Kui “Pealtnägija” mõned nädalad tagasi osa saatest Tallinna vanalinna tondilossidele pühendas, siis kajastas seda ka ajakirjandus. Ilmselt kõige ülevaatlikumalt tegi seda E24 artikliga Tallinna vanalinna tondilossid kuuluvad rikastele ja ilusatele.
Kesklinna elanikuna, kelle aknast paistab vanalinna ja kes sageli vanalinna satub, jagub mul üks jagu sümpaatiat kõigile, kes soovivad vanalinna näha kenamana kui ta täna on. See sümpaatia saab aga otsa niipea, kui jutud lähevad sundvõõrandamisele ja muidu omanike hurjutamisele. Üllatavaltki kangekaelselt keeldutakse nägemast tõsise vanalinna arengut takistava probleemina muinsuskaitseliste piirangutega kaasnevaid kitsendusi.
Mitmete probleemsete hoonete taastamine muinsuskaitse nõuetele vastavalt on piisavalt kallis, et ennast kunagi majanduslikult mitte õigustada. Nagu selgub artiklist on enamus probleemseid hooneid ka müügis olnud, kuid nende vastu ei tunta huvi ja seda paljuski ebamäärasuse ja kohustuste tõttu, mis kaasnevad vanalinnas kinnistu omandamisega. Kusjuures väga palju tõlgendamisruumi on jäetud ametnikele, kelle on alati lihtsam nõuda rohkem ja põhjalikumalt ning pigem ähvardada kui leida kompromisse, mis võimaldaks hoonete taastamisega edasi minna.
Vanalinna tondilosside probleemi taandamist ainult omanike ihnusele või hoolimatusel saab pidada parimal juhul ebaadekvaatseks ning nagu artiklist tegelikult korduvalt selgub, on arvestatav osa vanalinna tondilosside probleemidest otseselt seostatavad nii kultuurivääruste- kui muinsuskaitseameti ametnike tegevusega.
«Tunnustan «Pealtnägija» professionaalset tööd teema käsitlemisel ning hindan saates esinenud Jüri Kuuskemaa põhjendatud muret lagunevate ajaloomälestiste pärast. Leian, et märgukirjade saatmine ja sunnirahade määramine on end lohakate omanike korrale kutsumisel ammendanud ja tuleb asuda otsustavamalt tegutsema, ehk siis algatada kahe kõige markantsema lagumaja osas sundvõõrandamine,» selgitas Korb pöördumise ajendeid.
«Pöördume Teie poole probleemiga, mis on seotud Tallinna kesklinnas asuvate Suur-Karja 12 ja Aia tn 8/Inseneri tn 2 kasutusest väljas olevate ehitistega. Nimetatud hooned kahjustavad ümbrust ja rikuvad linna avalikku ruumi ning kujutavad endast otsesest ohtu nii linnakodanikele kui ka turistidele,» selgitas Korb oma pöördumises sundvõõrandamise vajalikkust.
. . .
«Vanalinna väärtuslike kinnistute omanikud ei mõista, et neile kuuluvate hoonete näol on tegemist osaga rahvuslikust rikkusest, mille hävida laskmisel pole mingit õigustust. Omavalitsuse ülesandeks on see neile selgeks teha ning kui arusaamine kuidagi pärale ei taha jõuda, võtta tarvidusele rangemad meetmed,» leidis kesklinna vanem.
Eelnevalt sai juba peatutud sellel, et osade ametkondade tegevuse/tegevusetuse valguses ei ole põhjust omanike automaatselt lohakaks nimetada. See, et linnaosa vanem mõnda hoonet ohtlikuks või ümbrust kahjustavaks või avalikku ruumi rikkuvaks peab ei ole veel alus sundvõõrandamise algatamiseks. Kui hoone on kellegi hinnangul ohtlik, siis tuleb omanike sellest teavitada, mis täpselt on ohtlik ning üldjuhul saab probleem lahendatud. Mõne hoone lagunemisega kaasnevad esteetilised probleemid ei ole aga kindlasti aluseks sundvõõrandamisele.
Ehk väärib tähelepanu ka kinnisasja sundvõõrandamise seadus enne sundvõõrandamisega ähvardama asumist. Nimetatud seaduse paragrahv 3 sätestab sundvõõrandamise alused ja mulle tundub, et peale punkti 8 (ja sedagi tõsiste mööndustega) pole linnavalitsusel millelegi toetuda:
ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste muutmiseks või kõrvaldamiseks, kui omanik ei ole seda antud tähtpäevaks teinud;
Kõnealuste hoonete puhul on nende kõrvaldamine välistatud ja muutmine tähendaks konkreetseid plaane, mida tuleks enne sundvõõrandamist ka omanikele tutvustada, kellel avaneks aga enne võimalus ise tegutsema hakata. Lisaks jääb omanikele võimalus juhtida tähelepanu sellele, et enne sundvõõrandamisele asumist ja nõudmiste seadmist eraomandile võiks linnale kuuluvad “ümbrust ja maastikupilti tunduvalt kahjustavad ehitised” ette võtta. Kui omanikud siiski ei huvitu ise kinnistu saatusest, tähendaks sundvõõrandamise algatamine automaatselt ka linnavalitsusele hoone sidumist konkreetsete plaanide ja lahendustega, mida on pärast sundvõõrandamise teostamist keeruline muuta, sest see võiks sundvõõrandatava kinnistu endisele omanikule anda aluse täiendavateks kompensatsiooninõueteks või isegi kogu tehingu vaidlustamiseks.
Seega, isegi kui sundvõõrandamisprotsessi on võimalik alustada, siis tähendab see linnale arvestatavat kulu nii kinnistu omandamise näol (lisaks veel protsessi endaga kaasnevad kulud) kui investeeringute näol, mis oleks kinnistu enda hinnast oluliselt (ikka kordades) kõrgemad ja tõenäoliselt oleks sundvõõrandaja sunnitud investeeringud tegema suhteliselt lühikese aja jooksul, sest vastasel juhul võib kinnistu endine omanike sundvõõrandamise vaidlustada. Kõige lõpuks tuleks aga restaureeritud hoonele leida rakendus, mis ei pruugi aga sugugi nii lihtne olla, sest investeeringud vajaks tagasi teenimist ja odavalt neid ruume välja üürida oleks keeruline. Linna eelarvele seavad mitmed teised ja märksa olulisemad kulutused aga omalt poolt täiendavad piirangud.
Kusjuures kogu selle sundvõõrandamise jutu peale, mis on tingitud ohtliku ja ümbrust kahjustava ja avalikku ruumi rikkuvate hoonete probleemist, tahaks usinatelt linnaametnikelt teada, et kuidas on lood linnahalliga? Äkki võtaks enne sundvõõrandamise riukalikku teekonda midagi ette selle betoonmonstrumiga või võivad linnale kuuluvad hooned vabalt laguneda vaatamata nende mälestise staatusele…sest raha ei ole?
Septembri lõpus ilmus Äripäevas Oudekki Loonelt arvamusartikkel Itaalia eripära toob välja euroala nõrgad kohad. Esimese hooga võiks ju kirjutatuga nõustuda, kuid mida rohkem Oudekki poolt punutud narratiivile mõelda, seda vähem veenev see tundus.
Mõned tagasihoidlikud tähelepanekud:
Itaalia on tõsiselt võetav tööstusriik eelkõige Põhja-Itaalia tõttu ja nagu Oudekki kirjutab on seal oluline roll mängida eelkõige väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel ning nende võrgustikel, kuid see on ka üks märk sellest, et ettevõtted ei saa kasvada ning konkurentsi takistavad kõrged sisenemisbarjäärid. Tootlikus ja kasv tulevad eelkõige suurematest projektidest, mida on suutelised realiseerima suuremad ettevõtted, mis on ühtlasi suutelised ulatuslikumalt investeerima uude tehnoloogiasse.
Väikefirmad, mis vajavad aktiivset riigipoolset tuge ei ole üldjuhul rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ja seda eriti vähegi pikemas perspektiivis, sest toetuste sidumine suurusega seab ka edasisele arengule barjääre. Ma ei hakka kordama enda varasemat juttu suunatud ettevõtlustoetuste negatiivsest mõjust, mida on Itaalia poliitilisest kultuurist tingituna hirmuäratavalt lihtne kuritarvitada. Poliitiline kultuur on ka üks põhjuseid, miks ettevõtete kasvamine suuremaks läbi perekonna- ja klanniväliste suhete on keerulisem – puudub impersonaalseks kasvuks vajalik usaldus.
Varasemat – see tähendab kuni 1980 – Itaaliat iseloomustas kõrge majanduskasv, sest paljuski oli tegu veel II maailmasõja järgsest taastumisest tingitud kasvuga (põhjas varem, lõunas hiljem). Itaalia haaras Euroopas prevaleerivate monetaristlike poliitikate ja süsteemi järele 1990ndate alguses aga eelkõige sellepärast, et tõsiselt võetavad alternatiivid puudusid. 1990ndate alguses oli usalduskriis Itaalia jaoks arvestatav risk ja ainus tõsiselt võetav lahendus oli Euroopa Liit.
Itaalias elluviidud reformid avaldasid tõenäoliselt arvestatavat negatiivset mõju majanduskasvule, kuid nende allikaks ei olnud riigiettevõtete erastamine (tõstab ettevõtete efektiivsust) või avaliku omandi müümine (kärbib püsivalt kulusid) vaid pigem pooleli jäänud tööturu ümberkorraldused ja makroökonoomilise tasakaalu taastamiseks kärpimise asemel valitud tulude suurendamine tee, mis seisnes eelkõige kõrgemates maksudes. Mitte just kõige parem lahendus (pdf).
Kui ettevõtjad investeerivad laienemise, uute seadmete ja uutele turgudele sisenemise asemel riigi võlakirjadesse, siis on põhjust riigi majanduse jätkusuutlikkuse pärast tõsist muret tunda. Ettevõtted, mis näevad riigivõlakirjades kindlamat investeeringut kui enda tegevuse laiendamises on ka selgeks signaaliks sellest, et kohalikus ettevõtluskeskkonna on midagi mäda ja tööturg ei toimi piisavalt paindlikult vaid laienemise ning inimeste värbamisega kaasnevad liigsed riskid. Ohutum on võlakirjadesse investeerida – eraldi küsimuseks jääb kui palju need väikefirmad siis võlakirju kokku ostsid.
Lõpetuseks pakub Oudekki välja, et kogu Euroopal tuleb teha üks valik:
Tuleb kas loobuda eurost, anda riikidele tagasi monetaarsed hoovad (devalveerimine ja emissioon) või kujundada rahaliit täielikult ümber. Euro efektiivseks toimimiseks ei piisa ainult minimaalsetest reeglitest ning eesmärgist hoida kontrolli all peamiselt inflatsiooni. Rahaliidu toimimiseks tuleb siduvalt kokku leppida ühises majanduspoliitikas, industriaalpoliitikas ja teatud osas sotsiaalpoliitikas. Niisugune kokkulepe tähendab liikmesriikide ulatuslikku suveräänsusest loobumist liidu kasuks.
Oudekki näib pooldavat pigem rahaliidu täieliku ümber kujundamist, kuid seda suveräänsusest loobumise hinnaga, mis oleks kõige kõrgem just väikeriikidele, kellele suuremad enda tahet lihtsalt peale suruks ja mille tulemusena kaoks institutsionaalne heterogeensus, mis on väärtus omaette. Sedavõrd suur ja erinevates arengujärkudes olevate majandustega rahaliit ei suudaks kunagi pakkuda kõigile sobivat rahanduspoliitikat vaid oleks vältimatult sunnitud lähtuma üksikute suuremate ja mõjukamate huvidest.
Riiklike ja supranatsionaalsete institutsioonide vaheline hõõrdumine näib juba praeguse (suhteliselt tagasihoidliku) integratsioonitaseme juures ennustavat pigem riikidevahelist koostööd kui sootuks uusi poliitilisi reegleid – liiga paljudel oleks uuest teadmatusest liiga palju kaotada ja Itaalia pole erand.
Nii nädal tagasi ilmus Postimehes arvamuslugu “Kolm teadlast: millist riiki me tahame”, mis tundus väärivat mõningat arutlemist just enda ebamäärasuse ja mõnevõrra eksitavate väidete tõttu
Arvamusloo autorid võivad küll kirjutise alguses väita, et “regionaalpoliitika ei eelda, et liikumine maalt linna on paha”, kuid vaid mõned lõigud hiljem peetakse vajalikuks tuua Põhjamaid välja kui maailmaliidreid regionaalpoliitika rakendamisel, sest “nad on teinud kõike muud kui soodustanud inimeste ümberasumist pealinna”. Kuid tegu on ka pindalalt suuremate riikidega ja oluliselt suurema elanikkonnaga kui meil. Eestis on kolm linna, mis on samas suurusjärgus artikli autorite poolt toodud Umea, Jonesuu ja Ouluga – Tallinn, Tartu ja Narva.
Keeruline on pidada muuks kui eksitavaks ja kunstlikuks artikli autorite väidet nagu keegi tahaks hirmsasti kõiki maailma inimesi ühte kohta koondada või probleemid, mis on 1-miljonilises Tallinnas oleks võrreldavad 100-miljonilise Ciudad de Mexicoga. Terminind nagu “liigne ja korraldamatu tihedus” ja “parem ressursside kasutus” või “majandusprotsesside tasakaalustamine” jätavad aga kahjuks mulje kindlusest, mis on eksitav ja teadmistest, mis on paljuski illusoorsed. Regionaalpoliitika kujundajatel on piiratud teadmised sellest, kes, mida ja kuidas võiks mingite ressurssidega teha. Kui ulatuslik rahastamine või subsideerimine on võimalik avaliku sektori vahenditest, siis võib otsustajatele jääda märkamatuks, et tehtud investeeringud võivad osutuda pöördumatuteks kuludeks. Veel tagasihoidlikum on aga planeerijate ja otsustajate suutlikus midagi sisulist öelda inimeste eelistuste ja võimete kohta, mis väljenduvad regionaalpoliitilistes otsustes pigem üksikute soovide ja lootuste väljenduse kui reaalsusena.
Ma tahaks regionaalpoliitikas kaasa kõnelejatelt näha rohkem alandlikust ja valmisolekut rohkem aktsepteerida, et elanikkonna paiknemine Eestis muutub nii demograafilistel kui majanduslikel põhjustel ja nendele muutustele vastu töötamine võib olla kulukas aja ning ressursside raiskamine. Neid muutusi ei ole mõtet takistada ega tagasi pöörata uute investeeringutega, mille tasuvuses on põhjust sügavalt kahelda või mikrosekkumistega ettevõtluses, kus üksikud rahasüstid annavad inimestele pigem võltslootust kui tõsiselt võetavat elukeskkonda.
Mulle on Edward Glaeser’i kirjutatu sümpatiseerinud juba pikemat aega ja ma leian ennast taas kord vaatamas tema uurimuste poole, mis käsitlevad just piirkondade arengut ja muutumist. Glaeser on viimaste aastate jooksul korduvalt selgitanud, et kohtadesse investeerimise asemel tuleks pigem panustada inimeste toetamisel. Mitmed väiksemad külad ja linnad on Eestis muutumas perspektiivituteks lõksudeks, mille infrastruktuuri ei ole mõtet investeerida. Pigem tuleks luua võimalused nendele inimestel suurematesse keskustesse kolimiseks, kus on paremad võimalused nii töö leidmiseks kui lastele hea hariduse andmiseks. Ainult, et enamus regionaalpoliitikas liikuvast rahast tuleb täna Euroopa Liidust, mis soovib näha koha- mitte inimestekeskset poliitikat, mida propageerib Glaeser (pdf):
The economic approach to urban policy combines the use of cost-benefit analysis and the assumption that the goal of policy is to increase the choices available to people. The most important part of this assumption is that people, not places, are the important outcomes. A policy that yields a beautiful place, but does little to increase the welfare of individuals has little appeal to most economists. Policies make sense to economists if their benefits to people outweigh their costs.
Möödapääsmatuks tõsiasjaks jääb, et eestlaste sissetulekute ja elatustaseme kasvule mõjub regionaalpoliitika enda tänasel kujul pigem pärssivalt ja võimalusi piiravalt samas kui nii ministeeriumite kui omavalitsuste lubadused nii tervishoiu kui hariduse osa on järjest vähem tõsiselt võetavamad.
Elatustaseme ja sissetulekute kasva saab toimuda eelkõige linnades ja seda tihedamalt asustatud linnades, mis on vastuvõtlikud muutustele ja muudatustele ning mille elanikud ei pea iga nostalgiliselt sümpaatset nurgatagust pühaks (see käib linnahalli kohta, see käib endise “Turisti” nimelise valuutapoe kohta ja see käib topelt Lasnamäe ja Õismäe kohta). Eestis on kolm linna – Tallinn, Tartu ja Narva – , mis väärivad linna nime ja vähegi edukama ning jõukama Eesti tulevik on seotud nende linnade kasvu ja arenguga. Ülejäänu on pigem joonealune märkus.
Ryan Avent avaldas hiljuti pikema essee mõõtu raamatu The Gated City, kus peatus sellel, kui olulised on linnad – just tihedamad linnad – tootlikkuse kasvu, innovatsiooni ja kõrgemate palkade ning elatustaseme jaoks. Ta kirjutab küll peamiselt USA’st ent küsimused ja vastuolud, millega ta kõige rohkem heitleb, on tuttavad enamusele eestlastest ka Tallinnas:
soov enda elukeskkonda säilitada võimalikult muutumatuna, mis takistab uute elamute ehitamist, hoiab hinnad kunstlikult kõrgel ja seab piiranguid madalama sissetulekuga inimestele linnadesse kolimisele;
vastuseis tihedamale ja kõrgemale hoonestusele samal ajal kui valglinnastumist, mis on otseselt seotud linnas ehitamise keerulisusega, peetakse sama põlastusväärseks ja vastuseisu väärivaks;
tihedusega kaasnevad transpordiprobleemid, mis samas õigustaks märksa ulatuslikumaid investeeringuid ühistransporti ja võimaldaks ummikutega kaasnevaid välismõjusid läbi ummikumaksude leevendada;
Minu tagasihoidlikus nägemuses võiks regionaalpoliitika seisneda eelkõige selles, et me lõpetame hajaasustuse subsideerimise nii otseselt kui kaudselt samas luues võimalusi märksa ulatuslikumaks migreerumiseks Tallinnasse (või Narva või Tartusse). See ei tähenda sugugi seda, et terve Eesti jookseb automaatselt Tallinnasse kokku vaid seda, et loobutakse kulukatest ja majanduslikult põhjendamatutest investeeringutest ja toetustest, mis moonutavad inimeste otsuseid.
See tähendab ka märksa keerulisemalt saavutatavat suuremat vastutulelikust tallinlastelt uute elamukvartalite ehitamisel (Hipodroomi koht ei ole keset linna) ja märksa mõistvamat suhtumist kõrghoonetesse (kui meil on üksikud piirkonnad määratud, siis laske ehitada vähemalt sinna) ja nendesse, kes on valmis neid ehitama. Vastu saaks tallinlased sügavamad tööturud, väiksemad riskid uute ettevõtete alustamisel ja suuremad turud nii enda kaupade kui teenuste jaoks.
Kui keegi soovib elada väljaspool suuremaid keskusi, siis palun, kuid ühtlasi tasuks loobuda mõttest, et üksikud hakkavad saama samas ulatuses või sama mugavalt avalike teenuseid kui paljud koos. Ootused teenuste kvaliteedile on muutunud ressursside piiratust arvestades täiesti ebarealistlikuks. Iga inimene saab siis ise otsustada, mida ta oluliseks peab ja mida ning mille nimel on valmis ohverdama. Valikud peaksid jääma inimestele endile mitte regionaalpoliitika spetsialistidele, kes päeva lõpus ei vastuta mitte millegi eest ja on enam kui valmis nõustama ning konsulteerima – mõistagi mitte tasuta.
Mul on siiralt kahju, et erakond, mis julgeb ennast jätkuvalt liberaalseks nimetada, juurutab seadusi, kus inimesi on võimalik kuueks kuuks vahi alla võtta ilma, et seda peaks eriti millegagi põhjendama või inimesi pealt kuulata ja jälitada ilma, et selleks peaks kunagi kohtult luba küsima ja nagu selgub, ei pea inimesi taolisest tegevusest kunagi isegi teavitama (pdf).
Keeruline on mitte ühtida keskerakondlaste arvamusega, et tegu on seadusemuudatusega, mis viib meid ainult lähemale politseiriigi staatusele, kus avaliku võimu teostajatele on peaaegu kõik lubatud ja seda ilma vajaduseta midagi põhjendada või selgitada:
Klandorf toob näite, et vanasti pidi politsei vahi alla võtmise põhjust korralikult tõestama. “Iga kuu aja tagant pidi tõestama, kuhu ollakse tänu inimese vahi all hoidmisele edasi jõudnud, mida on saavutatud tänu inimese trellide taga hoidmisele,” lisab Klandorf. “Kui edasiminekut polnud, siis tuli vahistatu vabaks lasta. Nüüd enam sellist tõestamise vajadust pole. Uus seadus on suur samm politseiriigi poole.”
Samal seisukohal on endine riigikogu liige Ain Seppik, kes peab kõige hirmuäratavamaks seadusemuutusega antavat võimalust, et politsei saab inimest pool aastat trellide taga hoida sisuliselt ilma, et kohus inimese kinnipidamise õigustatust kontrolliks.
Kui keegi on tuttav seadusemuudatuse esitajate seisukohtade või põhjendustega, siis viited kommentaarides oleks igati abiks, sest praegu näeb kogu tsirkus suht masendav ning inetu välja.
The End of the Future – Peter Thiel on ettevõtja, kes erinevate investeeringutega (teiste hulgas PayPal ja Facebook) teeninud piisavalt raha, et tunda huvi natuke kaugema tuleviku ja tehnoloogilise progressi perspektiivikuse vastu. Pikemas artiklis üritab ta selgitada, miks tema hinnangul on tehnoloogiline progress aeglustunud ja mida sellest järeldada olukorras, kus poliitilisel eliidil puudub inspireeriv nägemus tulevikust. Artiklile annab kaalu juurde ka äsja ilmunud intervjuu Thiel’iga, kus ta osasid enda seisukohti ja tõlgendusi täpsustab.
* * *
Beyond Pot Brownies – tänaseks on USA’s juba 16 osariigis kanepi kasutamine lubatud meditsiinilistel põhjustel, kuid kuna kaugeltki kõik inimesed ei soovi enda kopse suitsuga määrida, siis tarbitakse järjest rohkem kanepit toidu ja jookide vahendusel. Matthew Kronsberg heidab ajakirja Gourmet jaoks pilgu huvitavamatele kanepiga rikastatud söögi- ja joogiretseptidele, mis ulatuvad lasagnest supi ja kokteilidest veinideni.
* * *
The 4 Trillion Euro Fantasy – Peter Boone ja Simon Johnson jahutavad kõigi nende lootusi, kes usuvad, et EFSF’i paisutamine 4 triljoni euroni võimaldaks teeselda, et kõik on korras ja võib vanaviisi edasi elada. Aga mõelge selle nubri peale, mis väärib kõigi enda nullidega lausa eraldi välja kirjutamist: 4 000 000 000 000 isegi Saksamaa aasta SKT enda 2,5 triljoni kahvatub selle summa kõrval ja kogu eurotsooni aastane SKT on 9 triljonit eurot. Mulle tundub, et Eesti liitumine EFSF’iga läheb meile kõigile veel kalliks maksma ja jutud sellest, et tegu on garantiidega, mis kunagi realiseerimisele ei lähe, on eelkõige mõeldud lihtsameelsetele, seniilsetele ja lastele.
* * *
All the Single Ladies – Kate Bolick lahkab Atlanticu lehekülgedel abielu rolli tänapäeva ühiskonnas, mille käigus on sunnitud tõdema, et naiste võimalused on aastakümnetega oluliselt laienenud, kuid uueks probleemiks on kujunemas mehed, kelle haridus ega haritus ei küündi enam samale tasemele naistega nagu ka palk ja tulevikuperspektiivid üldisemalt. Lugu on eelkõige USA’st, kuid paralleelide leidmiseks Eestiga ei pea olema sotsiaalteadlane. Üllatavaltki kaashaarav artikkel, mis siiski vajab ka natuke tasakaalustamist, sest kaugeltki kõigile ei tundu Bolick’i väited universaalsed.
* * *
Parkinson’s Law – 1955. aastal kirjutas Cyril Northcote Parkinson humoorika essee, mis avaldati The Economist’is. Essee käsitleb peamiselt autori tähelepanekut, mille kohaselt (1) ametnik soovib alluvaid mitte rivaale ja (2) ametnikud tekitavad üksteise jaoks tööd. Tabavalt ja paljuski valgustavalt kirjutatud essee pole aastakümnetega enda teravmeelsust ja tabavust kaotanud ning väärib ka täna lugemist kõigi poolt, kes soovivad avaliku sektori toimimise põhimõtteid natuke sügavamalt mõista.
* * *
Working in the Dark – Robert M. Solow kirjutas hiljuti ajakirja The New Republic jaoks arvustuse Sylvia Nasari värskest raamatust, mis osutus ülatavaltki kompaktseks kokkuvõtteks mõnede olulisemate majandusmõtlejate panusest majandusteaduse arengusse, mis paljuski tingitud arvustatava raamatu puudustest. Kuna The New Republic ei soovi eriti pikalt enda väljaande sisu tasuta jagada, siis on ka viide hoopis ühe majandushuvilise (Taist? Vietnamist?) blogisse, kes on artikli enda blogisse kopeerinud.
* * *
Debt, Deficits, and Modern Monetary Theory – modern monetary theory (MMT) on üks nendest rahanduse käsitlustest, mis tundub fiat-raha maailmas peaaegu intuitiivne, kuid miski hakkab ikkagi meeste nagu Bill Mitchel tõlgendusele (vähemalt minus) vastu. Vähemalt sellest intervjuust jääb mulje, et kui piisavalt palju raha süsteemi pumbata, siis on majanduskasv garanteeritud ja kui rahandusest lihtsalt teisiti mõelda, siis tulevad ka institutsionaalsed muutused. Huvitav ja tähelepanu vääriv juba ainuüksi sellepärast, et mõista kuidas osad inimesed rahandusest mõtlevad.
2011. aasta Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses laureaadid on Thomas Sargent ja Chritopher Sims. Sargent pälvis auhinna eelkõige poliitika süstemaatilise muutumise mõjude lahkamise ja mõtestamise eest (ootused, fiskaalpoliitika mõju, õppimine/kohanemine) ning Sims selle eest, kuidas ootamatud sündmused mõjutavad majandust ja kuidas need mõjud levivad majanduses (näiteks naftahinna järsk tõus). Mõlema mehe panus on suht tehniline, mille peamiselt ökonomeetrilised nüansid jäävad välja minu pädevusest.
An argument often made in favor of conscription is that because a volunteer army is more expensive, conscription saves the country money in the long run. The problem with this argument is that it looks only at budget outlays and ignores economic costs. Forced service in the military at a non-negotiated wage might lower budget outlays, but it does not lower the opportunity costs of those conscripted. The difference between these two is substantial, with one study putting the social cost of the draft at twice its budget outlay.
. . .
It is not surprising that the third chapter of the report is titled “Conscription is a Tax.” The amount of the tax, from the viewpoint of the conscript, is the difference between the minimum amount of pay he would have insisted on to join voluntarily and the actual amount he is paid. In 1968, Mark Pauly and Thomas D. Willett estimated this tax to be 42.5 percent to 72.5 percent. Note that this is not a marginal tax rate but an average tax rate. Like all taxes, conscription has distortionary effects that create deadweight losses.
Joshua C. Hall toob välja olulisemad põhjused sundteenistusest loobumiseks artiklis The Worldwide Decline in Conscription: A Victory for Economics?, kus peatub põgusalt ka selle repressiivse nähtuse ajalool, mis näib Eestis toetuvat eelkõige eelarvamustel ja teadmatusel, mis on aastatega moondunud omamoodi usuküsimuseks. Need, kes aga usuvad, ei lase ennast millestki kõigutada ja pole tõsisemast diskussioonist ega debatist lihtsalt huvitatud.
Can You Eat Decently at an Indecent Restaurant? – peale selle, et ta on majandusteadlane ja jahmatavalt laia silmaringiga kultuurihuviline, on Tyler Cowen tõsiselt võetav gastronoom, kes annab mõned head soovitused neile, kes soovivad mitte just kõige paremas söögikohas siiski enam-vähem söödavat toitu saada. Kasulike vihjeid kõigile, kes tahavad hästi süüa ka kohtades, kus koka meisterlikkuses on põhjust kahelda.
* * *
Innovation Starvation – Neal Stephenson juhib provokatiivses essee tähelepanu inimkonna järjest kasvavale vastuseisule võtta igasuguseid riske, mis seotud vähegi ambitsioonikamate ja paljuski ka perspektiivikamate projektidega. Stephenson peatub kriitiliselt nii sellel, kuidas teadust tänapäeval tehakse, organiseeritakse ja rahastatakse kui patendisüsteemi kujunemisel innovatsiooni piduriks ning isegi interneti paisatud infotulva negatiivsel mõjul.
* * *
The Top 10 Books Lost to Time – selgub, et aeg on röövinud meilt teoseid, mis oleks võib-olla ühed tuntuimad maailmas kui kasvõi üks eksemplar neist oleks kuskil säilinud: Homerose kadunud eepos, Shakespeare’i näidend, mis inspireeritud Cervantese meistriteosest või Jane Austen’i lõpetamata või Melville’i esimene romaan. Kas on lootust, et kunagi leitakse Hemingway varastatud I maailmasõja teemaline romaan?
* * *
California and Bust – Michael Lewis jätkab enda finantskriisi tagajärgede lahkamist ja on nüüd jõudnud tagasi USA’sse, kus lähema vaatluse osaliseks saavad osariikide ja kohalike omavalitsuste finantsid. Selgub, et California linnadel on üllatavaltki palju ühist Kreekaga kui huvi tunda nende finantstuleviku vastu. Pikem lugu, kuid Lewis’ile kohaselt kaasahaaravalt kirjutatud ja üllatavaltki erapooletu – võiks isegi öelda, et tagasihoidlikult realistlik.
* * *
Trust Issues – enamusele selle blogi lugejatest ei pea tõenäoliselt selgitama, mida kujutab endast liitintress, kuid kui kaugele on liitintressiga võimalik minna ja kas sadade aastate pikkuse perioodi jooksul jääksid üldse liitintressi koguma jäetud summad puutumata? Selgub, et nii Inglismaal kui USA on leidunud piisavalt inimesi, kes on proovinud liitintressi abil pärandada enda varandust ka sadu aastaid tulevikku ning vähemalt osade arvates võivad taolised pärandused ohustada terve maailma majanduse stabiilsust.
* * *
It’s already happened – James Meek vaatleb pikemas artiklis Inglismaa tervishoiussüsteemi arengut ja seda peamiselt läbi kriitilise ning paljuski skeptilise pilgu, sest rahast, tulemustest ja valikutest räägitakse rohkem kui kunagi varem. Huvitav lugu, kuid paljuski ka eelarvamuste rohke ja valikuline. Kes ei tahaks ideaalsest süsteemi? Kui aga ei peatuta sellel, kust raha tuleb ja millest tuleks suurema rahastamise nimel loobuda, jääb artikkel tegelikest valikutest ja probleemidest natuke kaugele.
Ilmselt on kõik, kes teema vastu huvi tunnevad juba teadlikud esialgsest ja veel täiesti kinnitamata ja üldse mitte arutlusel olevast ja poliitiliselt keerulisest plaanist, mida keegi ametlikult ei kinnita, millega EFSF’i garantiid võidakse paisutada 2 triljoni euroni:
First, Europe’s banks would have to be recapitalised with many tens of billions of euros to reassure markets that a Greek or Portuguese default would not precipitate a systemic financial crisis. The recapitalisation plan would go much further than the €2.5bn (£2.2bn) required by regulators following the European bank stress tests in July and crucially would include the under-pressure French lenders.
The second leg of the plan is to bolster the EFSF. Economists have estimated it would need about Eu2 trillion of firepower to meet Italy and Spain’s financing needs in the event that the two countries were shut out of the markets. Officials are working on a way to leverage the EFSF through the European Central Bank to reach the target.
Numbrid paisuvad sedavõrd suureks, et märksa tõsisemalt peaks suhtuma hakkama ka oluliselt radikaalsematesse ideedesse, mis pole tõenäoliselt rahvusliku uhkuse tõttu teostatavad ent väärivad siiski enda julguse poolest tähelepanu. Tyler Cowen pakub välja ühe taolise mõtte:
Give the United States Federal Reserve System the power to create euros at will, at its discretion, subject to no outside checks. This power may last for a specified number of years or who knows, maybe forever.
The Fed’s incentive is not exactly to maximize European social welfare, but it is probably close enough. The Fed’s incentive is to prevent contagion from spreading to the United States and its banking system. Toward this end it would create euros and distribute them to various European banking systems, or lend them out, do more swaps, etc. It would help Europe but in a fairly balanced way, in particular the Fed probably would not “screw over” the major U.S. allies on the Continent, namely France and Germany.
Cowen’i postitus on lühike, kuid selle eest provokatiivne diskussioonialgataja.
Eelmisel nädalal tühistas Tallinna halduskohus endise kultuuriministri Laine Jänese käskkirja, millega tunnistati arhitektuurimälestiseks Tallinnas Tartu mnt 17 asuv endine Turisti valuutakaupluse hoone. Ministeerium tunnistab kaotust ja otsust edasi ei kaeba.
Kohtuotsuses pole kahetimõistmist. Kultuuriministeerium on rikkunud kõike alates hoone omanike õiguspärastest ootustest kuni põhiseaduse paragrahvini 32 ("Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud" – toim).
Hoone omanikest kaebajaid esindanud vandeadvokaat Mikk Lõhmus rõhutas samuti kohtuotsuses toodud viidet põhiseaduse rikkumise kohta: "Sellel on pretsedenti loov tähendus, mis näitab, et riik lihtsalt ei saa nii ühepoolselt käituda."
Minu jaoks jääb jätkuvalt arusaamatuks, miks vaatamata Raivo Palmaru selgele seisukohale juba 2006. aastal mind uuele ringile. Nüüd on kohtult otsus olemas (kui keegi suudab leida selle ka veebist, siis oleks see oodatud kommentaarides), kuid kohtukulud jäävad tõenäoliselt Kultuuriministeeriumi kanda. Miskipärast on mul tunne, et keegi selle äärmiselt läbimõtlemata avantüüri pärast vastutama ei pea ja elu läheb edasi nagu polekski midagi juhtunud. Jääb vähemalt pretsedent, mis ehk distsiplineerib natuke ning ei võimalda päris suvalisi ja omanike huvisid ignoreerivaid otsuseid teha.