2010. aasta Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses laureaadid on Peter A. Diamond, Dale T. Mortensen, Christopher A. Pissarides, kes pälvisid auhinna enda panuse eest tööturgude uurimisel olukorras, kus töötus on arvestatav, kuid olulisel osal inimestest ei õnnestu tööd leida, sest nende oskused ja ettevõtjate poolt loodud töökohad ei taha kokku sobida. Aktuaalne igal juhul.
Rohkem võib värskete laureaatide kohta lugeda Nobeli memoriaalpreemia lehelt, kuid alati valvas Tyler Cowen on juba kõigi kolme mehe kohta kirja pannud eraldi postitused, mis annavad hea ülevaate meeste loomingust ja heidavad pilgu nende olulisematele uurimustele.
Steven Landsburg (1, 2, 3) ja Scott Sumner on mõlemad viimaste nädalate jooksul kirjutanud maksudest. Kui täpsem olla, siis intresside ja dividendide maksustamise argumentidest, mis rajanevad väitel, et sissetulekut tuleb maksustada samaväärselt sõltumata sellest, kas tegu on palga, intressi või dividendidega.
Nii Landsburg kui Sumner toovad põhjalikes postitustes välja, miks intresside ja dividendide maksustamine on sisuliselt topeltmaksustamine, mis soodustab tarbimist ning seda säästmise ja investeerimise arvelt. Mõlema mehe postituste iva seisneb selles, et isegi samaväärse palga juures maksustatakse kõrgemalt neid, kes otsustavad säästa või investeerida – sisuliselt maksustades säästjaid ja investeerijaid kõrgemalt teistsuguste valikute või eelistuste eest.
Mõlemad majandusteadlased toovad ka lihtsad arvutuslikud näiteid, mis peaks võimaldama selgemalt mõista nende loogikat ja arutluskäiku. Mõlema postitusest jääb aga selgelt kõlama, et säästmisega teenitav intress ja investeerimisega kaasnevate dividendide maksustamine ei ole õigustatud, sest investeerimis/säästmisotsused tehti pärast palga maksude maha arvamist, mis tähendab vastavalt väiksemaid intresse või dividende, sest investeeritavad või säästetavad summad olid maksude võrra väiksemad.
Sumner peatub enda postituses mõnevõrra ka semantikal selgitades, et paljude inimeste kalduvus sissetulekut (income) palgaga (wage) võrdsustada on ekslik. Sumner juhib tähelepanu ka tõsiasjale, et rääkida sissetulekut ebavõrdsusest (enamasti läbi Gini koefitsendi) on paljuski mõttetu.
Eestis oleks samuti mõtet mõnedele semantilistele nüanssidele rohkem tähelepanu pöörata. TULUmaks iseenesest on problemaatiline, sest paljudele meeldib rääkida intressi- või dividendiTULUST samas kui nii Sumner kui Landsburg toovad välja, et see ei ole päris nii lihtne.
Mind isiklikult häirib kõige rohkem eesti keeles “majanduslik ebavõrdsus”. Mida see üldse tähendab ja veel parem, kuidas seda on võimalik üldse mõõta? Ma saan aru, millest käib jutt kui tegu on sissetulekute ebavõrdsusega (Sumner “sissetulekute” kohta: “Income is meaningless gobbledygook”), kuid majanduslik ebavõrdsus on mingi väärastunud tõlge, mis ainult külvab segadust.
Igal juhul väärivad mõlema mehe postitused lugemist, kuid ainult Sumner peab vajalikuks peatuda tema arvates ideaalsel maksusüsteemil, millega võiks isegi nõustuda. Aga nagu taoliste küsimuste puhul ikka taandub väga palju detailidele, mis otsustavad ühe või teise variandi lõpliku tõsiselt võetavuse.
Cover Story – lühike intervjuu ajaloolasega, kes on uurinud trüki- ja kirjastamistööstuse algusaastaid ning majanduslikku tasuvust. Paralleelid interneti kasutusele võtmisega on hämmastavaltki sarnased. Selgub, et esimesed edukad kirjastajad ei saanud edukaks legendaarsete ja oluliste teostega vaid pigem kalendrite, indulgentside ning ametlike dokumentide kirjastamisega. Väiksed väljaanded piisavalt suure tiraaziga püsiklientidele oli esimeste kirjastajate edu võti, kuid intervjuust võib leida ka teisi väärt tähelepanekuid.
* * *
Did weak copyright laws help Germany outpace the British Empire? – Der Spiegelis ilmus hiljuti ülevaade Eckhard Höffner’i uurimusest, mis võrdles autorikaitseseadusi Inglismaal ja Saksamaal, mille põhjal järeldas, et Saksamaa majanduseedu 19. sajandil oli võrreldes Inglismaaga oli paljuski autorikaitseseadustest tulenev. Matthew Lasar kirjutab Ars Technica postituses, miks Höffneri uurimuse põhjalt ei tasu liigseid järeldusi teha.
* * *
Does Your Language Shape How You Think? – New York Times’is ilmus hiljuti artikkel sellest, kuidas keel, mida räägime, mõjutab meie mõtlemist. Artikli autor hajutab kiiresti arvamuse, et sõnade või vormide puudumine ei võimalda inimestel osadest asjadest üldse mõelda ja panustab hoopis märksa väiksematele nüanssidele nagu soo andmine sõnadele või ruumis orienteerumine. Üllatav oli aga lugeda aborigeenide keele Guugu Yimithirr’i kohta ja osade inimeste võimetest leida õige ilmakaar isegi pimedas toas pärast keerutamist.
* * *
True Colors – kuigi enamus meist arvab, et Vana-Kreeka skulptuur on alati olnud marmor-valge puhtuse ja esteetilisuse etalon, siis muistsed kreeklased ise elasid hoopis kirevamas maailmas, kus enamus skulptuure olid kaunistatud värvide ning mustritega, mis olid kohati lausa kitshi kalduvalt erksad. Viimaste aastakümnete jooksul on uuema tehnoloogiaga õnnestunud vanu värvikombinatsioone selgitada ja koopiate
* * *
How panhandlers use free credit cards – pangakaardi ajastul on kerjuste elu varasemast keerulisemaks läinud, kuid mõned kodanikud on kerjustele isegi pangakaardi ulatanud ja palunud lihtsalt hiljem kaart tagastada. Üks taoline juhtum ajendas Toronto ajakirjaniku väikest eksperimenti läbi viima ja seda kohati üpris huvitavate tulemustega. Kusjuures artikli lugemisel tuleb abiks teadmine, et LCBO on Liquor Control Board of Ontario ehk piirkondlik alkoholimonopol.
* * *
Stockholm ‘egalitarian’ rental boost black market – mõned aastad tagasi sain omal nahal tunda kui tagurlik on Rootsis üürikorterite süsteem, mis on kohalike omavalitsuste käpa all. Stockholmis on olukord kõige mõttetum, kuid isegi ülikoolilinnas Lundis oli olukord sarnane. Ainus põhjus, miks ma üldse endale korteri sain oli juhus, mis oli ühe teise inimese ebaõnnest tingitud. Võrdväärsus paberil ei tähenda veel reaalset võrdväärsust nagu Stockholmi ülikooli sissepääsenud, kuid ilma elupaigata tudengid on sunnitud tunnistama.
Bjørn Lomborg: $100bn a year needed to fight climate change – mulle tundus, et Guardian serveerib Lomborgi peatselt ilmuvas raamatus toodud seisukohti kui radikaalselt ümber mõeldud seisukohta. Samas kui artiklit loed, siis midagi väga radikaalselt teistsugust Lomborg ei propageeri. Küsimus näib olevat pigem rõhuasetuses ja mõnede eelduste ümber hindamises, mis võimaldavad mõnedel inimestel Lomborg enne ära kuulata kui teda sarjama hakkavad. Eks raamatu arvustused on alles tulemas.
* * *
Interview with Thomas Sargent – huvitav intervjuu Thomas Sargent’iga, kes seadis modernse makroökonoomika koos mõttekaaslastega mikroalustele, mida paljud tunnevad täna ratsionaalsete ootustena revolutsioonina, kus robotlikud ootused inimeste käitumisele asendati strateegiliste ootustega, kus inimesed on tulevikku vaatavad ja muutustega rohkem arvestavad. Sargent’il on nii mõndagi huvitavat ratsionaalsete ootuste kaitseks öelda seoses finantskriisiga. Juttu tuleb ka pidevalt kõrgest tööpuudusest Euroopas ja töötuabiraha mõjust inimkapitalile.
Tööandjate manifesti (PDF) maksunduse osa kolmandas punktis tegid tööandjad ühe ettepaneku seoses sotsiaalmaksuga:
Lähtuvalt teiste riikide praktikast, tuleks sotsiaalmaks muuta maksuks, mille tasumise kohustus lasub töötajal (sarnaselt tulumaksuga).
Mind hämmastab, et osad inimesed näivad täie tõsidusega arvavat, et sotsiaalmaksu maksvad ettevõtjad enda kasumist mitte aga töötajad, kes saavad lihtsalt selle võrra väiksemat palka, mis ettevõte on kohustatud nende eest sotsiaalmaksu maksma.
Iga töökoha loomisega kaasnevad kulud ja vähemalt väikeettevõtetes uut töökohta enamasti ei looda kui see ei kata inimese soovitavat palka koos maksudega. Erandiks on arendustöötajad, kes annavad põhjust arvata, et nende töökoha loomisega kaasnevad kulutused ennast tulevikus enam kui ära tasuvad, kuid siingi on omad nüansid, sest arendustöötaja kompensatsioon ei pruugi üldse palgas väljenduda.
Ma julgen väita, et enamus väikeettevõtjaid oleks valmis kohe sotsiaalmaksu võrra suurema summa töövõtja arvele kandma kui sotsiaalmaksu peaks edaspidi tasuma töövõtja. Tegelikult piisaks isegi vist sellest, et sotsiaalmaks peetakse sarnaselt tulumaksule töötaja palgast kinni ja see summa kajastub ka maksudeklaratsioonil. Inimestel tekiks siis ehk selgem arusaam sellest, kui suure osa nende palgast moodustab sotsiaalmaks ja kui suureks takistuseks kujuneb sotsiaalmaks tulevasele palgatõusule.
Väide, nagu jätaks ettevõtjad sotsiaalmaksust saadava kokkuhoiu endale ja töötajad oleks sunnitud sotsiaalmaksu maksma enda olemas olevast palgast, on aga pigem paranoiline ja alusetu liialdus. Valdav enamus ettevõtjaid ei saaks nii käituda juba ainuüksi konkurentide tõttu, kes suudaks parimaid ja pädevaimaid töötajad kõigest olemas olevat palgafondi säilitades juurde meelitada. Jah, aja jooksul surve palkadele kasvaks ja edaspidine palgatõus ei oleks kindlasti samaväärne varasema palgatõusuga, sest igale töötaja arvele laekuva krooni kohta ei eraldataks enam täiendavat kolmandiku maksudeks, kuid kas mitte ei peaks see olema lausa eesmärk?
Sotsiaalmaksu ülem- ja alampiiri seadmise otstarbekus saaks ehk samuti märksa suuremale osale elanikkonnast selgemaks kui sellest sõltub otseselt kui palju raha sulle kuu lõpus arvele laekub. Võimalik, et aktuaalseks muutub isegi sotsiaalmaksu jagamine kaheks (haigekassale 13% ja pensionifondi 20%) ja ühe või teise osa maksumäära langetamine kui inimesed näevad ja seostavad sotsiaalmaksuga kaasnevaid summasid enda sedavõrd väiksema palgaga. Kui ei midagi muud, siis vähemalt vähemalt sotsiaal- ja tervishoiukulutused saaks märksa teravama tähelepanu osaliseks, mis võimaldaks lõpuks ka alternatiivsetel lahendustel pikemalt peatuda.
Samson Option is a term used to describe Israel’s alleged deterrence strategy of massive retaliation with nuclear weapons as a “last resort” against nations whose military attacks threaten its existence. Israel refuses to admit it has nuclear weapons or to describe how it would use them, an official policy of nuclear ambiguity, also known as “nuclear opacity.” This has made it difficult for anyone outside the Israeli government to definitively describe its true nuclear policy, while still allowing Israel to influence the perceptions, strategies and actions of other governments.
Imperial Airways was the early British commercial long range air transport company, operating from 1924 to 1939 and serving parts of Europe but especially the Empire routes to South Africa, India and the Far East. The establishment of Imperial Airways occurred in the context of British hopes of prolonging and modernizing maritime empire by using a new transport technology that would facilitate settlement, colonial government and trade. The launch of the airline followed a burst of air route survey in the British Empire after the First World War, and after some experimental (and sometimes dangerous) long-distance flying to the margins of Empire.
North Atlantic Garbage Patch is a newly discovered area of marine debris found floating within the North Atlantic Gyre. The patch is estimated to be hundreds of kilometers across in size, with a density of over 200,000 pieces of debris per square kilometer. The debris zone shifts by as much as 1,600 km (990 mi) north and south on a seasonal basis, and drifts even farther south during the El Niño-Southern Oscillation.
Wandervogel is the name adopted by a popular movement of German youth groups from 1896 onward. The name can be translated as migratory bird and the ethos is to shake off the restrictions of society and get back to nature and freedom. Soon the groups split and there originated ever more organisations, which still all called themselves Wandervogel, but were organisationally independent. Nonetheless the feeling was still of being a common movement, but split into several branches.
R101 was a British rigid airship completed in 1929 as part of the Imperial Airship Scheme. After initial flights, and two enlargements to the lifting volume,it crashed on 5 October 1930 in France during its maiden overseas voyage, killing 48 people. The demise of R101 effectively ended British employment of rigid airships. Two teams were used: one, under direction of the Government Air Ministry, would build R101 (hence the nickname “the Socialist Airship”), the other by a private company, Vickers, building R100 (the “Capitalist Airship”) under contract for a fixed price.
Mount Kailash is a peak in the Gangdisê Mountains, which are part of the Himalayas in Tibet. It lies near the source of some of the longest rivers in Asia: the Indus River, the Sutlej River, the Brahmaputra River, and the Karnali River. It is considered as a sacred place in four religions: Bön, Buddhism, Hinduism, Jainism. There have been no recorded attempts to climb Mount Kailash; it is considered off limits to climbers in deference to Buddhist and Hindu beliefs. It is the most significant peak in the world that has not seen any known climbing attempts
Omal ajal oli vähemalt Inglismaal aktiivses kasutuses sõna paar crypto-communism, mida wikipedia defineerib kui:
a pejorative term implying a secret support for, or admiration of, communism. The term is used to imply that an individual or group keeps this support or admiration hidden to avoid political persecution or political suicide.
Eelmisel nädalal avaldatud tööandjate manifest on dokument, mis on vist enda tagasihoidliku pikkuse tõttu pälvinud õigustamatult palju halvustavat tähelepanu, kusjuures paljuski asjata. Tegu oli ühe organisatsiooni seisukohtadega, mis ei esinda kaugeltki kõiki tööandjaid vaid pigem suuremaid, kellel on muuhulgas ka ettevõtlustoetustest rohkem kasu ja ametiühingutest rohkem tüli. Igal juhul tahaks näha, millega EAKL välja tuleb ja kuidas sellele reageeritakse.
Minu silma on aga riivanud ülatavalt paljude eestlaste vaenulikus võõrtööjõu vastu, mida õigustatakse kahtlaste argumentidega, mille varjus on minu arvates põhjust hakata rääkima krüpto-ksenofoobiast Eestis:
Siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsleri Erkki Koorti sõnul oleks suure hulga võõrtööliste Eestisse toomisel rängad tagajärjed ja kannataks kohalike elanike julgeolek. (Postimees)
Võõrtööjõu kaasamise asemel aga tuleks kõigepealt leida rakendust Eesti 100 000 töötule ja lahendada kodakondsuseta „halli passiga“ inimeste küsimus, lisas ta. (Delfi)
Küll aga soovivad nad Eestisse tuua palju kenasid tumedaverelisi poisse ja tüdrukuid. Nagu see valimisplakatki, mis meile Euroopast ilusaid mehi lubas. Valimised ju nüüdki tulekul. (E24)
Ei ole nii, et välismaalane, kes on Eestis töötamisest huvitatud, on pigem kurjategija kui seadusekuulekas kodanik (ka see). Ei ole nii, et võõrtööline tuleb ja võtab automaatselt eestlase töö madalama palga eest (ka see). Ei ole nii, et Eestisse hakkab keegi “tooma tumedaverelisi poisse ja tüdrukuid”.
Võõrtöölistega kaasnevad ka mitmed hüved ja positiivsed nähtused, millest on lihtne vaikida, kuid “jätkusuutliku” Eesti tulevik on meie demograafilist olukorda arvestades kindlasti liberaalsem immigratsioonipoliitika. See on möödapääsmatu, sest eestlased lihtsalt ei paljune piisaval hulgal. Mida varem see enamusel eestlastest kohale jõuab, seda parem.
Märksa mõistlikum oleks arutleda selle üle, mida saaksime teha, et Eesti atraktiivsust võõrtööliste seas elamis- ja töötamissihtkohana tõsta kui krüpto-ksenofoobilisi eelarvamusi levitada.
Boston Globe on juba mõnda aega enda veebis kajastanud viimaste päevade jooksul oluliseks kujunenud uudiseid fotodes. The Big Picutre pakub mõnikümmend kvaliteetset fotot uudise kohta, mis võimaldab saada parema ülevaate just erinevate sündmustest ulatusest, mis sõnades väljendatuna ei kipu adekvaatset ettekujutust looma.
* * *
Sõbrapäeva uus logo neile, kes pole viimaste arengutega kursis 🙂
Allikas: Brand New
Veebruaris jäi silma üks humoorikas katsetus sõbrapäeva omanäolisemaks kujundada, kuid ühel või teisel põhjusel jäi sellele katsetusele varem viitamata. Kogu loovprotsess on kenasti sammude kaupa lahti seletatud ja kogu ettevõtmisele lähenetakse kui brändimisstrateegiale koos visuaalsete muudatustega. Kentsakas, kuid lõbus.
* * *
“This electron microscope photograph catches self-assembling polymers in action,
but it could also represent people’s cooperative efforts to save the Earth,
says materials scientist Joanna Aizenberg of Harvard University”
Allikas: National Sceince Foundation
USA National Science Foundation on juba mõnda aega mõistnud, et inimestele läheb teadus palju rohkem korda kui neil on ka midagi visuaalset, mille järgi orienteeruda. Koos ajakirjaga Science üritataks igal aastal parimatest fotodest ja visuaalidest leida auhinna väärilised, keda teistele ühel või teisel põhjusel eeskujuks tõsta.
Vanity Fair palus 52 eksperdil valida 5 arhitektuuriliselt kõige olulisemat ehitist, mis valminud pärast 1980ndat aastat. Kokku pakuti 132 erinevat ehitist, millest Vanity Fair toob välja 21 kõige populaarsemat.
Vanity Fair palus 52 eksperdil valida 5 arhitektuuriliselt kõige olulisemat ehitist, mis valminud pärast 1980ndat aastat. Kokku pakuti 132 erinevat ehitist, millest Vanity Fair toob välja 21 kõige populaarsemat. Osade hoonete võlu ja olulisus jäid minu jaoks kaugeks, kuid eks inimeste maitsed ole erinevad.
Andes Võrk kirjutas esmaspäevas Päevalehes arvamusloos Tuld sotsiaalmaksule paljuski õigustatult, et sotsiaalmaksule lage tahavad kõik, kuid sellega kaasnevast puudujäägist ei räägi eriti keegi. Kui küsimus ise väärib tähelepanu, siis Andrese käsitlus sellest tekitas mõningaid…mõtteid:
Mulle jääb arusaamatuks, miks üldse kirjutada, et hoiuseintressi ja dividenditulu ei maksustata sotsiaalmaksuga. Intress ei ole tulu vaid kompensatsioon edasi lükatud tarbimise eest, mida maksustada ja veel parem maksustada tervisekindlustusega on siiani õigustamata. Dividenditulu maksustamisest rääkides on vist liiga lihtne ignoreerida tõsiasja, et väga paljude jaoks on dividendid täiendav sissetulek palgale, mis terviskindlustusega ettevõtlustulu koormamisel tähendab nende inimeste topeltmaksustamist samas kui saadavatest hüvedest pole mingit juttu.
Tööjõumaksud on kõrgemad kapitalimaksudest eelkõige sellepärast, et tööjõul on liikuda märksa keerulisem kui kapitalil, mille taga on märksa rohkem maksumäärale tähelepanu pööravaid inimesi. Ühtlasi peaks kohalike ettevõtete laenukoorumus ja drastiline kasumite vähenemine olema piisavalt heaks tunnistuseks sellest, et kapitali on jätkuvalt vähe ja kapitali Eestisse liikumisele tuleks takistused võimalikult madalal hoida mitte mõelda kuidas neid suurendada.
Huvitav oli ka väide, et kõrgepalgalised on maksude suhtes enamasti vähem tundlikud ja seetõttu julgetakse ka neile kõrgemaid maksumäärasid peale panna. Samas on mulle jäänud mulje, et maksusüsteemid on potentsiaalsetes võrdlusriikides oluliselt keerulisemad ja nüansirikkamad, sest esineb mitmeid maksusoodustusi ja erandeid, mida kõrgema sissetulekuga inimesed saavad ära kasutada seeläbi makstes kohati isegi vähem kui keskmise sissetulekuga inimene. Maksusüsteemi adminstreerimise keerulisusega kaasnevad aga väikeriigile arvestatavad ja suhteliselt suuremad kulud. Ühtlasi tundub mulle, et “kõrgepalgaline” Eestis ei ole sama, mis kõrgepalgaline Soomes, Rootsis, Belgias jne.
Kui juttu jõuab meditsiin rahastamise osa eraldamiseni sotsiaalmaksust ja liitmisele tulumaksuga, siis minul jääb mulje, et autori varjatud eelistus on praegust sotsialiseeritud tervishoiusüsteemi edasi juurutada ja sisuliselt erasektori alternatiivide esile kerkimine välistada. Samas võib see tuleneda minu isiklikest eelistustest ja järeldustest, mis on tehtud varem Andrese poolt kirjutatust.
Ma ei saa pidada muuks kui elukaugeks, küüniliseks ja isegi pahatahtlikuks väidet nagu tööandjate soovid oleks eelkõige seotud kõrgem kohaga mingis edetabelis. Milleks taoline labasus? Valdavat enamust ettevõtjaid jätavad kohad taolistes tabelites külmaks, sest nende huvi on kasumit teenida mitte abstraktsetes edetabelites figureerida. Kasumit saab teenida kas panustades inimeste kompetentsi (kõrgemad palgad) või hulka (palgafondi suurus), kuid vältimatult on nii ühe kui teisega keerulisem kui maksud sinu kasumi lihtsalt ära söövad.
Mulle tundub, et Andres lähtub mitmetest maailmavaatelistest eelistustest, mida ei jaga kaugeltki kõik, samas kui Praxise analüütikuna esinedes jääb mulje, et tegu on terve mõttekoja seisukohaga.
Mind isiklikult häirib järjest tehnokraatlikum lähenemine majandus- ja maksupoliitika kujundamisel, kuid vähemalt ei kirjuta Praxise inimesed midagi nii haledalt vastuolulist, segast ja teadmatut kui Kaire Uusen, kellel õnnestus TTÜ haldusjuhtimise magistriprogrammi oluliselt kõigest ühe artikliga devalveerida.
Arvestades sellega, et tegu on tulevase ametnikuga, kes võib sattuda kujundama kohaliku majanduspoliitikat, jääb minu veendumusel, et mida vähem eelistakse, suunatakse ja soodustatakse, üle ainult süveneda ja teistele meelde tuletada, et kaugeltki kõik inimesed, kes teevad otsuseid kõigi eest ei pruugi olla pädevad neid otsuseid tegema.
Jane Mayer pakub kõigile huvilistele hea näite pahatahtlikust artiklist. Kahju, et Covert Oprerations New Yorkeris ilmus, kuid eks see ole samuti omamoodi kõnekas fakt.
Õnneks ei pea mina kõike seda tendentslikkust eraldi välja tooma hakkama, sest Ira Stoll on seda juba osaliselt teinud. Nick Gillespie lisab omalt poolt mõnes asjakohased kommentaarid ja Koch Industires ametlik repliik väärib samuti lugemist.
Iseenesest oleks loogiline, et järgmiseks üritaks linnaarhitekt mõista, MIKS on rendihinnad sedavõrd kõrged, et poodide ja lihtsurelike jaoks ei ole need vastuvõetavad ning eelistatakse teisi piirkondi. Ilmselt palju tahetud, sest linnaarhitekt ennast majanduslike küsimustega ei määri. Igal juhul oleks mul välja pakkuda kolm põhjust, miks poed ja inimesed kolivad vanalinnast välja:
Erinevad muinsuskaitselised piirangud võimaldavad küll säilitada Vanalinna ilmet nii seest kui väljast, kuid muinsuskaitsest tulenevad ka mitmeid olulised piirangud. Mis materjale võib kasutada, kes võib töid teostada nagu ka kuidas ja millal toimub objektile ligipääs on sageli üpris kitsendavalt reglementeeritud. Kõik see tähendab täiendavaid kulusid, mida iga arendaja soovib ka tagasi teenida ja muud viisi kui kõrgem üürihind lihtsalt pole.
Nii riik kui omavalitsus on andnud endast parima, et võimalikult paljudes vanalinna hoonetes asuks ametiasutusi ja ametkondi, mis võiks vabalt asuda vanalinnast kaugemal (kui mitte öelda, et olemata olla). Kuna nii riigil kui omavalitsusel on võimalik endale pinda eraldada soodsatel tingimustel esinduslikus piirkonnas, siis vähendab see oluliselt elamis- ja kaubanduspindade pakkumist. Üldist hinnataset taoline tendents kindlasti madalamale ei too.
Kesklinnas ja selle vahetus läheduses vohab NIMBY (not in my back yard), mille tulemusena on midagi uut isegi kesklinna piirkonnas keeruline teha. Heaks näiteks on hipodroom, mis asub täiesti ebamõistlikus ja ebapraktilises kohas. Nüüd, kus soovitaks sinna elamsipinda juurde ehitada, siis kohe mingi seltskond on vastu ja leiab, et omanikud võiksid jätkuvalt üksikute meelelahutust igal aastal miljonitega doteerida. Isa maksta ei taha aga nõuda jakstakse küll.
Ma soovisin ka hiljuti vanalinna kolida, kuid isegi keskmisest suurema sissetulekuga ei ole see lihtsalt mõistlik. 700 meetrit vanalinnast väljas on samaväärse pinna üür 20% madalam ja sisaldab ka auto jaoks parkimiskohta samas kui reaalne elamispind on suurem ja kommunaalkulud väiksemad. Taolises olukorras ei tohiks linnaarhitekti vanalinnast põgenemine üllatada. Tuleb lihtsalt kaasa mõelda.
Silmakirjalik tundub see hala ja kurtmine – ühelt poolt soovitakse kena vanalinna, kuid maksta ei taha selle eest keegi peale turistide ja ettevõtjate. Nende raha kõlbab küll võtta, kuid see ei takista neid siunamast. Ja ega konkreetseid ettepanekuid ega analüüsi pole – linnaarhitekt ähvardab vähegi vanalinna kaubandust mõjutavaid projekte pidurdad ja ajakirjanik kirjutab et “leitagu” või “tehtagu”. Küll teiste otsuseid – üks kõik, millised nad ka poleks – saab tagantjärgi kiruda. Arendajal jääb üle ainult nentida, et lihtsam, odavam ja stressivabam on põllul kui linnas ehitada.
