Iga mõtlev inimene, kes kuuleb või loeb osade eesrindlike kodanike soovist mõnda valdkonda või tegevust reguleerida, peaks küsima endalt vähemalt kolm küsimust enne kui meie niigi ülereguleeritud eksistentsi veelgi keerulisemaks tegemist toetama asub:
Kas tegu on ulatusliku ja inimelusid ohtu seadva probleemiga, et seda tuleks riiklikult reguleerida?
Kes on reguleerimise peamised eestkõnelejad ja kas nende argumendid rajanevad mingile statistikale või uurimustele?
Kui suured on reguleerimisega kaasnevad kulud ja millised on nende mõjud konkurentsile ja teenuste hindadele reguleeritavas valdkonnas?
Vajadus nendele küsimustele tähelepanu juhtida tulenes esmaspäevases Postimehes ilmunud Madis Filippovi artiklitest Koolitaja: litsentsiga rehvitöökojad muudaks liikluse turvalisemaks ja Rehviliidu juht: rehvivahetus võiks käia litsentsi alusel. Selgub, et rehvivahetuses on konkurents läinud piisavalt tihedaks, et suuremaid tegijaid ahvatlevad regulatiivsed valdkonda sisenemise barjäärid samas kui esindusorganisatsiooni võlvuvad litsentside väljastamisega kaasnevad tulud – mõlemad osapooled serveerivad enda soove võimalusena meie kõigi liiklusohutust suurendada.
I found countless cases where rules and regulations imposed tremendous costs while delivering little if any benefit.
. . .
I asked myself, what do industry and labor want from regulators? They want protection from competition, from technological change, and from losses that threaten profits and jobs. A carefully constructed regulation can accomplish all kinds of anticompetitive goals of this sort, while giving the citizenry the impression that the only goal is to serve the public interest.
Tulles tagasi eelnevalt esitatud küsimuste juurde, siis väärivad need küsimist ja vastamist ka rehvivahetuse litsentseerimisega seoses:
Esiteks, tegu ei ole ulatusliku ega inimelusid ohustava probleemiga, mis vajaks riikliku reguleerimist. Kõige suurem oht puudulikult paigaldatud rehvidest on sõidukijuhile endale, mis peaks motiveerima teda ka rehvivahetaja töö vastu huvi tundma ja päris iga diletandi juurde mitte ronima. Ja isegi kui sõiduki juht erineb omanikust ei ole ühegi omaniku huvides mahakantud sõiduk ja vigastatud/surnud juht. Ilmselt ei ole ma ainus, kes on märganud, et järjest rohkem inimesi tellivad rehvid koos paigaldusega, kusjuures paigaldaja on üldjuhul valitud rehvide müüja poolt, mis peaks veel täiendavalt ebaprofessionaalsusega kaasnevaid riske vähendama.
Teiseks, jääb arusaamatuks, miks taolise teemaga seoses saavad sõna ainult koolitajad ja rehviliit – osapooled, kes rehvivahetuse litsentseerimisest kõigi eelduste kohaselt ka üksjagu teeniksid: ühed kohustuslikelt koolitustelt, teised tegevust võimaldavatelt litsentsidelt. Väiksemaid rehvivahetuse töökodasid on terve Tallinn täis, sageli nii tihedalt, et seistes ühe ukse ees näed vähemalt ühte veel. Huvitav, mida väikesed üksiküritajad taolisest väljapressimisest arvaks? Kui mitu neist oleks sunnitud tegevus lõpetama või jätkama alternatiivide puudumise tõttu enda tegevust illegaalselt?
Rehviliidu esindajal pole aimugi, kas isegi ühte õnnetust on juhtunud valesti paigaldatud rehvide tõttu või millised olid tagajärjed samas kui koolitaja tunnistab, et tema ei tea ühestki juhusest. See ei tähenda, et midagi taolist ei juhtu igal aastal, kuid litsentseerimisega kaasnevad kulud vajavad natuke tõsisemalt võetavat õigustust kui kitsa huvigrupi esindajate uitmõtted või oletused.
Kolmandaks, litsentseerimine tähendab möödapääsmatult täiendavaid kulutusi juba ainuüksi koolituse ja litsentside väljastamisega seoses. Kohe tekib küsimus ka sellest, kes otsustab selle üle, kes koolitajaks kvalifitseerub ja kes mitte. Täpselt samuti jääb ilma igasuguse selguseta, milles koolitus üldse seisneks. Tegu ei ole just raketiteadusega, kuid samas ei ole mul keeruline ette kujutada koolitust, mis sisaldab lisaks korrektse rehvide paigaldamise kiirkursusele ka rehviteooriat, tööohutust, seadmete hoolduse ABC’d ja kliendisuhtlust ning eeldab vähemalt keskkooliharidust. Ilmselt ei oleks taolise koolituse eest mõnisada eurot just eriti keeruline nõuda. Kindlasti on ka neid inimesi, kelle väike rehvitöökoda tegutseb niigi kasumlikkuse piiril ega elaks taolist väljaminekut üle. Seda lihtsalt ei tehtaks, mis tähendab vähem konkurentsi ja möödapääsmatult ka kõrgemaid hindasid neile, kellel raha nende kõrgemate hindade maksmiseks kõige vähem.
Iga litsentseerimisega tekib ka vajadus teostada järelevalvet ja kontrolli, et tagada litsentsi majanduslik põhjendatus. Kui litsentseerimata töökodade üle ei teostata kontrolli, neid ole võimalik sanktsioneerida, siis on ka litsentsi väärtus hoopis teine ja vajalikkus kaheldav. Kuskilt tuleb aga leida inimesed, kes seda tööd teeksid ja see maksab. Raha neile tasu maksmiseks saab tulla ainult ühest kohast ja see on litsentsitasud.
Ei pea just majandusteadlane olema, et mõista, et lisaks väiksemast konkurentsis tingitud hinnatõusule suruvad hindasid veel täiendavalt üles litsenseerimisega kaasnevad koolitus- ja järelevalvekulud, mida otseselt maksavad võib-olla koolitajad või rehvide paigaldajad, kuid lõpp-kokkuvõttes ikkagi tarbijad: sina ja mina.
Kõige kentsakam on aga rehvivahetuse litsentseerimise idee juures väide, et kõike seda tehakse liiklusohutuse suurendamiseks kui täpselt sama tõenäoline või isegi tõenäolisem(?!) on stsenaarium, kus liiklusohutus hoopis väheneb. Põhjus selleks on tegelikult lihtne. Kui väiksemad ja odavamad rehvitöökojad tõrjutakse turult välja ning teenuste hinnad kerkivad, siis kasvab ka nende kodanike hulk, kes otsustavad ise – koduste vahenditega – enda sõiduki rehve vahetada. Ainult vastupidiselt isegi kõige odavamale rehvitöökojale, kus isegi uuel töötajal on enamasti kümnete rehvide vahetamise kogemus, ei pruugi kokkuhoidlikul ent siiski ettevõtlikul kodanikul olla sedagi vähest kogemust.
Nii palju siis liiklusohutuse suurendamisest.
Taolist üksikute organisatsioonide kahtlase väärtusega katseid regulatiivsete piirangutega enda sissetulekuid suurendada nimetatakse renditaotluseks, tegevuseks millest Kaire Põder juba 2002. aastal väga tabavalt artiklis Trummi taguv ühiskond kirjutas:
Suurema kasumi saamise eesmärgil ollakse valmis kasutama oma aega, raha ja teisi piiratud ja väärtuslikke ressursse selleks, et eespool nimetatud piiranguid muuta või nendest vabaneda. Sellist käitumist nimetatakse renditaotluseks ja rent on kõik see, mis teenitakse “ebavõrdsete” võimaluste tingimustes, lihtsustatult öeldes, teiste arvelt. Tüüpiline renditaotluslik tegevus on näiteks poliitiline lobby, mille eesmärgiks on tavaliselt konkurentsi piiramine (seda kas siis seadusandlike või õigusriigile mitte omaste meetoditega) või mingi ainuõiguse saavutamine, või olulise informatsiooni ainuomamine, mille maksimumresultaat võiks olla monopoolne seisund.
. . .
Kui eraisikul on renditaotlemiseks suhteliselt piiratud ajalised ja rahalised võimalused, siis organiseeritult on see lihtsam. Firma, ametiühing, “liit” jmt. on sellised organiseeritud “klubid”, mis on tunduvalt tõhusamad renditaotlejad. “Klubide” jaoks on renditaotlemine suurel määral loterii. Osavõtjad saavad renditaotluse konkureeriva iseloomu tõttu vaid osaliselt tulemust mõjutada. Kuna trummi põristavad paljud, siis toob investeering trummipõristamisse kasumit vaid teatud tõenäosusega. Jalgpallimatshilgi maksavad mängu kinni nii võitja kui ka kaotaja meeskonna pooldajad. Need, kes rendist ilma jäävad ja on teinud alusetuid kulutusi, või isegi need, kes renditaotlusega ei tegelenudki, kuid tajuvad, millistel alustel raha jaotatakse, võivad tekkinud olukorras hakata süüdistama neid, kelle võimuses on otsuseid teha. Suurim katel, kus raha sees on ja ümberjaotamist ootab, on aga ikka riigikatel, seega kipuvad otsustajad olema ikka poliitikud või võimule lähedal seisjad.
Ühiskond, mille ettevõtlikumad liikmed näevad enda sissetuleku peamise suurendamise võimalusena renditaotluslikku tegevust, ei saa vähegi pikemas perspektiivis tagada majandus- ega heaolukasvu ning see on peamine põhjus, miks üksikute silmakirjalikest salasoovidest tuleb läbi näha ning takistada nende riikliku kehtestamist.
Kui rehviliidu jaoks on tõesti tarbija teadlikkus ja liiklusohutus kõige olulisemad, siis võiksid nad alustada kvaliteedimärgi ideest, mida ka rehviliidu tegevjuht artikli lõpus mainib. Selleks ei ole vaja ministeeriumi toetust või regulatiivseid kitsendusi – looge see kvaliteedimärk, teavitage inimesi selle olemasolust ja mida see tagab ning laske inimestel endil otsustada. Kui kvaliteedimärk õigustab ennast, siis võetakse ta kasutusele, kuid kui see on sisutühi rahapress rehviliidule, siis sureb ta väärikat hääbumissurma ilma kellegi elu keerulisemaks tegemata.
Riiklikult sanktsioneeritud rehvivahetuse litsentseerimine on lahendus, ilma probleemita. Seda ei ole vaja.
Eelmise aasta viimases Economist’is ilmus pikem artikkel peavoolu makro käsitlusega konkureerivatest teooriatest artiklis Marginal revolutionaries, mis on laiemat kõlapinda leidnud või leidmas eelkõige interneti vahendusel. Artikkel ise peatub kolmel kõige tõsisemalt võetaval suunal, millest iga üks on artikli alguses lühidalt lahti seletatud:
Neo-chartalism, sometimes called “Modern Monetary Theory”, believes that because paper currency is a creature of the state, governments enjoy more financial freedom than they recognise. The fiscal authorities are free to spend whatever is required to revive their economies and restore employment. They can spend without first collecting taxes; they can borrow without fear of default. Budget-makers need not cower before the bond-market vigilantes. In fact, they need not bother with bond markets at all.
The neo-chartalists are not the only people telling governments mired in the aftermath of the global financial crisis that they could make things better if they would shed old inhibitions. “Market monetarists” favour more audacity in the monetary realm. Tight money caused America’s Great Recession, they argue, and easy money can end it. They do not think the federal government can or should rescue the economy, because they believe the Federal Reserve can.
The “Austrian” school of economics, which traces its roots to 19th-century Vienna, is more sternly pre-Freudian: more inhibition, not less, is its prescription. Its adherents believe that part of the economy’s suffering is necessary, an inevitable consequence of past excesses. They do not think the Federal Reserve can rescue the economy. They seek instead to rescue the economy from the Fed.
Kõik kolm lähenemist on ka märksa üksikasjalikumalt lahti seletatud koos puuduste ja tugevustega, mis võimaldavad igal lugejal ise otsustada, kui tõsiselt ühte või teist lähenemist võtta.
Mind tegelikult üllatas, et Scott Sumner’i poolt propageeritud nominaalse SKT taseme hoidmine läbi rahanduspoliitiliste meetmete, on artikli autori hinnangul piisavalt erinev eristatav ortodoksest makrost, et eraldi esile tõsta. Sumner ise on korduvalt rõhutanud, et tema poolt propageeritav poliitika on traditsioonilise ja laialt aktsepteeritud monetarismi loogiline makroõpikutest tulenev järeldus. Üks põhjuseid, miks ta enda blogi The Money Illusion üldse lõi, oli veendumus, et aastakümnetega õpikutesse jõudnud teadmistekogumit ja sealt tulenevat lähenemist lihtsalt ignoreeriti märksa vanemate ja vaesemate teoreetiliste raamistike kasuks.
Arvestades seda, et Sumner’i ettepanek ei ole vastuolus ka mitmete austria koolkonnale sümpaatsete majandusteadlaste vaadetega (Lawrence White nooremast põlvkonnast, Hayek ja Robbins vanemast), siis jääb üle ainult loota, et Sumner’i väsimatu turumonetarismi eeliste selgitamine ja propageerimine leiavad järjest rohkem tähelepanu ka Euroopa Keskpanga poliitikat kujundavate majandusteadlaste seas.
Eestis elab üksjagu võimekaid inimesi, kes on otsustanud akadeemilise karjääri kasuks ning kes aeg-ajalt jagavad enda mõtteid lihtsurelikega ajakirjanduse vahendusel. Ainult, et need seisukohad ja sõnavõtud kipuvad jääma kuidagi abstraktseks ja kõrvale hiilima küsimustest, mis igal vähegi kaasa mõtleval lugejal kipuvad tekkima.
Jääb mulje, et nägemus tulemusest, mida õpetlased soovivad näha, on neile üpris selgelt kangastunud ja probleeme ei tekitada ka praeguse olukorra puuduste nägemine ega probleemide diagnoosimine, kuid mida ma ei näe – ja millest kõige enam puudust tunnen – on see, kuidas tänasest punktist A jõutakse homse punkti B.
Garri Raagmaa väitles hiljuti Postimehes ääremaastumise teemadel (1, 2, 3, 4, 5) ja leiab, et see on Eesti ühiskonnale kahjulik. Kahju, et juba küsimuse püstitus Postimehe poolt on problemaatiline. Ühiskond koosneb ikkagi indiviididest, kellel on erinevad huvid ja eelistused ning mingite “ühiskondlike” seisukohtade tuletamine jätab võimaluse enda väärtushinnanguid ja seisukohti esitada ühiskondlikena. Au väitlusseltsi liikmetele, kes üritasid enda valikuvabaduse rõhuasetusega sellele korduvalt ka tähelepanu juhtida.
Raagmaa seisukohtades jäi mind aga häirima skisofreenia, mis näib tulenevalt mõnedest ekslikest arusaamadest ja üldistustest. Üks jõhkramaid abstraktsioone oli minu jaoks “elukeskkonna alarakendus”. Mis on optimaalne elukeskkonna rakendus, kuidas seda saavutada või milles see üldse ääremaal võiks seisneda ei selgu kuskilt – ainult tuleks teha, tuleks toetada, tuleks tagada jne.
Vastuseta jääb ka kõige olulisem küsimus: kas neid toetuseks vajalike ressursse oleks võimalik paremini kasutada kui üksikute elustiili subsideerimiseks ning kui õiglane on see nende suhtes, kes elavad linnades? Poliitiliselt ei ole taoline tegevus (maksude tõstmine ja maapiirkondade ulatuslik subsideerimine) linnlaste jaoks aktsepteeritav, kes võivad hoopis vastu – ja täiesti õigustatult küsida – mis saaks selle sama raha eest linnas teha/võimaldada ning kas sama raha eest ei saaks palju suurema hulga inimeste elu paremaks teha?
Raagmaa võrdlused 1980ndate maa-eluga on tõsiselt võetavad täpselt nii kaua kui me ei räägi rahast, ei räägi sellest kui palju ulatuslik subsideerimine maksma läks ja mida see tähendaks täna või kui vaikime sellest, et kohustusliku suunamise ja linna võimaluste piiramisega tekitati kunstlikult puudusi ja takistusi, mis sundisid inimesi maale. Ega inimesed ei läinud sinna vabatahtlikult – pigem neil puudus sageli alternatiiv.
Raha ei vedele maas. Kui maapiirkondades oleks võimalik tegeleda kasumlikult ettevõtlusega valdkondades, mida Raagmaa esile tõstab, siis seda tehtaks. Et see nii ei ole peaks olema piisav põhjus küsimuse vastu sügavama huvi tundmiseks. Eestlaste tootlikkuse tulevik, heaolu ja sissetulekute kasv ei tule maapiirkondadest, see tuleb linnadest – tihedamatest linnadest, rahvarohkematest linnadest, mitmekülgsema elanikkonnaga linnadest nagu olen juba varem kirjutanud. Hiljutises intervjuus rõhutas sarnaseid asju ka taas kord Edward Glaeser. Linnad on mitte ainult eestlaste vaid terve maailma probleemide lahenduste ja heaolukasvu võti.
Mind hämmastab ka visadus, millega ettevõtlustoetusi ja nende imelisena tunduvat potentsiaali ikka ja jälle upitatakse. Aga just neilt, kes väidetavalt kõige rohkem teavad, ootaks rohkem alandlikust ja valmisolekut tunnistada, et meil ei ole head ettekujutust sellest, mida toetada, kuidas toetusi tõhusalt suunata ilma kulukate kontroll-süsteemideta või kui põhjendatud on ressursside suunamine inimeste poolt, kes tagajärgede eest ei vastuta. Vähemalt võiks huvi tunda toetusteks suunatud ressursside alternatiivkulu vastu. Kaasaegne majandus on globaalselt läbipõimunud – ta on liiga keeruline, liiga võimalusterohke, liiga kiiresti arenev, et usaldad inimmõistuse piiratust ja sulgeda silmad potentsiaalile, millest ükskikud planeerijad ei pruugi olla teadlikud.
Mind häirivad ettevõtlustoetused, sest nendega kaasnevad rahasüstid sunnivad toetusterajale ka neid, kes parema meelega seda ei teeks – kes ei soovi taodelda ja aru anda, kuid on sunnitud vähegi tihedama konkurentsiga valdkondades seda siiski tegema, sest taotlemisvõimekusest on saamas konkurentsieelis, millega subsideeritakse kaudselt hoopis teisi tegevusi kui need, milleks toetused on eraldatud.
Paljuski sama rada Raagmaale tallab ka Rainer Kattel, kuigi tema hiljuti ilmunud arvamusloo 2012 satub säästmise nõiaringi raskuskese asub rohkem säästmisega kaasnevatel probleemidel. Võimalik, et ajalehe arvamusloo formaadi omapära tõttu, ei ole taoliste mõtteavalduste kriitilisema pilguga vaatlemine kõige mõistlikum, kuid siiski.
Kõik võivad säästa, kuid mida kauem säästetakse, seda suuremaks muutuvad investeerimisvajadused ja mingil hetkel kaalub potentsiaalne kasu paljude jaoks potentsiaalse kahju üle. Osade jaoks saabub see hetk varem, teiste jaoks hiljem, kuid ainuüksi tehnoloogia areng loob pidevalt uusi võimalusi, mille kasutamise potentsiaaliga kaasnev kasumilikkus ahvatleb investeerima. Minu jaoks ei tundu just kõige mõistlikum lähtuda lihtsustustest ja oletustest, mis ignoreerivad turumajanduse dünaamilisust ja inimeste kohanemisvõimet.
Säästmine täna on vajalik just selleks, et tulevik oleks kindlam. Kui võlakoorem ainult kasvab ja seda tuleb pidevalt välisvahenditega finantseerida, siis tähendab see ettevõtja jaoks kahte asja: pidu saab ühel hetkel läbi ja siis tuleb säästmine ja kokkuhoid nagunii, mida vürtsitatakse ka maksude tõstmisega, mille tagajärjed majanduskasvule on aga märksa negatiivsemad säästmisest.
Isegi põhjatuna näiva laenamissuutlikkusega USA on sunnitud tõdema, et praeguses tempos kulutamist tuleb ohjeldad, sest kui pidurit tõmmatakse sinu eest võlakirjade turul, siis saavutatakse sama tulemus, mis kokkuhoiuga märksa ebameeldivamalt ja valusamalt. Viimase aasta jooksul Euroopas toimunu on seda tänaseks korduvalt tõestanud.
Väita, et Eesti riigivõla väiksus pole meid aidanud tundub aga eksitav. Äkki peaks hoopis ui küsimas, mis siis oleks juhtunud, kui Eesti riigivõlg oleks olnud samal tasemel näiteks Kreeka, Itaalia või Portugaliga? Eesti riigivõla tagasihoidlikkus on üks põhjuseid, miks siia julgetakse investeerida. Kindlasti poleks aga kriisi leevendanud Katteli poolt propageeritud astmelise tulumaksu või ettevõttetulumaksu kehtestamine. Pigem näitavad viimased uurimused, et kriisidest taastuvad kõige kiiremini need riigid, mis on maksude tõstmise asemel valinud eelarvekulude kärpimise.
Igal endast lugupidaval akadeemikul on aga loomulikult omad lemmiklahendused. Katteli jaoks on see majanduse struktuuri mitmekesistamise läbi osade valdkondade eelisarendamise. Tegevus, mis ilma avaliku sektori poolsete toetusteta on keeruline. Taas jääb hämmeldusega üle küsida, et miks just need valdkonnad ja mitte mõned teised ning kes vastutab kui soovitud tulemusi ei õnnestu saavutada? Kuidas neid tulemusi mõõdetaks jääb samuti arusaamatuks, kuid võimalik, et Katteli jaoks pole oluline niivõrd investeeringute tootlikkus või piiratud vahendite võimalikult otstarbekas kasutamine kuivõrd sisemise veendumus realiseerimine, et ettevõtjad ei tea nii hästi kui akadeemikud, mida teha või millele panustada. Ettevõtjaid ei ole vaja suunata ega juhatada nagu lapsi ja seda eriti inimeste poolt, kes soovivad seda teha teiste arvelt – eelistades ühtesid teistele.
Jälginud ühe ministeeriumi tegevust ja poliitika rakendamist kõrvalt pikemat aega jääb üle ainult akadeemilisema taustaga inimestele meelde tuletada, et teoreetiliselt hea lahendus põrkub rakendamisel möödapääsmatult inimestega – inimestega, kellel on omad ettekujutused, eelistused, soovid, väärtushinnangud, mis koos kujundavad teoreetiliste konstruktsioonide rakendamise reaalsuses oluliselt teistsuguseks sellest, mis nad on paberil.
Jääb üle loota, et 2012. aasta ohjeldab meie akadeemikute planeerimisvajadust ning julgustab neid üles näitama alandlikkust, mis võimaldab ehk vahel tunnistada kui vähe nad tegelikult teavad tegevustest ja valdkondadest, mida soovivad planeerida.
Mitu head aastat pole olnud põhjust miinimumpalgast kirjutada, sest see on alates 2008. aastast püsinud 278 euro tasemel ja vaatamata kohalike ametiühingute veendumusele, et alampalka peab pidevalt tõusma, õnnestus sellest mõttetusest siiski hoiduda.
Kusjuures see on veel omamoodi nähtus, et ligilähedaseltki mitte kõiki töötajaid ja tööandjaid esindavad organisatsioonid lepivad kokku uues alampalgamääras ja see ei hakka kehtima mitte ainult nende organisatsioonide liikmetele vaid ka kõigile neile, kelle huvisid kumbki organisatsioon tegelikult ei esinda – üldjuhul kohalikul turul tegutsevad mikro- ja väikeettevõtted, mida tabavad taolised muudatused kõige valusamalt.
Eelmisel nädalal selgus, et Ametiühingute keskliit ja Tööandjate keskliit on jõudnud põhimõttelise kokkuleppeni, et alates 2012. aastast tõuseb miinimumpalk 12 euro võrra 290-le eurole. Iseenesest ei ole esmapilgul tegu just väga suure muudatusega, kuid võib-olla võimaldab üks näide natuke selgitada alampalga tõstmisega kaasnevat probleemi mikroettevõtja jaoks.
Võtame ühe väikeettevõtte, mis töötab tiheda konkurentsiga valdkonnas ja nende poolt pakutavate teenuste eripära ei võimalda neil enda teenuseid eksportida. Ettevõttes on 15 töötajat, kellest 12 saavad miinimumpalka ehk 278 eurot kuus, kuid ettevõtte jaoks lisanduvad sellele summale veel tööjõumaksud (sotsiaalmaks, töötuskindlustusmaks, kogumispension), mille tulemusena on alampalgaga töötaja tööjõukulu ettevõttele 375 eurot kuus. Kui miinimumpalka tõstetakse 12 eurot, siis tähendab see 290 eurost alampalka, mis moodustab pärast tööjõumaksudega arvestamist juba 400 eurot.
Ilmselgelt ei ole taoline ettevõtte kunagi omanikele väga kasumlik ega marginaalid väga suured. Arvestades praegust majandusseisu ja väljavaateid järgmiseks paariks aastaks, siis selgub, et kui varem oli 12 töötaja palgafond koos tööjõumaksudega 4 498 eurot, siis nüüd on ainuüksi 11 töötaja palgafond 4 400 eurot kuus.Kui hindade tõstmine on keeruline ja uute tellimuste saamises pole mingit kindlust, siis parimal juhul saab arvestada enam-vähem sama müügituluga. Vastupidiselt alampalgale ei kasva palgafond, sest keegi on nii kokku leppinud ja ainuüksi seadusest tuleneva nõude täitmiseks on ettevõtja tõenäoliselt sunnitud ühe töötaja koondama.
See 12 inimene on nüüd tööta ja tema võimalused koheselt uus töökoht leida on alampalga tõusust ning tema enda tõenäoliselt piiratud oskustest ja kogemustest tulenevalt üpris keeruline. See inimene jääb töötuks pikemaks ajaks.
Kui paljud ettevõtjad reaalselt taolistest kaalutlustest lähtuvad ja kui paljud ettevõtjad valivad hoopis maksudest kõrvale hiilimise tee on eraldi teema mõneks teiseks korraks, kuid rõhutamist väärib tõsiasi, et alampalga tõstmisel on märksa tumedam külg, millest enamus ei ole üldse teadlikud ja millest valdav osa teadjatest eelistab vaikida, kas mugavusest või ükskõiksusest.
Ametiühingute keskliit ega Tööandjate keskliit ei esinda töötuid ega nende huve ja isegi kui ükski inimene ei kaota alampalga tõstmise tagajärjel töö, siis kindlasti muutis miinimumpalga tõstmine uute inimeste miinimumpalgaga värbamise varasemast keerulisemaks just täiendavate kulude tõttu.
Samal teemal võib lugeda postitusi ka varasematest aastatest:
Iran hijacked US drone, says Iranian engineer – The Christian Science Monitor’is ilmus hiljuti pikem artikkel, mis pakub ühe versiooni sellest, kuidas Iraanil õnnestus omandada üks USA lendavatest luuredroonidest. Artikkel toetub Iraani inseneri kommentaaridele ja väidetele, mille kohaselt otsest drooni üle võtmist ei toimunud vaid hoopis GPS signaali häirimine ja selle asendamine Iraani moonutatud signaaliga. Kui droon enam lennukeskusega ühendut ei saanud, siis pidi ta automaatselt baasi naasema, kuid kuna õige GPS signaal oli häiritud ja asendatud signaaliga, mis edastas eksitavaid koordinaate, siis maandus droon Iraanis. Teoreetiliselt näib taoline stsenaarium olevat võimalik, kuid ameeriklaste seisukoht on, et tegu oli mehaanilise rikke või piloodi veaga. Vaevalt, et lõplik tõde lähiajal selgub.
* * *
Heavy Mettle – Elizabet Weil kirjeldab pikemas artiklis iga-aastast triatlonihooaja haripunkti, Ironman World Championship’i, mis toimub Hawaiil. Kaasahaarav ülevaade pühendumisest ja isikuomadustest, mis on vajalikud ligi 225 km pikkuse raja läbimiseks nagu ka rituaalidest ja mentaliteedist, ilma milleta oleks lihtsam loobuda. Juttu tuleb ka eufooriast, mis lõpetamisega kaasneb ning sellest, kuidas publiku jaoks pole kõige huvitavam proffide vaid pigem tavaliste inimeste saabumine finishisse.
* * *
Good Morning. You’re Nobel Laureates – New York Times’is ilmunud lugu Nobeli mälestusauhinna saanud majandusteadlastest koos kohustuslikuna näiva sissejuhatusega, kus unine laureaat saab varajasel hommikutunnil telefonikõne, mida alguses mingiks naljaks peab. Ülevaatlik artikkel nii värsketest laureaatidest kui muljetest, mida on jätnud nii kolleegidele kui teine-teisele. Kahju ainult, et artikli autor, Jeff Sommer, peab artikli üheks olulisemaks eesmärgiks veenda lugejaid võitjate asumisest õiges ideoloogilises leeris. David Henderson tundis ennast Sommer’i kirjutatust puudutatuna ja ei pidanud üleliigseks jagada ka enda muljeid ühest Sargent’i seminarist.
* * *
The Bioterrorist Next Door – Laurie Garreti pikem lugu Foreign Policy’s erinevate gripiviiruste saatusest, mis algab kõhedust tekitavate eksperimentidega, mille käigus on teadlastel õnnestunud linnugripist laboris “peaaegu” loodusliku viisil teha tapja viirus, mis ühel juhul tappis 75% katsealustest ja teisel juhul 100%. Järgneb arutlus taoliste eksperimentide eetilisuse üle nagu ka eksperimendi tulemuste avaldamise üle teadusajakirjades. Möödapääsu pole ka küsimusest, kas valitsustel on üldse võimalust taolist informatsiooni tsenseerida kui teadlased sellega vabatahtlikult kaasa ei lähe. Artikkel annab ka hea ülevaate sellest, kuidas nii H1N1 kui H1N5 on viimaste aastate jooksul levinud ja kuidas bioterrorismi hirmust tulnud algatused võivad tegelikkuses suurendada bioterrorismi tõenäosust. Kui artikkel pakkus huvi, siis kindlasti väärib vaatamist ka Steven Soderbergh’i Contagion (kui see on veel nägemata), sest film on just realistlikkuse tõttu kiidetud.
* * *
Hong Kong in Honduras – Economist’isi ilmus hiljuti artikkel, kust selgub, et pärast ebaõnnestunud algust Madagaskaril on Paul Romer’il lõpuks õnnestunud enda ideele, luua nõrkade institutsioonidega riikides linnasid, mis toetuksid teistes riikides toimivate reeglitele, piisavalt toetajaid Honduurases. Uue linna loomiseks on eeldused põhiseadusliku muudatuse näol olemas ja isegi asukoht on enam-vähem valitud. Praegu käib läbipaistvusnõukogu komplekteerimine samas kui esimeste arendajatega on allkirjastatud ühiste kavatsuste deklaratsioonid – üks arendajatest on Lõuna-Korea ettevõtte ja teised kaks alustavad USA ettevõtted, millest ühe asutajaks on Patri Friedman.
* * *
The Real Story Behind Apple’s ‘Think Different’ Campaign – Rob Siltanen kirjutab Forbes’is sellest, kuidas Apple’i legendaarne Think Different kampaania alguse sai, kes olid selle taga ja millised probleemid tuli ületada nagu ka sellet, kuidas lõpp-tulemus erineb esialgsest kontseptsioonist ning millist rolli mängis Steve Jobs. Igati huvitav lugu, kuid natuke skeptiliselt sunnib sellesse suhtuma tõsiasi, et ühe eduka kampaaniaga enda ja mõne kaastöötaja seostamine võib endaga kaasa tuua ka uusi kliente. Lugemist väärib aga lugu sellele vaatamata.
* * *
You Say You Want a Devolution? – Kurt Andersen mõtiskleb Vanity Fair’is selle üle, miks viimase 20 aastaga on kultuur (romaanid, filmid, muusika, mood, arhitektuur) niivõrd vähe muutunud, et võrreldes eelmiste aastakümnete vaheliste võrdlustega (1971, 1951, 1931 jne.) võiks öelda, et erilisi muutusi pole näha. Mõtisklus iseenesest on huvitav, kuid ma ei saa üle veendumusest, et autorile jääb märkamatuks kui palju toimub täna internetiavarustes. Ühtlasi tundub mulle, et valikute paljusest põhjustatud killustatus ei võimalda radikaalseid uuendusi lihtsalt märgata, sest nad ei muutu kunagi sedavõrd domineerivaks vooluks kui varasematel aastakümnetel ja kultuurikorüfeede piiratud suutlikkus neid üldse esile tõsta on samuti probleemiks. Uuendusi (ka radikaalseid) tuleb, kuid enamus nendest on seotud digitaalse tehnoloogiaga, mis on kasutajasõbralikkuses alles viimaste aastatega jõudnud punkti, kus tehnoloogia kasutamise keerulisus ei ole takistuseks enda loova nägemuse digitaalsel realiseerimisel. Suuremad muudatused on alles ees. Tyler Cowen reageeris Anderseni artiklile oma tagasihoidliku loeteluga.
Chritopher Hitchens 2008. aastal poseerimas Vanity Fair’i jaoks. Allikas: Vanity Fair’i fotoseeria
Eile suri kurguvähi tüsistusena tekkinud kopsupõletiku tõttu ühes Texase haiglas üks meie aja huvitavamaid poleemikuid ja kirjanike, Chritopher Hitchens. Ta oli 62 aastane ja tema tervalt tabavat sõnaseadmist jäävad mälestama sajad tuhanded kui mitte miljonid üle maailma.
Ilmselt koonduvad viited Hitchensi viimastele artiklitele Daily Hitchens lehele, kust on peatselt võimalik leida ka nekrolooge väga erinevatelt inimestelt, kellele Hitchensi kirjutatu on jälje jätnud. Vabalogis on Hitchensi kirjutatule olnud põhjust algusest peale viidata ja need kümmekond postitust võib leida siit.
Lõpetuseks väike väljavõte ühest Hitchensi viimasest kirjutisest Trial of the Will, milles vähiravi valudega võitlev kirjanik mõtiskleb nõrkuse, tugevuse, elu ja surma üle ning valgustab lugejaid viimaste kuude jooksul läbielatust. Kuid mitte groteskselt vahetud kirjeldused vaid hoopis ühe isiksuse seotus kirjutamisega on see, mis väärib esile tõstmist:
I am typing this having just had an injection to try to reduce the pain in my arms, hands, and fingers. The chief side effect of this pain is numbness in the extremities, filling me with the not irrational fear that I shall lose the ability to write. Without that ability, I feel sure in advance, my “will to live” would be hugely attenuated. I often grandly say that writing is not just my living and my livelihood but my very life, and it’s true. Almost like the threatened loss of my voice, which is currently being alleviated by some temporary injections into my vocal folds, I feel my personality and identity dissolving as I contemplate dead hands and the loss of the transmission belts that connect me to writing and thinking.
Hoopis huvitavam on tõsiasi, et Edelaraudtee tegevust toetataks järgmisel aastal 13 407 098 euroga, mis on mõnevõrra rohkem sellel aastal saadud toetusest, mis ulatus kõigest 12 910 153 euroni. Iseenesest on tõusul ka oma loogika, sest inimesed sõidavad ikkagi rongiga igal aastal natuke rohkem, kuid see toetusnumber vajab konteksti.
Kommentaariks väärib lisamist, et keskmise pileti dotatsiooniks on 7.1 eurot iga sõidu kohta, mis iganes suunas see ka ei oleks ja aluseks on võetud tavapilet ja kõige kaugemasse sihtkohta, mis peaks Tartu esimese klassi pileteid natuke tasakaalustama. Kõik piletihinnad pärinevad Edelaraudtee kodulehelt ja sisaldavad kõige kaugema sihtkoha hinda – näiteks Tallinn-Tartu-Valga liinil on toodud piletihind Valgani. Ühtlasi ei arvesta tabelis toodud hinnad soodustustega, mis ulatuvad 5-30%-ni.
Eelnevalt toodud tabeli näol on küll tegu prognoosiga, kuid mulle tundub, et eelneva taustal on põhjust väita, et üldjuhul tasub iga rongireisija enda pileti tegelikust hinnast vähem kui pool ise. Suurem osa piletihinnast makstakse kinni riigieelarvest ja seda tasub eriti hästi meeles pidada kõigil neil, kes arvavad, et rongiliiklus peaks olema Eestis tihedam, kiirem, mugavam ja mitmekülgsem ning see on kuidagi majanduslikult põhjendatud.
Arvestades seda, et need kollektiivsed 1,8 miljonit sõitu teeb vaid väike osa Eesti elanikkonnast, kes kasutab Edelaraudtee teenuseid regulaarselt ja paljud ka veel soodustusega, siis jääb üle ainult nentida, et väheste mugavuse maksab kinni teadmatu enamus.
Reedest on piisavalt palju aega möödas, et poliitikute retooriline suitsukate on hajumas ning praeguseks on enam kui selge, et midagi olulist reedel ei juhtunud, mis annaks põhjust arvata, et kõige hullem on selja taga. Kaugel sellest. Inglaste kannatus näis katkevat ja soomlaste oma on katkemise piiril, kuid see ei tohiks takistada mõnedele huvitavamatele euroteemalistele kirjutistele viitamast – mõnedele, mis on põhimõttelisemad ja mõnedele, mis on päevakajalisemad.
Nothing New on the Euro Front – Wolfgang Kasper kirjutab enda 1970. aastal kirjutatud doktoritööst, mis käsitles rahaliitu Euroopas ning jõudis suuremate pingutusteta järelduseni, et jäiga rahaliiduga kaasneksid tagajärjed, mis poleks kellelgi vastuvõetavad ja kunstlik rahaliidu kooshoidmine pole võimalik, sest rahaliidu sisemised vastuolud hävitaks möödapääsmatult solidaarsuses, mille ta üles ehitatud. Kasperi hinnangul on meie tulevikus ühe ühise euro asemel vähemalt kaks kui mitte rohkem valuutat ning rahaliidust lahkujateks on pigem majanduslikult võimekamad riigid.
The Hour of the Technocrats – Jeff Frankel kirjutab, et tehnokraatide tund on saabunud, kuid neilt ei ole põhjust oodata imesid. See, mida teeb nad tugevaks – suhteline poliitiline sõltumatus ja kogemus rahvusvahelistes institutsioonides – teeb nad ka riiklikul tasandil nõrgaks – puudub poliitiline toetuspind, mis võimaldaks vähegi radikaalsemaid reforme ellu viia, kui neile on laiapõhjaline vastuseis – lõppude lõpuks pole tegu valitud vaid pigem määratud valitsusjuhtidega, kelle käed on seotud.
Circling the Drain: Can the Euro Be Saved, Or Is It Doomed? – Freakonomics blogis on enda arvamused euro tuleviku väljvaadete kohta kirja pannud seitse majandusteaduse või rahvusvahelise rahanduse professorit: Christian Leuz, Roger Craine, Elias Papaioannou, Anil Kashyap, Charles Wyplosz, Richard Cooper ja Randall S. Kroszner. Ilmselt ei tule just eriti suure üllatusena, et enamus neist ei näe euro tuleviku just eriti roosilisena ja vähemalt üks neist ei jäta vähimatki kahtlust, et tema hinnangul on euro ajastu möödas.
A Deep Seated Hostility Towards European Construction? – Edward Hugh juhib pikemas postituses tähelepanu tõsiasjale, et 26 riigi vaheline kokkuleppe, mis on väljaspool Euroopa Liidu lepinguid, tõstatab kohe küsimuse sellest, kas Euroopa Liidu institutsioone ja nende võimalusi on võimalik kasutada kokkuleppe ellu viimiseks? Ja kui otsustajatel pole selles küsimuses selgust, siis kuidas saaks selgus olla investoritel, kelle jaoks määramatus pigem suurenes kui vähenes? Mõistagi ei jäta Hugh mainimata ka David Cameron’i saavutust.
An uncertain situation – Richard North analüüsib seda, mis näib olevat paljudele märkamatuks jäänud: kui David Cameron teatas uhkelt, et oli sunnitud kasutama enda vetoõigust, siis mille osas ta enda vetoõigust õieti rakendas? Järgneb Euroopa Liidu institutsioonide funktsiooni ja olemust avanev selgitus, kust selgub, et Cameronil polnud tegelikult millegi üle vetoõigust kasutada ning vaene mees on suures segaduses astunud retoorilisse lõksu, mille eesmärk oli eelkõige patuoina leidmine, keda saaks hiljem vajadusel süüdistada aastakümnete pikkuse europrojekti põhja laskmises.
Eurozone Solution: Aaah, So That’s How They’re Trying To Do It! – Tim Worstall püüab selgitada, kuidas peaks reedene kokkuleppe teoreetiliselt toimima: ECB ei osta võlakirju vaid laenab pankadele 1% intressiga raha, et need saaksid võlakirju osta, mille tootlus on 7%. Positiivse kõrvalmõjuna peaks pankadel tekkima arvestatavad kasumi teenimise võimalused, mis võimaldavad omakapitali suurendada. Negatiivse kõrvalmõjuna on möödapääsmatu Euroopa pangandussüsteemi järjest suurem seotus kahtlase väärtusega võlakirjadega ja kui midagi peaks halvasti minema, siis ta läheb kolossaalselt halvasti. Kuna keskmine eurooplane jääks taolisest huvitavast võimalusest ilma, siis on läbi käinud ka ettepanek lihtsustada uute pankade loomist, mis võimaldaks isegi keskmisel eurooplasel panga luua ja ECB skeemist osa saada.
Kõige toimuva taustal oleks huvitav teada, et milliseid plaane teevad Eesti Pank ja valitsus juhuks kui eurotsoon hakkab lagunema? Kas lähme tagasi valuutakomitee süsteemile? Kui jah, siis kellega me enda taastatud krooni seome – Saksamaa, Rootsi, Soome…mingi kombinatsioon? Või eelistame hoopis kasutada sama raha, mida Lõuna-Euroopa riigid? Või laseme hoopis uue rahvusvaluuta hinnal kujuneda rahvusvahelistel rahaturgudel? Ma täitsa mõistaks, kui seda informatsiooni ei soovita avalikkusega jagada, kuid ma loodan, et need küsimused on vähemalt päevakorda tõusnud.
We’re Spending More on Nukes Than We Did During the Cold War?! – Adam Weinstein’i pikem lugu USA tuumrelvade saatusest pärast külma sõja lõppu. Aastatega on suurejoonelised kärpeprogrammid moondunud kaasajastamisprogrammideks, kus tuumarelvade suurema ohutuse ja töökindluse tagamise varjus on vana relvastust ümber ehitatud ja kohandatud. Märkimisväärne on ka Venemaaga sõlmitud strateegiliste tuumarelvade vähendamise leping, mille sõnastuse tõlgendamine võimaldab mõne komponendi eemaldamise järel tuumarelva rahulikult lattu lükata teadmisega, et vajadusel oleks puuduv komponent võimalik kiiresti asendada. Seniks saab teeselda, et tegu pole tuumarelvaga.
* * *
The Strange Power of Qatar – Hugh Eakin kirjutab New York Review of Books jaoks vastuolulisest Qatarist. Ühelt poolt aktiivne naaberriikide ülestõusnute toetaja nii rahaliselt, poliitiliselt kui sõjaliselt ja teiselt poolet äärmiselt konservatiivne kodus, kus esialgsed lubadused valimiste läbi komplekteeritud parlamendist on jäänud ootama paremaid aegu. Juttu tuleb nii immigrantide suurest osakaalust riigis (kuni 85% elanikkonnast) kui suhetest naabritega ja enda piiratud mõjuvõimu kasutamisest regiooni poliitika kujundamisel. Ülevaatlikult skeptiline kirjutis.
* * *
Toward a Gentler, Kinder German Reich? – Tony Corn on hakkama saanud pikema esseega, mis üritab valgustada sakslaste kavatsusi ja läbi kavatsuste prisma tõlgendada nii Saksamaa tagasihoidlikkust võlakriisi lahendamisel kui soovil Euroopa Liidu institutsioone reformida. Essee on kohati poleemiline ja intrigeeriv, kuid vaieldamatult ka terviklik tõlgendus, mis juhib tähelepanu paralleelidele 19. sajandi Preisimaa ja Saksamaa vahel täna nagu ka prantslaste järjest ebamäärasemale positsioonile Euroopa südames. Mainimata ei jää ka sakslaste hoiakud Venemaa ja Hiina suhtes, millega oleks põhjust arvestada ka Eesti poliitikutel.
* * *
Chimp to Man to History Books: The Path of AIDS – New York Times’is ilmus hiljuti artikkel, mis tutvustab Jacques Pépin’i raamatut, mis toetub põhjalikule algallikate uurimisele ja isiklikule kogemusele, et selgitada, kust HIV/AIDS alguse sai ja kuidas Aafrikast välja levis. Artikkel annab ülevaate olulisemast sealhulgas ka esimestest viirus ilmingutest 1920ndatel ja selle levimisest läbi steriliseerimata või halvasti steriliseeritud süstalde, mida kasutati kaitsepookimistel. Aafrikast üle Atlandi jõudis aga viirus kõigest ühe Haiti bürokraadiga 1966. aastal ning levis sealt edasi läbi ühe plasmakeskuse. Artikkel kummutab ka mitmeid HIV/AIDS’iga seotud müüte.
* * *
America’s Public Sector Union Dilemma – Lee Ohanian on pikemas essees analüüsinud era- ja avaliku sektori ametiühingute dünaamikat. Mitmetele uurimustele tuginevas essees toob Ohanian välja, et kui erasektoris on ametiühingute roll ja liikmelisus oluliselt vähenenud eelkõige tänu ulatuslikumale konkurentsile koos muudatustega seadusandluses, siis avaliku sektori ametiühingute liikmelisus on jäänud samale tasemele samas kui palgatase on tõusnud. Esseest selgub, miks taolised tendentsid on problemaatilised ja mis on nende tagajärjed ning palju see maksumaksjatele igal aastal maksma läheb.
* * *
This 28-Year-Old’s Startup Is Moving $350 Million And Wants To Completely Kill Credit Cards – pikem intervjuu Dwolla nimelise ettevõtte asutajaga, mis soovib deebet- ja krediitkaardid asendada nutitelefoniga samas suurendades tehingute turvalisust ja mugavust ning vähendades maksumust. Esialgsest mõttest krediitkaardi tasusid vältida kasvas välja idee, mis tänaseks on leidnud piisavalt toetajaid, et väärida ka mitte-ameeriklaste tähelepanu. Veel üks väike kild meie järjest elektroonilisemast tulevikust.
Kui Ahto Lobjakas kirjutab Euroopa Liidu teemadel, siis väärib kirjutatu lugemist, sest ühena vähestest kohalike ajakirjanike seas näib tal olevat Euroopa Liidu institutsioonide tegeliku toimimise vastu sügavam huvi, mis teeb ka tema kirjutatu oluliselt kaalukamaks.
Ahto reedene kolumn Turg kui võim on küll viimaste nädalate arenguid arvestades sobivalt värvikaid võrdlusi täis, kuid mulle tundub, et individuaalsete investorite ja finantsinstitutsioonide tegevuse vaatlemine läbi üldistava “rahaturgude” prisma ei andnud teema mõttearendusele eriti midagi juurde. Pigem vastupidi:
Mis puudutab selle sajandi esimest poolt, siis on globaalsete probleemide ainuvalitsejaks tõusnud rahaturgude reguleerimine. Mis iganes ka EList ei saaks, on selge, et demokraatlik ühiskonnakorraldus ei saa taluda võimukeset, mille üle tal kontroll täielikult puudub. See on see idee, mida väljendab protestiliikumine Occupy Wall Street (Okupeerime Wall Streeti) – niipalju kui tal üldse ideid on.
Niivõrd kui nad pole suitsidiaalsed, pole seal kogunevad «99 protsenti» ühiskonnast turumajanduse vastu. Mida tahetakse, on mehhanism, millega sundida rahaturge aru andma mingi kõrgema kohtu ees.
Ma ei saa jagada arvamust, et rahaturgude reguleerimine on tõusnud globaalsete probleemide ainuvalitsejaks või et demokraatlik ühiskonnakorraldus ei saa taluda võimukeset, mille üle tal kontroll puudub.
Enamus pahameelest, mis on “rahaturgude” vastu suunatud pärineb üpris kitsalt ringilt inimestelt, kellele ei meeldi see, et võlakirjade intressimäärad peegeldavad inimeste subjektiivseid hinnanguid erinevate riikide majanduslikele väljavaadetele ja kasvuperspektiividele. Rahaturud peegeldavad märksa vahetumalt ja ilustamata mitmete Euroopa riikide majandusprobleeme kui ükskikud poliitikud või ajakirjanikud, kelle lubaduste ja väidete tõsiseltvõetavuses on kahjuks liiga tihti põhjust sügavalt kahelda.
Läbi rahaturgudele kaubeldavate võlakirjade intressimäärade kõneleb arvestatav osa rahvast reaalsusest järjest irdunumale poliitilisele eliidile, et ei usu enam nende juttu ega usalda neile enam enda raha sama lihtsalt kui varem. See on üks peamisi põhjusi, miks kõigilt eurotsooni murelastelt nõutakse struktuursete reformide ellu viimist, mis võimaldaks taastada vähemalt osaliselt nende riikide konkurentsivõimet – suunata piiratud ressursse sinna, kus neid on võimalik kõige otstarbekamalt rakendada mitte sinna, kus parajast on poliitiliselt kõige mugavam.
Rahaturgudest rääkides ei tasu unustada, et pole olemas kedagi või midagi (rahaturgu?), mida saaks sundida (kuidas?) millegi üle aru andma (mille üle?). Nende sõnade taga on miljonid erinevad indiviidid, kes otsivad võimalusi enda sääste paigutada nii, et neid oleks võimalik tulevikus kasutada mitte lihtsalt maha kanda kui mõne vastutustundetu riigi valitsus kaalub laenude tagasi maksmisest loobumist.
Hinnad on informatsioon, mille kunstlik moonutamine on vähegi pikemas perspektiivis kahetsusväärsete ja ebameeldivate tagajärgedega. Kui panna “rahaturud” aru andma mingi kõrgem kohtu ees, siis on põhjust täpselt sama nõuda “ajakirjandusele” – kirjutavad ebameeldivatest asjadest, mis teevad sageli olukorra problemaatilisemaks ja keerulisemalt lahendatavaks. Kas mitte ei kõlaks absurdselt kui me nõuaks, et ajakirjandust peaks sundima mingi kõrgema kohtu ees aru andma? Taoline mõttekäik tekitaks lihtsalt segadust ja hämmingut ilma selge nägemuseta sellest, mis on taolise tegevuse eesmärk või milles üldse seisneb.
Ahto jätkab:
Investorid ei ole omaette seisus (me kõik oleme praeguseks investorid), aga turgude kollektiivne staatus ühena nn võimudest peaks nüüd olema ilmne kujundlikule pimedalegi. Turgudel on olemas võimu loogika: indiviidid liigutavad piiratud infoväljas orienteerudes ressursse, mille paigutusest lõppkokkuvõttes sõltuvad valitsused ja riigid.
On möödapääsmatu, et turuvõimule tuleb seada kaaluvihid (checks and balances), nagu seda on tehtud täitev-, seadusandliku, kohtu- ja miks mitte ka ajakirjandusvõimude stabiliseerimiseks ja kontrolli all hoidmiseks.
See ei ole ideoloogiline argument tururegulatsiooni poolt. See on kaine kalkulatsioon: demokraatia püsimiseks on teistel võimudel vaja leida viis turuvõimu ohjeldamiseks. Muidu hävitavad turud varem või hiljem demokraatia – viimase oma hammaste ja kätega sealjuures.
Vähegi suuremad rahaturgudel osalejad on täna oluliselt reguleeritumad, nende tegevus ja võimalused olulised piiratumad kui ajakirjandusel. See, et osadele ei meeldi teiste nägemus sellest, millised on mõne riigi väljavaated laene tagasi maksta, ei ole veel põhjus piirata teistsuguse nägemusega inimeste tegevust. Rahaturud on ühed läbipaistvamad institutsioonid maailmas (me teame, kes ostab võlakirju ja kellele edasi müüb) ja nende toimimine ei ole mingi müsteerium. Kui mõni riik soovib olla sõltumatu “rahaturu võimust”, siis pole midagi lihtsamat kui piirduda maksutuludega ja mitte laenata ega elada üle oma võimete. Pole laenu, pole kohustust ja probleem lahendatud. Võimalus ei tähenda ju kohustust.
Turgude keeruliselt tabatav võlu seisneb selles, et tegu on vabatahtlike vastastike tehingutega, kus täiendavad “kaaluvihid” ei ole vajalikud. Üks osapool ei saa teist sundida, ainult veenda tehingu kasulikkuses. Jutt igasugusest stabiliseerimisest ja kontrolli all hoidmisest on problemaatiline juba ainuüksi sellepärast, et eeldab teadjat/otsustajat/keskset planeerijat, kes omab üliinimliku ülevaadet ja arusaama sellest, mis on õige/õigustatud/stabiilsus. Võimu ja otsustamise täiendav tsentraliseerimine maailmas, mis on järjest keerulisem, tähendab järjest piiratumaid võimalusi indiviidile enda elu ise kujundada ja planeerida samas kui otsused, mis tehakse tema eest lähtuvad enamasti kellegi teise kui tema huvidest.
Mul on keeruline väljendada kui problemaatiline ja puudulik on Ahto mõttearendus turgudest kui võimust. Ehk võimaldab seda mõista mõnevõrra paremini Ahto enda kolumni viimast lõigu parafraseerimine:
See ei ole ideoloogiline argument tehnokraatliku diktatuuri poolt. See on kaine kalkulatsioon: demokraatia püsimiseks on vaja leida viis inimeste otsustusvabaduse ohjeldamiseks. Muidu hävitavad inimeste vabad valikud varem või hiljem demokraatia – viimase oma enda hammast ja kätega sealjuures.
