Midagi üllatavat kumbki ettekanne ei sisaldanud, kuid mõtlemapanevad on nad siiski.
Nagu paljude teiste ettevõtjate puhul jääb ka minu jaoks skeptilisus igasuguste prognooside osas, mis ulatuvad aastakümneid tulevikku, iseenesest mõistetavaks. Demograafilised projektsioonid tundusid pigem optimistlikud kui realistlikud vaatamata sellele, et töötavate ja ülalpeetavate suhe järgnevate aastakümnete jooksul väheneb ka nendes projektsioonides tasemele, kus sarnaselt tänasele jätkata ei saa. Ootused pensionitele ja tervishoiuteenustele ainult kasvavad ja koos ootustega kasvab ka nende rahuldamiseks vajaliku raha hulk ehk ebasoodsaid demograafilisi arenguid võimendab rahaliste vahendite piiratus.
Ene-Margit Tiit näeb lahendusena erinevatele “probleemidele” (eelkõige) rahalisi toetusi, mis minu jaoks kahjuks erilist sümpaatiat ei kätke juba ainuüksi enda olemuse tõttu. Kuid on ka mõnevõrra praktilisemaid põhjusi. Nimelt tähendab igasugune toetamine ja rahastamine enne selle raha kuskilt leidmist. Elu näitab, et see “kuskil” kipub ikkagi olema maksumaksja tasku, mis aga ei veni lõpmatuseni üheski riigis. Isegi Jaapanis, muidu kuulekas ühiskonnas, on noortele majanduskeskkonna pidevast muutumisest tulenev määramatus selgeks teinud, et võimalused sarnasteks pensioniteks ja hüvedeks nagu vanemal põlvkonnal, on järjest ebatõenäolisemad. Mõni ime siis, et järjest rohkem neist on parimal juhul loobumas traditsioonilisemast tööst ja halvimal juhul lihtsalt lõpetanud maksude maksmise.
Minu jaoks jääb mõnevõrra võõraks ka rahvastikuteadlaste mõttelaad, kus rahvastiku struktuurist tulenevate probleemide lahendused näivad kõik olevat suunatud teatud põlisrahvusest seltskonna omavahelisele paljunemisele ja koos elamisele. Mingid immigrandid on veel ka, kuid nendega võib juhtuda, et kui neid peaks juurde tulema, siis paneme “oma lastele/lastelastele kohustuse maksta pensionit nendele sisserännanutele.” Ma ei jaga arvamust, et immigratsiooni Eestisse peaks takistama mingite tillukeste kvootide ja kohatute koefitsentidega, mille alusel võõrtöölistele kõrgema palga maksmist nõutakse ja siia tulemist piiratakse. Kõik selle nimel, et tulevasi põlvkondi säästa kohustusest maksta teisele, sugugi mitte vähem väärtuslikule inimesele, pensioni, mis on siin töötamisega välja teenitud.
Kui peamiseks takistuseks vabamale emigreerumisele Eestisse on pensionisüsteem või tervishoiu rahastamine, siis äkki oleks põhjust tõsiselt kaaluda nende institutsioonide kujundamist rohkem tulevikuvajadusi arvestavaks. Ma olen jätkuvalt veendumusel, et Eesti on üks nendest riikidest, kus oluliselt vabamast immigratsioonist võiks võita enamus neist, kes siin juba elavad kui need, kes siia tulevad. Eestlane võiks olla ikkagi natuke laiem ja paindlikum termin, vähemalt minu nägemuses.
Kuriooseks jääb ka rahvastikuteadlase ettekandest kumav sõnum nagu lihttööd välismaal tegevad eestlased poleks tahtnud sarnast tööd Eestis teha ja tegelikult piisaks nende tagasi kutsumisest. Ma julgen väita, et lihttööd tehakse Eesti asemel välismaal eelkõige tasu tõttu, mis on sageli kordades kõrgem sellest, mida Eestis oleks võimalik sarnast tööd tehes teenida. Kuidas on aga sotsiaalsed stiimulid nagu õppimise võimalused või tugi ettevõtlusega alustamiseks, mis mõlemad vajavad rahastamist, kuidagi vähem materiaalsed, jäävad pigem mõttehommikul osalejate kui ettekande pauerpointi sirviva huvilise teada.
Vast kõige kummalisem tundus soovitus taasväärtustada maatööd ehk põllumajandusega tegelemist. Tegemist on Eestis suht perspektiivitu valdkonnaga juba ainuüksi meie kliima tõttu, kuid lisaks tuleb veel arvestada ulatuslike põllumajandustoetustega, mis selle valdkonnas toimetamise üldse vähegi tasuvaks teeb. Põllumajandus ei ole kohe kindlasti valdkond, kuhu eestlastel oleks mõtet kollektiivselt panustada (veel vähem toetada) eriti kui soovitakse rahastada sotsiaalkulutusi järjest kasvavas tempos.
Eestis kasvatatud maasikad on kahtlemata maitsvamad kui Poolas kasvatatud maasikad, kuid maasikate kasvatamisega läheb tervishoiukulutuste ja pensionisüsteemi rahastamine tulevikus ainult keerulisemaks.
To come back to the journalists, in their environment, under the conditions in which they work, they probably can’t be blamed for what they do, and still more so for the politicians. It’s one of my present arguments that we have created institutions in which the politicians are forced to be partial, to be corrupt in the strict sense, which means their business is to satisfy particular interests to stay in power. It’s impossible in that situation to be strictly honest, but it’s not their fault. It’s the fault of the institutions which we have created.
Loodetavasti saab postituste põud järgmisest nädalast lõpu. Viimased nädalad on tööl äärmiselt kiired olnud ning pole isegi tervise eest korralikult hoolitseda lasknud, veel vähem siis regulaarselt midagi postitada. Aga aitab õigustustest.
When Irish Eyes Are Crying – Michael Lewis’i nimi peaks olema Vabalogi lugejatel tuttav juba tema eelmistest artiklitest, mis kajastasid elu finantskriisi hammasrataste vahele jäänud riikides. Islandist ja Kreekast Lewis juba kirjutas ja sama köitva loo on mees kirjutanud nüüd elust Iirimaal. Lugu liigsest enesekindlusest pankade juhtkondades ja soovist teeselda olukorda paremaks kui ta üldse olla sai. Rahvuslikust enesepettusest selle kõige räigemas vormis.
* * *
In China, alpha males carry designer purses – mis ühes maailmanurgas tundub kentsakas on teises staatussümbol, mis tähistab alfaisast. Selgub, et spetsiaalselt meestele disainitud käekotid leiavad järjest sagedamini endale koha kõrgema sissetulekuga hiina meeste õlgade ja käekottide tootjad ei suuda enda õnne ära inimestada: maailma kõige suurema elanikkonnaga riigis soovivad nii naised kui mehed käekotte kanda. Meeste käekottide lembuse taga on ka praktilisemaid põhjuseid, kuid need ei ole (vähemalt minu jaoks) argumendid 1000 dollarilise käekotti soetamiseks.
* * *
The Science of Libertarian Morality – Ronald Bailey kirjutas ajakirja Reason jaoks hiljuti uurimusest, mis proovis kaardistada libertaalse (klassikaline liberaal) maailmavaatega inimeste moraalsust võrreldes konservatiivide ja liberaalidega. Uurimuse kokkuvõte annab hea ülevaate sellest, millised grupid ja mida oluliseks peavad, kuid paar lauset väärivad ehk lausa tsiteerimist:
Haidt and his fellow researchers suggest that people who are dispositionally low on disgust sensitivity and high on openness to experience will be drawn to classically liberal philosophers who argue for the superordinate value of individual liberty. But also being highly individualistic and low on empathy, they feel little attraction to modern liberals’ emphasis on altruism and coercive social welfare policies.
* * *
How Great Entrepreneurs Think – Saras Sarasvathy tundis huvi selle vastu, kuidas edukad ettevõtjad mõtlevad ning otsustas küsimust põhjalikumalt uurida. Ta viis läbi intervjuud ettevõtjatega ja korporatsioonide tipp-juhtidega ning jõudis järeldusele, et kui ettevõtjad teevad otsuseid lähtuvalt sellest, kuidas võimalikult palju ära kasutada enda teadmisi, oskusi, tutvusi ja olemas olevaid vahendeid, siis tipp-juhid seavad pigem eesmärgi ning üritavad leida vahendeid ja võimalusi nende saavutamiseks. Artikkel on täis huvitavaid tsitaate ja väljavõtteid intervjuudest, millele Sarasvathy uurimus rajaneb ning võimaldab paremini mõista, miks edukad ettevõtjad igasugusesse ennustamisesse skeptiliselt suhtuvad.
* * *
Flip-Flops in the Office: Tragedy or Triumph? – huvitav intervjuu plätude ajaloost jalatsimuuseumi kuraatoriga, kes valgustab selle lihtsa ja laialt levinud jalatsi vanemat ja uuemat ajalugu. Intervjuud illustreerivad ka mitmed fotod, nii plätusid kandvast Dalai Lamast (kes annetas ühe paari enda plätusid muuseumile) kui traditsioonilisematest plätudest, mis pärit Jaapanist ja Ghanast. Mõistagi ei saa ma jätta mainimata ka veidrust, mis on kontsaga plätu.
* * *
Hiding Details of Dubious Deal, U.S. Invokes National Security – kohalike riigihangete korraldamise suhtes võib ju kriitiline olla, kuid paljuski sarnastele ja kohati märksa tõsisematele probleemidele pole immuunsed isegi suurriigid. New York Times kirjutas hiljuti ühest juhtumist, kus 8 aasta jooksul maksti ühele firmale 20 miljonit dollarit tehnoloogia eest, mille usaldusvääruses ja isegi võimalikkuses oleks pidanud märksa rohkem kahtlema. Lugu võtab rahvusvahelise mõõtme, kui prantslased hakkavad asja uurima, sest üks nende lennuk kutsuti väidetavalt selle süsteemi hoiatuste tõttu tagasi. Õpetlik lugu sellest, kuidas bürokraatia masinavärgis oluline info sumbub ja sulidele taasavanevad riigi rahakotirauad, mis oleks pidanud suletuks jääma pärast esimesi kahtlusi. Artiklist selgub muuhulgas, et viimase kolme aasta jooksul on Pentagon maksnud kokku 285 miljardit dollarit 120 pettuses süüdistatud töövõtjat.
…kirjutan pikema, põhjaliku ja viidatud postituse sellest, kuidas mõned ametkonnad Eestis riigihankeid korraldavad, kuidas endised ametnikud erasektorisse kolides endale veel varasemalt ametipostilt tööd suunavad ning kuidas pakkujaid koheldatakse vastavalt sellele, kui head sidemed on endiste või praeguste ametnikega. Kindlasti ei jää sellest postitusest välja ka seadustele vilistamine ja nende meelevaldne tõlgendamine soovitud tulemuse saamiseks.
See oleks postitus inimlikust ebakompetentsusest, üleolevusest, “pehmest” korruptsioonist ja sellega kaasnevast ebaõiglusest, kuid kuni seda postitust pole kirjutatud pole midagi taolist mõistagi juhtunud. Väikeriigis nagu Eesti saab edukalt tegutseda eellkõige siis, kui õnnestub ebaõiglusest üle olla ja teeselda, et kõik on korras ja probleemi pole.
Aga kaua sa halva mängu juures ikka head nägu teed? Ehk annab aeg arutust ja hiljem selgub, et praegused probleemid on tingitud kõigest inimeste ükskõiksusest ja tegu ei ole süstemaatilise probleemiga, mis järjekindlalt õõnestab õigusriigi vundamenti. Loodetavasti saab ühe postituse…pigem ikkagi postituste seeriaga…riigihangetega seonduvaid nüansse ka tavaliselt riigihankeid kõrvalt jälgivatele inimestele valgustada. Seda kõike loomulikult eeldusel, et ajakirjanikud minust ette jõua.
Esmaspäeval võis Päevalehe keskelt leida kaks suurt artiklit, mis veebiversioonis on üheks moondunud pealkirja all Mida ette võtta, et Eestis saaks maailmatasemel kõrgharidust? Mind huvitas tegelikult teine pool, mis algab pealkirjaga Kui ettevõtjaid juurde ei tule, Eesti inimesed rikkaks ei saa, kus erinevate erakondade esindajad saavad sõna ettevõtluspoliitika teemal.
Kaja Kallas Reformierakonnast pakkus olukorra parandamiseks välja kolm ettepanekut, mis kõik jätsid mulle igati sümpaatse mulje:
Esiteks peaks juba varase koolihariduse korraldama nii, et ettevõtluse alused saaksid kõigile selgeks. „Sisendada mõtet, et töökoht ei ole midagi, mille keegi teine korraldab, ja töö ei ole ainult see, mis keegi teine ette annab.” Teiseks lõpetada seaduste pidev muutmine ja teha need inimestele arusaadavaks. „Kui seadusi kirjutada inimestele, mitte juristidele, siis vähendaks see oluliselt vajadust teha väljaminekuid juriidilise abi peale.”
Kolmandaks ütles Kallas väga avameelselt: bürokraatia peab lõpetama ettevõtjate kiusamise. „On vale suurendada haldusaparaati selleks, et ettevõtjaid kiusata. Riik peaks ettevõtjale olema partner, mitte kubjas,” märkis ta.
Koos mõnede varasemate kirjutistega on minus süvenenud huvi selle uue Riigikokku pürgija vastu. Alles eelmise aasta novembris ilmus temalt ka artikkel, millele olen otsinud head põhjust viidata Kas vaba konkurents meditsiinis võiks toimida?
Kuid ma ei soovi pikemalt peatuda Kaja Kallase sõnavõttudel vaid hoopis sotsiaaldemokraatide eest kõneleva Kalvi Kõva öeldul:
Kalvi Kõva, kes esindab majanduskomisjonis juba praegu sotsiaaldemokraate, käis kõige radikaalsema idee välja füüsilistest isikutest ettevõtjate ehk FIE-de kohta. „Just maapiirkondades on neid väga palju. Meil on mõte viia nad üle tegevusloa maksule. See oleks nende jaoks päris suur võit,” sedastas Kõva. Väikeettevõtete edendamise asjus toetus ta oma kogemusele Võrumaalt. „Nende konkurentsivõime tugevdamiseks pakuks veel kõik-võimalikke klastreid ja inkubatsioonikeskuseid. Võrumaal olen ise toetanud puiduklastrit ja inkubatsioonikeskust. Olles väike kartulikasvataja, sa suurele turule ei lähe ja jäädki sedasi teist-kolmandat hanget tegema.”
Kõva sõnul peaks riik sellisteks tegevusteks rohkem raha andma „Seda peab riik tänasest jõulisemalt aitama. EAS küll teatud toetusmeetmeid annab, aga käimatõukajaks peab olema kohalik omavalitsus või nende liit. Selle peale peaks tulema rohkem riigi tuge, sest praegu omavalitsused lihtsalt ei saa seda raha kokku,” tõdes ta. Nende meetmete abil oleks võimalik suurendada ka ettevõtlusega tegelevate inimeste osakaalu, oli Kõva kindel.
Jätame esialgu kõrvale ettevõtlustoetuste küsimuse, millel olen peatunud piisavalt juba varem, ja ka FIE’de küsimuse, mille osas seisukoha kujundamiseks oleks vaja märksa põhjalikumat ülevaadet, ning peatuks hoopis ettevõtlusinkubaatorite võimalustel. Kuna olin ka ise mõned aastad tagasi Tallinna ettevõtlusinkubaatoritega tihedamalt seotud, siis olen püüdnud silmad lahti hoida ja ettevõtlusinkubaatoreid käsitlevaid uurimusi märgates need ka läbi lugeda.
Hiljuti sattusin Alejandro Amezcua uurimusele Boon or Boondoggle? Business Incubation as Entrepreneurship (pdf), mis on huvitav juba ainuüksi põhjalikuma analüüsi tõttu, kus inkubaatoris asuvaid ettevõtteid võrreldakse kontrollgrupiga. Kellel sügavam huvi inkubeeritud ettevõtete vastu, siis soovitan tutvuda terve uurimusega, kuid kokkuvõtlikult võib öelda, et kuigi inkubaatoris asuvate ettevõtete hõive ja käive on suuremad inkubaatoris asumise perioodil kontrollgrupi hõivest ja kasumist, siis inkubaatorist lahkudes kasvab ebaõnnestunud/likvideerimisele minevate ettevõtete arv ulatuses, mis seab ettevõtlusinkubaatoris asumise kasulikkuse tõsise kahtluse alla:
Looking at the average incubation effect for graduates, it is evident that the larger predicted sales and employment growth rates for graduates are not enough to compensate for their increased failure rates due to graduation. The losses in total sales for graduates is larger than the losses in total sales for the non-graduates. More striking are the losses in total employment for the group of graduates. Their loss in employment is even larger than the control group’s signaling that incubated firms that graduate from an incubator are worse off than had they never been incubated.
Uurimuse autor pakub välja ka mõned versioonid sellest, mis võiks taolist ebasoovitavat tulemust seletada, kuid jääb seisukohale, et ettevõtlusinkubaatorite positiivset mõju majandusele on varasemad uurimused oluliselt ülehinnanud ja teema vajaks märksa põhjalikumat uurimist.
Jääb üle ainult tõdeda, et sotsiaaldemokraatide suutlikus ettevõtlusküsimustes, midagi tõsiselt võetavat pakkuda, on pea olematu samas kui majanduslikus mõttes on nende ettepanekud pigem kahjulikud kui kasulikud. Kusjuures ma olin enda sõnastuses veel üpris tagasihoidlik ja ei hakanud ettevõtte tulumaksu küsimust uuesti lahkma.
My real aim was that the possible aims of science must be much more limited once we’ve passed from the science of simple phenomena to the science of complex phenomena. And there people bitterly resented that I would call physics a science of simple phenomena, which is partly a misunderstanding, because the theory of physics ends in terms of very simple equations. But that the active phenomena to which you have to apply it may be extremely complex is a different matter. The models of physical theory are very simple, indeed.
So far as the field of probability, that’s another part. But it is this intermediate field, which we have in the social sciences, where the elements which have to be taken into account are neither few enough that you can know them all, nor a sufficiently large number that you can substitute probabilities for the new information.
The intermediate phenomena field is a difficult one. That’s a field with which we have to deal both in biology and the social sciences. And they’re complex. They become, I believe, an absolute barrier to the specificity of predictions that we can arrive at. Until people learn themselves that they can’t achieve these ends, they will insist on trying. They will think that somebody who does not believe [this specificity can be achieved] is just old-fashioned and doesn’t understand modern science.
Viimased nädalad on helded olnud neile, kellele pakub jätkuvalt huvi ettevõtte tulumaks Eestis ja koos teema ümber puhkenud debattiga. Võtsin vaevaks lisaks uuringu lõppraporti 150 leheküljele lugeda ka artikleid, mis uurimust kriitilisemalt käsitlesid või artikleid, millele kriitikud pidasid vajalikuks toetuda:
Küsitlus (Urmas Varblane, Urmas Võimre, Viktor Trasberg)
Mõistagi tekib lugedes erinevaid mõtteid, millest mõned väärivad ehk teistegagi jagamist:
ühes varasemas postituses pakkusin, et Eesti tulumaksusüsteem teeb märksa atraktiivsemaks täiendavate investeeringute tegemise omakapitali mitte aga laenudega ja uurimus näib seda veendumust kinnitavat. Ei üllatanud ka tõsiasi, et Eesti tulumaksusüsteemi tulemusena olid Eesti ettevõtted finantskriisi tingimustes, kus laenude pakkumist oluliselt piirati, märksa elujõulisemad tänu likviidsusele kui meie lõunanaabrite ettevõtted;
likviidsete varade koondumist ja kasvu ettevõtetes võib makrotasemel käsitleda kui investeeringuid pärssivat tegevust, kuid ma tahaks loota, et likviidsetelt varadelt mingi tagasihoidliku kasumi teenimine pole enamusele kohalikest ettevõtjatest enam võõras ja raha päris niisama pangakontol ei istu. Ühtlasi jääb huvitavaks vastuseta küsimuseks, kas Eestis on üldse võimalik leida piisaval hulga investeerimisprojekte, mille tasuvus ja usaldusväärsus on piisavad, et kaaluda üle likviidsematesse varadesse panustamist;
mulle jäi uuringut (ja kriitikat) lugedes mulje, et need, kes ihkavad klassikalist ettevõtte tulumaksusüsteemi Eestis, võib laias laastus jagada kaheks: ühed, kelle põhitegevus on seotud finantssektori ja investeerimisega ning tunnevad ennast maksude optimeerimisel märksa kodusemalt ja teised, kes pole endale teadvustanud, et madalam ettevõtte tulumaksumäär tähendab tõenäoliselt ka korrektuure üksikisiku tulumaksumääras – näiteks läbi üksikisiku kapitalitulult teenitud kasumi täiendava maksustamise, mille tulemusena tegelik maksukoormus ei langeks. Sama ei saa öelda aga finantsarvestuskulude kohta, kus muutub kriitiliseks küsimus, mille üle Eestis pole veel õieti arutlema asutud: mis on üldse tulu, mida maksustada soovitakse.
uurimuses ei jäänud tähelepanuta tõsiasi, et Eestis on ettevõtjal kalduvus investeerida pigem kapital (seadmetesse) kui töökohtadesse (inimesed). Eelnevast tulenevalt võib praeguse tööpuuduse põhjuseid otsida ka järjest suuremast panustamisest kõrgemalt kvalifitseeritud tööjõule, mis on suuteline järjest keerulisemaid seadmeid kasutama. Kahjuks näib kapitalimahukam tootmine devalveerivat oluliselt rohkem piiratud oskuste ja kogemustega isikute inimkapitali. Just neil on tagasihoidliku majanduskasvu tingimustes järjest keerulisem tasuvat rakendust leida. Samas ei saa ma jätta mainimata veendumusest, et kapitalimahukam ettevõtlus tähendab pikemas perspektiivis kõrgemat tootlikust, mis võimaldab ka kõrgemaid palkasid. Lisaks on Eesti demograafilised väljavaated üsna murettekitavad, millest tulenevalt näivad kapitalimahukamate ettevõtete kasvuperspektiivid oluliselt paremad.
palga täiendav maksustamine sotsiaalmaksuga teeb töötajate tasustamise läbi dividendid mõnevõrra atraktiivsemaks. Mõned inimesed on siin näinud probleemi, kuid ehk väärib meelde tuletamist, et palgalt makstava sotsiaalmaksu baasil kujuneb pension ja ühe kolmandiku sotsiaalkindlustusmaksest moodustab solidaarsusele põhinev ravikindlustussüsteem. Kui ettevõtja eelistab endale eelkõige dividendides maksta, siis tuleb tal enda pensioni eest ikkagi eelkõige ise muretseda. Mõnevõrra poleemiliselt väljendudes võiks öelda, et eelkõige dividendituludele panustamine näitab taolise valiku teinud inimeste vähest usaldust riikliku pensionisüsteemi vastu. Endale ravikindlustuse tagamiseks on aga mõned ettevõtjaid tõenäoliselt valinud miinimumpalga maksmise, millega kaasnevad kõik õigused ravikindlustusteenuse kasutamiseks. Kui osade inimeste hinnangul on see ülekohtune, et tegelikult oluliselt kõrgemat tulu teenivad inimesed maksavad ravikindlustuse eest vähem kui näiteks õpetajad või päästetöötajad, siis on see pigem argument ravikindlustussüsteemi solidaarsuspõhisuse üle vaatamiseks mitte aga dividendide sotsiaalmaksuga maksustamiseks.
Nii uurimuses kui praegune ettevõtte tulumaksusüsteem on saanud mõninga kriitika osaliseks. Koondasin viited nendele kirjutistele postituse algusesse, kuid üht-teist sooviks ka nende kohta arvata:
Villu Zirnask pidas vajalikus tagasihoidlikult juhtida tähelepanu seikadele, et praegune süsteem pole olulist mõju avaldanud investeeringute struktuurile ja likviidsete varade asemel võiks rohkem investeerida masinatesse ning seadmetesse. Minule jäi uuringut lugedes mulje, et masinatesse ja seadmetesse investeeriti rohkem – märksa rohkem – kui näiteks Lätis või Leedus. Alati võiks agregeeritud numbreid vaadates öelda, et oleks pidanud rohkem seadmetesse ja masinatesse investeerima, kuid ettevõttetasandil on olukord märksa keerulisem. Piisava tootlikkusega projekte, mis õigustaks veel mahukamaid investeeringuid ei ole lihtne leida. Ma julgen väita, et ettevõtjad ise on märksa teadlikumad investeerimisvõimalustest, mis neile avanevad. Täpselt sama lugu on majanduse struktuuri muutmisega. Informatsioon erinevate ettevõtlusüksuste ja inimeste suhteliste eeliste kohta ei koondu kellegi kätte, kes suudaks öelda, mis või kuidas täpselt peaks majanduse struktuuris muutma. Need, kes seda juttu räägivad on eelkõige inimesed, kellel enda raha mängus ei ole, millegi eest isiklikult vastutama ei pea ja kokkupuuted ettevõtlusega on õhkõrnad. Kui tegu on aga ettevõtjatega, siis üldjuhul leiavad nad, et raha peaks just nendesse valdkondadesse pumpama, kus nemad tegutsevad.
Rein Ruusalu suhtumine jäi minule arusaamatuks. Minu jaoks on tegu kohati üpris alatu mõtteavaldusega, milles sisalduvaid erinevaid faktivigu on uurimuse autorid enda vastustes juba ümber lükanud. Aga ikkagi, serveerida eksitavaid väiteid ja siis rõhutada neile toetudes, et uuring on kallutatud on sama hea, mis väita, et Ruusalule tähendaks klassikalise tulumaksusüsteemi taastamine koos kõigi kaasnevate muutustega ettevõtete raamatupidamises võimalust enda vandeaudiitori teenuste eest märksa kõrgemat tasu saada ja seepärast on ka tema kriitika ajendatud eelkõige majanduslikest kaalutlustest. Au uuringu autoritele, kes üritasid siiski sisulistel argumentidel peatuda ja tähelepanu juhtida tõsiasjale, et mõne edeva pankuri kultuuriväljaande lehekülgedele ilmunud kirjutisi ei ole mõistlik võrrelda põhjaliku ja metoodilise uurimusega. Kahju, et see paljudele Päevalehes ilmunud artiklite kommenteerijatele kohale ei jõudnud.
Minu jaoks jääb jätkuvalt paljuski arusaamatuks osade inimeste kinnisidee, et raha liikumine riigist välja ilma makse maksmata poleks klassikalise tulumaksusüsteemi puhul rahvusvaheliste ettevõtete puhul võimalik või kuidagi vähem tõenäoline. Nii kuidas kasvab maksukoormus, kasvavad ka ettevõtjate ajendid makse optimeerida ning leida lahendused, mis võimaldavad neile soovitud tulu ettevõttest välja võtta. Hea näide on Ikea asutaja Ingvard Kamprad, kes asub Shveitsis Rootsi kõrge üksikisiku tulumaksumäära tõttu ja suunab ettevõttest raha välja mitte läbi dividendide vaid Ikea toodete autoriõigustasude, mis kuuluvad Liechtenstein’is registreeritud fondile. Ei saa ma ka mööda 2005. aasta lõpus avaldatud Euroopa Kohtu lahendist, mis käsitles emaettevõtte kahjumite katmist tütarettevõtete kasumist. Minu arusaamist mööda avas see võimalused rahvusvahelistel ettevõtetel varasemast veel selgemalt enda kasumeid ja kahjumeid näidata seal, kus parajasti kõige kasulikum, mis aga võimaldab omakorda makse optimeerida. USA ettevõtte tulumaksu arvestamisega seotud küsimused on aga sedavõrd keerulised, et näiteks New York Times’i ilmunud artikli autor ei suuda enam ilma faktivigadeta ettevõtte tulumaksust kirjutada.Oleks siis, et kellelgi on konkreetseid tõendeid kasumite maksuvabast kantimisest, mille põhjal saaks konkreetseid järeldusi teha, kuid mida rohkem detailidesse süveneda, seda rohkem taanduvad taolised juhtumid meelevaldsele tõlgendusele, mille taga eriti midagi peale vaenuliku hoiaku pole. Raudsepp on pidanud vajalikus viidata näiteks Sulev Vedleri Ekspressi ilmunud artiklile, mis on kahetsusväärselt ühekülgne, kuid kust tegelikult selgub, et isegi klassikaline tulumaksusüsteem võimaldaks rahvusvahelistel ettevõtetel kasumit soovi korra välja võtta seal, kus nad tahavad. Kahju, et Vedleri artikli järeldused näivad juba enne kirjutamist paigas olevat. Kui aga keegi unistab madala ettevõtte tulumaksumäära kehtestamisest, siis jälgides Iirimaa (kohati täiesti alusetut) nüpeldamist ja Euroopa Liidu institutsioonides järjest süvenevat veendumust ettevõtte tulumaksumäärade harmoniseerimisest, näivad lootused madalast ettevõtte tulumaksumäära kehtestamisest Eestis ja selle püsimisest, isegi lühemas perspektiivis, naiivsed.Võiks arvata, et välisinvesteeringute abil loodu töökohad koos nendel töökohtadel saadud oskustega või palgad ja maksud, mis nende töökohtadega seoses tasutakse, ei tee meie kõigi elu paremaks. Ei, peaks ikka “võõrastelt” saama viis nahka koorida, kuid taolise mentaliteediga ei jõua globaliseeruvas maailmas kaugele.
Paljuski oodatult pidas ka Viktor Trasberg jätkuvalt vajalikuks väita, et klassikalise ettevõtte tulumaksu puhul oleks riigieelarvesse laekunud 2009-2010 täiendavad 40 miljardit krooni. Ei sõnagi sellest, et ei ole mingit põhjust arvata nagu näitaks ettevõtted enda kasumeid klassikalise ettevõtte tulumaksu rakendumisel sama suurena kui praegu. Ent uuringus on korduvalt tähelepanu juhitud praeguse ettevõtte tulumaksusüsteemi rakendamisega kaasnenud ettevõtete raamatupidamise korrastumisele, mille tulemusena näidatakse kasumeid oluliselt suuremana kui varem. Milleks taoline vassimine jääb minule arusaamatuks, eriti eelnevalt toodud paari näite varjus, mis seavad kahtluse alla ettevõtte tulumaksu laekumise ulatuses, millest Trasberg unistab.Masendav on aga lugeda etteheiteid uuringu autorite poolt valitud metoodikale. Metoodikale, mis on põhjalikult lahti seletatud ja argumenteeritud. Mudelites ei ole võetud konstante “õhust” vaid nende valikut ja allikaid on põhjalikult selgitatud. Mis täpselt on Trasbergi arvates “õhust” võetud ei selgu kuskilt. Täpselt samuti ei selgu kuskilt, millele Trasberg toetub või mida üldse silmas peab väites, et “paljud ettevõtted Eestis ei tegele klassikalises mõttes ettevõtlusega, vaid ettevõtte arvel hoitakse raha”. Ei istu mulle Trasbergi varjatud eeldustega manipuleerimisest tuletatud poleemika. Enda üleolevate kommentaaride asemel võiks ta nüüd aja maha võtta ja enda etteheited konkreetsemalt kirja panna. Loota ju võib.
Väikeettevõtja soovib teenida kasumit sealjuures selleks võimalikult vähe kulutades. Maksud on ettevõtja jaoks kulu, mida nagu iga teist kulu üritatakse võimalikult väiksena hoida, et pakkuda konkurentsivõimelist toodet/teenust viisil, mis võimaldaks piisavalt kasumit teenida. Oluline ei ole niivõrd see, kas kasum maksustatakse tekkimisel või jaotamisel seni kuni maksudeks makstakse enam-vähem sama proportsioon. Drastiliselt ei muutuks klassikalise ettevõtte tulumaksu taastamise puhul suuremate ettevõtete ja välisettevõtete jaoks eriti midagi. Kõige rohkem kannatakse vana korra taastamisest hoopis kohalikud ettevõtjad, väikeettevõtjad, töötajad ja kliendid.
Eesti praegune ettevõtte tulumaksusüsteem võimaldab eelkõige väikeettevõtjatel oluliselt raamatupidamiskuludelt kokku hoida ning kajastada raamatupidamises tegelikku, ettevõtte reaalset finantsseisu. Klassikalise ettevõtte tulumaksu taastamisel muutuks drastiliselt nende väikeettevõtete osakaal, kelle raamatupidamiskulud oluliselt suureneks. Kellel vähegi kogemusi ja oskusi hakkaks taas kord enda raamatupidamisega manipuleerima. Välisfirmad liigutaks raha jätkuvalt sinna, kus parajast kõige mugavam ja nende takistamiseks on Euroopa Liidu õigusruumis võimalusi üpris vähe. Häälekas vähemus näib soovivat muudatusi, mille mõju välisfirmadele oleks minimaalne samas kui kohalikele ettevõtetele ja elanikele märksa problemaatilisem. Lõppude lõpuks tuleb ettevõtte tulumaks vähegi pikemas perspektiiv, kas töötajate palgafondist madalamate palkade näol või klientidelt läbi kõrgemate hindade.
Elevant toas, millest enamus eelistab vaikida, kuid mis siiski väärib mainimist, on riigieelarvesse laekuva raha kasutamine. Äkki väärib siiski ka tähelepanu, milleks üldse raha maksudega kogutakse, kuhu piiratud vahendeid suunatakse ning kui otstarbekalt neid kasutada suudetakse. Vaadates, kuidas raha kasutatakse, ei tahaks kohe kuidagi raha jätkuvaks põletamiseks mõttetutes projektides enda sissetulekust eraldada.
Viimane aeg oleks loobuda ka illusioonist, et klassikalise tulumaksusüsteemi kehtestamine ei tähendaks arvestatavaid täiendavaid kulutusi ka maksude kogumisel. Lihtsalt viidata e-maksuametile ja öelda, et tänapäeva IT rakendused võimaldavad ühte, teist ja kolmandat väheste kuludega jätab vägisi mulje, et maksustatava tulu määratlemise, maksusoodustuste, ettevõtete vaheliste tehingute korrektsuse kontrollimisega ei kaasne olulisis kulutusi juba ainuüksi täiendavate maksuametnike värbamise ja koolitamise näol. Ilmselt ei nõustu ka ettevõtjad päris iga maksuametniku väitega, mis tähendab ka kohtukulusid ja valusaid pretsedente nii ühele kui teisele poole.
Minu seisukohaks jääb Eesti ettevõtte tulumaksu debatis: “If it ain’t broken, don’t fix it. And it’s not broken.”
Viimastel päevadel on kõigil huvilistel avanenud võimalus Pokumaa hale-kurb-naljakat saagat jälgida. Postimehes ilmus tõenäoliselt kõige ülevaatlikum artikkel, kust selgub muu hulgas, kuidas erinevad ministrid Pokumaad nagu kuuma kartulit üks-teise vastutusalasse veeretavad ja kuidas miljoneid kroone neelanud investeering on vaikselt, kuid kindlalt kujunemas omamoodi väljapressimisprojektiks.
EAS’i toetatud projektide andmebaasist selgub, et EAS’i rahastamispanus Pokumuaasse on olnud enam kui 700 000 eurot ehk enam kui 10 miljoni krooni ja Postimehes ilmunud artiklist selgub, et kultuuriministeerium on eraldanud selle kentsaka projekti rahastamiseks 500 000 krooni ja regionaalministri poolt on leitud veel 275 000 krooni samas kui kohalikud vallad (kõige suuremad kasusaajad!) on piirdunud tagasihoidliku 60 000 krooniga. Kahjuks ei üllata sugugi ka seik, et kultuuriministeeriumi eraldise eest maksab SA Pokumaa enda pangalaenu tagasi.
Kogu loo teeb aga hale-kurb-naljakaks tõsiasi, et vaatamata miljonitesse ulatuvatele investeeringutele ei suudeta töötajatele isegi palka mitte maksta ja seda olukorras, kus neid töötajaid on niigi vaid käputäis. Vähe sellest, raha soovitakse EAS’ist vähemalt teist sama palju täiendavateks investeeringuteks juurde saada ja nagu selgub Külli Leppiku avalikust kirjast oleks see alles algus:
Projekte ellu viia ja Pokumaad külastajate jaoks atraktiivsena hoida suudab vaid regulaarselt ja rahuldavalt tasustatud personal, tegevjuhi meeskond, kes saaks Pokumaale pühenduda kogu tööjõuga, pidamata lisasissetuleku hankimiseks kasutama muid allikaid. Igasugused sihtotstarbelised rahasüstid jäävad lihtsalt õhku suunatuks, kui pole teokstegijaid ja muidugi eeskätt tugevat, kompetentset ja pühendunud tegevjuhti.
On naiivne ette kujutada, et piletite müügist laekuvad summad koos raamatute-suveniiride müügist Pokumaale jääva tühise protsendiga tagavad kogu töötajaskonna palgafondi ning Pokukoja ja kogu Pokumaa territooriumi hoolduskulud, kompleksi edasiarendamisest rääkimata.
Ehk siis raha me eriti ei teeni ja kulusid ei kata, kuid selleks, et töökohad säiliksid oleks vaja pidevat rahastamist riigieelarvest ja loomulikult veel täiendavaid eraldisi investeeringuteks, et siis nõuda veel suuremat riigieelarvest rahastamist, sest hoolduskulud ju kasvavad ning suurem personal vajab tasustamist. Tegu oleks justkui töökohtade loomise programmiga ainult, et iga loodud töökoha maksumus näib olevat suurusjärgus miljon krooni ning rahastajale jääb au projektile peale maksta, sest isegi tegevuskulusid ei suudeta omavahenditest katta. Ma julgen väita, et traditsioonilisi töökohti (loe: töökohad, mis toodavad mingitki lisandväärtust) on võimalik märksa odavamalt luua.
Kust aga tuleks raha tegevuskulude katmiseks riigieelarvest? Riigieelarvesse laekub piiratud hulk vahendeid. See tähendab valikuid. Kui Pokumaa asub järjekordse puugina riigieelarve külge, siis tähendab see kellegi eelarve vähenemist. Ilma igasuguse vastuseta jäävad aga küsimused sellest, mida on otstarbekam toetada või finantseerida, millistel eesmärkidel ja kuidas valikuid üldse tehakse ning kas piiratud vahenditele ei ole mõistlik leida perspektiivikamat rakendust kui mättapark Võrumaa metsades, mille vastu valdaval enamusel huvi puudub?
Kui inimesed väärtustavad midagi ja on sedavõrd sisse võetud Pokumaast nagu Külli Leppiku kirjast võiks järeldada, siis on nad valmis selle võrratu emotsiooni eest, mida nad Pokumaalt saavad, ka natuke rohkem maksma või ettevõtmist annetustega toetama. Pokumaa regionaalseks tõmbekeskuses ehitamine ei ole realistlik ega õigusta soovitud (enam kui miljoni eurost) investeeringut ja veel vähem pidevat finantseerimist riigieelarvest kui see on valdava osa eestlaste jaoks kulu, millest nad kunagi mingit kasu ei saa ja kindlasti sama oluliseks ei pea kui Külli Leppik.
Pokumaa kaasuse teeb huvitavaks ja annab mõningase väljapressimismõõtme ka tõsiasi, et projekti investeeringud pärinevad eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondist. Huvitav oleks teada, millised kohustused kaasnevad sihtasutuse likvideerimisega sihtasutuse asutajatele, kelle hulka kuuluvad lisaks Eesti Vabariigile ka Urvaste ja Kanepi vallad? Kas investeeringud tuleb mingis ulatuses tagasi maksta (kes ja kellele?) või kõik varad üle anda riigile (mis on läbi Põlva ja Võru maavalitsuse niigi selle supiga seotud) on küsimused, millele minul kahjuks vastust ei ole ja millele sihtasutuse loojad ilmselt vastust teada ei soovi.
Kindlasti oleks õpetlik teada, kuidas on taolisele perspektiivitule projektile võimalik EAS’ist raha taodelda ja miks sihtasutuse Pokumaa nõukogu on lasknud juhatusel sedavõrd vastutustundetult jätkusuutmatu projektiga tegeleda, kuid vaevalt see kunagi juhtub. Jääb üle ainult õlgu kehitada ja nentida, et vähemalt tuli enamus rahast Euroopa Liidust mitte riigieelarvest.
Right to light is a form of easement in English law that gives a long-standing owner of a building with windows a right to maintain the level of illumination. It is based on the Ancient Lights law. In effect, the owner of a building with windows that have received natural daylight for 20 years or more is entitled to forbid any construction or other obstruction that would deprive him or her of that illumination. Neighbours cannot build anything that would block the light without permission. The owner may build more or larger windows but cannot enlarge his new windows before the new period of 20 years has expired.
Franklin’s lost expedition was a doomed British voyage of Arctic exploration led by Captain Sir John Franklin that departed England in 1845. His fourth and last expedition was meant to traverse the last unnavigated section of the Northwest Passage. After a few early fatalities the two ships (HMS Erebus and HMS Terror) became icebound in Victoria Strait near King William Island in the Canadian Arctic. The entire expedition complement, including Franklin and 128 men, was lost. Cut marks on human bones found on King William Island were seen as signs of cannibalism.
The Trachtenberg System is a system of rapid mental calculation, somewhat similar to Vedic mathematics. It was developed by the Ukrainian engineer Jakow Trachtenberg in order to keep his mind occupied while being held in a Nazi concentration camp. The system consists of a number of readily memorized operations that allow one to perform arithmetic computations very quickly.
SPQR is an initialism from a Latin phrase, Senatus Populusque Romanus (“The Senate and People of Rome”), referring to the government of the ancient Roman Republic, and used as an official signature of the government. It appears on coins, at the end of documents made public by inscription in stone or metal, in dedications of monuments and public works, and was emblazoned on the standards of the Roman legions. The phrase appears many hundreds of times in Roman political, legal and historical literature, including the speeches of Marcus Tullius Cicero and the history of Titus Livius.
Dempster Highway, also referred to as Yukon Highway 5 and Northwest Territories Highway 8, is a highway that connects the Klondike Highway in Yukon, Canada to Inuvik, Northwest Territories on the Mackenzie River delta. During the winter months, the highway extends another 194 km to Tuktoyaktuk, on the northern coast of Canada, using frozen portions of the Mackenzie River delta as an ice road (the Tuktoyaktuk Winter Road). The highway crosses the Peel River and the Mackenzie Rivers using a combination of seasonal ferry service and ice bridges. The highway begins about 40 km east of Dawson City, Yukon on the Klondike Highway and extends 736 km to Inuvik.
Lake Vostok is the largest of more than 140 subglacial lakes found under the surface of Antarctica. It is located beneath Russia’s Vostok Station, 4,000 metres under the surface of the central East Antarctic ice sheet. It is 250 kilometres long by 50 kilometres wide at its widest point, thus similar in size to Lake Ontario, and is divided into two deep basins by a ridge. It has an estimated volume of 5,400 cubic kilometres and consists of fresh water. The average depth is 344 metres. Ice samples from cores drilled close to the top of the lake have been analyzed to be as old as 420,000 years, suggesting that the lake has been sealed under the icecap for between 500,000 and more than a million years. In May 2005 an island was found in the center of the lake.
“Leian, et on väär eeldada, et turuhinnaga antud laen on eelduslikult heade kommete vastane. Teenustel ja kaupadel on majanduslik väärtus. Ettevõtja pakub enda kaupu ja teenuseid reeglina välja sellise hinnaga, mis katab teenuse ja kaubaga seotud kulud ja võimaldab tal saada mõistlikku tulu. Vaba konkurents turul peaks üldjuhul välistama selle, et ettevõtja lülitab teenuse/kauba hinna sisse ebamõistlikke kulusid või saab ülemäärast tulu. Kui ettevõtja seda teeks, tekiks üldjuhul turule teine ettevõtja, kes pakuks isikutele sama kaupa/teenust odavama hinnaga ning esimene ettevõtja oleks samuti sunnitud ülemäärase tulu teenimisest loobuma või vastasel korral turult kaduma,” märkis õiguskantsler.
Õiguskantsleri kriitika alla sattunud seadusesätted hakkasid kehtima 2009. aasta mais.
Teder selgitas, et tema teada ei analüüsinud riigikogu intressipiirangut seades kiirlaenude turgu ega seda, millise hinnaga on turul kiirlaenud. “Riigikogu ilmselt ei teadvustanud, et kiirlaenuturul saadaolevad tooted ongi suhteliselt kallid ja et see kallidus on suure tõenäosusega majanduslikult põhjendatud. Selliste laenude suurem kulukus võrreldes näiteks veidi pikemaajaliste krediidiasutuste poolt antud laenudega võib muu hulgas olla tingitud sellest, et need laenud krediidiandja jaoks suure riskiastmega,” seisab Tederi kirjas.
Jääb üle loota, et Rein Lang ei lase vastuse koostamisega tegeleda samadel tegelastel, kes kiirlaenude intressimäärade piiranguid õigustatuks pidasid. Miks ma kiirlaenude kõrgetes intressides probleemi ei näe olen selgitanud varasemalt neljas postituses, mille võib leida siit.