Viimaste nädalate sündmused eurotsoonis on minus süvendanud veendumust, et euro aeg seitsmeteistkümne riigi ühisrahana on otsa saamas. Kiiremini kui see kellelegi meeldib. Küsimus ei ole enam “kas” vaid eelkõige “millal”, millele sekundeerib “milliste tagajärgedega”. Inglased igal juhul eeldavad eurotsooni lagunemist ja valmistuvad halvimaks:
The Treasury confirmed earlier this month that contingency planning for a collapse is now under way.
A senior minister has now revealed the extent of the Government’s concern, saying that Britain is now planning on the basis that a euro collapse is now just a matter of time.
“It’s in our interests that they keep playing for time because that gives us more time to prepare,” the minister told the Daily Telegraph.
Recent Foreign and Commonwealth Office instructions to embassies and consulates request contingency planning for extreme scenarios including rioting and social unrest.
Euroopa Komisjoni soov ühised eurovõlakirjad kasutusele võtta ei tule ilmselt kellelegi üllatusena, kes on vähegi informeeritud Euroopa Liidu ja tema institutsioonide arengu ajaloolisest kontekstist.
Sakslased ei ole aga huvitatud ühistest võlakirjadest ega Euroopa Keskpangale laiemate volituste andmisest. Hiljuti Der Spiegelis ilmunud artikkel annab mõista, et isegi kui poliitikud oleksid valmis ühiseid võlakirju aktsepteerima, siis on vastuolu põhiseadusega möödapääsmatult problemaatiline.
Kui aga Euroopa Keskpangal lubatakse meeletutes kogustes raha turgudele paisata, siis kaovad viimasedki ajendid oluliste struktuursete reformide läbiviimiseks probleemsetes riikides. Probleemid lükataks edasi natuke kaugemasse tulevikku, kus tuleks aga tegeleda samade probleemidega olulisemalt kitsamas ja halvemas olukorras.
Häid lahendusi pole juba ammu kuskilt näha olnud. Tõenäoliselt saame eurot veel selle aasta lõpuni nautida tema tänasel kujul, kuid peale uut aastat on olukord juba märksa keerulisem – jõulurahu ununeb kiiresti ja uued tähtajad koos tagajärgedega saabuvad kiiresti.
Rahandusministeeriumi teatel lepitakse maksetähtaeg kokku igas ehituslepingus eraldi. “Pole olemas riigi üldist maksetähtaega. Olukorras, kus riigis ühtset regulatsiooni maksetähtaegade kohta pole, on ennatlik üldistada, et riigiasutuste kehtestatud maksetähtajad on ebamõistlikult pikad. Kui soovite, võite konkreetselt esile tuua asutusi, mille lepingu maksetähtajad on ebasobivalt pikad ning nendelt põhjusi küsida. Samas juhime tähelepanu, et tegemist on lepingulise suhtega, mille aspektid räägivad omavahel läbi ja millega nõustuvad kaks osapoolt,” edastas ministeerium oma vastuse.
Häbematult kentsakaks teeb eelnev lõigu fraas “tegemist on lepingulise suhtega, mille aspektid räägivad omavahel läbi ja millega nõustuvad kaks osapoolt”, mis eirab täielikult tõsiasja, et kui riigihange on avalikult välja kuulutatud, siis on üheks hankedokumentide lahutamatuks osaks ka lepingu projekt, mis mingite “läbirääkimiste” käigus muutmisele ei kuulu. Pakkujatel on ainult kaks võimalust: kas nõustuda lepingus toodud tingimustega või loobuda pakkumuse esitamist.
Teoreetiliselt on loomulikult olemas ka variant, kus pakkujad teevad ettepaneku hankijale lepingutingimuste muutmiseks. Teoreetiline jääb see variant aga sellepärast, et hankijad ei ole huvitatud lepingutingimuste muutmisest – isegi siis mitte kui neid on informeeritud täiendavatest kuludest, mis pikkade maksetähtaegadega kaasnevad. Olen ise selle protsessi läib käinud, toonud välja isegi konkreetsed arvutused ja põhjused, kuid ei midagi. Lihtsam on mitte muuta.
Kui soovid pakkumuse esitada, siis üheks pakkumuse esitamise eeltingimuseks on hankedokumentides tooduga nõustumine. Mingit läbirääkimiste võimalust tegelikult ei ole ja vastupidise väitmine on…veider.
Huvitav on lugeda erinevate inimeste seisukohti, kes on vastandlikel positsioonidel – vaadata, millele tähelepanu pööravad või mida oluliseks peavad ning kuidas enda seisukohti esitavad. Eesti Kunstiakadeemia uue hoone ehitusega seoses on viimastel päevadel olnud võimalik lugeda Ester Palmi kui korteriomaniku ja Signe Kivi kui Kunstiakadeemia rektori seisukohti.
Minu jaoks osutus Ester Palmi seisukoht, mille konkreetsusele ja selgusele oleks oodanud väärilist vastust Signe Kivilt, oluliselt veenvamaks. Kahjuks on Signe Kivi otsustanud retoorilise heietamise kasuks, mis lihtsalt ignoreerib mitmeid korteriomaniku väiteid ja tähelepanekuid ning näib olevat suunatud eelkõige järjepidevuse rõhutamisele, mis näib olevat paljuski kunstlik. Mulle jääb siiani arusaamatuks, miks peab EKA uus hoone asuma samal kohal, kus vana kui uue ehitamine mõnda teise kohta oleks võimaldanud seda teha probleemideta ja tõenäoliselt ka märksa kokkuhoidlikumalt ja tudengite huve arvestavamalt.
Mõned huvitavamad täheldused:
1. Huvitav on lugeda, kuidas kehtestatakse üks detailplaneering ja siis ühel hetkel hakatakse uut detailplaneeringut kehtestama, mis näib ignoreerivat osade huvisid ja seades teiste huvid kõrgemale. Eriti murelikuks tegi aga üks Ester Palmi väide, millele osas oleks oodanud konkreetset hukkamõistu ka Signe Kivi poolt:
Alates oma seisukoha väljaütlemisest olen olnud sunnitud taluma avaliku võimu lubamatut käitumist oma õigustest loobumiseks, mis on väljendunud ebaterves huvis minu tegemiste vastu, ametnike kontrollreidides, alusetutes ettekirjutustes, minuga seotud haldustoimingutega venitamises ja lisanõudmiste esitamises jne.
Mind huvitaks tegelikult väga kui palju selle väite taga on tõtt ja milles see täpselt seisneb. Ei ole just eriti julgustav lugeda, et kui sinu seisukohad ametnike omaga ei ühti, siis saad “erilise tähelepanu” osaks.
2. Kui võistlustööd on esitatud lähtuvalt mingitest tingimustest, plaanidest ja väljavaadetest, siis tundub natuke kummaline lugeda:
Žürii arutelude käigus tutvustati Tallinna transpordikava, mis näeb Gonsiori-Laikmaa ristmikul muudatust – autoliiklus suunatakse maa alla, jalakäijad saavad ületada ristmikku uuel ühtsel Viru keskuse ja Kunsti platsi avalikul linnaväljakul turvaliselt maa peal. Kui EKA uus hoone paikneks 25 meetrit Gonsiori-Laikmaa tänava ristmiku pool, sellist terviklikku linnaruumi ei tekiks, vaid EKA ja naaberelamute vahele kujuneks sisehoov.
Kui zürii arutles, siis jääb mulje, et tegu oli pärast tööde esitamist ilmnenud informatsiooniga. Kui sama info oleks teada olnud konkursi käigus, siis äkki oleks ka konkursi raames esitatud tööde sellega rohkem arvetanud – näiteks leidnud võimaluse säilitada hoone aktsepteeritav kõrgus ja väljaku/avatud ruumi võimalus. Lisaks sellele ei saa transpordikava olla mingite kaugele ulatuvate otsuste tegemise aluseks. Tegu on problemaatilise piirkonnaga, kus liikluse viimine maa alla eeldab tõsiseid uuringuid ja möödapääsmatult ka vastust küsimusele kui palju taoline küsitava väärtusega luksus maksaks. Ainuüksi jalakäijate tunneli ehitamine oli suurejooneline ettevõtmine ja see on suurusjärgu võrra lihtsam liikluse viimisest maa alla.
3. Mulle jääb mõistetamatuks ka Signe Kivi väide:
Linnavolikogu 2009. aasta otsusega kehtestati teemaplaneering «Kõrghoonete paiknemine Tallinnas», mille kohaselt jääb EKA krunt ja lähikvartal Maakri kõrghoonete piirkonda. Sinna tuleb kõrghoone, sõltumata sellest, kuidas laheneb EKA hoone küsimus.
Oletame, et EKA müüb krundi ja sinna ehitatakse mõni teine hoone, kuid sellegipoolest pole detailplaneeringuga seatud tingimustest pääsu ka uuel omanikul. Palju oleneb sellest, mida keegi kõrghooneks loeb ja loetu põhjal on võimalik öelda, et kui hoone nihutatakse 25 meetrit tänava poole, siis pole ka Ester Palmil midagi kõrghoone vastu.
Ilmselgelt pole see saaga veel lõppenud ja selle tsirkuse lõpp-vaatus võib igasuguseid huvitavaid üllatusi pakkuda.
Jaak Panksepp on Eesti juurtega neuroteadlane, kes on kõige paremini tuntud enda uurimuste poolest, mis käsitlevad loomade rõõmutunnet ja selle väljendamist. Panksepp on koos enda meeskonnaga läbi viinud hulgaliselt katseid rottidel, mille tulemusena on muu hulgas avastanud, et kui rotte kõditada, siis teevad nad häälitsusi, mida võib mõningate mööndustega nimetada naeruks ja see tunne koos eelneva kõditamisega meeldib rottidele:
As they progressed with their research, Panksepp and his colleagues found that many of their rats seemed irresistibly drawn to tickling, chasing after the ticklers and making substantially more play chirps while being tickled than during any other behavior. But the researchers weren’t content with anecdotal observations, and over the course of several years and a number of experiments, they systematically documented a dozen separate lines of evidence suggesting that the rats’ tickle chirping corresponded behaviorally to playful laughter in young human children.
They compiled data establishing, among other things, that certain areas of the body are particularly ticklish (the nape of the neck, for you do-it-yourselfers), that the most playful rats tend to be the most ticklish, that rats can become conditioned to chirp simply in anticipation of being tickled, that tickle response rates decline after adolescence, that young rats preferentially spend time with older ones who chirp more frequently, that the tickle response appears to generate social bonding, that chirping decreases in the presence of negative stimuli (such as the scent of a cat), that rats will run mazes and press levers to get tickled, etc. Based on their research and observations, Panksepp and his fellow researchers hypothesized that rats, when being tickled or engaging in other playful activities, experience social joy that they vocalize through 50 kHz chirping, a primordial form of laughter that is evolutionarily related to joyful social laughter in young human children.
Hämmastavalt lõbus, kuid samas oluline panus rõõmu olemuse mõistmisele.
When J.T. Met Pork Chop… (or Sex, Lies & Prison Love) – endine Missouri senati liige Jeff Smith veetis föderaalkohtule valetamise eest peaaegu aasta vanglas enne kui siirdus New Yorgi Ülikooli õppejõuks. Mehest on saanud kokteiliõhtute keskpunkt tänu enda vangla kogemusele, mis New Yorgi sotsiaalse eliidi jaoks on ammendamatu uudishimu allikas. Smith kirjeldab enda vanglakogemust värvikalt ja nagu ka ühte üllatavaltki südamliku vangide vahelist armastuslugu.
* * *
Strong Man – Saddam Hussein hakkab paljudel juba vaikselt meelest minema, kuid hiljuti National Journalis ilmunud artiklis kirjutab Yochi Dreazen Iraagi praeguse peaministri Nuri Kamal al-Maliki järjest karmimatest võtetest võimu tsentraliseerimisel ja alternatiivsete julgeoleku struktuuride moodustamisel. Ilmselt oleks praegu veel ennatlik Iraagile uut diktatuuri ennustada, kuid optimismiks pole samuti erilist põhjust.
* * *
The Movie Set That Ate Itself– Harkovis, Ukrainas, on Ilya Khrzhanovsky nimeline noor lavastaja viimased kolm aastat toimetanud suurejoonelise filmiprojekti kallal, mille jaoks on ehitatud hiiglaslik nõukogude linna jäljendus, kus kõik on ajastule truu: ehitised, asjad, riided, toit, inimeste, hoiakud ja isegi keel, mida räägitakse. Uskumatuna tunduva kinnisidee ja inimeste kohanemissuutlikkuse tulemusena on tekkinud keskkond, mis on absoluutne enda ehtsuses. Michael Idov sukeldub GQ jaoks sellesse kõike hõlmavasse maailma ja üllatab isegi ennast.
* * *
Beter, Faster, Stronger – Rebecca Mead kirjutab New Yorkeris kaasaegsest eneseabi gurust Timothy Ferriss’est, kes on muu hulgas raamatu “4-tunnine töönädal” autor. Kaasahaarav ülevaade ühest võimalusest enda elu korraldamiseks ning kuidas teistega oskuslikult ja huvitavalt õpitu jagamine võib avardad nii enda kui teiste võimalusi.
* * *
Magnificent Visions – Ted Mann kirjutab Vanity Fair’i jaoks ayahuascast – hallutsinogeensest kokteilist, mida inkad on Amazonase kallastel erinevate rituaalide raames sajandeid tarbinud ning millega on järjest rohkem tutvunud ka uudishimulikumad seiklejad üle maailma. Juttu tuleb nii shaamanitest ja nende külalistest kui ühe inglase hullumeelsest ujuva püramiidi ehitamisest. Mõistagi käib taolise loo juurde ka autori isiklik kogemus.
* * *
I Was Wrong, and So Are You – mõni aeg tagasi tutvustas Daniel Klein uurimust, kust selgus, et poliitilise spektrumi vasakul pool asuvate inimeste teadmised majandusest ja majanduse toimimisest on oluliselt halvemad kui poliitilise spektrumi paremal pool asuvatel inimestel. Klein’i uurimusele tehti mitmeid etteheiteid, millest tulenevalt viis ta läbi uue uurimuse, kust selgub, et pigem olid tulemused ühele poole kaldu küsimuste tõttu, mida küsiti. Värske uurimuse peamiseks järelduseks on, et maailmavaateliselt vastuvõetavamatesse väidetesse suhtuvad inimesed märksa vähem kriitiliselt, kusjuures haridusel ei näi erilist leevendavat mõju olevat.
* * *
The Code of the Winklevii – alles natuke rohkem kui aasta tagasi esilinastunud filmis The Social Network olid Zuckerbergi peamisteks vastasteks Winkelvossi kaksikud, keda filmis ei kujutatud just kõige paremas valguses. Dana Wachon kirjutab Vanity Fair’is enda kohtumisest esmapilgul rahaahnete kaksikutega, kelle näib tegelikkuses olevat märksa rohkem ja isegi huvitavamaid põhjusi Zuckerbergi koos tema impeeriumiga kohtute vahendusel kiusata.
Rail Baltica on projektina piisavalt suur ja kulukas, et sellest on ilmselt põhjust veel aastaid kirjutada, kuid ma teeks omalt poolt selle teemaga mõneks ajaks lõpparve. Enne aga mainiks ära kaks artiklit, mis Rail Balticat natuke realistlikumalt kajastasid.
Esimene neist on Mikk Salu pikem (ja kahjuks tasuline) artikkel Postimehes Unistuste Rail Baltic – ilus ja kallis, teine aga Raivo Vare E24-s ilmunud Rail Baltic – ilustamata, kuid optimistlikult. Mõlemad on ühed asjalikumad kirjutised, mis Rail Baltica teemale on ajakirjanduses ilmunud, kuid Raivo Vare jutus jäid kaks kohta häirima:
Võib öelda, et RB kui projekti eesmärk on juba pikemat aega olnud selge – ühendada Euroopa geograafiline ja tuumikaladega taristulise seotuse vähesuse tõttu kannatav ääreala tihedamalt ja kindlamalt sellesama tuumikuga, võimaldades inimestele oluliselt paremat ja mugavamat transpordiühendust. Mitte miski ei saanud näitlikumalt tõestada selle teesi otstarbekust kui hiljutised Euroopa lennundust halvanud tuhapilved. Üleüldse, RBd on avalikkuses ja poliitiliselt alati käsitletud praktiliselt ainult reisijate veo projektina. See on igati arusaadav, kuid projekti ökonoomika ei tohi samuti unarusse jääda. Muidu RBd lihtsalt ei tule.
2010. aasta tuhapilvedega on selline kentsakas lugu, et siiani pole lõpliku selgust sellest, kui õigustatud olid sedavõrd ulatuslikud lennukeelud. Ühelt poolt polnud lennukite mootorite tootjad seadnud konkreetseid norme tuha kogusele, mis on aktsepteeritavad, kuid teiselt poolt oli transpordiametnike jaoks lihtsam ja ohutum kuulutada välja lennukeeld kui võtta väiksemaidki riske. Kõik on 2010. aastast õppinud ja sarnases ulatuses lennukeelde tõenäoliselt isegi samaväärse vulkaanipurske korral ei kehtestata. Mainimata ei saa jätta ka sarnase lennukeelu kordumise tõenäosust, mis tundub vähemalt minu jaoks piisavalt väike, et seda Rail Baltica õigustamiseks kasutada ei ole õige. Ajutised tõrked ei õigusta miljarditesse ulatuvaid investeeringuid olukorras, kus maanteetranspordiga on odavam ja lihtsam sama probleemi lahendada. Kui aga eesmärgiks võtta tihedam äärealade integreerimine tuumikaladega, siis oleks põhjust küsida, kas nende miljardite eurodega poleks äkki mõistlikum midagi muud teha?
Kõige keerulisem on lugu konkureerimisel maanteetranspordiga. Põhjuseid on kaks. Esiteks, senised kiirused ja mugavus on selgelt olnud maanteetranspordi kasuks. Teiseks, maanteetransport on siinses regioonis nautinud teedetaristu tasuta kasutamist. Meil lihtsalt ei pea arvestama taristu rajamise ja korrashoiu suurte püsikulude kompenseerimise vajadusega, kuna neid investeeringuid teeb maksumaksja otse riigieelarve ja euroabiraha kaudu.
Mind ei häiri jutt mugavusest ja kiirusest vaid hoopis teedeinfra “tasuta” kasutamise jutt. Olukorras, kus bensiini hinnast moodustab peaaegu poole aktsiis, mis peaks vähemalt teoreetiliselt olema suunatud teedeinfra arendamisesse ja hooldamisse, on “tasuta” kasutamisest natuke eksitav rääkida. Jah, teedeehitusse tuleb hulgaliselt struktuurifondide raha, kuid täpselt samuti jagu seda ka raudteeinfra uuendamisesse ja kaasajastamissesse. Küsimus on ka kasutajate hulgas ja investeeringute otstarbekuses ning seda mitte ainult Eestis vaid terves Euroopas.
2007. aastal valmis Euroopa Keskkonnaagentuuril uurimus Size, structure and distribution of transport subsidies in Europe, kust selgub muu hulgas, et kuigi teedeinfrat subsideeritakse kõige rohkem (125 miljardit eurot teed vs 73 miljardit eurot raudtee – tabel 2), siis samast uurimusest selgub, et 82% reisidest sooritatakse teid kasutades samas kui kaupadest liigub 46% mööda teid. Samad numbrid raudtee osas on aga 6% ja 11% (tabel 3). Raudteeinfrasse maetakse seega oluliselt rohkem raha inimese/kauba tonni kohta kui teedeinfrasse. Seega jäävad minu jaoks Raivo Vare väited sellest, et “ei pea arvestama taristu rajamise ja korrashoiu suurte püsikulude kompenseerimise vajadusega” esialgu natuke segaseks.
Teema lõpetuseks vaataks aga Rail Baltica tuleviku ja seda seoses USA ühe suurejoonelisema raudteeprojekti värske uudisega. Nimelt unistavad mitmed California elanikud juba pikemat aega kiirrongidest ning Obama administratsiooni eestvedamisel on projektile ka hoogu juurde antud, kuid mida konkreetsemaks lähevad plaanid, seda müstilisemaks paisub hind:
When the first business plan surfaced, it projected a $34-billion cost. By 2009, the estimate had jumped to $43 billion, in part because the authority included future inflation in the estimated cost of building the system over the next decade.
In August, the authority released two planning documents that signaled even higher costs. The cost of building only the first two segments in the Central Valley had jumped in price by as much as 100%, not including future inflation.
Unlike past business plans that have carried a single price, the new plan is expected to provide a variety of cost estimates that would run from an economy bullet train to a Cadillac model. But the range of financial options is likely to invite a new review of the project’s feasibility.
At least three outside groups, including the Office of Legislative Analyst, which provides nonpartisan advice to the Legislature, had estimated the true cost of the system at more than $65 billion. And rumors had circulated in recent weeks that the authority’s engineering contractors were warning that the cost could swell far higher, perhaps hitting $78 billion.
. . .
California’s bullet train will cost an estimated $98.5 billion to build over the next 22 years, a price nearly double any previous projection and one likely to trigger political sticker shock, according to a business plan scheduled to be unveiled Tuesday.
Rail Baltica on täna alles eeluuringute ja trassikoridori valiku faasis. Tõenäosus, et Rail Baltica õnnestub valmis ehitada kõigest 3,5 miljardi euroga, tundub ebatõenäoline juba täna, mis seab aga kogu ettevõtmise kahtluse alla.
Zang Tumb Tumb is a sound poem and concrete poem written by Filippo Tommaso Marinetti, an Italian futurist. It is an account of the Battle of Adrianople, which he witnessed as a reporter for L’Intransigeant. The poem uses Parole in libertà, (words in freedom) -creative typography- and other poetic impressions of the events of the battle, including the sounds of gunfire and explosions. The work is now seen as a seminal work of modernist art, and an enormous influence on the emerging culture of European avant-garde print.
Stratospheric Observatory for Infrared Astronomy (SOFIA) is a joint project of NASA and the German Aerospace Center (DLR) for the construction and maintenance of an airborne observatory. SOFIA is based on a Boeing 747SP wide-body aircraft that has been modified with a large door in the aft fuselage that can be opened in flight to allow a 2.5 meter diameter reflecting telescope access to the sky. This telescope is designed for infrared astronomy observations at altitudes of about 12 km in the stratosphere. The water vapor in the Earth’s atmosphere blocks some infrared wavelengths from reaching the ground, but SOFIA’s flight capability allows it to rise above almost all of the water vapor in the Earth’s atmosphere. The aircraft can also travel to almost any point on the Earth’s surface, allowing observation from the northern and southern hemispheres.
The thrifty phenotype hypothesis says that reduced fetal growth is strongly associated with a number of chronic conditions later in life. This increased susceptibility results from adaptations made by the fetus in an environment limited in its supply of nutrients. These chronic conditions include coronary heart disease, stroke, diabetes, and hypertension. Individuals with a thrifty phenotype will have “a smaller body size, a lowered metabolic rate and a reduced level of behavioural activity… adaptations to an environment that is chronically short of food”. Those with a thrifty phenotype who actually develop in an affluent environment may be more prone to metabolic disorders, such as obesity and type II diabetes, whereas those who have received a positive maternal forecast will be adapted to good conditions and therefore better able to cope with rich diets.
Blue Whale of Catoosa is a waterfront structure, located just east of the town of Catoosa, Oklahoma, and it has become one of the most recognizable attractions on old Route 66. The Blue Whale and its pond became a favored swimming hole for both locals and travelers along Route 66 alike. Originally, the pond surrounding the massive Blue Whale was spring fed and intended only for family use. However, as many locals began to come to enjoy its waters, Davis brought in tons of sand, built picnic tables, hired life guards, and opened it to the public.
South Atlantic Anomaly (SAA) refers to the area where the Earth’s inner Van Allen radiation belt comes closest to the Earth’s surface. This leads to an increased flux of energetic particles in this region and exposes orbiting satellites to higher than usual levels of radiation. Current literature suggests that a slow weakening of the geomagnetic field is one of several causes for the changes in the borders of the SAA since its discovery. Predictions estimate that by 2240 the SAA may cover approximately half of the southern hemisphere.
Energy Catalyzer is an apparatus built by inventor Andrea Rossi with support from his scientific consultant, physicist and emeritus professor Sergio Focardi. The 2008 patent application claims “a method and apparatus for carrying out nickel and hydrogen exothermal reactions,” with production of copper. Although the patent cites previous works on cold fusion, one statement by Rossi asserted that it is not cold fusion, but rather LENR, Low-Energy Nuclear Reaction. The device has not yet been independently verified. Several demonstrations were given to invited guests. None of these was set up to provide scientific evidence.
Eile selgus, et kreeklaste peaminister käis viimasel tipp-kohtumisel lihtsalt teisi eurotsooni liikmeid lollitamas, et siis kodus uhkelt kuulutada peatset referendumi abipaketi vastuvõtmise või tagasilükkamise osas. Täiesti mõttetu venitamine, sest juba praegu on selge, et kreeklased ei nõustu abipaketiga ja sama hästi võiks eurotsoonist lahkumiseks asju kokku pakkima hakata. Referendumi juttudest jääb aga ainult üle järeldada, et Papandreou kasutab “demokraatiat” eelkõige suitsukattena enda poliitilise eksistentsi õigustamisel. Ahto Lobjakas on päris tabavalt olulisema kokku võtnud:
Analüütiku sõnul on Kreeka peaministri otsus korraldada referendum niivõrd radikaalne, et tõenäiliselt on tegemist mingisuguse tõsise suhtlusprobleemiga Kreeka ja tema partnerite vahel. Midagi muud sellist otsust ei seleta. Tegemist on sisuliselt üsna suitsidaalse sammuga,” märkis Lobjakas ja lisas, et arvata on, et see tuleneb otseselt mingisugusest sisepoliitilisest kaalutlusest.
Veel ei ole teada, millises sõnastuses Kreeka refendumil Euroopa Liidu abipaketi üle hääletamine esitatakse. Lobjakase sõnul on aga tulemus sõltumat küsimuse sõnastusest negatiivne. “Arvestades seda, mis toimub praegu Kreekas, Kreeka tänavatel, milline on üldsuse meelsus, ei ole praktiliselt võimalust, et selline referendum lõppeks tulemusega, et rahvas ütleb jah sellele, mida Euroopa Liit tahab Kreekalt,” sõnas Lobjakas.
Ma ei kiirustaks Kreekale veel pankrotti kuulutama, sest niipea kui lahkutakse eurotsoonist ja võetakse jälle kasutusele oma raha, on kreeklastel võimalik enda võlad vähemalt formaalselt trükimasinatega likvideerida. Eraldi küsimus loomulikult, mis sellele kõigele eelneb. Vaevalt, et vähegi suuremaid koguseid eurosid omavad inimesed neid enam kohalikes pankades julgevad hoida.Sularaha või arve mõne tõsisemalt võetava riigi pangas oleks ilmselt märksa stressivabam valik.
Huvitav oleks ka teada, kes julgeb enne Kreekasse investeerida kui kogu see seebikas on mingigi lõpp-vaatuseni jõudnud? Millekski muuks kui seebikaks on aga kreeklaste vigureid keeruline nimetada, eriti kui Papandreou ei vaevunud isegi enda rahandusministrile teatamast, et kavatseb referendumi välja kuulutada.
Võtmeküsimuseks kujuneb järgnevate kuude jooksul aga ilmselt keskmise kreeklase suutlikkus mõista, millised on referendumile abipaketist keeldumise tagajärjed – mida see tähendaks nende pensionitele, tööhõivele, investeeringutele, igapäevastele finantstehingutele. Kui kasinusmeetmed tunduvad karmid, siis praegu oleks viimane aeg tõsisemalt mõtiskleda selle üle, mis saaks Kreekast ilma välisrahata. Ja kui kreeklaste krutskid peaks veel täiendavalt Portugali, Hispaania ja Itaalia positsiooni nõrgestama, siis erilist lootust teistelt eurotsooni liikmetelt abi saada ei ole. Üks Saksamaa juhtiv poliitikuid on juba enda arvamuse teatavaks teinud:
One senior German parliamentarian suggested the euro zone might cast Athens adrift, cutting off its aid lifeline and allowing the nation to default on its huge debts.
“This sounds to me like someone is trying to wriggle out of what was agreed — a strange thing to do,” said Rainer Bruederle, a leader in Merkel’s coalition.
Bruederle, parliamentary floor leader for the Free Democrats and a former economy minister, told Deutschlandfunk radio that Europe would have to consider turning off the flow of money which is keeping Greece afloat.
“One can only do one thing: make the preparations for the eventuality that there is a state insolvency in Greece and if it doesn’t fulfil the agreements, then the point will have been reached where the money is turned off,” he said.
Lõppude lõpuks tundus see aga kõigest aja küsimus, millal kitsalt riiklikud (või isegi personaalsed) huvid kaaluvad mõnes riigis üle Euroopa ühishuvid ja teravamad küsimused ning otsused tiritakse referendumile. Ainult, et seekord osutub kordusreferendumi korraldamine või läbi rahvusvaheliste lepingute olukorra silumine märksa keerulisemaks. Kreeka jaoks peaks ühest “ei”-st piisama, kuid Euroopa Liidu institutsioonid on näidanud varasemalt üles piisavat visadust, et lõplike järelduste tegemiseks pole aeg veel küps.
Rail Baltica on viimaste kuude jooksul järjest rohkem tähelepanu pälvinud ning reedel jõudis see isegi Päevalehes päeva teemaks. Suursuguse sündmuse raames on sõna saanud Tõnis Lukas ja lausa eraldi arvamusloo valmis vorpinud Anu Masso. Ma saan inimeste sümpaatiast Tartu vastu (mõningal määral) aru, kuid üks oluline tõsiasi näib nii Lukasest kui Massost olevat täiesti mööda läinud: Rail Baltic õigustab ennast eelkõige tänu kaubarongidele ning reisirongid on täiesti teisejärguline kaalutlus.
Mulle jääb mõistmatuks, miks internetiajastul ei võiks vabatahtlikule arvamisele eelneda enda informeerimine ka täiesti avalikult kättesaadavate dokumentidega, millest on tehtud kokkuvõtted, mis ei tohiks kellelgi üle jõu käia. AECOM on juba pikemat aega teostanud Rail Baltica tasuvusuuringut ja uurimuse tulemused on nii maist/juunist kenasti vähem kui kolmekümnele leheküljele koondatud (pdf). Kusjuures ei pea isegi väga kaugemale kui kolmanda leheküljeni lugema, et jõuda lõiguni:
The key to the success of Rail Baltica will be its ability to capture a significant percentage of the international trade between the Baltic States and the surrounding countries particularly that percentage of the overall trade moving in a north/south direction.
Uurimuse kokkuvõte on asjalik ja toob selgelt (tabel 11) välja, et 2/3 kuni 3/4 Rail Baltica tuludest hakkab tulema just kaubaveo tasudest, millest lähtuvalt on eelistatud trassiks valitud koridor läbi Pärnu, mis võimaldaks kõige suuremat kokkuhoidu nii rahas kui ajas. Ja isegi läbi Pärnu planeeritud trass jääb Euroopa Liidu transpordiinfrastruktuuri projektidele seatud EIRR (Economic Internal Rate of Return) määrale (vähemalt 11%) napilt alla enda 9,6%-ga. Rail Baltica trassi propageerimine läbi Tartu ainuüksi emotsionaalsetele argumentidele toetudes tundub miljarditesse (vähemalt 3,5) eurodesse ulatuva projekti puhul pehmelt öeldes ebaadekvaatne.
Kusjuures AECOM’i kokkuvõttest jäi silma ka eeldus, et piletihinnaks on 0.05 eurot kilomeetrilt, mis on kujunenud välja praegusest keskmise pileti hinnast. Kokkuvõttes seda küll ei mainita, kuid vähemalt Eestis on reisirongiliiklus ka doteeritud nii 0.05 euroga kilomeetri kohta. Dotatsiooni on küll mainitud AECOM’i poolt koostatud uuringu lisas (pdf) leheküljele 149, kuid sellele eelneb märksa huvitavam 148 lehekülg, kus tuleb juttu sellest, et Rail Baltica maksumus võib tingida märksa kõrgemad tasud isegi kaubavedudele ja seda ulatuses, mis võib vähemalt algusaastatel tähendada ulatusliku dotatsiooni, mis kindlasti ei hakka tulema Euroopa Liidust.
Ettevaatliku rahvusvahelise konsultatsioonifirmana on AECOM loomulikult kvalifitseerinud kõik enda väited ning soovitanud asuda teostama tõsisemat tasuvusuuringut, kuid nüüd juba konkreetse koridori välja ehitamiseks.
Rail Balticu Tartu trassi pooldajad võiks aga ennast ikkagi harjutada mõttega, et tegu on hiiglaslike summadega rahvusvahelises projektis, mille suunamine ei saa ega tohi lähtuda emotsionaalsetest kaalutlustest. Nagunii läheb Rail Baltica kallimaks kui praegu arvatakse ja see võib veel kogu ettevõtmisele saatuslikuks osutuda. Tartu suuna propaganda ei aita kohe kuidagi Rail Baltic realiseerumisele kaasa ning mida rohkem inimesi sellega arvestab, seda parem.
Successful fiscal adjustments were grounded in structural reforms. Such reforms include welfare reforms as well as comprehensive expenditure review in the context of repositioning the role of the state (think Canada and Germany).
Plans that avoided structural reforms failed to meet their targets.
Successful plans were often grounded in real budget cuts.
Expenditure cuts didn’t materialize to the extent initially envisioned.
Revenue-based plans without well-specified tax-policy measures — a majority of the revenue-based cases — failed.
Kahju, et kohalikud opositsioonierakonnad ei ole suutelised loobuma maksude tõstmisest, sest kui nad oleksid selleks valmis, siis leiduks neile järgmistel valimistel oluliselt rohkem toetajaid või vähemalt neid, kes oleks valmis neile andma vähemalt võimaluse enda arukamaid ettepanekuid realiseerida.
Reformierakond ja IRL vajavad hädasti väikest puhkust varumeeste pingil, kus nad saaks mõtiskleda eksistentsiaalsemate küsimuste üle kui kuidas võimul püsida või kuidas võimu endale maksimaalselt läbi tsentraliseerimise koondada. Ühtlasi avaneks praeguste koalitsioonierakondade valijatel võimalus endale meelde tuletada, miks nad ikkagi reformi ja IRL’i valivad. Või siis mitte.