Big Data on Campus – kõrgharidus ei ole ole odav ja kõrgharidust pakkuvatelt õppeasutustelt oodatakse järjest rohkem nominaalõppeajaga lõpetavaid tudengeid, kelle akadeemilised valikud ja tulemused vastavad nende võimetele. Marc Parry kirjutab New York Times’is, kuidas infotehnoloogilised lahendused võimaldavad suunata tudengite valikuid, anda neile individuaalset tagasisidet õppeprotsessi käigus või paremini integreeruda kooli sotsiaalellu. Kõigi lahenduste tagant paistab aga välja pidev jälgimine ja üksikasjaliku teabe kogumine, mille põhjalt erinevad algoritmid tõenäosusi välja peilivad. Pikk artikkel, kuid hea ülevaade sellest, mis suunas kõrgkoolid liiguvad.
* * *
Cyborg America: inside the strange new world of basement body hackers – Ben Popper kirjeldab pikemas artiklis inimesi, kes ei soovi piirduda tehnoloogia kasutamisega vaid soovivad seda enda kehadesse integreerida. Tegu ei ole aga lõpmatut eelarvet ja korporatsioonide toetust omava seltskonnaga vaid ekstsentriliste harrastajatega, kellest mitmed on lausa töötud. Uudishimu ja vajadus katsetada tõukab osasid biohäkkereid võtma riske, millega enamus meist ei nõustuks, kuid nende teerajajate motiivide ja eksperimentide mõistmine ütleb üht-teist ka inimesena elamise kohta 21. sajandi alguses. Kellel pikema artikli lugemiseks aega pole, siis artikli juurest võib leida ka hästi tehtud lühidoki.
* * *
The Next Panic – Simon Johnson ja Peter Boone lohutavad Atlantic’u vahendusel kõiki neid, kes arvasid, et Euroopa võlakriisiga on nüüd enam-vähem ühel pool tõdemusega, et kriisile annab peatselt uue hoo mitte niivõrd eurooplaste tegevusetus kui jaapanlaste paljuski sarnased probleemid. Võtmeküsimuseks saab Jaapani demograafiline positsioon koos jaapanlaste eelistusega osta oma riigi võlakirju, mis väheste kasvuperspektiivide varjus enda väärtuse järjekordse usalduskriisiga kaotavad. Vanemad jaapanlased võivad enda säästudega hüvasti jätta samas kui ülejäänud maailm näeb, kuidas taolised probleemid läbi inflatsiooni lahendatakse ja mis on taolise lähenemise tagajärjed.
* * *
The ‘chemputer’ that could print out any drug – mõni aeg tagasi ilmus Guardian’is Tim Adams’i artikkel võimalusest juba lähitulevikus näha 3D printereid, mis suudavad erinevaid keemilisi ühendeid kombineerides printida algainetest ravimeid: tõmbad veebist retsepti (kellelt? palju maksab? aga piraatlus?), vajutad “print” ja tablett või paar ibuprofeeni pudeneb masinast välja. Ilmselt tuleb oma ravimiprinteri ostmisega veel kümmekond aastat oodata, kuid kui juriidilised ja praktilised takistused, mis ei ole sugugi väiksed, saavad lahendatud, siis võib tegu olla ootamatult olulise seadmega. Huvitav, mis saaks taolisel juhul narkokaubandusest?
* * *
Inside the Surprisingly Lucrative World of Cardboard Theft – kui Tallinna tänavapildis võib igapäevaselt kohata inimesi, kes kaaskodanike poolt hüljatud pakendid (enamasti pudelid ja purgid) kokku koguvad ning kogumispunktidesse toimetavad, siis USA’s on üllatavaltki tulusaks äriks kujunenud papi taaskasutusse toimetamine nagu kirjutab John Metcalfe Atlantic’u jaoks. Eelkõige tuleb juttu New Yorgist, kuid mõtlemapanev on ka tõsiasi, et Hiina kõige rikkaimat naist (varasid nii 5.6 miljardi dollari väärtuses) tuntakse ka “papi kuninganna”. Papp ei ole just kõige seksikam toode maailmas ja tundub, et Eestis ei ole veel keegi papi kogumise kasumlikkusest ärimudelit välja pigistanud.
* * *
The Facebook Fallacy – Michael Wolff kirjutas juuni alguses sellest, miks ta näeb Facebooki tuleviku tumedamates toonides ja miks ta on skeptiline Facebooki suutlikkuses vähegi pikema aja jooksul kasumlikult tegutseda. Wolffi jutt taandub paljuski tõdemusele, et Facebooki sissetulekust pärineb enamus kõige lihtlabasemast reklaami müügist, mis eeldab pidevalt kasvavat keskkonna kasutajate arvu. Miski ei saa aga kasvad lõpmatuseni ja krahhi nägemiseks on mitmeid põhjuseid.
* * *
No Evidence of Disease – lugu vähki haigestumisest ja uute sõpradega koos paranemise raske tee ette võtmisest, mille kulminatsiooniks on vägagi üllatavad avastused ning haigused, mida keegi ei osanud alguses aimatagi. Õpetlikult üllatav.
“Räägitakse, et Eestis on madal tootlikkus ja et see on väga suur probleem, sellepärast ei saa palgad tõusta. Samal ajal, kui me vaatame Soomet, Rootsit, Norrat, siis jah, nii see on, tootlikkus on palju kõrgem. Aga kui Eesti inimene läheb sinna tööle, siis järsku tema tootlikkus kasvab,” märkis Palo Arengufondi tegevuse ülevaadet kommenteerides.
Eelnev pärineb eile Postimehes ilmunud artiklist ja sarnaseid mõttekäike võib regulaarse järjepidevusega. Tüütuks muutuvad aga taolised mõtisklused niipea, kui peamiseks madala tööviljakuse põhjuseks peetakse kehvasid juhte.
Kehvasid, keskpäraseid ja häid juhte on igal pool ning Eesti juhid ei ole sugugi kehvemad enda Soome, Rootsi või Norra kolleegidest. Probleem ei ole niivõrd juhtide kehv töö kuivõrd tõsiasi, et riigid, millega Eestit võrreldakse, ei pidanud paarkümmend aastat tagasi enda majandust radikaalselt ümber kohandama ja uuendama institutsionaalset raamistiku, milles ettevõtjad tegutsevad pärast aastakümneid kestnud äärmuslike piiranguid.
Kui asendada keskmine Rootsi, Soome või Norra juht keskmise Eesti juhiga, siis ettevõtte töötajate tööviljakus ei hakka kohe langema ja võib isegi kasvada. Kas sellest järeldub, et probleem on hoopis Eesti töötajates? Pigem mitte.
Kõrgem tööviljakus on võimalik eelkõige läbi suuremate projekti või suuremate mahtude ning eelkõige suuremates ettevõtetes. Suuremate projektide realiseerimiseks on vaja aga usaldusväärset institutsionaalset keskkonda – kindlust, et mängureeglid on paigas, mis võimaldab ettevõtjatel võtta suuremaid riske: investeerida rohkem seadmetesse, palgata võimekamaid inimesi ja siseneda uutele turgudele.
Eesti institutsionaalne struktuur on alles paika loksumas ja ettevõtted alles kasvamas tasemele, mis võimaldaks neil järjest suuremaid projekte ellu viia. Välispartnerite usalduse võitmine ja koostöövõrgustike loomine võtab aga aega ja kannatust ning rahvusvahelise kogemuse omandamine ei tule üle öö – tehakse vigu, eksitakse ja õpitakse, et hiljem uuesti ja paremini teha. Tark ei torma.
Tööviljakus Eestis kasvab, kuid sellele seavad omad piirid tagasihoidlik rahvaarv ja vanemate põlvkondade (keda on järjest rohkem!) suutlikkus kaasaegse tehnoloogia ja töökeskkonnaga kohaneda. Kindlasti ei ole aga kohalikele juhtidele abiks administratiivne koorem, mida neile avalik sektor väsimatult peale surub ja mis väikeettevõtjaid kõige jõudsamalt lämmatab.
Tööviljakuse kasvu näol on tegu pideva protsessiga. Varem või hiljem jõuab eestlaste tööviljakus samale tasemele meie põhjala naabritega, kuid seni tasub hoiduda lihtsustustest. Keegi ei ole huvitatud madalast tööviljakusest ja kohe kindlasti ei aita tööviljakust tõsta heietused sellest, et kohalikud juhid teevad kehva tööd või kohalikud töötajad on ei ole enamaks suutelised.
Nädal tagasi võtsid Urve Palo ja Velda Buldas sõna ettevõtte tulumaksu kehtestamise teemal. Jutt algab fakti konstanteerimisega, et sotisaalmaks on Eestis nii mõnegi teise riigiga võrreldes liiga kõrge. Ilmselt ei hakka sellele enamus inimesi vastu vaidlema, kuid problemaatiline ja üksjagu segane on kogu ülejäänud artikkel.
Kui jutt läheb suurema lisandväärtuse loomisele, siis kõige lihtsam viis selleks on teha väiksema hulga inimestega rohkem või teha suuremaid projekte võimalikult vähese hulga inimestega. See tähendab seadmetesse investeerimist, mis tähendab üldjuhul arvestatavaid investeeringuid, mille tegemiseks on igal mõistlikul investoril kaks eeldust: projekt on kasumlik ja investeeringu sihtriigi maksukeskkond on piisavalt stabiilne, et sul on võimalik enda kasum ka kätte saada. Ettevõtte tulumaksu kehtestamine ei ole aga niisama lihtne vaid tähendab sarnaselt ülejäänud maailmaga erandite, erinevuste ja soodustuste loomist ehk tervet sülemit täiendavaid reegleid ja piiranguid, millega kaasnevad arvestatavad otsesed ja kaudsed kulud.
Artikli autorid on üpris oskuslikult ja tegelikult üksjagu nahaalselt suutnud jätta mulje, et ettevõtte tulumaksu kehtestamisel tuleks dividendidelt maksta ainult 16% tulumaksu. Mida autorid kas ei taha või ei suuda selgelt väljendada on tõsiasi, et kõigepealt maksustatakse ettevõtte puhastulu 16%-ga (juriidiline isik), mille järel maksustatakse välja makstavad dividendid aga täiendavalt üksikisiku tulumaksuga 21% (füüsiline isik). Väidetavalt ettevõtjasõbralik algatus osutub seega hoopis ettevõtlustulu kõrgemaks maksustamiseks, mida ettevõtjasõbralikuks nimetada on jabur.
Väikeettevõtjast hooliv retoorika võib küll jätta mulje, et tegu on ettevõtjatele kasuliku ettepanekuga, kuid tegu on paljuski eksitava retoorikaga, mida pole palju ka demagoogiaks nimetada. Eksitamine seisneb selles, et sotsiaalmaksu alandamine 8% võrra vähendab tööandja sotsiaalmaksu kulu 960 euro võrra 12 000 eurose aastase brutopalga juures, kuid kogu maksukulu ei väheneks, sest tööandja/ettevõtja peab arvestama ka ettevõtte tulumaksuga, mida Palo ja Buldas soovivad kehtestada.
Palo ja Buldase jutus jääb arusaamatuks, kuidas ettevõtja jaoks sisuliselt muutumatu maksukoormuse soodustaks kuidagi investeeringuid töötajatesse. See saaks toimuda kas madalama palga või väiksema kasumi arvelt, kuid loodetavasti ei tule see kellelegi üllatusena, et ettevõtluse üheks peamiseks eesmärgiks on enamuse ettevõtjate arvates kasumi teenimine mitte heategevus.
Eelnevat loetelu võiks veel jätkata, kuid ilmselt on lugeja juba niigi mõistnud, et tegu ei ole päris tõsiselt võetava kirjutisega, kust saaks tõsisem debatt alata. Aivar Sõerd juhtis Palo ja Buldase artikli puudustele tähelepanu, millest kõige olulisem väärib eraldi esile tõstmist:
Senise maksulaekumisega võrreldes puudujääva sotsiaalmaksu kompenseerimine kasumimaksu kehtestamisega on puhtakujuline spekulatsioon, senikaua kuni ei ole teada, milline saab maksusüsteemi ümberpöörajate ettepaneku järgi olema maksustamisobjekt ja maksumäär. Arvutusi saab seega tegema hakata alles pärast seda, kui on olemas tulumaksuseaduse eelnõu. Praegune riigikogu koosseis on töötanud juba üle kahe aasta ja vaatamata sellele, et sotsid on oma propagandakanalites rääkinud tulumaksusüsteemi muutmise vajadusest, pole vastavat eelnõu tänaseni esitatud.
Kusjuures tähelepanu väärivad ettevõtte tulumaksu kehtestamisel, mis peaks kompenseerima sotsiaalmaksu vähendamist, kaks täiendavat nüanssi:
Maksusüsteemi muutmisel ei ole otstarbekas ega mõistlik jääda ceteris paribus eelduse juurde. Ettevõtjad on see osa elanikkonnast, mis on niigi ärksam ja valmis tekkivaid võimalusi ära kasutama ning riske võtma. See, et praegu näitavad ettevõtjad selliseid kasumeid raamatupidamislikult nagu me täna näha võime, on olemasoleva maksusüsteemi teene. Kui kehtestada ettevõtte kasumile maksud, siis muutuvad ka kasumid, mida avalikult näidatakse. Maksusüsteemi muutmisega muudetakse ettevõtjate jaoks olulisi eeldusi, mis sunnib neid enda tegevust ja majandamist korrigeerima. Tegu on dünaamilise, pidevale tagasisidele rajatud süsteemiga. Ettevõtjad ei jää passiivselt ootele vaid kujundavalt aktiivselt enda tuleviku.
Kui jutt käib ühe maksu asendamisest teisega, siis on vähegi poliitikute sõnavõtte jälgiv inimene sunnitud küsima, mis annab alust uskuda, et ühe täiendava maksu kehtestamisel teist maksu oluliselt vähendatakse? Ma näen hoopis tõenäolisemana olukorda, kus ettevõtte tulumaks kehtestatakse ja sotsiaalmaksuga ei juhtu midagi. Arvestades sellega, kui paljud soovisid (ja ilmselt soovivad siiani) sotisaaldemokraadid täiendavalt kulutada, siis ei tundu Palo väited sotsiaalmaksu vähendamisest just kõige veenvamad. Ühtlasi saab iga mõtlev inimene aru, et kui ettevõtte tulumaks on kehtestatud, siis maksumäära tõstmiseks leiab alati põhjuse ning see on oluliselt lihtsam kui uue maksu kehtestamine.
Mulle väga meeldiks kui elukutselised poliitikud ja akadeemilist õhkkonda nautivad doktorandid prooviks enda kätt ettevõtjana enne järjekordsete pooltooreste heietuste avaldamist mõnes kohalikus päevalehes. Mõistliku diskussiooni ei ole võimalik tekitada olukorras, kus seltskond, kes soovib debatti algatada, ei ole õieti mõistnud, millest käib jutt ega soovi mõista, et ettevõtjad ei ole naiivsed ullikesed, kellele võib mingit läbimõtlemata udu ajada.
Ravimitootja taotlusele annavad hinnangu ravimiamet ja haigekassa ning vajadusel erialaeksperdid. Seejärel arutab seda sotsiaalministeeriumi juures tegutsev komisjon, kuhu kuuluvad lisaks ametnikele ka arstide ja patsientide esindajad. Kindlasti saaks protsess olla lühem, kuid liigne kiirustamine ei pruugi olla patsientide huvides. Meie hinnangul on menetlus varasemaga võrreldes ka oluliselt lühenenud. 2011. aastal näiteks hakati kompenseerima 13 uut ravimit, 15 toimeaine puhul suurendati soodustust ja mitmel puhul leevendati piiranguid. Kui uued ravimid ei oma olulisi eeliseid ja on ka oluliselt kallimad, on küsitav, kas nende eest peaks tasuma maksumaksja.
Kui keegi tunneb huvi selle vastu, kuidas oleks võimalik avaliku sektori kulutusi kärpida, siis eelnev lõik ehk annab aimu sellest, mis sorti ametikohti võiks julgelt hakata koondama. Selle asemel, et läbida mingit kohaliku ametnike labürinti mõne ravimi müügile toomiseks võiks kasutusele võtta ühe lihtsa reegli: kui ravim on mõnes suuremas arenenud riigis aktsepteeritud ja kasutusel, siis tuleks automaatselt anda heakskiit ka Eestis.
Kõik.
Ei mingit “hinnanguid” ravimiametilt või haigekassalt või erialaekspertidelt, kelle kompetentsis ja loogikas on põhjust liigagi sageli kahelda samas kui uuringud, millele hinnangute andmisel toetutakse, oleks samad, mis nendes riikides, kus ravimid juba kasutusel. Kohalike “hinnangute” näol on tegu sisulise tegevuse simuleerimisega, mis on priiskav ja üllatavaltki mõttetu. Ainus, mis siit tuleneb on osade tootjate/ravimite eelistamine teistele kriteeriumite ja tingimustega, mille eest ei vastuta keegi, sest need on kenasti hajutatud umbes kolme kihi ametnike vahel. Proovi sa mõista, miks ühte või teist ravimit ei kiideta heaks.
Mul on keeruline muuks kui tõsiselt puudulikuks pidada aga arutluskäiku, kus “liigne kiirustamine ei ole patsiendi huvides”, kuid tõsiasi, et paljuski mõttetu venitamine on veel vähem patsiendi huvides, väärib lihtsalt ignoreerimist. Ja mis asi see “liigne kiirustamine” üldse on? Iseenesest võiks ju taolist mõttepeeru ignoreerida, kuid siis selgub, et “kui uued ravimid ei oma olulisi eeliseid ja on ka oluliselt kallimad, on küsitav, kas nende eest peaks tasuma maksumaksja”.
Probleem on selles, et sageli on sama toimeainega ravimeid mitmeid sellepärast, et inimesed ei ole kõik ühesugused. See, mis ühele sobib võib teise jaoks olla problemaatiline, tekitada kõrvalnähte või konflikte teiste ravimitega. Ravimil võib eeliseid olla ühe tagasihoidliku inimgrupi jaoks, kuid kahjuks on teave üksikute inimeste kohta hajutatud, millest tulenevalt ei suuda (ega enda töö lihtsuse huvides) ka taha ametnikud taolisi küsimusi üldse kaaluda. Kui oled üks õnnetutest, kellele sobib palju paremini mõni kallim ravim, mis sisaldab sama toimeainet, siis võid pöialt imeda või oma taskust maksta.
Ainult, et maksumaksjana tekib ka igati õigustatult küsimus, et miks maksta teenuse ja ravimite eest, mille saamiseks pead ühelt poolt enamasti virelema kuude pikkustes ravijärjekordades ja teiselt poolt saad endale oma raha eest soetada ravimeid vaatamata sellele, et oled aastaid (kui mitte aastakümneid!) enda palgast nii 11% eraldanud. Nii mõnigi ärksam kodanik oleks valmis ise enda ravi finantseerimist planeerima, kuid see ei näi Eestis isegi mitte tõsiselt võetav jututeema olevat. Ignorance is bliss.
Varjatud vihjed (ja tegelikult täiesti ametlik poliitika) geneeriliste ravimite eelistamise (“oluliselt kallimad”) kohta on aga sigamaine olukorras, kus uute ravimite väljatöötamine on hirmkallis ja enamusel “hindajatest” puudub tegelikult arusaama sellest, miks on uute ravimite hinnad sageli sedavõrd kõrged. Hiljuti sattusin Derek Lowe postitusele A Quick Tour Through Drug Development Reality, mis annab taas kord hea ülevaate sellest, kuhu läheb raha ja miks uusi ravimeid tuleb järjest vähem ja vähem:
I think I’ve hit on at least one fundamental misconception that these people have. All of them seem to think that the key step in drug discovery is target ID – once you’ve got a molecular target, you’re pretty much home free, and all that was done by NIH money, etc., etc. It seems that these people have a very odd idea about high-throughput screening: they seem to think that we screen our vast collections of molecules and out pops a drug.
Of course, out is what a drug does not pop, if you follow my meaning. What pops out are hits, some of which are not what they say on the label any more. And some of the remaining ones just don’t reproduce when you run the same experiment again. And even some of the ones that do reproduce are showing up as hits not because they’re affecting your target, but because they’re hosing up your assay by some other means. Once you’ve cleared all that underbrush out, you can start to talk about leads.
Eelneva tusase jutu iva on aga lihtne: Eestiski kasutusel olev tsentraliseeritud ravikindlustussüsteem töötab täpselt nii kaua kui seda kasutada ei soovita, sest niipea kui tekib vajadus ravikindlustussüsteemi kasutada, selgub, et ei saa seda, toda ega kolmandat ja üldse oleks parem kui sind olemas ei oleks. Juhmimate ülbust on aga korral kutsuda sama hästi kui võimatu, sest raha ei tule sinult vaid haigekassalt, mis eksisteerib keskmiste ja keskpärasuse maailmas. Inimestel peab olem võimalus ise kontrollida, kuhu ja kuidas nende raviraha kasutatakse ja süsteem, mis seda ei võimalda, on vähegi pikemas perspektiivis määratud hukule.
Home to more than 10,000 athletes at the Summer Games and 2,700 at the Winter, the Olympic Village is one of the world’s most exclusive clubs. To join, prospective members need only have spectacular talent and — we long assumed — a chaste devotion to the most intense competition of their lives. But the image of a celibate Games began to flicker in ’92 when it was reported that the Games’ organizers had ordered in prophylactics like pizza. Then, at the 2000 Sydney Games, 70,000 condoms wasn’t enough, prompting a second order of 20,000 and a new standing order of 100,000 condoms per Olympics.
Many Olympians, past and present, abide by what Summer Sanders, a swimmer who won two gold medals, a silver and a bronze in Barcelona, calls the second Olympic motto: “What happens in the village stays in the village.” Yet if you ask enough active and retired athletes often enough to spill their secrets, the village gates will fly open. It quickly becomes clear that, summer or winter, the games go on long after the medal ceremony. “There’s a lot of sex going on,” says women’s soccer goalkeeper Hope Solo, a gold medalist in 2008. How much sex? “I’d say it’s 70 percent to 75 percent of Olympians,” offers world-record-holding swimmer Ryan Lochte, who will be in London for his third Games. “Hey, sometimes you gotta do what you gotta do.”
Sam Alipour kergitab artiklis Will you still medal in the morning? olümpiaküla elu salapära varjutavat vaikuseloori, mille tagant säravad elujõulised sportlased, kelle energia ja hormoonide kompott koos olümpiaärevusega otsib väljundit, eriti kui võistlusteks ettevalmistumine on tähendanud ka seksist hoidumist. Artikkel annab kaasahaaravalt lõbusa ettekujutuse sportlaste…eee…vabaaja sisustamisest, mis näib kohati lausa orgia mõõtmeid võtvat. Nii mõnedki medalisoosikud aga isegi mitte ei varja enda kavatsusi:
“My last Olympics, I had a girlfriend — big mistake,” Lochte says. “Now I’m single, so London should be really good. I’m excited.” So is American runner LaShawn Merritt, the reigning Olympic gold medalist in the 400 meters. “An Olympics to remember has to have those stories,” Merritt says. “But I was too locked in in Beijing. This time, when I’m done leaving my legacy on the track,” he says, laughing, “I’ll make sure London remembers me.”
Ja kui juba olümpiateemalistele artiklitele viitamiseks läks, siis Elena Becatoros on kokku pannud huvitav fotoessee kaheksa aasta taguste olümpiamängude jaoks Ateenas ehitatud spordirajatistest, millest paljud on jäänud saatus ja kohaliku fauna hooleks:
There’s still one group that loves the training pool for athletes at the former Olympic village in Athens’ northern fringe.
Frogs.
They appear to delight in sitting on debris that floats on the half-filled pool’s murky waters.
Pärast kaheksat kuud ja enam kui poolt miljardit kilomeetrit on Marsile lähenemas NASA järjekordne Marsi kulgur.
Esmaspäeva hommikul, umbes pool üheksa, üritab Marsile maanduda kõigi aegade kõige keerulisem ja suurem kulgur ning seda harukordselt ambitsioonikal viisil. Nimelt jõuab kulgur Marsi pinnale taevakraana abil, mis eraldub kosmoseteekonna läbinud satelliidist ja hõljub lõpuks kümnekonna meetri kõrgusel Marsist, et lasta kaablitega kulgur Marsi pinnale.
Taolise lähenemise teeb ambitsioonikaks ka tõsiasi, et raadiosignaalidel kulub rohkem aega Marsilt Maale jõudmiseks kui kogu laskumine aega võtab seega on kogu protsess automatiseeritud. Isegi kui midagi peaks maandumise käigus ebaõnnestuma saavad NASA insenerid sellest teada alles siis kui teha pole enam midagi.
NASA on maandumise keerulisuse illustreerimiseks ja tutvustamiseks teinud video “7 minutit õudust”, mis annab hea ettekujutuse detailidest, mis on vajalikud maandumise õnnestumiseks:
Loodetavasti on põhjust esmaspäeval juba jagada värskeid fotosid Marsi pinnalt, kuid kõigil on võimalus ennast toimuvaga kursis hoida NASA lehekülje vahendusel.
3-D Copying Makes Michelangelos of the Masses – Virginia Postrel kirjutab 3D printerite potentsiaalist tuua ka kõige tavalisema inimeseni igati mõistliku hinna eest maailma skulptuuripärandi pärle. Mitmed muuseumid on juba asunud enda skulptuurikollektsioonide digitaliseerima, mille käigus luuakse detailne 3D-mudel arvutis, mille huvilised võivad alla laadida, et siis endale koopia printida. Eestiski on mitmeid ettevõtteid ja organisatsioone, mis on mõõduka tasu eest valmis 3D printimist võimaldama. Kena oleks kui ka kohalikust skulptuuripärandist hakkaks 3D mudelid veebi ilmuma, millega inimesed enda kodu ja töökohti saaks rikastada.
* * *
Honduras Prisons: Inmates, Corruption Rule Deadly Prisons – Honduras pole tuntud enda rikkuse poolest ning seepärast ei tohiks ka suurema üllatusena tulla, et Hondurase vanglasüsteem on oluliselt alarahastatud, mis sunnib nii vange kui vanglaametnike leidma alternatiivseid lahendusi. Tulemuseks on vanglad, kus valvurid hoiavad vangid vangla piirdeaiast eemal, kuid vangla territooriumil toimuva üle kontrolli ei oma. Tegu on sisuliselt autonoomsete linnadega, kus raha eest saab nii konditsioneeri kui rikkalikuma toidulaua ning miks mitte ka naise. Sõna saavad nii valvurid kui vangid, kes on teiste vangide poolt valitud kõiki vange esindama. Harukordne vaade isegi kõige ette ennustamatute inimeste organiseerumissuutlikkusele.
* * *
In Defense of Genetically Modified Crops – Sarah Zhang hajutab nende kahtlusi, kes on veendunud, et geneetiliselt muundatud taimed on saatanast. Zhang lükkab ümber nii mõnedki väited, mis on kaasnenud kahjurite vastast proteiini sisaldavate taimede kasutusele võtmisega viidates mitmetele uurimustele, mis väiteid kummutavad. Juttu tuleb ka geneetiliselt muundatud ja muundamata taimede sobivast vahekorrast nagu ka sellest, kuidas geneetiliselt muundamata taimed kasvavad paremini keskkonnas, mis sisaldab muundatud taimi. Selgub, et geneetiliselt muundatud taimed on nagu antibiootikumid – potentsiaalselt suure kasuga seni kuni nende kasutamisega üle ei pingutata.
* * *
Exhausted in the Vatican – juba sajandeid on Vatikan olnud üks suuremaid intriigide ja intrigantide pesasid ning Der Spiegeli vahendusel õnnestub veenduda, et paavsti ümber tiirleb jätkuvalt oportuniste ja võimuahneid kardinale. Probleemiks tundub olevat paljuski ka paavst ise, kes on loobunud paavsti rolliga kaasnevatest administratiivsetest kohustustest enda isikliku intellektuaalse pärandiga tegelemise kasuks, sest 85-aastasena ei jõua ta kõigega nagunii tegeleda. Katoliku kirik pole aga just vaene ja varad vajavad haldamist, personaliotsused tegemist ja kui neid ei tee paavst, siis teeb keegi vajalikud otsused tema eest.
* * *
Krugmenistan vs. Estonia – kui majandusteadlane ja praegune New York Times’i kolumnist Paul Krugman otsutas Eesti masuaegset kärpepoliitikat enda blogis moonutatult kajastada (hea ülevaade mises.ee’st), siis üllatas ilmselt mitte ainult Krugmani vaid ka paljusid teisi, kui Eesti president otsustas twitteris enda pahameelt ja pettumust Krugmani kirjutatu osas väljendada. Tulemuseks oli hulgaliselt rahvusvahelist meediakajastust, mille (põhjalikuks) kulminatsiooniks on BusinessWeek’is ilmunud artikkel, mis annab täiendavalt sõna nii Krugmanile kui ka eestlastele läbi vestluste poliitikute, akadeemikute ja isegi lihtinimestega. Mulle tundub, et Eesti ja eestlased väljusid sellest debatist võitjatena samas kui Krugman pole siiani valmis tunnistama, et tema Eestile pakutud valikud oleks olnud vastuolus tema enda põhimõtetega.
* * *
Happyism – Majandusteadlane ja majandusajaloolane Deirdre McCloskey kirjutab õnnelikkusest ja inimeste soovist õnne mõõta, mis on tänaseks saavutanud hirmuäratavalt pseudoteaduslikud mõõtmed. Pikemas essees juhib McCloskey tähelepanu sellele, mida enamus meist teab niigi (õnne tajuvad inimesed erinevalt ja inimeste õnne võrdlemine on paljuski naeruväärne tegevus) ja astub välja nii tarbijaühiskonna kui materialismi kaitseks juhtides tähelepanu sellele, kust tuleb tähendus inimeste eludesse ning mida see õnne defineerimise kohalt tähendab.
* * *
The Strongest Man in The World – Burkhard Bilger kirjutab New Yorkeris maailma tugevaimatest meestest ja võistlustest, millel nad üks-teisest mõõtu võtavad. Loo keskmes on Brian Shaw, kelle karjäär ja toimetamised on artikli läbiv motiiv, kuid tegu laiema mõtisklusega selle üle, kuidas inimesi tugevuse järgi järjestada ja mis juhtub kui lisaks treenimisele võetakse järjest kõrgemate saavutusteni jõudmiseks kasutusele arstide ja keemikute kokteilid. Tulemused ei ole just kõige traagilisem, kuid kirjeldused lihastest, mis suure surve all nagu kummipaelad katkevad, on mõtlemapanevalt meeldejäävad.
Kui Eesti 2004. aastal Euroopa Liiduga liitus, siis spekuleeriti muu hulgas ka selle üle, kas Eesti suudab Euroopa Liidu võimalusi ära kasutada sama edukalt kui Iirimaa või läheb Eesti pigem Portugali teed, kus vähegi kõrgem majanduskasv on pigem haruldane erand kui reegel.
New York Times’is ilmus hiljuti artikkel olukorrast Portugalis, mis on Kreeka kõrval teine tõenäoline eurotsoonist lahkuja. Kuigi portugallased on otsustanud sarnaselt eestlastele kärpida ja vaikselt kannatada, siis artiklist selgub üks üllatav fakt, mille valguses on põhjust Eesti ja Portugali majanduste arengus paralleele otsivate inimeste juttu skeptiliselt suhtuda:
There is little immediate prospect of growth, economists say, particularly with educational levels far lower here than anywhere in the European Union or in much of the developed world. In 2009, only 30 percent of Portuguese adults had completed high school or its equivalent, according to figures from the Organization for Economic Cooperation and Development.
Võrdluseks olgu toodud, et Eestis on OECD andmetele keskhariduse omandanud 89% elanikkonnast samas kui OECD keskmine on 78%.
Artiklis leiab käsitlemist ka see, miks Portugali elanikud massiliselt tänavale ei valgu ja kuidas eelarvekärped kohalike suhtumist ja mõjutavad.
Mitte ainult Eesti vaid ka paljude teiste riikide peamiseks majanduskasvu ja elatustaseme tõusu allikaks saab lähemas tulevikus olla eelkõige kõrgem tootlikkuse kasv. Kui tootmises on kõrgemat tootlikkust lahti mõtestada suht lihtne (vähem inimesi, rohkem seadmeid, suurema lisandväärtusega kaup), siis teeninduses on see mõnevõrra keerulisem, kuid sellele vaatamata on arenenud riikides üle poole tööealisest elanikkonnast hõivatud teenindussektoris, millest ühe suurema osa moodustab jae- ja hulgikaubandus. Nii on näiteks USA viimase kümnendi tootlikkuse tõstmisesse olulise panuse andnud just Walmart’i nimeline kaubanduskett samas kui arenguriikide suurimad tootlikkuse kasvu võimalused paistavad kõige selgemalt samuti kaubandussektoris olevat.
Mõned aastad tagasi kirjutasin pikema artikli jae- ja hulgimüügi ettevõtete tootlikkuse olulisusest ka Eestis ja juhtisin tähelepanu kohalikule ettevõtluspoliitikale, mis tarbija (enamus meist) paremate vajaduste rahuldamise asemel on eelkõige suunatud tootjatele (mõned üksikud meist). Taoline tootjakeskne lähenemine on iseenesest problemaatiline, kuid ähvardab majanduskasvu ja heaolu taseme tõusu väljavaateid otseselt kui kaubandusvõrgu kujundamisel lähtutakse pigem üksikute tootjate kui tarbijate eelistustest.
See on peamine põhjus, miks näiteks Indrek Avaranna arvamusloosse Käsi ette kaubanduse ketistumisele on põhjust skeptiliselt suhtuda. Esmapilgul võib idee kaubanduskettide ohjeldamisest suurema valikuvabaduse nimel näida toetamist väärivana, kuid tegelikkus on märksa keerulisem ja väärib üksikasjalikumat lahti mõtestamist.
Valikuvabadus on kahtlemata oluline, kuid sarnaste kaupade valik suuremates kaubanduskettides ei tähenda, et tegu on jõudsalt reklaamitud või kõige odavamate toodetega, mida üldse pakutakse. Kaubanduskettide kasumlikkuse jaoks on ülioluline varustuskindlus, mis tähendab sama kaupa, piisavas koguses ja stabiilse kvaliteediga kõigis keti poodides. Suuremad kogused võimaldavad madalamaid hindasid klientidele samas kui kliendi jaoks on oluline, et kaup, mida ta soovib, on olemas ja selle kvaliteet oluliselt ei kõigu.
Kui nii kaubandusketil kui kliendil puudub usk tootesse – ei ole teada, kas kaupa tuleb piisavas koguses või ei ole teada, kas kvaliteet vastab varasema partiiga tekkinud ootustele – , siis on tootjal ka keerulisem kaubanduskettide jutule pääseda. Küsimus ei ole selles, et kaubandusketid ei oleks huvitatud uutest ja müüvatest toodetest vaid selles, et tootevalik ja toodete kvaliteet mõjutavad möödapääsmatult ka klientide suhtumist kaubanduskettidesse.
Kliendi hoidmise olulisust ilmestab elegantselt ka Indreku enda poolt toodud lugu:
Kui kliendil tekkis kahtlus, et ta lihaviilakad, mis ta paar päeva tagasi ostis, pole värsked, saatis kaupmees uue kauba ja veel hulga head-paremat kliendile taksoga koju, mis asus kauplusest 30 km kaugusel, ega palunud halvaksläinud toodet tagasi. Ta tänas ja kiitis klienti, et ta oli tähelepanelik.
Ilmselt ei ole tegu linna vaid pigem maakoha kauplusega ning ilmselt ei hakka päris iga klient asenduskaupa saama taksoga isegi Soomes. Taolised zestid võivad olla väikekaupluse jaoks vajalikud ja isegi möödapääsmatud, kuid parem oleks ennetus, kus taolised on olukorrad on välistatud. Kaubandusketid ei ole täiuslikud vaid pidevalt arenevad ettevõtted, mis üritavad enda klientidele pakkuda piisavalt laia valikut (valikut, millega väikepoed ei suuda konkureerida!) ja tagada meeldiva teeninduse läbi süstemaatilise lähenemise, kus väikepoodnike romantilised zestid on üleliigsed. Tulemus on sama, lihtsalt klientide hulk tingib teistsuguse lähenemise.
Jutud valikuvabaduse piiramisest olukorras, kus kaubandusketti kuuluva poe alternatiiv on tagasihoidlikuma valikuga väikepood, tunduvad kentsakad samas kui soov läbi maksupoliitika eelistada kettidesse mitte kuuluvaid ettevõtteid tundub tagurlik kui mitte lausa jabur. Lootus, et teiste tegevust piirates õnnestuks ehk tekitada “armsaid külapoode, kus perenaine ise saia küpsetab” on naiivselt romantiline ega arvesta tõsiasjaga, et taolise maksustamise ja piiramisega kaasneks möödapääsmatult hinnatõus, mis tabab kõige valusamalt kõige madalama sissetulekuga inimesi, kellest arvestatav osa elab just linnadest kaugemal.
Midagi lihtsat ja tõhusat taolises vaba konkurentsi moonutavas meetmes ei ole ja väita vastupidist ilma ühtegi detaili mainimata ei süvenda minus veendumust, et artikli autor on taolise meetmega kaasnevad tagajärjed endale selgeks teinud. Pigem on Indrek unistanud ideaalist, mille realiseerumine on ebatõenäoline samas kui kaubanduskettidele on ta omistanud tegevust, mis lihtsalt ei vasta tegelikkusele (suurtele kauplustele alla “tegeliku” hinna kauba müümine).
See, mida Indrek nimetab “vaheltkasuks” nimetan mina “kliendi vajaduste ja ootuste rahuldamisega teenitud tasuks”. Valikuvabadus on kõigil juba täna olemas ja miski ei takista avamast uusi poode. Möödapääsmatuks tõsiasjaks jääb, et väikepoodide kaubavalik on väiksem, samad tooted on kallimad ja märksa sagedamini ei ole sealt soovitud toodet võimalik üldse leida. Need on peamised põhjused, miks kaubandusketid on edukamad – nad suudavad paremini rahuldada klientide vajadusi ja ootusi ning on suutelised investeerima tehnoloogiatesse, mis võimaldavad seda tulevikus veelgi paremini teha.
Uutest maksudest ja regulatsioonidest fantaseerimise asemel oleks märksa mõistlikum mõelda hoopis piirangutest, mis on väikepoodidele suhteliselt kallimad kui kaubanduskettidele. Kas ei oleks äkki mõnede regulatsioonide ja piirangute likvideerimine uute kehtestamisest tarbijatele oluliselt parem – võimaldaks ettevõtjatel klientidele pakkuda kaupu viisil, mida suured ei suudaks ja väiksed hetkel ei tohi? Kui valikuvabadusele juba enda argumentides toetuda, siis pigem läbi suurema vabaduse mitte täiendavate kitsenduste.
32 Innovations That Will Change Your Tomorrow – New York Times jagas enda lugejatega nimekirja huvitavamatest tehnoloogiatest ja arengutest, mis peaksid järgmise 2-5 aasta jooksul turule jõudma. Huvitavamate toodete hulka kuuluvad kindlasti inimkeha temperatuuride erinevust ära kasutavad riided, mis moondavad temperatuuride erinevuse vooluks, oluliselt odavamad ketivabad linnarattad, kõrgema õhurõhu ja niiskusega lennukisalongid, ekstreemsemad mänguväljakud lastele, sünteetiline alkohol ning tulekustutusseadmed, mis kasutavad elektrivälju tule kustutamiseks. Huvitav valik lähituleviku tehnoloogiatest.
* * *
Are Economics PhDs Learning the Wrong Thing? – Kreeka majandusteadlaset Yanis Varoufakisest on Vabalogis varem juttu olnud, kuid BusinessWeek avaldas hiljuti artikli, kust selgub, et vaatamata soovile pakkuda doktorantidele mitmekülgsemat ja perspektiivide rohkemat majandusõpet Kreekas ei tulnud sellest tänu finantseeringu kadumisele eriti midagi välja. Täna õpetab mees USA’s ja artiklis arutletakse selle üle, mida peaks ikkagi õpetama ja milles seisneb õpetatava kasulikkus nagu ka selle üle, kes peaks otsustama õppekavad sisu üle.
* * *
In Japan, fax machines remain important because of language and culture – ilmselt on enamuses kontoritest ka Eestis fakside saatmine piisaval harukordne, et noorematele töötajatele on faksid jätnud eelajaloolise tehnoloogia mulje. Samal ajal on Jaapanis 59% kodudest (mitte kontoritest!) faksid ja vaatamata osade ettevõtete soovile fakside saatmist välja tõrjuma asuda ei pruugi see õnnestuda. Põhjused on paljuski kultuurilised ja seotud jaapanlaste kirjakeele eripäradega, mille tõttu oli arvuti (ja seeläbi mailide) kasutamine on märksa problemaatilisem ja konservatiivsusega, mis on üllataval kombel sügavalt juurdunud ka IT valdkondades.
* * *
Why You Can’t Get a Taxi – Megan McArdle kirjutab Washngton D.C. taksoteenustest, mille käigus üritab vastata mitmetele küsimustele, mis ilmselt on mõlkunud taksode klientide peas mitte ainult USA pealinnas vaid isegi Eestis. Juttu tuleb nii taksonduse reguleerimisest (järjest rohkem ka Eestis) kui reguleerimise tagajärgedest (millest Eestis eriti ei räägita) ning sellest, kuidas uued tehnoloogilised lahendused võimaldavad pakkuda teenuseid, mis vaid mõned aastad tagasi oleks logistiliselt liiga keeruliseks osutunud. Hea meeldetuletus mingi ettevõtlusvaldkonna reguleerimise dünaamikast koos tagajärgedega, mida hiljem on keeruline kui mitte võimatu kõrvaldada.
* * *
Turning flip-flops into art – mõne aasta tagune artikkel Keenia rannaelanikest, kes on leidnud unikaalse viisi randa uhtunud prahile lisandväärtust anda. Nimelt haarab ookean igal aastal tuhandetel inimestel rannas või rannavees plätud, mida kunagi tagasi anna. Kuna plätud ei upu, siis varem või hiljem uhutakse nad mõnda randa ja üks taolisi rannajuppe on Keenias. Leidlikud kohalikud on kirevatest rannajalatsitest asunud tegema kunsti, mis enda kirevuse ja leidlikkusega on rõõmustavalt üllatav. Huvilistel on võimalik plätu-kunsti osta ka veebist, mis ulatub ripatsitest skulptuurideni.
* * *
Jonathan Ive interview: Apple’s design genius is British to the core – Apple’i disainiguru Jonathan Ive andis hiljuti Telegraph’ile pikem intervjuu, kus avas mõnevõrra enda disainifilosoofiat, mis on kokku võetava fraasiga “kui juba teha, siis läbimõeldult ja parimal võimalikul viisil”. Kokkuvõtted ei tee aga Ive’i sügavalt läbi mõeldud (ja meeskonna põhisele!) lähenemisel au, mis on inspireeritud tema isa käsitöö armastusest ja veendumusest, et mass-tootmine ei pea tähendama ükskõiksust. Intervjuu on kahes osas, millest teises osas väärib kindlasti lugemist Ive’i kirjeldus loomeprotsessist.
* * *
Could Conjoined Twins Share a Mind? – Krista ja Tatiana on siiami kaksikud, kes ühendatud peast. Vaatamata sellele, et tüdrukud on niigi erilised võib nende erilisus ulatuda ka maailmataju ning isiksuseni, mis tänu tüdruku ajude ühendatusele võimaldab neil tõenäoliselt jagada nii nähtut, tuntut kui maitstut ilma verbaalse kommunikatsioonita. Susan Dominuse artikkel on kaasahaarav mõtisklus isiksuse ja individuaalse üle läbi ainulaadsete kaksikute prisma, kes võivad vanemaks saades valgustada “mina”-taju olemust ja piire viisil, mida on võimatu ette kujutada. Võimalik, et tegu on hoopis teistsuguse teadvusega, mis toimib mõnevõrra teistsuguste reeglite järgi.
Esimene Curiosity nimelise kulguri poolt Marsilt saadetud foto enda originaalsuuruses.