Visegrad: A New European Military Force – George Friedman kirjutab Visegrad'i grupist, mis loodi 1991. aastal raudse eesriide tagant vabanenud Ungari, Tshehhi, Slovakia (siis veel Tshehhoslovakkia) ja Poola poolt ning nende värskest avaldusest, et riikidel on plaanis moodustada ühine võitlusgrupp, mis hakkab alluma Poolale. Võitlusgrupp ei ole osa NATO'st vaid eraldiseisev üksus. Friedman peatub pikemalt taolise arengu põhjustel, mille hulgast võib leida nii Venemaa jätkuva ettearvamatuse, finantskriisi järgsed pinged Euroopa Liidus ja NATO suutlikkuse, mida õõnestavad ameeriklaste avantüürid Lähis-Idas ja Saksamaa järjest tõrjuvam hoiak.
* * *
The Un-Shock Doctrine – Slavoj Žižek näib kirjutavat sellest, kuidas ta usub jätkuvalt kommunismi ideesse. Mitte just kõige pikem artikkel on piisavalt segane – üldine ja abstraktne -, et sellest mingit iva välja pigistada peab tõsiselt pingutama, mille tulemusena muutub artikkel pigem peegliks sinu enda arusaamadele kui mingiks mõtte või idee edastamist taotlevaks kirjutiseks. Segane jutt, mis üritab olla sügav, kuid kukub välja pretensioonikalt elukauge ja üllatavaltki sisutühi. Kui keegi saab aru, mida Žižek lõppude lõpuks öelda soovib, siis palun jagage seda minuga kommentaarides.
* * *
Converting Mamet – Weekly Standardis ilmus hiljuti pikem lugu David Mamet'i intellektuaalsest teekonnast, mis tänaseks on jõudnud poliitilise skaala vasakult poolelt näitekirjaniku hinnangul märksa realistlikumale paremale poolele. Mamet'i teekonna algusest oli omal ajal juttu ka Vabalogis, kuid tänaseks on Mamet jõudnud raamatu The Secret Knowledge avaldamiseni, millel on kõik eeldused raputada USA intelligentsi ebaproportsionaalselt suurt vasakut tiiba. Tõenäoliselt annavad esimesed raamatu arvustused suuremates väljaannetes mõista, kuidas Mamet'i meelemuutusse suhtutakse tema varasemate võitluskaaslaste seas.
* * *
Unspoken Truths – Christopher Hitchens jätkab Vanity Fair'i lehekülgedel enda vähiga võitluse dokumenteerimist. Kuigi Hitchens pole loonud endale illusioone sellest, et ta võiks paraneda või isegi vähegi kauem elada, siis tema mõtisklused vähiga kaasnevatest tagasilöökidest, mis tänaseks on jõudnud tema hääle röövimiseni, on huvitav pilk telgitagustesse, kuhu enamus meist ei oleks valmis võõraid isegi ligi laskma.
* * *
The Story of Laurent Gbagbo – portreelugu Laurent Gbagbost, Cote d'Ivore'i endisest presidendist, mis annab loo autorile, Stephen W. Smith, hea võimaluse heita pilk selle tagasihoidliku algusega Aafrika riigi ajaloole. Smith on pikemat aega kirjutanud Cote d'Ivore'ist ja see peegeldub ka artiklis, mis on täis huvitavaid nüansse ja teraseid tähelepanekuid. Muu hulgas selgub, kui palju potentsiaali oli (on?) selles eestlaste jaoks väga kauges riigis ning kuidas tasub tõlgendada riigi viimaste aastate poliitilisi arenguid.
* * *
Tyler Cowen, America's Hottest Economist – Tyler Cowen on pälvinud BusinessWeek'i tähelepanu, mille tulemuseks on portreelugu, mis heidab pilgu Cowen'i aukartust äratavatele lugemisharjumustele, tema nooruspõlve maleandekusele ja gurmaaniharjumustele. Mainimata ei jää ka teiste majandusteadlaste suhtumine Cowen'isse, kus üpris selgelt on eristatavad kaks leeri. Ei midagi uut neile, kes Cowen'i blogi vastu on huvi tundnud, kuid teiste jaoks hea sissejuhatus järjest suuremat mõju omava majandusteadlase maailma.
“Ühe Eesti pere jaoks on otsus, millist teed või kohvi juua, väike samm. Kuid valides Fairtrade märgiga tooted, teeb see pisike tarbimisotsus head paljudele arengumaade väiketalunikele ja nende peredele,” lausus Välja. Fairtrade märgiga toodete müük aitab maailmas 1,2 miljonit väiketalunikku ja istanduse töötajat ning nende ligi seitset miljonit pereliiget.
Kui see oleks vaid nii lihtne, et "õiglast" kaupa ostes võiks inimesed veendunult väita, et nad on teinud "head paljudele arengumaade väiketalunikele ja nende peredele", kuid kahjuks see nii ei ole. Kusjuures esimesed vihjed sellest, et "õiglasest" kohvist rääkimine ja endale uhkelt õlale patsutamine ei pruugi olla sugugi õigustatud, ilmnesid juba 2004. aastal, kui Christian Science Monitor'is ilmus artikkel Small coffee brewers try to redefine fair trade:
Another sticking point inside the movement are the requirements for being certified. Germany's Fair Labeling Organization (FLO), which certifies all fair-trade coffee in the world, charges farmers $2,431 to certify plus an annual base of $607 for recertification and $.02 per 2.2 pounds of coffee sold under the fair-trade label.
Stuck in the middle of the controversy is the rural Nicaraguan coffee cooperative of El Porvenir, located on a 2,000-acre swath of land in the volcanic highlands. This village of 255 people produces a modest 45,000 pounds of organic coffee beans in a good year and has been trying for three years to get certified as fair trade by FLO.
Mike Woodard of the Nicaraguan ecumenical organization Jubilee House Community, says he helped the village fill out a certification questionnaire in 2001, but never received a response. FLO did not answer questions about why they have not visited the community, but spokesman Simen Sandberg says that seldom do they certify producers who harvest less than 44,000 pounds per year – almost the exact amount El Porvenir harvested last year.
2007. aastal ilmus aga lausa kaks natuke pikemat ja põhjalikumat "õiglase" kohvi majandusliku mõju hindavat uurimust. Neist esimene, pealkirjaga Fair Trade Coffee Enthusiasts Should Confront Reality (PDF) heidab pilgu sellele, kuidas reaalsus erineb müügijutust:
A large gap divides the story depicted by Fair Trade marketing materials from the standards of FLO and the ad- vantages of producer participation. This misleading representation of Fair Trade has led many socially conscious coffee drinkers to hold unexamined assumptions about the benefits of Fair Trade.
In trying to boost sales many retailers claim that Fair Trade coffee guarantees a living wage to coffee growers. A major promoter of Fair Trade coffee, Global Exchange (2005), states on its website, “Fair Trade guarantees to poor farmers organized in cooperatives around the world: a living wage.” While it remains to be seen what constitutes a “living wage,” in reality, Fair Trade guarantees nothing to producers.
. . .
Most Fair Trade certified produc- ers sell a fraction of their coffee to the Fair Trade market and the rest to the conventional market. FLO increases the supply of Fair Trade coffee by certifying additional producer organizations and channeling existing production into the Fair Trade market, not by inducing farm- ers to grow more coffee.
. . .
Quality standards have risen significantly since 2000. Furthermore, beginning in 2004 FLO began charging producer organizations $3,200 to become certified.6 These increasing demands are easily understood when viewed in a market context of excess supply. In other words, barriers to entering the Fair Trade market have intensified to equilibrate supply and demand in a market with a price floor.
Lisaks ilmus 2007. aastal ka uurimus Does Fair Trade Coffee Help the Poor? Evidence from Costa Rica and Guatemala, mis annab hea ülevaate kohviturust ja selle toimimisest laiemalt nagu ka ülevaate Fair Trade sertifitseerimisprotsessist ja nüanssidest, millest Õiglase kohviku pidajad tõenäoliselt informeeritud ei ole:
A one-size-fits-all organizational struc- ture, as imposed by Fair Trade rules, discourages competition in the global coffee market.
The rules of Fair Trade, at least in the coffee industry, do nothing to address the situation of the industry’s poorest segment.
Fair Trade may encourage the employ- ment of scarce resources in high-cost, low-quality growing areas that could find better uses than coffee production, thereby limiting the long-term success of the individuals it is attempting to help.
Only a small portion, if any, of the price increase goes directly to poor farmers.
Artificially raising the prices for coffee can lead to many unintended conse- quences, such as creating an incentive to increase supply, which would lead to even lower payments to farmers in the future.
Kui aga eelnevad viited tunduvad liiga "parempoolsed", siis 2009. aasta lõpus ilmus Guardian'is artikkel Not so fair trade, mis väärib tähelepanu enda loetavuse ja suhtelise värskuse poolest.
Mida kõigest sellest järeldada? Eks ikka seda, et Fair Trade on rohkem arenenud riikide kodanikele mõeldud südametunnistuse kergendus, mille väidetav kasu on reaalsuses tilluke ja üpris piiratud. Üksikute vähemvaeste kasu nullivad aga ära kõige vaesemate kitsendatud võimalused ja sertifitseerimisprotsessi nüansid. Kui on soov arenguriikide kohvikasvatajaid tõesti aidata, siis eelistage parem kõrge kvaliteediga või muidu erilist kohvi, mis võimaldab tootjatel teiste eristuda ja enda brändile toetust leida.
Hiljuti viitasin Aaren Leisalu arvamusloole Võrdne palk on turumajanduses võimatu, millele pole paljuks pidanud reageerida Hille Hanso. Kuigi Hille eesmärk näib olevat igati õilis, siis on teostus kahjuks puudulik ning palju vahtu peidab vähest sisu.
Hille kirjutab:
Siiski paneb imestama, et endiselt ilmub mõtteavaldusi, nagu oleks ebavõrdsus palgas (eriti sama töö eest) õigustatud ja paratamatu. Palgalõhe seletamine enesestmõistetavana, põhjuseks müstifitseeritud sugudevahelised füüsilised erinevused, vajab veidi laiemat vaatlemist.
Leisalu selgitas üpris selgelt ja midagi müstifitseerimata (kusjuures füüsilisest jõudu Leisalu isegi ei maini), et tööandja jaoks on iga uue inimese värbamine kulu, mis õigustab ennast tulevikus ja see tähendab, et ka värbamine on tulevikule suunatud tegevus, mille käigus on iga tööandja sunnitud hindama ka riske, mis ühe või teise inimese värbamisega kaasnevad.
Olukorras, kus teatud grupi töötajate puhul on aastateks emaduspuhkusele jäämine tõenäoline, muutuvad ka tööandja kaalutlused. Tuleb ju tühjaks jäänud töökoht samuti täita, mis tähendab kulusid, kuid enamasti on need kulud lihtsalt töötaja palkamisest kõrgemad, sest tegu on tähtajalise töölepinguga, millest on huvitatud märksa väiksem hulk inimesi ja kelle ootused palgale on samuti kõrgemad. Ühel hetkel tuleb töökoht vabastada emaduspuhkuselt naasejale. Kui kulud on arvestatavad, siis on vähegi tulevikku vaatavad tööandjad sunnitud taoliste stsenaariumitega arvestama.
Lihtne ratsionaalne eesmärk kasutada ära kõigi kodanike potentsiaali kindlustab riigile majandusliku konkurentsivõime. Tööturg, kus naised ei osale, kus nad on alamakstud või ei tee oma kvalifikatsioonile vastavat tööd, ei saa aga olla maksimaalselt efektiivne.
Olukorras, kus teave inimeste potentsiaalist ja võimekusest on hajutatud ning enamus teabest on subjektiivne, on ka "lihtsatest ratsionaalsetest eesmärkidest" heietamine mõttetu. Meil kõigil on erinevad eesmärgid ja arusaamad sellest, kuidas neid eesmärke saavutada. Ühe jaoks ratsionaalne on teise jaoks jabur ning tõde selgub konkurentsi käigus, kus ühele või teise lähenemise õigustatusele annavad hinnangu kliendid.
Naiste tööturul osalemist ei takista aga miski. Alati võib väita, et üks või teine inimene on alamakstud, kuid keegi ei sunni kedagi vastu tahtmist tema hinnangul madala palga eest töötama. Tegu on täiskasvanud inimeste vaheliste vabatahtlike kokkulepetega, kus tehingust saavad kasu mõlemad poole või tehing jääks toimumata.
Kvalifikatsioonile vastava töö tegemise osas tasub aga Eestis, kus riiklik koolitustellimus ei ole sugugi kooskõlas tööturu vajadustega (ega saagi olla), hoopis tähelepanu pöörata eriala valikule mitte eeldama, et keegi kuskil peab andma tööd sinu soovitud erialal sinule meelepärase palga eest.
Kindlasti on aga turumajandus, kus palk kujuneb individuaalselt, oluliselt efektiivsem kui karmilt reguleeritud tööjõuturg, kus kõigile võib maksta ainult võrdset palka. Kõigile võrdse palga maksmine tähendab automaatselt osade inimeste välja tõrjumist tööjõuturult, sest neil ei ole võimalik tööandjatele enda palkamist atraktiivsemaks teha läbi madalamate palganõudmiste. Sisuliselt asenduks palgalõhe töötusega, mille varjus maksumaksjate väärtustamisest kirjutamine tundub küüniline.
Nüüdisaegsed mehhaniseeritud töötingimused võimaldavad mõlemast soost inimestel enamikul tööaladel ühtmoodi kaasa lüüa. Siinkohal tasub meenutada sedagi, et kummagi soo sees esineb inimeste vahel sedavõrd suuri füüsilisi ja vaimseid erinevusi, et see ei tohiks mõjutada tööandjat nägema naissoost töötajaid üldistatult suurema riskitegurina.
Iga tööandja hindab riske subjektiivselt ja kindlasti tehakse paljudes ettevõtetes ka samale töökohale kandideerivate meestele vastavalt nende oskustele ja subjektiivselt hinnatud riskidele (abielus, lahutatud, hobid jne) erinevaid pakkumisi palga osas. Tõenäoliselt on palgaerinevuste üheks põhjuseks Eestis ka tõsiasi, et enamus firmadest on kui mitte mikro-, siis väikeettevõtted, kus palgaläbirääkimisi on oluliselt lihtsam pidada individuaalselt.
Ei tahaks Leisaluga nõustuda, et peame äriettevõtteid nägema organismidena, kel tasub olelusvõitluses soolisi stereotüüpe taastoota, et naistele makstava väiksema töötasu arvelt vee peale jääda. Pikemas perspektiivis toob niisugune suhtumine ettevõttele ju hoopis kahju.
Hille on aga Aarne suhtes ülekohtune, kui väidab eksitavalt nagu oleks Leisalu väitnud, et ettevõtjatel tasub taastoota soolisi stereotüüp. Iga lugeja võib ise veenduda, et Leisalu juhib hoopis tähelepanu sellele, et ettevõtja edukuse eelduseks on kliendi vajaduste rahuldamine. Mitte ettevõtjal vaid klientidel – meil kõigil – on teatud teenindajate suhtes ootused, millega mitte arvestamine ei lõppe kahjuks ühegi ettevõtja jaoks kasumlikult.
Võiks ju edasi kirjutada, kuid millest? Hille ei ole tegelikult huvitatud diskussioonist ega Leisalu argumentides, mida kohati ignoreerib ja siis lihtsalt moonutab samas mõistmata, et maksimaalsest efektiivsusest rääkides ei ole lahendus kohe kuidagi täiendav reguleerimine. Regulatsioonid on rumalad ja ei arvesta nüansside ja eripäradega, mis võimaldaks erinevatel tööandjatel palga määramisel erinevalt läheneda. Täiendav reguleerimine võib viia hoopis olukorrani, kus väidetavalt naiste kaitseks kehtestatud regulatsioonid tõrjuvad naisi hoopis tööjõuturult välja.
Kas naised võiksid saada paljudel töökohtadel meestega samaväärset palka? Kindlasti, kuid taolisi otsuseid ei ole otstarbekas ülevalt alla teha vaid pigem läbi pideva probleemi teadvustamise rohkem esile tõsta ja välja tuua potentsiaalset kahju või saamata jäänud kasu, mis naiste valimatu diskrimineerimisega kaasneb. Juba täna on hulgaliselt ettevõtteid, kus meeste ja naiste palgaerinevused sama hästi kui puuduvad. Palgaerinevused ei ole aga ainult Eesti probleem vaid universaalne nähtus, mis annab põhjust oletada, et palgaerinevuste põhjused on paljuski struktuursed ja enne meelevaldselt seadusi vorpima asudes tasuks tunda rohkem huvi põhjuste vastu.
The Doukhobors were one of the Russian sects – later defined as a religious philosophy, ethnic group, social movement, or simply a "way of life" – known generically as Spiritual Christianity. The origin of the Doukhobors is uncertain. The first clear record of their existence, and the first use of the names related to "Doukhobors", are from the 18th century. They rejected secular government, the Russian Orthodox priests, icons, all church ritual, the Bible as the supreme source of divine revelation, and the divinity of Jesus. Their pacifist beliefs and desire to avoid government interference in their life led to an exodus of the majority of the group from the Russian Empire to Canada at the close of the 19th century.
The Atlantic Ocean Road is a 8.3-kilometre long part of County Road 64 which stretches an archipelago in Eide and Averøy in Møre og Romsdal, Norway. Construction work on the Atlantic Ocean Road started on 1 August 1983, with the opening taking place on 7 July 1989. During this period there were no less than 12 hurricane-like storms in the area. The road is built on several small islands and skerries, and is spanned by eight bridges and several causeways/viaducts. The Atlantic Ocean Road was voted the "Norwegian Construction of the Century" on 27 September 2005, and is currently Norway's second most visited scenic road after Trollstigen, also in Møre og Romsdal.
Scapegoating is the practice of singling out any party for unmerited negative treatment or blame. Two ritual texts in archives at Ebla of the 24th century BC indicate ritual purifications on the occasion of the king's wedding. In them, a she-goat with a silver bracelet hung from her neck was driven forth into the wasteland of 'Alini'. Such 'elimination rites', in which an animal, without confession of sins, is the vehicle of evils (not sins) that are chased from the community are widely attested in the Ancient Near East.
Sprezzatura is an Italian word originating from Baldassare Castiglione’s The Book of the Courtier, where it is defined by the author as “a certain nonchalance, so as to conceal all art and make whatever one does or says appear to be without effort and almost without any thought about it.” It is the ability of the courtier to display “an easy facility in accomplishing difficult actions which hides the conscious effort that went into them.” Sprezzatura has also been described “as a form of defensive irony: the ability to disguise what one really desires, feels, thinks, and means or intends behind a mask of apparent reticence and nonchalance.”
Typhoid Mary was the first person in the United States identified as a healthy carrier of the pathogen associated with typhoid fever. She was presumed to have infected some 53 people, three of whom died, over the course of her career as a cook. An autopsy found evidence of live typhoid bacteria in her gallbladder. It is possible that she was born with the infection, as her mother had typhoid fever during her pregnancy. Today, Typhoid Mary is a generic term for a healthy carrier of a noted pathogen, especially one who refuses to cooperate with health authorities to minimize the risk of infection.
Toilet paper is a soft paper product (tissue paper) used to maintain personal hygiene after human defecation or urination. Although paper had been known as a wrapping and padding material in China since the 2nd century BC,[1] the first documented use of toilet paper in human history dates back to the 6th century AD, in early medieval China. Joseph Gayetty is widely credited with being the inventor of modern commercially available toilet paper in the United States. Gayetty's paper, first introduced in 1857, was available as late as the 1920s. Gayetty's Medicated Paper was sold in packages of flat sheets, watermarked with the inventor's name.
Järgmise nädala teisipäeval, 17. mail, avaneb kõigil huvilistel võimalus alates kella 19:00'st Inglise Kolledži keldrikorruse loenguruumis kuulata Patri Friedmani rääkimas "seasteading"-ust ehk mere asustamisest või hõivamisest. Patri on üks The Seasteading Institute'i asutajaid ning viimaste aastate jooksul tutvustanud selle alternatiivsete ühiskonnakorralduste katsetamiseks sobiliku kontseptsiooni teoreetilisi ja praktilisi külgi üle terve maailma.
Idee iseenesest on lihtne: kuna hõivamata maismaad, mis ei oleks mõne riigi territoorium, sama hästi kui ei ole, siis on alternatiivsete ühiskonnakorraldustega katsetamine äärmiselt keeruline. Järelikult peavad need, kes soovivad rahvusriikide monopoolsest ikkest vabaneda, otsima radikaalsemaid alternatiive, millest üks perspektiivsemaid on mere asustamine ujuvplatvormidega, mis meenutavad ühelt poolt kruiisilaevasid ja teiselt poolt naftaplatvorme.
Kui 17. sajandil põgenesid inimesed Euroopast uue maailma kolooniatesse, et seal elada ja tegutseda enda veendumuste ja tõekspidamiste järgi, siis tänapäeval sarnane võimalus puudub. Maismaa on hõivatud ja ühegi riigi valitsus ei ole huvitatud enda territooriumi loovutamisest eksperimentidele, mis võivad õõnestada riiklike institutsioonide autoriteeti nagu ka õigust kehtestada enda kodanikele piiranguid ja kohustusi, millega kaugeltki kõik nõus ei ole.
Vaatamata sellele, et Patri on ise liberaalsete vaadetega, köidab mere asustamise idee väga erinevate maailmavaadetega inimesi. Miski ei takista väljatöötamisel olevaid lahendusi kasutamast ka näiteks kommunistliku või sotsialistliku ühiskonnakorraldusega katsetamiseks, kui leidub soovijaid ja finantseerijaid. Taoliste eksperimentide näole oleks tegu harukordse võimalusega ühiskonnateoreetikute väiteid ja nägemusi reaalselt proovile panna, et välja selgitada, mis on ühe või teise lähenemise tugevused või nõrkused praktikas või kuidas inimesed taoliste keskkondadega kohanevad.
Kurvaks tõsiasjaks jääb, et praegu me lihtsalt ei tea, milliseks kujuneksid alternatiivsed vabatahtlikul liitumisele põhinevad ühiskonnad ning viimase saja aasta jooksul pole katsetamiseks uusi võimalusi avanenud. Järelikult tuleb võimalused luua inimestel endil.
Kui ei midagi muud, siis on mere asustamine väljakutse valitsustele ja riiklikele institutsioonidele, mis oleks vähegi edukamate eksperimentide tõttu sunnitud tõsisemalt arvestama oma kodanike soovidega ja väärtustama nende poolt oluliseks peetavaid vabadusi.
Seega, 17. mail algusega kell 19:00 Inglise Kolledži keldrikorruse loenguruumis. Üritust korraldab mises.ee, mis palub huvilistel ennast ka eelnevatl Facebooki vahendusel registreerida.
Jaanuari lõpus ilmus Tyler Cowen’ilt, majandusteadlaselt ja viljakalt blogijalt, e-raamat The Great Stagnation: How America Ate All The Low-Hanging Fruit of Modern History, Got Sick, and Will (Eventually) Feel Better. Vaatamata sellele, et Suur Stagnatsioon ilmus ainult e-raamatuna, leidis pikema essee mõõtu teos hulgaliselt kajastamist nii suuremates kui väiksemates väljaannetes ja seda paljuski teose provokatiivse teesi tõttu. Nimelt leiab Cowen, et alates 1973. aastast on majanduskasv USA’s stagneerunud ja sellega koos ka mediaansissetulekud. 20. sajandi lõpu stagnatsiooni võrdluseks on Cowen võtnud perioodi, mis algab 1870. aastast ja lõppeb stagneerumise saabumist tähistava 1973. aastaga. Tegu on perioodiga, kuhu mahub hulgaliselt tehnoloogilisi läbimurdeid ja uusi leiutisi, milleta enamus meist ei suuda enam elu isegi mitte ette kujutada. Cowen juhib lugeja tähelepanu aga tõsiasjale, et kui internet välja arvata, siis pole viimase neljakümne aasta jooksul sarnaselt radikaalseid ja elukorraldust muutvaid tehnoloogilisi läbimurdeid tehtud.
USA suure stagnatsiooni peamiseks põhjuseks on Cowen’i hinnangul n.n. madalal rippuvate viljade ammendumine ehk tehnoloogilise progressi aeglustumine, hõivamata ja omanikuta maa ammendumine ja tarkade, kuid harimata noorte harimine. Enda väidete toetuseks viitab Cowen erinevatele uurimustele ja teiste poolt kogutud statistikale, mis individuaalselt vaadeldes on veel mitmeti tõlgendatavad, kuid koos vaadeldes annavad mõista, et vähemalt USA’s on viimased aastakümned valitsenud stagnatsiooniperiood, kus oluline osa inimeste heaolu paranemisest taandub ühel või teisel viisil võlgu elamisele.
Kui Cowen’i e-raamatus käsitletu käiks ainult USA kohta, siis poleks tõenäoliselt mõtet suurest stagnatsioonist eesti keeles eriti pikalt kirjutada, kuid Cowen ei piirdu ainult diagnoosiga vaid arutleb pikemalt ka põhjuste üle, millest peamiseks kujuneb valitsussektori järjest kasvav osakaal SKT’st koos tootlikkusega avalikus sektoris, millest olulise osa moodustavad tervishoid ja haridus. Kahjuks on nii valitsussektori kulutused, kui kulutused tervishoiule ja haridusele Eestis tasemel, kus on põhjust sügavamat huvi tunda ka nende valdkonda tootlikkuse vastu Eestis. Teatavasti on aga tootlikkuse mõõtmine avalikkus sektoris äärmiselt keeruline, sest teenuse maksumusel ja osutatud teenusel sageli omavaheline seos sama hästi kui puudub ja näiteid sellest on kahjuks rohkem kui küllaga.
Tervishoiu rahastamine on Eestis oluliselt rohkem tsentraliseeritud kui USA’s ent kulud tõusevad ka meil, kuid kas ainult kasvavate kulutuste eest ka midagi juurde saame on juba oluliselt keerulisem küsimus, mille vastus ei pruugi enamusele meeldida. Sarnane on olukord ka haridusega. Kui kõrghariduses on veel hea tahtmise juures võimalik rääkida erasektori poolsest konkurentsist ja mingist võrdlusbaasist, siis põhi- ja gümnaasiumihariduse osas sarnane võrdlusbaas samas hästi kui puudub. Kulutused aina kasvavad, kuid järjest suuremale osale elanikkonnast tundub, et koolist saadud haridusega pole noortel peale testide tegemise eriti midagi teha. Tõenäoliselt kõige problemaatilisem on olukord aga erinevate ametkondadega, mis kiivalt enda eksistentsi õigustavad ja aina ulatuslikumat finantseerimist nõuavad samas kui nende mõju tootlikkusele ja lisandväärtust loovale tegevusele on näib olevat pigem negatiivne. Kompetentseid inimesi, kes leiaks rakendust ka erasektoris, värvatakse avalikku sektoris juurde tegema tööd, mis seisneb administratiivses bürokraatias, mille koormavat taaka näivad ametkonnad ise pidevalt ainult juurde genereerivat. Enamus Eesti ametkondade tegevusest on juba mõnda aega järjest kahaneva piirväärtusega ning tõenäoliselt vähegi tõsisemale piiratud ressursside kasutamise kriitikale vastu ei peaks.
Kõiki eelnevalt mainitud valdkondi iseloomustab ka monopoolne staatus, kus konkurents on sageli pärsitud kui mitte öelda lämmatatud. Igasugused ajendid tõhusamaks ja mõjuvamaks töökorralduseks sama hästi kui puuduvad ning finantseerimine toimub tsentraalselt ilma igasuguse vajaduseta pöörata vähegi rohkem tähelepanu tootlikkusele. Tsiteerides Tyler Cowen’it:
The more we move away from market tests, the harder it is to tell how we are doing in productivity.
Cowen ei jäta enda e-raamatus tähelepanuta ka interneti ja internetiga seotud innovatsiooni, mis ei ole aga kaugeltki nii laiapõhjaline kui varasemad tehnoloogilised läbimurded. Ühelt poolt on tegu valdkonnaga, kus innovatsiooniga tegelemine on suhteliselt lihtne ja isegi amatööride nagu Mark Zuckeberg panus võib avaldad olulist mõju. Teiselt poolt on aga internetist kasu kõige rohkem inimestele, kes soovivad hallata suurt tuttavate võrgustiku, kes on intellektuaalselt uudishimulikud või suutelised vastu võtma suurtes kogustes uudset teavet. Ülejäänute jaoks pole aga internet ligilähedaseltki sama palju juurde andnud kui näiteks elekter või muu infrastruktuur. Kentsakas on ka see, et enamus interneti vahendusel pakutavatest teenustest on tasuta ja osutatakse ettevõtete poolt, mis suudavad hakkama saada üllatavaltki väikese kollektiiviga, mille tulemusena on interneti majanduslik mõju siiani olnud märksa tagasihoidlikum kui enamusele meist meeldiks mõelda.
Kui eelnevast jäi mulje, et Cowen on tuleviku suhtes skeptiline, siis ei ole see päris nii. Pigem üritab ta tähelepanu juhtida “uuele normaalsele”, kus ootused majanduskasvule peaks olema tagasihoidlikumad ja inimesed peaks teadvustama, et heaoluriigi jätkuvaks eksistentsiks vajalik jõuline majanduskasv on mõneks ajaks asendunud tehnoloogilise platooga. Rohkem tähelepanu tuleb pühendada tootlikkusele ja laenude võtmisel nende teenindamisele tulevikus.
Cowen on küll vähegi pikema perspektiivi osas optimist, kes on veendunud, et inimeste leidlikus ning nutikus koos turumajandust toetavate institutsioonidega aitab siiski ületada ajutise tehnoloogilise mõõna, kuid kõik see võtab aega ja vajab kannatust koos olukorra teadvustamisega. Uued võimalused ja uudsed lahendused ei jää tulemata, kuid kindlasti ei aita neile kaasa avaliku sektori paisumine ega ulatuslikumaks ümberjagamiseks vajalik kõrgem maksukoormus.
Tegu on provokatiivse ja kohati poleemilise teosega, mis väärib tema lugemiseks vajaliku tundi või paari.
Täiendavat lugemist:
Cowen’i e-raamat pälvis hulgaliselt tähelepanu, kuid kaugeltki kõik kirjutatu ei vääri viitamist. Sellegi poolest oli hulgaliselt postitusi ja artikleid, mis annavad Cowen’i teosest kas omapärase ülevaate või juhivad tähelepanu mõnedele puudustele või annavad midagi teose ümber puhkenud debatile midagi juurde:
Juhul kui eelmises postituses pakutud artiklid polnud piisavalt huvitavad või juba loetud, siis tasub kindlasti igal heast (huvitavast, kaasahaaravast, valgustavast, köitvast) ajakirjandusest lugupidaval inimesel heita pilk Conor Friedersdorf'i poolt kokku pandud nimekirjale Nearly 100 Fantastic Pieces of Journalism, mis on kenasti jagatud kümneks osaks, mille alla koondatud sarnast temaatikat käsitlevad artiklid.
Esimese pilguga tundus, et läbi juhuse on mul õnnestunud umbes viiendiku neist artiklitest juba varem lugeda ja vähemalt kümmekond neist on juba Vabalogis mainimist leidnud. Tegu on tõesti kaasahaarava ajakirjandusega, mis väärib lugemist vaatamata tõsiasjale, et enamus kirjutisi on pigem pikemad kui lühemad.
Iga üks peaks suutma nimekirjast leida vähemalt ühe artikli, mis talle huvi pakub ja kindlasti ka teistele soovitamist väärib.
Bike lanes, bike lies – New York Post'is ilmus hiljuti artikkel, mille autor arutleb selle üle, kust võtab kohalik transpordiamet jalgratturite numbreid, mille alusel eraldatakse sõiduteedest osa jalgratta teeks. Abiks võetakse ka hiljutine New Yorgi ülikooli uurimus, millest selgus, et jalgrattureid on oluliselt vähem kui väidetakse. Teemaga haakub kenasti ka New York Times'is eelmise aasta lõpus peetud debatt, kus arutleti jalgratta sõiduradade üle (märksa vähem kulukas kui eraldiseisev kergliiklustee) ja mille üks osalejatest, Sam Staley, tuletas meelde, et jalgrattas ei ole kõigi jaoks vaid tegu on nishitranspordiga, millele tehtavad kulutused võiks lähtuda nende kasutajate hulgast.
* * *
Masinavärk, mis toodab paljaid mehi – Kaitseuuringute keskuse blogis kirjutab Martin Hurt kvaliteetsest kaitseväest nagu ka sellest, et täna on meil rohkem tegutsemisvalmis inimesi kui varustust. Hurt toob muu hulgas välja, et praeguse seisuga on Eesti Vabariik suuteline vähegi tõsiselt võetavalt varustama vaid 20 000 meest ja lähi aastakümnetel ilma radikaalsete muutusteta 40 000 adekvaatselt varustatud reservist piiri ei ületata, kui üldse. Iga üks võib pärast artikli lugemist kohustusliku ajateenistuse kohta järeldusi ise teha.
* * *
In the 18th century, Russian leather was the finest in the world – selgub, et kunagi 18. sajandil tuli parim töödeldud nahk, mis oli tuntud enda rikkaliku värvi, veepidavuse ja erilise lõhna poolest, Venemaalt ja oli sedavõrd kõrgelt hinnatud, et Lääne-Euroopa parkimistöökojad saatsid Venemaale isegi spioone, et välja selgitada venelaste nahatöötlemise saladused. Kahjuks Venemaalt kaugemale nahatöötlemise saladused ei jõudnud ning 1917. aasta revolutsiooni pööristesse kadusid ka venelaste endi teadmised. Vene nahk oli igaveseks kadunud ajaloohämarustesse, kuid 1978. aastal leiti üks sajandeid tagasi uppunud laev, mis kätkes endas väärtusliku nahalasti…
* * *
Rise of Populist Parties Pushes Europe to the Right – Der Spiegel annab põlissoomlaste võiduka esinemise järel Soomes ülevaate rahvuslike erakondade järjest suuremast rollist kohalikus poliitikas ja sellega kaasnevatest järellainetustest Euroopa tasandil. Kuigi artikkel algab soomlastega, siis päris palju on juttu ka sakslaste liberaalse erakonna FDP osade liikmete vastuseisust mõnede rahaliidu liikmete päästeplaanidele ja selle mõjust erakonna populaarsusele. Paljuski artikkel nähtusest, mida olen juba mõnda aega kutsunud "institutsionaalseks hõõrdumiseks".
* * *
More Than 1 Billion People Are Hungry in the World – Esther Duflo a Abhijit Banerjee kirjutavad Foreign Policy's veaste valikutest nagu ka sellest, millised on arenguabi tegelikud mitte aga soovitud tagajärjed. Autorid toovad muu hulgas välja, et täna ei ole maailmas toidupuudust vaid probleem on pigem selles, kuidas toit õigete inimesteni jõuaks; kuna ellu jäämiseks on vaja järjest vähem füüsilist tööd teha, siis on näiteks Indias vaatamta toidu ulatsulikumale kättesaadavusel igapäevaselt tarbitavate kalorite hulk vähenenud ja kui vähegi võimalik, siis eelistatakse maitsvamat toitu toitvamale. Tõenäoliselt kõige üllatavam on tõsiasi, et paljud vaesed eelistavad korralikule toitlustamisele hoopis televiisorit, sest "see on toidust olulisem".
* * *
The Destruction of Economic Facts – Hernando de Soto kirjutab finantskriisist kui väärtpaberistamisega kaasnevast omandiõiguste hägustumise tagajärjest. Kui enam pole usaldusväärset informatsiooni sellest, mis kellele kuulub, siis ühelt poolt muutub vara tagatiseks kasutamine keerulisemaks ja teiselt poolt kahaneb usaldus kogu finantssüsteemis, mis viib paratamatult ka likviidsusprobleemideni. De Soto heidab pilgu omandiõiguse süstemaatilise dokumenteerimise alguspäevadesse ning juhib tähelepanu probleemidele ja kitsaskohtadele, millega tuleks hakata tegelema pigem varem kui hiljem.
* * *
Aviation Geeks Scramble to ID bin Laden Raid’s Mystery Copter – Osama bin Ladeni tabamisega ilmus pea igal pool hulgaliselt artikleid, kuid tõenäoliselt üks huvitavamaid käsitleb hoopis seda, kuidas eriüksuslased üldse Pakistanis bin Ladeni villani jõudsid. Tundub, et operatsiooni käigus kasutati uudset helikopterit, mida on siiani õnnestunud avalikkuse eest varjata ja mis näib olevat radarite jaoks nähtamatu. Huvitav oleks loomulikult teada, mis "mänguasju" USA sõjavägi veel avalikkuse tähelepanu alt eemal hoiab.
* * *
Võrdne palk on turumajanduses võimatu – Aarne Leisalu võtab endale meeste ja naiste palgaerinevuste selgitamise tänamatu töö ja saab sellega minu arvates päris hästi hakkama juhtides tähelepanu nii tööandja subjektiivsele riskitajule kui ettevõtte tegevuse vähegi pikemaajaliseks planeerimiseks vajalike otsuste tagamaadele. Kahju ainult, et loo kommentaare lugedes jääb mulje nagu poleks arvestatav hulk kommenteerijaid vaevunud kirjutatut üldse lugema, mille tulemusena jääb arusaamatuks ka tõsiasi, et seadusandliku palgataseme fikseerimisega kaasnevad kulud, mis väljenduvad meie kõigi elatustaseme languses.
Vabalogi statistikast selgub, et eelmise postitusega jõudis postituste arve Vabalogis maagilise tuhandeni. Lisaks postitustele on loomulikult kirjutatud ka hulgaliselt kommentaare, mille arv ületas vaid mõned päevad tagsi 2200 piiri.
Tänu ühele WordPressi plug-in’ile võin veel statistikast välja tuua, et kokku sisaldavad Vabalogi 1000 postitust täpselt 519 929 sõna, mida võimaldab ehk mingisse konteksti panna teadmine, et keskmise romaani pikkus jääb 80 000 ja 120 000 sõna vahele. Tõsi, arvestatav osa paljudest postitustest koosneb tsitaatidest ja väljavõtetest, kuid mulle tundub, et tsiteeritud materjali hulk ei tohiks moodustada rohkm kui veerandi kogu blogi tekstist.
Ühtlasi sai Vabalogi mootor ehk WordPress uuendatud versioonile 3.1.2 ja kuna varasem Vabalogi väljanägemist kujundanud “theme” ei olnud uuemas versioonis enam piisavalt toetatud, siis muutus ka natuke kujunduslik pool. Huvitav on ka vaadata, et natuke rohkem kui kolm aastat tagasi ilmus Vabalogis 550 postitus ja sai kolitud vabalog.blogspot.com aadressilt oma domeeni.
Vabalogi veebikülastajate arv kõigub kuust kuusse, kuid jääb enamasti 1200 kanti ning RSS’i vahendusel jälgib Vabalogi umbes 150 inimest ja see arv näib aeglaselt, kuid stabiilselt kasvavat.
Vabalogi kirjutamine on minu jaoks jätkuvalt huvitav. Kommentaaride kvaliteet on aastatega ainult kasvanud ja see ainult rõõmustab ja motiveerib sisukamaid postitusi kirjutama. Eraldi küsimus loomulikult kui hästi see õnnestub.
Ilmselgelt ei jagata Nobeli mälestusauhindu majandusteaduses päris kõigile vaid ikkagi inimestele, kes on läbi enda akadeemilise panuse andnud tugeva tõuke teadusharu edasisele arengule. Kahjuks ei taga aga tunnustatud auhinnad, et tulevikus ei võiks nende auhindade saajate sõnavõtud muutuda äärmiselt politiseerituks ja sedavõrd tendentslikuks, et vähegi kriitilisemalt mõtlevate inimeste jaoks ei ole need enam sõnavõtud, mida just eriti tõsiselt tasub võtta.
Hiljuti on enda üldsõnalise ja üleoleva retoorikaga silma paistnud nii Joseph Stiglitz kui Paul Krugman. Mõlemad on progressiivsete (loe: sotsiaaldemokraatlike) vaadetega mehed, kes näivad olevat järjest rohkem huvitatud enda maailmavaatelise tõe kuulutamisest, isegi kui selleks tuleb hakata realistlikumaid tõlgendusi hülgama.
Millest siis ikkagi jutt?
Joseph Stiglitz avaldas hiljuti Vanity Fair’is artikli Of the 1%, by the 1%, for the 1%, mis peatub sissetulekute ebavõrdsusel USA’s ja sellega kaasnevatel probleemidel, mis Stiglitzi hinnangul väljenduvad eelkõige poliitilise võimu järjest ulatuslikumas koondumises väikese ja rikka eliidi kätte, mis on eelkõige huvitatud enda huvide kaitsmisest. Kahjuks on aga Stiglitz üpris lohakalt ja tendentslikult valinud statistikat, mida kasutab argumendi toetamiseks. Järeldused, mis taolise lohakuse tulemusena rõhutamist leivad jäävad aga üpris kaugel adekvaatsest. Kui problemaatiline on Stiglitzi sissetulekute ebavõrdsuse käsitlus koos sellest tulenevate järeldustega on õnneks lahti seletatud Scott Winshipi poolt postituses Nobel Laureate Joseph Stiglitz is All Sorts of Wrong on Inequality ja Will Wilkinsoni poolt postituses Stiglitz and the progressive Ouroboros.
Krugmani järjest süvenevast politiseeritusest, mis pimestab teada järjest sagedamini reaalsusele ja sunnib tegelema pigem sõnademängu kui seisukohtade selgitamise ning tõsiselt võetava kriitikaga, on Vabalogis leidnud piisavalt kajastamist. Hiljuti ilmus aga New York Magazine’is pikem portreelugu Krugman’ist, mis võimaldab mõnevõrra paremini mõista, mida ja miks mees teeb. Võtmefraasiks näib siin olevat “lapsepõlve nostalgia” (laialt levinud ka Eesti sotsiaaldemokraatide seas), mis võimaldab noorusaastaid näha ilusama ja õiglasemana kui nad tegelikult olid. Megan McArdle juhib enda postituses The Good Old Days tähelepanu sellele, kui valikuline on Krugman’i mälu ja kui suures ulatuses tema lapsepõlveidüll tegelikult toetus naiste piiratud võimalustel väljaspool kodu samas kui Alex Tabarrok ei pea ülesliigseks meelde tuletada enda postituses The Lost Eden of Childhood. Not Lost. Not Eden. , et rassiline segregatsioon võimaldas “ilusamat” lapsepõlve ja tänapäeva laste elu on märksa keerulisemaks tehtud lastevanemate endi kohati paranoiaks kalduva ohutusmaania tulemusena.
Boonusena võib lugeda aga Will Wilkinsoni postitust Diagnosing Krugman, mis peatub Krugmani hiljutisel väitel nagu ei ole tervishoiuteenuste kasutajate puhul tegu “tarbijatega” ja hargneb sealt edasi arutluseks selle üle, kas osa inimesi (antud juhul Krugman) üritab kaubanduslike suhteid läbi tabuks kuulutamise osadest valdkondadest välja tõrjuda – maksku, mis maksab ja ilma asja sisusse süvenemata või tagajärgi kaalumata.
Nii Stiglitzi kui Krugmani ümber käivad diskussioonid on õpetlikud ja käsitlevad küsimusi, mis tunduvad asjakohased ka Eestis. Kahju ainult, et Eestis sarnane diskussioon oluliselt primitiivsemal tasemel käib.