Mõni kord vaatad pressiteadet ja mõtled, et kellele siis selle jutuga lõpuks kott pähe tõmmatakse – kas naiivsele valijale, pressiteates “tanki” pistetud erakonnakaaslasele või tehakse lihtsalt ettepanekuid, millega saab pildile, kuid mis ei saa kunagi reaalsuseks osutuda. Hea näide on eelmisel nädalal sotsiaaldemokraatidelt ilmunud pressiteade SDE: kohalike teede rahastamine peab otsustavalt paranema:
Sotsiaaldemokraatlik Erakond tahab täna Riigikogus algatatud teeseaduse muudatustega suurendada märgatavalt kohalike teede hooldus- ja remonttööde rahastamist.
Sotsiaaldemokraatide ettepaneku kohaselt tuleb kohalike teede investeeringuteks eraldada vähemalt 15 protsenti riigieelarvesse kütuseaktsiisist laekunud ja teehoiuks ette nähtud summast.
Ettepanek on ju esmapilgul mõistlik, kuid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on juba mõnda aega ettevalmistamisel ehitusseaduse muudatus, mis näeb ette teeseaduse integreerimist ehitusseadusesse. Eelnõu tasemini pole asi veel jõudnud ja lõpliku kindlust teeseaduse ühendamises ehitusseadusega ei ole, kuid arvestades seda, et tegu on tõsisema muudatusega, millega käib kaasas pea saja leheküljeline seletuskiri, siis on põhjust arvata, et pigem uus teeseaduse elemente sisaldav ehitusseadus tuleb.
Ma tõesti ei tea, mida sotsiaaldemokraatide seaduse muudatuse algatamisest arvata. Keegi võiks neile öelda, et valitsuserakondadel on hea ja pragmaatiline põhjus nende algatusega kaasa mitte minna. Äkki peaksid nad hoopis panustama juba uuele ehitusseadusele enne kui see üldse eelnõu staatuse saab? Ainult, et uuest ehitusseadusest on teehoiu rahastamine välja praagitud. Isegi sõna “rahastamine” ei ole võimalik uuest seadusest leida, mis tähendab, et kõige tõenäolisemalt hakkab rahastamine käima läbi ministri määruse, mis võib teehoiu rahastamist veelgi politiseerida.
Arvestades seda, et maanteeameti regionaalsete osakondade volitusi ja autonoomiat on viimase paari aasta jooksul oluliselt kitsendatud, siis puudub ka regionaalsete huvide eest seisev struktuuriüksus, mis saaks piirkondliku eelarvega majandada ja seada kohalike prioriteete mitte ainult täita Tallinnast tulevaid plaane, tegevuskavasid ja ettekirjutusi.
Ma tahaks siiralt loota, et minu arusaam asjadest on natuke liiga pessimistlik ja ehk isegi ekslik, kuid ma pole veel head alternatiivset tõlgendust välja suutnud mõelda. Kui kellelgi on huvitavaid mõttearendusi, ideid või tõlgendusi, siis kommentaarid ootavad.
Eelmisel nädalal sattusin lugema artiklit Ärimees kaebas ministeeriumi muinsuskaitsevaidluse pärast kohtusse, kust mitte just eriti üllatavalt selgus, et endise “Turisti” valuutapoe, mis asub Tartu maantee ääres, kultuurimälestiseks kuulutamisega ei ole nõus hoone omanik, kes on asja kohtusse andnud. Ma jään huviga ootama kohtuprotsessi tulemusi, mis loodetavasti kinnitavad, et hoone omanikule peab jääma õigus enda omandiga teha, mida ta tahab ja taoline ümber nurga natsionaliseerimine ei ole kellegi huvides. Loodetavasti võimaldab järgnev paremini mõista, miks ma just nii arvan:
Kui inimene on kinnisvara soetanud ühtedel tingimustel ja tal ei olnud mingit juriidilist alust arvata, et kinnisvarale seatakse hiljem täiendavaid piiranguid, millega arvestada ostu-müügi tehingu ajal, siis ei ole hoone ühepoolselt kultuurimälestiseks kuulutamine õigustatud. Kui kultuuriministeeriumi ametnike hinnangul on tegu sedavõrd olulise hoonega, siis oleks see tulnud omanikult välja osta või jõuda temaga kokkuleppele mitte seada olulisi piiranguid tema omandiõigusele.
Taoline ümber nurga riigistamine võimaldab muu hulgas vältida ka diskussiooni hoone kultuurimälestiseks kuulutamise üle, sest mingi otsuse vastuvõtmine ei lähe otsustajatel midagi maksma. Kui tegu oleks hoone omanikult välja ostmisega, siis oleks saanud arutleda hinna üle ja muu hulgas oleks saanud kaaluda ka seda, kas tegu on sedavõrd olulise hoonega, et kulutada miljoneid eurosid ebasümpaatsele ja ebapraktilisele hoonele. Kas hoone välja ostmiseks vajalikule summale oleks leidunud alternatiivseid ja märksa mõistlikumaid rakendusi? Vähemalt oleks hoone ostmine sundinud ametnike kaaluma ja põhjendama taolisi kulutusi ning mitte nii sundima hoone omaniku kõiki kulusid kandma.
Omaniku õigustele on praegu sisuliselt kultuuriministeeriumi ametnikud, kes muide elavad maksumaksjatelt kogutud rahast, kelle hulka kuulub ka hoone omanik, sülitanud. Ei mingit arvestamist sellega, et hoone ostmisel ja ostuhinna määramisel võis oluline roll olla kinnistu asukohal mitte aga hoonel. Praeguse seisuga pole mingit alust arvata, et kinnistu eest tasutud summa ei kajastanud ka kinnistu potentsiaalset kasutust hoopis kõrghoone jaoks piirkonnas, mis on üks väheseid (kui mitte ainus) Tallinnas, kus on võimalik ehitada üle kahekümne korruse. Kui ei midagi muud, siis jääb hoone omanikule õigus esitada kultuuriministeeriumile nõue saamata jäänud tulu eest, mis ulatuks miljonitesse. Ma julgen väita, et neid inimesi, kes oleks valmis saamata jäänud tulu hoone omanikule kompenseerima, sama hästi kui ei ole.
Lisaks tulude poolele vajab tähelepanu ka kulude pool. Hoone kuulutamisel kultuurimälestiseks seatakse omanikule ka täiendavaid kohustusi. Ruumiplaneeringu muutmist on oluliselt kitsendatud, remondi- ja hooldustöödel kasutatavate materjalide nagu ka tegijate valikut samuti ning hoolduskulud peab samuti kandma hoone omanik. Kui tegu on tänu kultuurimälestiseks kuulutamisele hoonega, mis on omaniku jaoks kahjumlik, siis omaniku jaoks jääb ainsaks võimaluseks sinna võimalikult vähe raha panustada ja lasta hoonel laguneda. Mitte kütta ega hooldada ega remontida…ehk isegi loota, et see lõpuks lammutatakse ohtlikkuse tõttu. Seni oleks aga lagunev hoone nagu mädapaise, keset muidu esindusliku piirkonda. Paar aastat tagasi kirjutasin sellest, et nõukogude nostalgial on oma hind ja endise “Turisti” valuutapoe kaasus ei erine just palju näiteks linnahallist.
Mulle tundub, et muinsuskaitse nõukogu liikmed pole vaevunud enda otsuse tagajärgede üle vähegi põhjalikumalt mõtlemast. Sisuliselt on ju praegu tegu väga selge sõnumiga kõigile arendajatele. Kui ehitad arhitektuuriliselt erilise või silmapaistva hoone, siis võib mõnekümne aasta pärast juhtuda, et sinu hoone kuulutatakse kultuurimälestiseks ja sisuliselt oled kõigist õigustest ilma, ainult kohustused jäävad. Kahjuks on suuremate kinnisvara projektide tasuvusperiood mõõdetav aastakümnetes, mis seab arendajad olukorda, kus ainuüksi enda omandi säilitamise jaoks on vaja arvestada piisavalt ebaatraktiivse välimusega, et vajadusel oleks võimalik kinnistu kellelegi edasi müüa, kes saab ka lammutamisega arvestada. Samal ajal ilmub aga ajalehtedes nende samade muinsuskaitse nõukogu liikmete arvamuslugusid, kus hädaldatakse arhitektuurselt silmapaistvate arenduste puudumise üle. Tõsiasi, et arvamuslugusid vääriva olukorra on nad enda otsustega vähemalt osaliselt ise põhjustanud, jääb neil endil märkamata.
Kahjuks võib samadel alustel, mis endise “Turisti” valuutapoe puhul, kultuurimälestisteks kuulutada ka eramuid. Kui antud juhtumi puhul jääb kohtus õigus kultuuriministeeriumile, siis tasub kõigil endale kodu ehitajatel olla samuti tähelepanelik. Kui ehitad endale liiga kena kodu, siis võid sellest ühel hetkel ilma jääda või vähemalt arvestada sellega, et hoone müümisel ei ole erilist lootust enda investeeringut tagasi teenida. Kui läheb hästi ja raha jagub, siis ei pruugi see olla probleem, kuid finantskriis demonstreeris elegantselt, et mitte kõik ei ole meie endi võimuses. Kahju, kui toimiva turumajanduse jaoks vajalikud omandiõigused asenduvad mingi “nõukogu” suvaga, mis suurendab ebakindlust ja määramatust.
Minu tegelikult suht lihtsaks kokkuvõtteks jääb, et eraomandiga ei saa sedavõrd meelevaldselt ja suvaliselt ümber käia kui kultuuriministeeriumi juures tegutseva muinsuskaitse nõukogu liikmed näivad arvavat. Ilma omaniku loata ja tema huvidega arvestamata võib mõne suvalise hoone kultuurimälestiseks kuulutamisega kaasneda ulatuslik kahju, mida on võimalik mõista ja ehk isegi ennetada läbirääkimiste teel. Lõppude lõppuks ei pakutud kinnistu ja seeläbi hoone omanikule isegi mingit võimalust kogu kupatus kultuuriministeeriumile müüa vaid selle asemel saadeti kirju ja lihtsalt otsustati.
Nii, kallid kodanikud, õigusriigis ei tehta ja ma loodan, et kohtus tehakse see ka asjaosalistele ametnikele selgeks.
TÄIENDATUD: kommentaaridest võib leida diskussiooni ravivigade läbi hukkunud inimeste arvu tuletamise kohta rootslaste artiklis.
Esmaspäeval ilmus Päevalehes Tiina Kangro arvamuslugu Meditsiin tegeleb raha, mitte inimesega, mis juhib tähelepanu Teele Orgse magistritööle ja sellele, et uurimuse väitel kogeb Eestis igal aastal üle 12 000 inimese arstlike kokkupuudete tagajärjel kasu asemel kahju ja igal aastal võiks kvaliteetsema tervishoiuteenuse tulemusena, kus vigu tunnistatakse, teadvustatakse ja neist ka õpitakse, ellu jääda 750 inimest aastas. Arvamusloo autor ei häbene ka lahenduse suunda näitamast:
Seni kuni Eestis pole kokkulepet, et tervishoid on patsientide, mitte meditsiiniringkondade jaoks, ei saagi midagi muutuda.
Kas kujutaksite ette kaubandusvõrku, kus ostja saab oma raha eest poodelda vaid riikliku ostukassa poolt määratud kauplustes? Kuid just nii on asjad meie meditsiinis. Mängime küll turumajandust, kuid kui näiteks teie melanoomi avastab erakliinik, tuleb teil ka opereerimine ja võimalik järelravi täielikult endal kinni maksta. Teie ravikindlustusraha ei liigu mitte koos teie, vaid hoopis raviasutuste vajadustega. Meie haiglad on pea kõik vormilt eraõiguslikud äriühingud ja sihtasutused, kuid vaimses mõttes ikka veel ENSV-aegsete suurhaiglate järeltulijad, kes on harjunud tegutsema plaanimajanduses. Teenust ei osuta haiglad mitte otse patsientidele, mis võimaldaks inimestel jalgadega hääletades süsteemi korrastada, vaid võimukoridorides otsustatud mehhanismi kaudu haigekassale. Kui mõni patsient ei jää rahule, tuleb tema asemele ikkagi uus, sest limiidid on paigas ja eelarveread paberil eeltäidetud. Selle eest seisavad hea asutuste nõukogudes istuvad tähtsad isikud, poliitikud ja muud toredad tegelased.
Patsient on selles masinavärgis mutrike, raha transportimise vahend, umbes nagu puuk, kes kannab edasi entsefaliiti.
Ma olen aastatega haigekassapõhise süsteemi osas muutunud järjest skeptilisemaks ja pean seda vähegi pikemas perspektiivis täiesti ebaadekvaatseks pettusskeemiks, millest on kaotada kõige rohkem neil, kes praegu alles noored. Süsteem on keeruline, vastuoluline, jäik ja läbipaistmatu must kast, kuhu iga töötav inimene tagus igal aastal kümneid tuhandeid kroone sisse, kuid siis kui on vaja mõistliku aja jooksul inimväärikat teenust osutada ei ole raha enam kuskilt võtta. Alternatiive aga ei ole ja võrdsetele alustel luua ka ei lasta, sest nii mõnigi otsustaja on mõistnud, et patsiendikeskne süsteem õõnestaks üpris lühikese aja jooksul haigekassa tulubaasi ja kontrastne võrdlusbaas mõjuks laastavalt haigekassa usaldusväärsusele. Konkurentsi ja alternatiivide puudumine võimaldab monoliitsel süsteemil lähtuda kitsamatest huvidest, mis kahjuks haakuvad ainult mööda minnes patsientide huvidega.
Kuigi ametliku statistika järgi suri Eestis viimase 13 aasta jooksul 151 inimest meditsiinilise vea tagajärjel, võib see arv Euroopa statistikat vaadates olla mitu korda suurem.
Ehk siis aastas sureb meditsiinilise vea tagajärjel Eestis keskmiselt 10 inimest aastas. See number on eriti kentsakas ühe hiljutise The Local’i uudise valguses, mille pealkiri kuulutas lakooniliselt ‘Medical mistakes kill 3,000 Swedes a year’:
Around 3,000 people die every year in Sweden because of deficient patient safety, according to two leading doctors, who argue that Sweden needs to follow other countries in debating how to address the problem.
Jah, te lugesite õigesti. Eestist rahvaarvult 7 korda suuremas riigis, kus SKT elaniku kohta on kolm korda Eestist kõrgem, sureb igal aastal ravivigade tagajärjel 300(!) korda rohkem inimesi. See ei ole isegi enam mitte naljakas kui naeruväärselt ebaadekvaatsed tunduvad Eesti numbrid Rootsi omade kõrval. Või arvab keegi tõesti, et Eestis osutatakse raviteenuseid väiksemate rahaliste võimaluste juures Rootsist oluliselt kvaliteetsemalt?
Kiire arvutus näitab, et kui oletada, et Eestis on tegelikult ravivigade tõttu hukkunud protsendina rahvaarvust enam-vähem sama palju inimesi kui Rootsis (ja tõenäoliselt on see arv pigem suurem kui väiksem), siis peaks ravivigade tõttu hukkunuid igal aastal olema umbes 430. Ma ei teagi, kuidas seda numbrit kuidagi mõistetavaks teha…üks klassitäis lapsi igast kesklinna koolist või peaaegu Coca Cola Plaza suurima saali täis inimesi…igal aastal.
Haigekassa põhise tsentraliseeritud süsteemi puuduseks on igasuguse initsiatiivi lämmatamine, sest lisaks nõusolekule mingeid andmeid üldse koguda on vaja ka rahastust, kuid kuna raha jagatakse tsentraalselt, siis on ravivigade statistika kogumine sama hästi kui välistatud, sest sellega hakkab kaasnema ka vastutus ja siis võib juhtuda, et inimestele jõuab lõpuks kohale tõsiasi, et vaatamata üüratutele summadele, mida haigekassale on aastate jooksul makstud, võib sind ravi asemel oodata hoopis raviveast põhjustatud surm.
Teeskleme siis kõik edasi, et probleemi pole. Haigekassa ei huvitu ravi kvaliteedist ja mina ei huvitu neile maksmisest.
German Justice Through the Eyes of a Somali Pirate – Der Spiegelis ilmus pikem artikkel Somaalia piraatidest, kes on juhuse ja ebaõnne läbi nüüd Saksamaa kohtu ees. Artiklit lugedes jääb kohati mulje, et Saksamaa kohtu ette sattumine võib osade piraatide jaoks olla parim, mis nendega üldse juhtuda sai. Loo teeb lugemise vääriliseks aga eelkõige tõsiasi, et piraatide puhul on tegu vaeste, harimatute ja noorte inimestega, kes poleks muidu kunagi Saksamaale sattunud. Nende teadmised sakslaste õigussüsteemist on olematud ja nende hirmud tunduvad kohati lapsikud ning ma ei liialda, kui ütlen, et tegu võiks sama hästi olla ajaränduritega, kes sattusid mingisse tulevikuühiskonna kohtuprotsessi, mille põhimõtetest ei ole neil aimugi. Kusjuures mõned aastad tagasi viitasin ühele artiklile, mis peatus muuhulgas ka sellel, kui haruldane on erinevate juriidiliste nüansside tõttu piraatide üle õiguse mõistmine kohtutes.
* * *
From behind bars, Madoff spins his story – originaalselt Financial Times’is ilmunud artiklis õnnestub kahel ajakirjanikul lõpuks Bernie Madoffit, 65 miljardi dollari suuruse püramiidskeemi loojat, küsitleda. Artikli autorid valgustavad nii pettusskeemi tausta kui tunnevad huvi Madoffi arvamuste ja tõlgenduste vastu, mida võrdlevad erinevate teiste allikate väidetega. Üks huvitavamaid osasid artiklist käsitleb aga “kaduma läinud” raha tagastamist, kus peamiseks sihtmärgiks on võetud mitmed suuremad finantsinstitutsioonid ja mõned esimesed investorid, kes püramiidskeemist kõige rohkem kasu said. Võib juhtuda, et enamus rahast saadakse isegi tagasi…intressiga.
* * *
Lula’s Brazil – üllatavaltki pikk lugu Brasiilia nüüdseks juba endise presidendid Luiz Inácio da Silva võimule tulekust, mille käigus heidab artikli autor, Perry Anderson, pilgu Brasiilia poliitmaastikule, kus aastaid on domineerinud tehingud, kokkulepped ja lihtlabane äraostmine, millest pole puhas keegi. Näiteid jagub enam kui küllaga. Kuigi artiklist kumab kohati läbi autori marksism, siis jutt on piisavalt üksikasjalik, et mõned alusetud üldistused või väited kõrvale jätta ja nautida süvaanalüüsi riigist, kus presidendivalimistel kulutab iga kandidaat rohkem raha elaniku kohta kui USA presidendivalimistel. Kohalik poliitmaastik koos kultuuriga leiab vaatlemist läbi mitme erineva tõlgendusprisma.
* * *
The Military’s Secret Shame – mõnevõrra üllatav lugu Newsweekist, millest selgub, et USA sõjaväes on seksuaalne vägivald ka meeste seas märksa laiemalt levinud, kui keegi tunnistada soovib. Viimaste aastate jooksul on probleemi küll teadvustama asutud, kuid sõjaväe maskuliine kultuur ja sõjaväelaste endi soov tulevase karjääri nimel ebameeldivad “intsidendid” maha vaikida tähendab, et enamus juhtumitest jäävad registreerimata. Vägivallaga kaasnevate psühholoogiliste traumadega tegelemine jääb iga inimese enda kanda. Mõneda jaoks on ainus lahendus enesetapp. Üllatav on aga see, et toetusgruppides osalevad ka paljud vanad mehed, kes teeninud kas Korea või Vietnami sõdades, kes on seksuaalsest vägivallast siiani traumeeritud.
* * *
Adventures in Extreme Science – Esquire’is ilmunud portreelugu Eric Schadtist, teoreetilist matemaatikat õppinud molekulaarbioloogist, kes on enda aktiivsuse ja seisukohtadega kõigutanud tervet teadusharu. Schadt on seisukohal, et molekulaarbioloogias vohav reduktsionism on tupik, millest väljumiseks on rohkem tähelepanu vaja pöörata keerulisematele nähtustele. Nähtustele, mille omavaheliste seoste uurimine võib osutuda märksa tulemuslikumaks alustades uute ravimite leidmisega ja lõpetades massiivsete infokogude analüüsiga, et sealt leida võrgustike ja seoseid, mis võimaldavad leida uusi lähenemisi ja tuvastada potentsiaalseid probleeme enne nende teravamat esile kerkimist.
* * *
7 Basic Things You Won’t Believe You’re All Doing Wrong – ma ei ole päris kindel kui tõsiselt peaks seda artiklit võtma, kuid huvitav ja õpetlik lugemine on see kindlalt. Kui kirjutatut uskuda, siis ei tea enamus inimesi, kui tihti ennast pesta, kuidas õieti hingata, kuidas magada, istuda või hamabaid pesta. Muhedalt kirjutatud ja kui ei midagi muud, siis hea võimalus iseenesest mõistetava üle mõtiskleda.
The ‘moral illusion’ of governmental authority – ma sattusin võimu ja autoriteedi üle ülikooliajal ühe üliõpilasorganisatsioonide vahelise konflikti raames mõtisklema ja jõudsin järeldusele, et ilma vägivalla ähvarduseta taandub institutsiooni legitiimsus autoriteedile ja vägivalla puudumisel reeglitele, mis on poolte vahel eelnevalt kokku lepitud. Ilma vägivallata on võim paljuski kokkuleppeline illusioon, millele saab toetud vaid seni kuni mõlemad pooled on illusiooni valmis aktsepteerima. Michael Humer kirjutab raamatut valitsuse moraalse autoriteedi illusioonist ja selles lühikeses artiklis selgitatakse ta natuke, millest kirjutab. Mulle meeldisid eriti Humer’i argumendid seoses “ühiskondliku kokkuleppega”. Mina jään igal juhul raamatut ootama.
Eilses Postimehes ilmus Tallinna Tehnikakõrgkooli professori Priit Vilba ja õppejõu Rene Pruunsilla arvamuslugu “Teisekiiruseline” Eesti”, mis on üks sisukamaid arvamusavaldusi Eesti teedehoiu rahastamisest. Kui oled aga ise valdkonnaga tihedamalt seotud, siis on alati detaile ja nüansse, mis tunduvad piisavalt olulised, et kommentaari lisamisest on keeruline hoiduda.
Teehoiu rahastamise süvenev problemaatilisus
Autorid toovad välja selle, mis on teehoiuvaldkonnaga seotud ettevõtetel juba ammu teada: kütuseaktsiisist ei jõua sugugi nii palju teede ehitusse kui peaks, sest eurorahad arvatakse samuti kütuseaktsiisi sisse, mis võimaldab aktsiisituludest olulisel määral hoopis muid valdkondi ja tegevusi finantseerida. Kahju, et see fakt ei ole paljude autojuhtide teadvusesse jõudnud, kuid kütuseaktsiisist teiste valdkondade finantseerimine pole mitte ainult autojuhtide mure. Ühel heal päeval keeratakse euroraha kraanid kinni ja siis tuleb oluliselt vähendada, kas teehoidu suunatud raha või seada praegu kütuseaktsiisist finantseeritud teised valdkonnad tõsiasja ette, et raha pole, sest see on suunatud tagasi teehoidu.
Vilba ja Pruunsild juhivad tähelepanu ka sellele, et tulevik pole ilmtingimata sisepõlemismootorite päralt. Kui meie teedele hakkavad ilmuma sõidukid, mis kütuseaktsiisiga kokku ei puutu või tarbivad kütust oluliselt vähem kui praegu, siis avaldab see mõju ka teehoiu rahastamisele. Lisame siia veel kergliiklusteed, kui täiendavate kulude allika, mille otstarbekuses ja vajalikkuses on sageli põhjust kahelda. Möödapääsmatuks tõsiasjaks jääb, et meie kliimas on vähemalt kolmandik aastast piisavalt jalgrattavaenulik, et enamus eelistab jalgrattale muud transporti samas kui kasutajaid on ülejäänud aastast piisavalt (sedagi tõsiste mööndustega) ainult suuremates linnades. Ratturid naudivad küll kergliiklusteede hüvesid, kuid kergliiklusteede finantseerimiseks ei tule neilt sentigi.
Olukorras, kus eurorahad ei ole igavesed, kütuseaktsiisist laekuvad summad tulevikus pigem vähenevad ja lisaks teedele on vaja rajada ning hoolda ka kergliiklusteid, on põhjust lahendusi otsima hakata juba täna. Tõhus infrastruktuur on iga riigi majanduse jätkuva arengu kohalt möödapääsmatult oluline, kuid Eestil on potentsiaalse transiidiriigina põhjust ehk paljudest teistest märksa rohkem tähelepanu pöörata teede infrastruktuurile. Paremad suhted Venemaaga ei vääri liigseid ohverdusi, kuid see ei ole veel põhjus transiidi potentsiaalist täielikuks loobumiseks.
Optimaalsest rahastamisest tulevikus
Optimaalne ja tõhus teedevõrk on kindlasti üks edasise arengu alustalasid. Kuid arvestades seda, et Eesti teedevõrk on suhteliselt tihe samas kui elanikkond väheneb ja koondub suurematesse keskustesse, tundub liigne panustamine tugi- ja kõrvalmaanteedele raiskamisena. Teeühenduste kvaliteet ja nende läbilaskevõime ei vasta nõuetele ja kasutajate ootustele aga eelkõige suuremates keskustes, kus kasutajaid on oluliselt juurde tulnud just tänu viimaste kümnendite majanduskasvule, millega on kaasnenud ka märkimisväärne autostumine. Ummikud ei ole veel teravaks probleemiks kujunenud, kuid teiste riikide kogemusest võib järeldada, et laiemate ja uhkemate teede ehitamisega kaasnevad ka soovimatud välismõjud, mis väljenduvad eelkõige järjest suuremas hulgas sõidukites teedel. Üks võimalus nii autostumist ohjeldada kui teedeehitamist just suuremates keskustes finantseerida oleks kehtestada ummikumaks, mis vähendaks oluliste liiklussõlmede koorumust tipptundidel ja võimaldaks autojuhtidel paremini mõista väiksemate vahemaade läbimise välismõjude kulu.
Kütuseaktsiisile on loomulikult välja pakutud ka alternatiive, millest kõige suurema potentsiaaliga tundub olevat teemaks. Teemaksu põhimõte seisneb iga läbitud kilomeetri maksustamises, kus kilomeetri hind sõltuks muu hulgas sõiduki liigist, suurusest, keskkonnasõbralikkusest ja ajast, millal teed kasutati. Taolise teemaksu kehtestamise eelduseks on loomulikult GPS seade igas autos, mis tõstatab hulgaliselt küsimusi privaatsusest ja andmekaitsest, kuid Hollandis on pilootprojekt kuulutatud edukalt lõppenuks ja nii Belgia, Saksamaa kui Inglismaa kaaluvad sarnast lähenemist.
Kui keegi arvab, et tema enda autosse vabatahtlikult GPS seadet paigaldada ei lase, siis alates 2014. aastast ei pruugi tegu olla enam valikuga. Nimelt on Euroopa Komisjon juba mõnda aega valmistanud ette eCall nimelist lahendust, mis on esialgu küll mõeldud päästeteenistuste automaatseks teavituseks õnnetustest, kuid kui igas autos on juba GPS saataja olemas, siis tarkvaralahendus väljatöötamine teemaksu kehtestamiseks ei ole just eriti keeruline.
Infrastruktuuriinvesteeringute suhteline mõju majanduskasvule
Muidu igati asjalikus arvamusloos leidus siiski minu jaoks õige raskesti alla neelatav väide:
Ajaloos on mitmeid näiteid, kus majanduskriisis vaevlevad riigid on tänu taristuinvesteeringute suurendamisele ja sellest tulenevatele hüvedele taas jalule tõusnud. Teadlaste mudeluuringud Ameerika Ühendriikides ja Lõuna-Ameerikas toovad välja isegi funktsionaalse seose: taristuinvesteeringute suurendamine ühe protsendi võrra suurendab sama palju SKTd.
Kuni Eestis ilmuvates arvamuslugudes ei viidata konkreetsetele uuringutele on keeruline täpselt mõista, millest käib jutt (eriti kui väited kipuvad taanduma mingitele mudelitele), kuid mõned ettevaatlikuks tegevad tähelepanekud siiski:
väga palju oleneb olemas oleva infrastruktuuri kvaliteedist. Kui teed on suhteliselt heas korras ja teede kasutamisega ei kaasne pidevalt arvestatavaid kulutusi, siis on põhjust taolistes väidetes tõsiselt kahelda. Kas Eestis on olukord sedavõrd halb, et ühe protsendi võrra infrastruktuuriinvesteeringuid suurendada kasvab majandus ühe protsendi võrra…vaevalt.
möödapääsmatu on ka teehoiu investeeringute kvaliteet ehk kuhu, milleks ja kui palju investeeritakse. Maailm on täis infrastruktuuri projekte, mille ehitamiseks on kulutatud summasid, mis ennast hiljem ei õigusta. Uhked sillad ja teed ei-kuhugi võimaldavad küll kiiresti ja palju investeerida, kuid kasu on sellest vähe. Ja ma ei pea siin silmas arenguriike vaid Kanada ja Jaapani sarnaseid riike.
tööjõud on tänapäeval oluliselt spetsialiseeritum ja ma julgen tõsiselt kahelda kõrgharidusega lingvisti valmisolekus teid ehitama minna. Majanduskasvu stimuleerimine on infrastruktuuri projektide puhul toetunud eelkõige vaba tööjõu rakendamisele, mis on oluliselt võimaldanud töötust vähendada. USA teedevõrgust ehitati tõesti oluline osa välja pärast Suurt Depressiooni ja see oli märkimisväärne saavutus, mis toetas riigi majanduskasvu aastakümneid, kuid inimesi oli siis ka masinatega keerulisema asendada. Täna on väiksema inimeste arvuga võimalik oluliselt rohkem ära teha ja seepärast on põhjust kahelda ka infrastruktuuriinvesteeringute stimuleerivas mõjus majanduskasvule.
Loomulikult võiks siit veel natuke edasi urgitseda, kuid tegu on kõigest ühe lõiguga muidu asjalikus arvamusloos, mis juhib tähelepanu probleemidele, mis kahjuks meedia ega laiema avalikkuse tähelepanu enamasti ei pälvi.
The Paranoid Style in Liberal Politics – mõni aeg viitasin ühele pahatahtlikule artiklile New Yorkeris, mis on saanud omamoodi pikema ja põhjalikuma repliigi Weekly Standardis. Mõlema artikli tähelepanu keskmes on vennad Kochid, kes on USA juba aastakümneid rahastanud liberaalset maailmavaadet toetavaid organisatsioone, mis panustavad järjest rohkem ka poliitika kujundamisesse läbi põhjalikult uuritud ja argumenteeritud ettepanekute. Kuna ulatuslikum indiviidi vabadus ja turumajanduse potentsiaali võimalikult laiaulatuslik ära kasutamine ei ole kõigi jaoks sümpaatne, siis jagub vendadel Kochidel paranoiast pimestatud vaenlasi pea igale poole. Will Wilkinson arendas ühes Economisti paljudest blogidest raha ja poliitika ristumise teemat vaikselt, kuid igati sisukalt, edasi.
* * *
Riiklik e-raamatupidamine – ehtne salakaup, otse tollist! – Lasse Lehiselt ilmus hiljuti pikem artikkel teemal, mis on viimase kuu või paari jooksul hakanud köitma päris paljude inimeste tähelepanu. Jutt käib Äriregistri plaanist hakata mikro- ja väikeettevõtetele osutama raamatupidamisteenust, milleks on plaanis tellida rakendus, mille sisu ja olemus pole segaseks jäänud ainult minule. Lasse juhib tähelepanu muu hulgas sellele, kuidas justiitsministeeriumi allasutus (kui mitte justiitsministeerium ise) on asunud tegutsema valdkonna ja küsimustega, milleks reaalne vajadus puudub. Oluline artikkel, millel tahaks näha raamatupidamisteenust sepitsevate ametnike vastust.
* * *
Why is Finland so rich? – Üks Marginal Revolution’i lugejatest esitas hiljuti küsimuse, kus palus blogipidajatel välja tuua põhjused Soome ja soomlaste suhtelise jõukuse kohta. Tyler Cowen pakkus välja 8 võimaliku põhjust, mis on vähemalt head huvitava diskussiooni algatajad. Mõistagi ei puutu viited ka paarile põhjalikumale uurimusele, mis võimaldavad natuke nüansirikkamaid tõlgendusi.
* * *
Secret Space Plane Can’t Hide From Amateur Sleuths – kui NASA on võtnud kindla sihi kosmosesüstikute programmile lõpp teha, siis sõjavägi on pigem vastupidises suunas tegutsema asunud. Weird’i ühes blogis ilmunud postitusest selgub, et sõjaväelaste kureeritava minisüstiku katselennud jätkuvad ja kuigi nende kohta mingit ametliku informatsiooni ei väljastata, siis on intrigeeriv mehitamata kosmosesüstik äratanud uudishimulike harrastajate tähelepanu, kellel on õnnestunud tuvastada salastatud kosmosesüstiku orbiit ja tõenäoliselt ka otstarve. Artiklist leiab ka hulgaliselt huvitavaid spekulatsioone.
* * *
The Dawn of Starcraft: e-Sports come to the world stage – eelmise aasta suvel kirjutasin arvuti- ja videomängudest kui professionaalsest e-spordist ja Ars Technicas loetud päevad tagasi ilmunud artikkel annab hea võimaluse taas teemasse sukelduda. Artiklis peatutakse küll eelkõige Starcrafti fenomenil, kuid ühtlasi selgub, kuidas paljude hobist kasvas välja vaatemäng, mille ümber hakkasid tiirlema järjest suuremad summad. Mõistagi ei puudu taolisest loost intriigid, mis näivad igas valdkonnas, kus hakkavad liikuma vähegi suuremad summad, olevat vältimatud. Üks nendest artiklitest, mis kas on lugeja jaoks juba pealkirja järgi huvitav…või siis mitte.
Eames Lounge Chair and ottoman, correctly titled Eames Lounge (670) and Ottoman (671), were released in 1956 after years of development by designers Charles and Ray Eames for the Herman Miller furniture company. It was the first chair the Eames designed for a high-end market. These furnishings are made of molded plywood and leather. Examples of these furnishings are part of the permanent collection of New York’s Museum of Modern Art.
London Necropolis railway station was a special railway station constructed by the London Necropolis Company for funeral trains, specifically to serve their Brookwood Cemetery. The station opened on 13 November 1854 just outside London’s Waterloo station on the London and South Western Railway. Three-carriage trains took coffins and mourners from the station — located between York Street (now Leake Street) and Westminster Bridge Road — directly to platforms within the cemetery. The station was rebuilt a short distance away at 121 Westminster Bridge Road in 1902 when the mainline station was reconstructed.
Perry is an alcoholic beverage made from fermented pears. Perry has been common for centuries in Britain, particularly in the Three Counties of Gloucestershire, Herefordshire and Worcestershire, and in parts of south Wales; and France, especially Normandy and Anjou. Perry pears often have higher levels of sugar than cider apples, including unfermentable sugars such as sorbitol, which can give the finished drink a residual sweetness. They also have a very different tannin content to cider apples, with a predominance of astringent over bitter flavours. The presence of sorbitol can give perry a mild laxative effect, seen in the names of some perry pear varieties such as the “Lightning Pear”; reputed to go straight through ‘like lightning’.
Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogoch is a large village and community on the island of Anglesey in Wales, situated on the Menai Strait next to the Britannia Bridge and across the strait from Bangor. The village is best known for its name, the longest place name in Europe and one of the longest place names in the world. The village’s long name cannot be considered an authentic Welsh-language toponym. It was artificially contrived in the 1860s to bestow upon the station the honour of having the longest name of any railway station in the United Kingdom: an early example of a publicity stunt.
Giant impact hypothesis proposes that the Moon was created out of the debris left over from a collision between the young Earth and a Mars-sized body. This is the favored scientific hypothesis for the formation of the Moon. Evidence for this hypothesis includes Moon samples which indicate the surface of the Moon was once molten, the Moon’s apparently relatively small iron core and a lower density than the Earth, and evidence of similar collisions in other star systems (which result in debris disks). The colliding body is sometimes called Theia (or Euryphaessa) for the mythical Greek Titan who was the mother of Selene, the goddess of the moon.
Yamaguchi-gumi is Japan’s largest and most infamous yakuza organization. Its origins can be traced back to a loose labor union for dockworkers in Kobe pre-WWII. It is one of the largest criminal organizations in the world. Estimates put the number of active members at just over 55,000, with thousands more having strong associations. It is, by far, the largest of the boryokudan groups, and its membership encompasses roughly 45% of the 86,300 yakuza in the Japanese underworld.
Maksud on üks nendest küsimustest, kus arvajaid on oluliselt rohkem kui teadjaid. Kusjuures see ei ole nii mitte ainult Eestis. Hiljuti ilmus New York Times’is pikem artikkel GE ettevõtte tulumaksu koormast. Artikli autori väitel on ettevõtte tulumaksu koorem sisuliselt olematu, sest GE kasutab enda rahvusvahelisust koos oma maksude osakonnaga oskuslikult maksude optimeerimiseks tasemele, kus USA’s nagu makse ei makstakski.
Taoline väide tundus kahtlane isegi Eestis artiklit lugevale inimesele, kuid tänaseks on selgunud, et ega artikli autor USA ettevõtte tulumaksu süsteemist kõigi enda erandite ja nüanssidega enne artikli kirjutamist läbi ei närinud. Pigem oli autoril enne olemas järeldus ja hukkamõist kui artikkel üldse valmima hakkas. Megan McArdle peatub enda postituses artiklis esinenud vastuoludel ja küsimustel, mis ühtlasi illustreerivad kui nüansirikas on ettevõtte tulumaksuga ettevõtetelt raha kätte saamine. Ilmselt oleks mõlema artikli lugemisest kasu ka kõigile kohalikele poliitikutele ja ajakirjanikel, kes tõsise näoga klassikalise ettevõtte tulumaksu taaskehtestamisest unistavad. Ehk jääks siis mõned labasemad banaalsused ära.
Ja kui jutt juba maksudele läks, siis hiljuti käis läbi uudis, et Euroopa Komisjon soovib EL’i liikmesriikides ettevõtte tulumaksubaasi ühtlustada või õigemini pakkuda selleks võimalust neile, kes seda soovivad. Kõige asjalikum käsitlus teemast on siiani ilmunud raamatupidaja.ee’s, mis avaldas intervjuu Erki Uustaluga, kes on ka ise olnud töögrupi liige, mis kõnealust direktiivi eelnõud välja töötas. Muu hulgas tuleb juttu ka eelnõu sobivusest Eesti maksusüsteemiga.
Kuna tegu on eelkõige suurematele rahvusvahelistele ettevõtetele suunatud algatusega, siis ma ennast sellest esialgu puudutatuna ei tunne, kuid samas on mul plaanis CCCTB arengut tähelepanelikumalt jälgida, sest eelnõu on tõlgendatav ka eelmänguna ühtse maksukeskkonna ja -reeglistiku loomisel, kust edasi on järgmine loogiline samm maksumäärade harmoniseerimine. Seda tõlgendust jagavad ka mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid, mis CCCTB’st üleliia vaimustunud ei ole.
Hiljuti ilmus sama eelnõuga seoses ka VoxEU’s artikkel Corporate tax reform in the EU: Weighing the pros and cons, mille autorid on simulatsioonide abil jõudnud muu hulgas järeldusele, et Eesti jaoks oleks CCCTB pigem majanduskasvu pärssiva mõjuga ja:
In aggregate, European economies would only benefit if the spread of tax burdens is reduced by harmonising the tax rate as well as the tax base. This would reduce the dispersion of effective tax rates and so reduce distortions in the allocation of mobile capital across countries.
Autoritel on veel rida huvitavaid märkusi, millest väärivad siin mainimist ehk kaks:
CCCTB valemiga annab täpselt samuti mängida nagu ettevõtte tulumaksumääraga erinevate riikide vahel;
lõpliku CCCTB valemi paika loksutamine võib olla ülimalt keeruline erinevate liikmesriikide vastandlike huvide tõttu.
Tundub, et CCCTB on üks nendest teemadest, mille arenguid saab jälgida aastaid.
A madcap quest for ‘free’ – Bosto Globe’is ilmus hiljuti artikkel leidlikust koduperenaisest, kes abikaasa töötuks jäämisest ajendatuna, otsustas maksimumi välja pigistada USA levinud kupongikampaaniatest. Selgub, et tegu pole mitte ainult võimalusega midagi natuke soodsamalt saada vaid lausa tasuta, kui oled piisavalt informeeritud erinevate kampaaniate tingimustest ja valmis natuke panustama reeglitega tutvumisele. Isiklikust hobist kasvas välja Yahoo foorum, millest kasvas välja veebilehekülg, millest kasvas välja terve liikumine. Kusjuures selle artikliga haakub päris hästi ka Kevin Kelly provokatiivne postitus. Kelly vaatas Amazon Kindle’i maksumuse trendi ja ekstrapoleeris sealt välja, et 2011. aasta novembrist hakkab Amazon Kindle’id tasuta jagama.
* * *
Where Is My Flying Car? – Annie Lowery küsib enda Slate’i artiklis, kus on kaua lubatud lendavad autod. Selgub, et silmapiiril on järjekordne lendava auto versioon, seekord Terrafugia nimeliselt ettevõttelt, kes loodavad enda Transition nimelise sõiduki müüki paisata veel enne selle aasta lõppu. Artiklist selgub, mis lendavate autode võidukäiku siiani on takistanud (peamiselt regulatiivsed kitsendused) ning loomulikult heidetakse pilk ka varasematele lendava auto pretendentidele. Igal juhul edu Terrafugia meeskonnale.
* * *
Out of options – Leon Neyfakh analüüsib pikemas artiklis, miks tuumajaamad on sellised nagu nad on ja leiab, et suurimaks probleemiks on enam kui 50 aastat tagasi tehtud otsused, mis seadsid teatud liiki tuumareaktorite lahendused USA’s eelisseisu. Ühe lahenduse soosimine surus alternatiivid kõrvale , millele järgnes saatuslikuks osutunud regulatiivsete kitsenduste pundar, mis soosisid teatud liiki tuumareaktoreid sisuliselt välistades alternatiivsed lahendused USA’s. Neyfakh valgustab ka viimaste aastakümnete arenguid, mis on peamiselt tulnud ohutuse osas, kuid lõpetab enda analüüsi optimistlikult proovides Fukushimas toimuvat näha võimalusena alternatiivsete tuumareaktori lahendustel kanda kinnitada.
* * *
‘We need a new industrial Sweden’ – vaatamata sellele, et üllatavalt paljud eestlased näevad Rootsit eeskujuna ka näiteks ettevõtluspoliitika osas, siis kaugeltki kõik ei ole arvamusel, et Rootsi peaks jätkama senisel kursil. Nils Karslson pani hiljuti kirja enda nägemuse Rootsi ettevõtluspoliitikast, mis tuleb ehk Vabalogi lugejatele üpris tuttav ette:
Instead , the general conditions of all enterprises must be improved. Neither politicians and bureaucrats, nor scientists or experts can predict which new companies, sectors, innovations, business ideas or technical solutions will be the most important for future growth and job creation. The focus on state planning and subsidies in Swedish industrial and growth policy must come to an end.
* * *
Nabokov Theory on Butterfly Evolution Is Vindicated – New York Times’is ilmus mõni aeg tagasi artikkel Vladimir Nabokov’i üllatavast (vähemalt minule) hobist. Nimelt oli kirjanik kirglik liblikate huviline, kes andis oma tagasihoidliku panuse lausa teaduslikul tasandil. Kuigi professionaalsed liblikauurijad ei pidanud kirjaniku 1940-ndate spekulatsioone enamaks kui kentsakaks teooriaks, siis viimased aastakümned koos arengutega DNA analüüsimisel on andnud kinnitust Nabokovi teooriatele reaalsuses. Kõige suurmaks (meeldivaks) üllatuseks on see olnud aga professionaalsetele liblikauurijatele endile.
* * *
Drug experiment – veel üks artikkel Boston Globe’is, seekord hea ülevaatega värskeimatest uurimustest, mis analüüsivad Portugali uimastite dekriminaliseerimispoliitika tagajärgi. Kuna olen juba varasemalt paaril korral Portugali eksperimenti kajastavatele artiklitele viidanud, siis seekord ka mõnevõrra kriitilisemat käsitlust sisaldav artikkel. Minu jaoks oli kõige kentsakam USA endise ase-narkotsaari Tom McLellan’i seisukoht:
“I like that approach to drug policy,” McLellan said. “Policy is really a product. And like a product, policy can be made better with experimentation and honest evaluation, rather than stupid polemic polarization of ideology.”
Eelnev on kentsakas eelkõige sellepärast, et USA on üks paremaid riike eksperimenteerimiseks erinevate lähenemistega tänu riigi föderaalsele ülesehitusele, kuid narkopoliitika osas on osariikide autonoomsus oluliselt piiratud just läbi keskvalitsuse. Jah, rohkem eksperimenteerimist, kuid ilma föderaalsete piirangute kaotamiseta on see lihtsalt jutt.
* * *
A Memory of Webs Past – IEEE Spectrum’is ilmunud loos tuleb pikemalt juttu interneti või õigemini veebilehekülgede arhiveerimisega seotud problemaatikast. Veebileheküljed on järjest visuaalsemad, täis video- ja audiomaterjali, ja järjest enamad neist põhinevad andmebaasipäringutele, kust ilma konkreetse sõna või fraasita pole midagi arhiveerimist väärivat võimalik saada. Lisaks on SEO järjest kasvava populaarsuse tulemusena veeb täis spämmi, mis takistab automaatsete arhiveerimisprotokollide kasutamist. Kui sellest veel vähe on, siis andme- ja autoriõigustekaitse seadused piiravad järjest rohkem veebi ametliku arhiveerimist, paljude veebilehed on paroolidega kaitstud ja loomulikult kaasnevad arhiveerimisega kulud, mille katteks raha leidmine on alati keeruline.
Lisaks juhib Seth tähelepanu ka sellele, kuidas inimesed erinevate energiaallikate ohtlikkust tajuvad:
Vivid is not the same as true. It’s far easier to amplify sudden and horrible outcomes than it is to talk about the slow, grinding reality of day to day strife. That’s just human nature. Not included in this chart are deaths due to global political instability involving oil fields, deaths from coastal flooding and deaths due to environmental impacts yet unmeasured, all of which skew it even more if you think about it.
This chart unsettles a lot of people, because there must be something wrong with it. Further proof of how easy it is to fear the unknown and accept what we’ve got.
Kusjuures Seth viitab ka graafiku algallikale, kust selgub, et tuumaenergiale jääb lisaks naftale ja kivisöele alla ka gaas, biomass ja isegi hüdroenergia.
