – tõsi sageli erinevas sõnastuses, kuid lähtuvalt Joseph Schumpeter’i 1934. aasta definitsioonist:
1) The introduction of a new good —that is one with which consumers are not yet familiar—or of a new quality of a good. 2) The introduction of a new method of production, which need by no means be founded upon a discovery scientifically new, and can also exist in a new way of handling a commodity commercially. 3) The opening of a new market, that is a market into which the particular branch of manufacture of the country in question has not previously entered, whether or not this market has existed before. 4) The conquest of a new source of supply of raw materials or half-manufactured goods, again irrespective of whether this source already exists or whether it has first to be created. 5) The carrying out of the new organization of any industry, like the creation of a monopoly position.
Schumpeter rõhutas uudsust ja seotust turujõududega, mis oli vajalik innovatsiooni eristamiseks leiutisest. Leiutis muutub innovatsiooniks siis kui see on konkureerinud teiste juba turul olevate kaupadega meie tähelepanu ja raha pärast.
Kändleri poolt viidatud kepikõnd on pigem sotsiaalne innovatsioon, kus üks tegevus konkureerib kõikide teistega inimeste tähelepanu ja aja pärast. Harakas, mis kasutab oksaraagu või lind, mis otsib sööki, ei tegele innovatsiooniga nagu ka laps, kes laob klotse virna või ettevõte, mis ehitab uue hoone.
Üleinnovatiivsust ei ole olemas, sest turujõud määratlevad läbi inimeste eelistuste selle, kust läheb piir, kust maalt alates inimesed pole enam nõus täiendavalt maksma. Innovatsioon on võimaluse nägemine seal, kus seda varem ei olnud, sest inimesed soovivad midagi ja on nõus selle eest maksma – nii müüs Carphone Warehouse vanu Nokia’id ja lõi seeläbi uue turunishi.
Jah, uute toodetega on probleeme, kuid autolatern, mis on üks tervik võimaldab seda kasutada mitmetes erinevates mudelites, mis tähendab suuremat kogust ja madalamat hinda ning laiemat valikut. Ei tasu ka unustada, et tänane puudulik toode võib juba homme mõne leidliku ja odava täiendusega olla odavam, mugavam ja parem ning asendada aastakümneid kasutusel olnud tooteid. Ei pea kaugemale kui digikaamera vaatama, et mõista, kuidas järkjärgulised täiendused on eksentrilisest ja kohmakast mänguasjast teinud valdava enamuse jaoks ainuõige lahenduse.
Tõeliselt edukas innovatsioon on aga alati olnud inimkeskne, sest just inimene otsustab, mille eest ta on nõus maksma ja mida väärtustab.
Innovatsioon on hetkel moesõna, mida kasutatakse sedavõrd erinevatel puhkudel, et innovatsiooni ilma kontekstita defineerida on praktiliselt võimatu ja sellest saab alguse ka Kändleri eksirännak.
Innovatsioon ei ole mingi sund vaid valik neile, kes soovivad konkurentsis püsida ning meile kõigile pakkuda odavamaid, paremaid ja kasulikumaid kaupu. Detsentraliseeritud ja alt-üles innovatsioonil pole midagi ühist perestroikaga, mis oli ülevalt-alla suunatud tsentraliseeritud uuenduste programm.
Kui on suur tahtmine midagi perestroikaga võrrelda, siis palju paremini sobib selleks hoopis “jätkusuutlikus” – proovige parem seda seitsmepealist lohe defineerida.
Jäätmekäitlus on paljude seas populaarne viis kuidagi keskkonnakaitsele kaasa aidata juba aastakümneid, ainult, et paljud jäätmekäitluse õigustamiseks kasutatavad argumendid on ekslikud ja tulenevad kas puudulikust informatsioonist või teadmatusest.
Danile K. Benjamin on osasid jäätmekäsitluse müüte uurinud ning üritanud neid kummutada artiklis Eight Great Myths of Recycling (PDF). Kuna vähesed leiavad aega 36 leheküljelise dokumendi lugemiseks, siis väiksed väljavõtted seitsmest müüdist.
Muide, ma ei väida, et inimesed, kes jäätmekäsitlusega tegelevad, midagi valesti teeks või et nad peaksid sellest loobuma. Lihtsalt ei tasu jäätmekäitlust liiga tõsiselt võtta.
1. Meil pole varsti enam ruumi prügi ega prügilate jaoks.
USA on tõenäoliselt maailma üks kõige rohkem prügi tootvaid piirkondi, kuid järgmise 100 aasta jooksul läheks kogu USA prahi jaoks vaja üllatavalt vähe ruumi:
Various authors have calculated just how much space it would take to accommodate America’s garbage. The answer is: not much. If we permitted the rubbish to reach the height it did at New York’s Fresh Kills site (255 feet), a landfill that would hold all of America’s garbage for the next century would be only about 10 miles on a side (Lomborg 2001, 207). To be more colorful, Ted Turner’s Flying D ranch outside Bozeman, Montana, could handle all of America’s trash for the next century—with 50,000 acres left over for his bison.
2. Prügilad mürgitavad inimesi ja on üldse ohuks nende tervisele.
Prügilad on tänapäeval ohutumad kui kunagi varem ja nendega polnud ka varem erilisi probleeme. Prügilate ohtlikust tervisele on uuritud üpris põhjalikult:
The EPA itself acknowledges that the risks to humans (and presumably plants and animals) from modern landfills are virtually nonexistent. The agency has concluded that landfills constructed according to EPA regulations can be expected to cause 5.7 cancer-related deaths over the next 300 years—one every 50 years (EPA 1990, 1991; Goodstein 1995). To put this in perspective, cancer kills over 560,000 people every year in the United States, and celery, pears, and lettuce are all considerably more dangerous to humans than are modern landfills (Ames, Magaw, and Gold 1987; Gold, Ames, and Slone 2002).
3. Me kasutame kasutame pakendamiseks liiga palju pakkematerjale.
Tänu pakendamisel säilivad meie toiduained kauem ning kaubad peavad vastu transpordile, mis varem oleks neist prahi teinud:
Packaging can reduce total rubbish produced and total resources used. The average household in the United States generates less trash each year—fully one-third less—than does the average household in Mexico (Rathje and Murphy 1992, 216–19; Ackerman 1996). The reason is that our intensive use of packaging yields less waste and breakage and, on balance, less total rubbish.
4. Me raiskame asendamatuid ja piiratud ressursse
Toorainete hulka võib jäätmekäitlus tõesti tõsta, kuid samas saab erasektor suurepäraselt olemas olevatega hakkama või suudab leida asendajaid. Sellegi poolest võib näiteks metsade hulgas näha pigem positiivseid muutusi:
The amount of new growth that occurs each year in forests exceeds by a factor of twenty the amount of wood and paper that is consumed by the world each year (Lomborg 2001, 115). Perhaps partly as a result, temperate forests, most of which are in North America, Europe, and Russia, actually have expanded over the last 40 years.
5. Jäätmekäitlus kaitseb alati keskkonda
Ainult, et ka jäätmekäitlus vajab ressursse ja energiat, mõlemat võib aga kuluda rohkem kui esmasel töötlemisel ning märksa negatiivsemate tagajärgedega:
EPA examined both virgin paper processing and recycled paper processing for toxic substances. Five toxic substances were found only in virgin processes, eight only in recycling processes, and twelve in both processes. Among these twelve, all but one were present in higher levels in the recycling processes (Office of Technology Assessment 1989, 191). Similar mixed results have been found for steel and aluminum production. Indeed, over the past twenty years, a large body of literature devoted to life-cycle analyses of products from their birth to death has repeatedly found that recycling can increase pollution as well as decrease it.
6. Jäätmekäitlus säästab ressursse
Jäätmekäitlus võib jätta mulje, et säästetakse loodusressursse, sest osa taaskasutatakse. Probleem on aga selles, et ühe ressursivähesem kasutamine tähendab teise enamat kasutamist – näiteks transpordi või tööjõu näol. Lisaks on mitmed jäätmekäitluse kulud varjatud:
Many states and local communities subsidize recycling programs, either out of tax receipts or out of fees collected for trash disposal. Thus the bookkeeping costs reported for such programs are far less than their true resource costs to society (Wiseman 1997). Also, observers sometimes errantly compare relatively high-cost twice a week garbage pickup with relatively low-cost once or twice a month recycling pickups, which makes recycling appear more attractive (EPA 1999a, 1999b). Confusion also arises because many people focus on narrow aspects of recycling. They may highlight high-value items such as aluminum cans, or stress the value of recyclable items in periods of their greatest historical value, or focus on communities where high landfill costs make recycling more competitive.
7. Ilm kohustusliku jäätmekäitluseta poleks mingit jäätmekäitlust
Eestis on jäätmekäitlus muutumas valikust üha rohkem ja rohkem kohustuseks. Pandi kehtestamine taarale on küll positiivne samm ajendite loomisel, kuid ega see polnud just vabatahtlik. Turusurveid on aga paljud alahinnanud ja teadmatus annab alust väärarvamusteks:
50 years ago, when labor was relatively cheap compared to materials, goods were built to be repaired, so that the expensive materials could be used for a longer period of time. As the price of labor has risen and the cost of materials has fallen, manufacturers have responded—in the interests of consumers and society—by building items to be used until they break, and then discarded. There is no “bias” against recycling; there is merely a market-driven effort to conserve resources.
Another force behind mandatory recycling is ignorance about the extent of recycling in the private sector. Private sector recycling is as old as trash itself. For as long as humans have been discarding rubbish, other humans have sifted through it for items of value. Indeed, contrary to what people say about prostitution, scavenging may well be the oldest profession.
Ma jätsin sellest nimekirjast välja kaheksanda müüdi, mis käsitles peamiselt prügivedamist USA’s üle osariikide piiride.
Ma ei tea, kas see postitus pühendunud jäätmekäitlejaid ümber veenis, kuid kindlasti tasub kõigil, kes arvavad, et minu poolt väljavõtted on ammendavad, lugeda ka Benjamin’i artiklit.
Vastuväited ja viited eksimustele on teretulnud kommentaarides.
Üks suuremaid vastamata küsimusi majandusajaloos on Hiina suutmatus vaatamata Euroopast märkimisväärselt kõrgemale tehnoloogia tasemele enne 15. sajandit jõuda tööstusrevolutsioonini.
Joel Mokyr on raamatus “Lever of Riches” proovinud sellele küsimusele ühes peatükiks vastata võrreldes ja arutledes erinevate teooriate üle. Mokyr leiab, et mahajäämise peamiseks põhjuseks oli Hiina ühiskonna stagneerumine, mis tulenes ühelt poolt konfutsianismist ja teiselt poolt imperaatori ümber tekkinud bürokraatiast, mis eelistas igasugustele muutustele stabiilsust. Leiutajad ja nende leiutisi ei hinnatud, mis omakorda takistas nende laiemat levikut ja kasutusele võttu.
Mõeldes viimase ajal Prantsusmaal toimunule ja sellele, kui olulist rolli mängivad sealses poliitikas erinevad huvigrupid, mis pole nõus aksepteerima mingeid suuremaid muudatusi, mis võiksid nende hüvesid kuidagi vähendad, tekib tunne, et ka Prantsusmaa on jõudmas olukord, kus inimesed väärtustavad pigem stabiilsust kui mingit muutust, millel võiksid olla positiivsed tagajärjed.
There are 32,000 students at the Nanterre campus of the University of Paris, but no student center, no bookstore, no student-run newspaper, no freshman orientation, no corporate recruiting system.
The campus cafeterias close after lunch. Professors often do not have office hours; many have no office. Some classrooms are so overcrowded that at exam time many students have to find seats elsewhere. By late afternoon every day the campus is largely empty. . . . “Universities are factories,” said Christine le Forestier, 24, a 2005 graduate of Nanterre with a master’s degree who has not found a stable job. “They are machines to turn out thousands and thousands of students who have learned all about theory but nothing practical. A diploma is worth nothing in the real world.” . . . Only 4 percent of French students make it into the most competitive French universities — the public “grandes écoles.” But the grandes écoles, along with a swath of semiprivate preparatory schools, absorb 30 percent of the public budget.
Murelikuks peaks aga tegema prantslaste suhtumine muutustesse olukorras, kus nad jätkuvalt mängivad Euroopa Liidus olulist rolli suunanäitajana ja pidurina näiteks liberaliseerumisele, mis on vajalik jätkuvaks majanduskasvuks, mille mootoriks on aga peamiselt innovatsioon – iseenesest sageli radikaalsetele muutustele rajanev protsess.
Euroopa Liidu ametnike ja poliitikute kiindumus igasugustesse regulatsioonidesse ja üldisemasse bürokraatiasse ei tule kellelegi uudisena. Küsimus on selles, kas see võib mõjuda ka Euroopa üldisemale arengule pidurdavalt. Kas vaenulikus muutustele ja üldisem globaliseerumise põlastus võib luua Euroopas sarnase olukorra Hiinale pärast 15. sajandit?
Tõenäoliselt mitte, sest Euroopa on märksa heterogeensem piirkond kui Hiina ja piisavalt killustatud, et võimaldada erinevatel piirkondadele pakkuda üks-teisele konkurentsi. Küll on aga tõenäoline, et prantslaslik suhtumine võib oluliselt aeglustada vajalike reformide läbiviimist.
Viimasel ajal on majandusteadlased rohkem tähelepanu hakanud pöörama ka sellele, millist rolli mängib ühiskondlike muutuste (social change) võimalikus, mis on vajalik uute olukordade ja pidevalt muutuva maailmaga kohanemiseks. Frederic Sautet arutleb:
Belief systems are very strong. So strong, actually, that they hinder positive social change. This probably defines the conditions for social revolutions and radical policy changes. Milton Friedman emphasized this view in his 1982 preface to Capitalism and Freedom. The role of economists he said is to “develop alternatives to existing policies, to keep them alive and available until the politically impossible becomes politically inevitable.”
Again, Friedman reminded us that we know what good policies look like but we don’t control when and how they could be implemented. In some cases, the opportunity comes, is seized (by social entrepreneurs), and policy changes are carried out (e.g. New Zealand in the 1980s and early 1990s), but in others, countries never recover and are stuck in perpetually paralyzing social movements.
Mida rohkem huvigruppe, mis suudavad peale suruda enda tahet ja pidurdada uues olukorras kohanemiseks vajalike muudatuste sisse viimist, seda tõenäolisem on stagneerumine ja muutuste edasi lükkamine punktini, kus enam pole midagi kaotada.
Mul on vahel tunne nagu otsiks prantslased “tünni põhja”, kuid millised tagajärjed võivad sellest olla ülejäänud Euroopale. Kas uppuja tõmbab teised enda märga hauda kaasa või laseb neist lahti…kas teised rebivad end ühel hetkel lahti? Kas Euroopa Liit hakkab varsti lagunema või osutub hoopis köieks, mis tõmbab kõik sügaviku?
Viimases Ekspressis käsitles Heidit Kaio Eesti firmade jätkuvaid edusamme lisandväärtuse loomisel, kus esialgu allhankeid teinud ettevõtted on loobunud odavamate allhangete tegemisest ja roninud väärtusahelas kõrgemale. Üha rohkem ja rohkem ettevõtteid on aga turule tulnud enda kaubamärkidega ning asunud ise allhankeid tellima:
Veel mõni aasta tagasi valmisid Maratis ka noobli Esprit’ ja kaubamaja Hennes & Mauritz rõivad, kuid mitte enam, sest Marat väärtustab oma tööd kõrgemalt, kui need tellijad maksta soovivad. Samuti ei tooda Viisnurk enam kuulsate spordifirmade nime all suuski või murdmaasuusasaapaid ega Norma slaalomisaapaid. . . . Vana Tallinnaga võivad lähiaastatel hakata tuntuse poolest võistlema Baltika rõivamargid Monton, Mosaic ja Baltman. Baltika 93 poodi asuvad lisaks Eestile ka Venemaal, Lätis, Leedus, Ukrainas ja Poolas. Baltika üha paranevad majandustulemused näitavad, et Eestis disainitud riided on välismaal leidnud hulga kandjaid.
Lisaks Eesti tehase toodangule tellib Baltika rahvusvaheliseks muutunud kaubamärkidele allhanget Hongkongist, Hiinast, Taist, Türgist, Brasiiliast, Venemaalt, Lätist ja Leedust. . . . Valmisriiete valdkonnas on kõige usinam allhanke tegija olnud Marat, kelle tehases on valminud tooteid nii Esprit’ kaubamärgi all kui ka riideid Hennes & Maurizi kaubamajale. Mõlemad on kolinud oma tellimused odavamatesse piirkondadesse. Praegusel ajal tulevad Maratist tooted s.Oliverile, Marimekkole ja JC-le.
Marat müüb järjest rohkem toodangut oma kaubamärkide all Marat Since 1926 ja Fair Play. Eesti tooted lähevad hästi Venemaa kaubakettides ja ka tuntud kataloogides, nagu Quelle ja Otto.
Tegelikult pole selles arengus midagi kummalist ega erilist. Läbi allhangete said eestlaste jaoks selgeks välisturgude klientide ootused, sõlmitud esimesteks läbilöökideks vajalikud kontaktid ja teeniti edasiseks tegevuseks vajaliku usaldust, mis võimaldab välja töötada enda kaubamärke.
Innovatsioonist rääkides koondub enamus tähelepanust küll kõrgtehnoloogiaga tegelevatele firmadele nagu Elcoteq või Skype, kuid samas toimuvad väga huvitavad arengud ka märksa traditsioonilisemates valdkondades.
Eestlased on ettevõtlikud ja kavalad. Nad kasutavad allhangete võimalusi kuni veel võimalik, samas õppides, kogemusi kogudes ja arenedes. Enamus allhangete tegijatest on teadlikud sellest, et peavad väärtusahelas kõrgemale ronima, et pinnal püsida, ja seda usinalt ka tehakse.
Jätkuvad edu neile kõigile.
Allhanked ei ole tupik vaid tee maailmaturule ja innovatsiooni kommenteerimine on välja lülitatud
Eelmise postituse jätkuks, kus oli juttu ka lühikeste postituste eelistamisest pikematele:
The real change in the book market is not the big guy vs. the little guy, or chain vs. indie stores. Rather, it’s the reader’s greater impatience, a symptom of our amazing literary (and televisual) plenitude. In the modern world we are more pressed for time, and we face a greater diversity of cultural choices. It was easy to finish Tolstoy’s War and Peace when there were few other books around and it was hard to find them. Today, finishing it means forgoing many other options at our fingertips. As a result, we tend to consume ideas in smaller bits, a proposition that (in another context) economists labeled the “Alchian and Allen theorem.” Long, serious novels are less culturally central than they were 100 years ago. Blogs are on the rise, and most readers prefer the ones with the shorter posts. Our greater access to books also means that each book has less time to prove itself. A small percentage of the books published account for a large share of the profits, thus setting off a race to track reader demand. Many customers want very recent best-sellers, often so they can feel they are reading something trendy, something other people are talking about. Of course, that’s its own kind of affectation—and not an entirely pleasing one.