Häda ajab aga isegi Küprose härja kaevu ja tulemuseks on olukord, kus parlament on andud valitsusele volitused järgmiste piirangute kehtestamiseks:
Restrictions in daily withdrawals
Ban on premature termination of time savings deposits
Compulsory renewal of all time savings deposits upon maturity
Conversion of current accounts to time deposits
Ban or restrictions on non cash transactions
Restrictions on use of debit, credit or prepaid debit cards
Ban or restriction on cashing in checks
Restrictions on domestic interbank transfers or transfers within the same bank
Restrictions on the interactions/transactions of the public with credit institutions
Restrictions on movements of capital, payments, transfers
Any other measure which the Finance Minister or the Governor of Cyprus Central Bank see necessary for reasons of public order and safety
Eelneva taustal tõuseb esiplaanile tõdemus, et Küprosel asuv euro ei ole väärt kaugeltki nii palju kui ülejäänud eurotsoonis asuv euro, mis teeb Küprose lahkumise/väljaviskamise eurotsoonist aga sedavõrd lihtsamaks ja atraktiivsemaks lahenduseks.
Käesoleva peatüki sätete kohaselt keelatakse kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.
Lisame siia veel juurde Küprose valitsuses ja troika soovi näha hoiustajate vara konfiskeerimist ning jääb ainult sarnaselt Christopher Pissaridesele küsida, et milleks lubada kui lubadused ei oma mingit kaalu:
First, deposits under 100,000 are insured. What happened to that insurance? How could the euro group agree to taxing deposits as small as one euro? What is the meaning of deposit insurance in the euro zone? Second, deposits include the savings of honest people who have paid their taxes and saved for retirement, to buy a home, educate their children or whatever. Why pay a hefty additional tax? And how would these people feel when they woke up on Saturday morning to be told, “Sorry guys, we are not letting you withdraw your money anymore, until we sort out how to take a big chunk away from you.” And why? Because two banks out of the tens operating in Cyprus made bad investment decisions three years ago to help Greece out of its crisis, and got hit by the troika. What’s the incentive that banks now have in the European Union to treat risky investments with caution? If one of them takes bad risks the others will pay for it; if it works well for it, it will keep the profits. A classic scenario for market breakdown.
Tundub, et alla 100 000 euroseid deposiite praeguse seisuga siiski ei maksustata, kuid otsus selle võimaldamiseks tuli siis natuke liiga lihtsalt. Pissarides andis ka väga huvitava hoiatuse, mis on tegelikult algusest peale selge olnud, kuid mis on kahjuks eurooptimistliku retoorika vahu sisse kadunud ka Eestis:
Small countries be warned when joining the euro zone. You could be bullied any time by your big brothers if it suits their political objectives.
Väikeriigi elanikel jääb ainult üle olla valvsam ja suhtuda oluliselt skeptilisemalt igasugustesse Brüsselist tulevatesse lubadustesse. Usalduse ja õigusriigi põhimõtete õõnestamine suurendab aga möödapääsmatult tehingukulusid, mis võivad vähegi pikemas perspektiivis valusalt kätte maksta. Arvestagem sellega.
Fetish for making things ignores real work – John Kay paneb lühikeses, kuid tabavas kirjutises diagnoosi inimestele, kes arvavad, et majandusliku edu A ja O on tootmine. Tootmisfetish ei ole võõras ka mitmetele eestlastele, kes suunaks tootmisesse meeleldi oluliselt rohkem maksumaksjate raha kui seda praegu tehakse, kuid nagu Kay selgitab, pole selleks erilist alus. Tootmise fetisheerimist on põhjust näha anakronismina, mis pärineb ajast kui naised tegelesid kodus laste ja majapidamisega.
* * *
The Expendables – William Langewiesche kirjutab Vanity Fair’is pikemalt Prantsuse Võõrleegionist 21. sajandi alguses. Mis inimesi Võõrleegion ligi meelitab, mis neile lubatakse, kuidas neid välja õpetatakse ja millega ning kus nad täna kõige rohkem tegelevad on vaid mõned küsimused, mis vastuse saavad. Mitte just kõige romantilisem artikkel vaid pigem kaasahaarav pilk leegionääri halliargipäeva. Kusjuures artiklis leiab mainimist, et grupis, mille õppusi ajakirjanik jälgib, on ka üks eestlane.
* * *
How Do Porcupines Mate? Very Carefully – kui pealkiri ei tekitanud huvi artikli vastu, siis ilmselt pole mõtet edasi lugeda. Selgub, et okassigade paaritumine on keerulisem kui arvata oleks võinud. Lõbusalt kirjutatud artikkel on harivalt informatiivne, kuid jätab siiski õhku küsimuse: kui palju keskmine inimene ikkagi okassigade paaritumisest teada tahab ja üldse teadma peaks.
* * *
How I learned a language in 22 hours – selgub, et see sama tung, mis sunnib paljusid pidevalt Facebooki, Twitterit või e-posti vaatama on rakendatav märksa produktiivsemateks tegevusteks nagu näiteks võõrkeele õppimine. Artiklist selgub, et keelt ei pruugi kõigest 22 tunniga selgeks saada, kuid kindlasti saab piisava sõnavara baasi, et õpinguid juba võõrkeelses keskkonnas. Kusjuures õpitav keel ei pea olema sugugi tuntud või laialt kasutatud. Kas keeleõppe tulevik paljude jaoks või lihtsalt huvitav kurioosum?
* * *
A Million First Dates – pikem Dan Slater’i lugu Atlantic’us online tutvumiskeskkondade mõjust pikemaajalistele suhetele ja monogaamiale laiemalt. Lugu pöörleb kolmekümnendates Jacob’i ümber, kes avastas enda suureks üllatuseks kui lihtne on tutvumiskeskkondade kaudu kohtuda uute ja huvitavate inimestega. Ainult, et koos positiivsega kaasneb tihti ka negatiivne, mis alguses jääb märkamatuks, kuid aja jooksul muutub järjest möödapääsmatumaks probleemiks. Kui alati on võimalik leida keegi parem, siis kas taolisest hoiakust on üldse võimalik hiljem enam vabaneda?
* * *
Everybody get popped – David Runciman kirjutab London Review of Books jaoks Tyler Hamiltoni Tour de France’i telgitaguseid avavast raamatust. Ilmselt mitte just eriti üllatavalt tuleb artiklis juttu eelkõige dopingust ja dopingu kasutamisest nagu ka Lance Armstrongi valimatust ja kompromissitust dopingu kasutamisest. Juttu tuleb nii kasutatavate ainete valikust, nendega kaasnevatest ohtudest kui ka sellest, miks just rattasport on dopingu suhtes sedavõrd vastuvõtlik olnud. Artikkel on kirjutatud enne Armstrongi dopingu kasutamise tunnistamist, 2012. aasta novembris.
Täna võis muuhulgas Delfist lugeda, kuidas piletita sõitmise eest trahvitud noormees avastas, et tal pole õigust ennast eksamile registreerida, sest koos piletita sõitmise eest saadud väärteokaristusega pikenes ka varasem kiiruse ületamise eest saadud karistus. Ma saan küll aru, et liiklusrikkumise korral oleks taoline tegevus veel põhjendatud, kuid nagu ametnike kommentaaridest selgub võib tegu olla suvalise väärteoga, milleks võib osutuda vales kohas suitsetamine või näiteks koeraga jalutamine ilma, et tal oleks suukorvi.
Iseenesest oleks siinkohal huvitav teada, kas tegu ei ole mitte teistkordse karistamisega, mis on vastuolus põhiseaduse 23. paragrahviga:
Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.
Kui inimene kandis karistuse ära, siis mulle tundub, et teisest täiesti sõltumatust väärteost tulenev karistusregistri arhiveerimise pikendamine, millega kaasneb sisuliselt täiendav karistus (ARK’is eksamikeeld), on inimeses teist korda karistamine. Või kuidas?
Teine huvitav seik kogu loo juures on aga Maanteeameti avalike suhete osakonna peaspetsialisti Allan Kasesalu selgitus:
Kasesalu selgitas, et igasugune rikkumine näitab seda, kas inimene on sobiv autojuhiloa või näiteks relvaloa taotlemiseks. „Rikkumine on rikkumine ja küsimus on inimese seaduskuulekuses,“ sõnas ta. „Laps on ikka paha, ta peab nurgas edasi seisma,“ näitlikustas Kasesalu.
Mulle tundub, ega ikka ei ole küll nii, et rikkumine on rikkumine. Meil on hulgaliselt seaduseid ja piiranguid, mille täitmist ei ole sisuliselt võimalik kontrollida ja mille rikkumine on laialt levinud. Ühtlasi on üksjagu piiranguid, mida politsei kas ei soovi või taha menetleda, sest nende menetlemiseks on vaja piiratud ressursse suunata tegevustele, kus kasu neist on üpris väike. Seega on rikkumisel ja rikkumisel ikkagi vahe.
Täiesti kohatu ja minu jaoks jälk on aga Kasesalu “laps on ikka paha, ta peab nurgas edasi seisma” kommentaar. Mulle tundub, et kui mõni ametnik arvab, et ta on täiskasvanud inimestel lapsevanema eest või seadused täidavad mingit kasvatusliku funktsiooni, siis on kuskil midagi väga valesti läinud. Taolist üleolevat suhtumist nimetatakse paternalismiks ja see on täiesti õigustatult enamuses tsiviliseeritud riikidest vähemalt avalikult põlu all. Kahetsusväärne, kuid sugugi mitte üllatav, on näha taolist suhtumist ametnike seas, kes liiga tihti peavad ennast teistest targemaks, paremaks või valgustatumaks. Sealjuures ekslikult.
Ajal kui enamus meist soovib vähegi positiivsetes uudistes ka positiivset näha annavad nii mõnedki inimesed järjekindlalt märku, et Euroopa võlakriisi lõpp-vaatus on alles ees ja seda rohkem kui ühel põhjusel.
Wall Street Journalil õnnestus vestelda Bernard Connolly’ga. Tegu on härrasmehega, kes ennustas Euroopa praegust olukorda juba seitseteist aastat tagasi ette kui oli alles Euroopa Komisjoni teenistuses. Vaevalt oli ta jõudnud aga enda arvamuse raamatuks vormistada kui tal paluti töölt lahkuda. Connolly poolt tõstatatud probleemid on aastatega aga ainult teravamaks muutunud:
At some point, the people in the affected countries presumably will call a halt to the pain and sweep in a government willing to think the impossible—leaving the euro, for example.
To avoid that, Germany could well agree to pay for a transfer union, either believing that the transfers needn’t be permanent, or hoping they’d be less expensive than a euro break up. But, Mr. Connolly warns, once a mechanism is in place to transfer money from Germany to the current-account deficit countries, it’s only a matter of time before Germany is faced with the question of adding France to its list of dependents—something even Berlin may not be willing or able to afford.
German reunification has cost the former West Germany about 5% of GDP a year, with no end in sight. The expense has proved politically tolerable, Mr. Connolly says, because there was a strong sense that “they were reuniting their country.” But such solidarity does not exist within Europe.
“There is no European demos, and you’re not going to create a demos by setting up a system in which you say, ‘We will give you money, you will follow these rules,’ ” says Mr. Connolly. “It simply will not work.
Ei midagi shokeerivalt uut, lihtsalt meeldetuletus, et põhiprobleemid on lahendamata.
Young people are moving from the weak economies on the periphery to the comparatively stronger ones in the core, or out of an ever older EU altogether. This has the simple consequence that the deficit issues in the core are reduced, while those on the periphery only get worse as health and pension systems become ever less affordable. Meanwhile, more and more young people follow the lead of Gerard Depardieu and look for somewhere where there isn’t such a high fiscal burden, preferably where the elderly dependency ratio isn’t shooting up so fast.
Loomulikult võib Eestis kehtestada täiendavaid makse, kuid lõppude-lõpuks sõltub ka Eesti tulevik sellest, kas erksamad noored soovivad siin ettevõtlusega katsetada/töötada või lihtsalt kolida mõnda teise riiki, kus pärast makse jääb oluliselt suurem hulk raha kätte. Arvestades seda kui tagurlik on kohalik immigratsioonipoliitika jääb üle loota, et enamus eestlasi mõistab vähemalt ühte: nooremate töötavate inimeste koormamine täiendavate maksudega ei lõppe hästi.
Jättes kõrvale selle, kuidas tõlgendada Maanteeameti pressibriifingul öeldut, on vähegi pikemas perspektiivis hoopis olulisem küsimus, kust tuleb raha teede infrastruktuuri säilitamiseks ja arendamiseks? Kütuseaktsiisis katab veel mõneks ajaks kulutused, kuid praegu on õige aeg hakata mõtlema otsustele, mida viimasel hetkel ei ole mõistlik ega tõenäoliselt ka võimalik ilma aktiivse vastuseisuta teha.
Tõenäoliselt saavad lähemas tulevikus kõige suuremaks infrastruktuuri kulutuste mõjutajaks tehnoloogilised arengud – seda loomulikult tingimusel, et Euroopa Liit (koos rahastusega) enda poliitiliste ja majanduslike vastuolude vahel enne kokku ei varise.
Esimene tehnoloogilistest arengutest on juba pikemat aega kõigile nähtav olnud. Hübriidajamitega autod ei ole ammu enam haruldus ja elektrisõidukid on samuti kogumas kui mitte just populaarsust, siis kindlasti toetajaid, kelle utsitamisel ehitatakse laadimisjaamu tihedusega, mis paneb järjest suuremat hulka isegi eestlastest tõsisemalt mõtlema elektriauto soetamisele. Nii elektri- kui hübriidajamiga sõidukite hulga suurenemine hakkab möödapääsmatult kajastuma ka kütuseaktsiisi laekumises, kuid kütuseaktsiisi laekumist negatiivselt mõjutavaid tehnoloogiaid on teisigi. Neist olulisem on isesõitvad autod
This year has been full of big news about the progress of self-driving cars. They are currently street legal in three states and Google says that on a given day, they have a dozen autonomous cars on the road. This August, they passed 300,000 driver-hours. In Spain this summer, Volvo drove a convoy of three cars through 200 kilometers of desert highway with just one driver and a police escort. Cadillac’s newest models park themselves. The writing, one might think, is on the wall.
Isegi uuemad Kia’d suudavad ennast ise parkida rääkimata kallimatest mudelitest. Eelnevalt viidatud artikkel peatub aga pikemalt isesõitvate autode kõige suuremal probleemil, mis ei pruugi olla niivõrd tehnoloogiline kuivõrd juriidiline.
Imagine a not-implausible situation: you are driving down a brisk road at 30 mph with a car heading towards you in the other lane at approximately the same speed. A large ball rolls out into the street, too close for you to brake. You, the human, knows that the ball is likely to be followed, in seconds, by a small child; you slam on the brakes (perhaps giving yourself whiplash) or swerve, at considerable risk of hitting the other car.
What should a self-driving car do? More to the point, if you hit the kid, or the other car, who gets sued?
The lawyer could go after you, with your piddling $250,000 liability policy and approximately 83 cents worth of equity in your home. Or he could go after the automaker, which has billions in cash, and the ultimate responsibility for whatever decision the car made. What do you think is going to happen?
Vaatamata juriidilistele takistustele jääb karmiks faktiks, et enamus autoõnnetusi (eriti raskemaid) oleks ennetatavad kui juhtimine ei oleks usaldatud inimesele. Enamus liiklusõnnetusi on põhjustatud inimeste valikutest, mis masinate puhul oleks välistatud. Võtame veel arvesse liiklusõnnetustest tingitud varalise kahju suuruse ja isesõitvad sõidukid tunduvad juba üpris ahvatlevad. Kuid see ei ole veel kaugeltki kõik. KPMG poolt tehtud uurimuses (pdf) on välja toodud hulgaliselt teisi isesõitvate sõidukite eeliseid sealhulgas:
Isesõitvaid sõidukeid mahuks teedele rohkem ja seda ilma ummikuid tekitamata, see tähendab võimalust olemasolevast infrastruktuurist rohkem välja pigistada – KPMG uurimuses toodud hinnangu kohaselt mahutada kuni 500% rohkem sõidukeid maanteedele. Parkimine ei peaks taolisel juhul samuti leidma aset töö- või elukoha lähedal vaid näiteks kuskil eemal. Auto toob inimese kontorisse ja siis sõidab kaugemalt ootama.
Tõsiasi, et enamus meist kasutab autot vaid üksikud tunnid päevas samas kui sõiduk enamuse ajast lihtsalt seisab annaks hoogu aga autode jagamist võimaldavatele teenustele. Milleks osta kallis auto seisma tänavale või garaazi 20 tundi päevas kui sa oled tegelikult huvitatud vaid mõnetunnisest sõidust? Kui auto sulle ise järgi tuleb kui sa seda vajad, siis on tagatud sama mugavus oluliselt väiksemate kulutustega.
Kui sa ei ole roolis, siis muutub oluliselt aja olemus, mida sa autos veedad. Autos osutub võimalikuks lõõgastumine (vaatad filmi, teed väikse uinaku) ja töötamine – osa vajalikest (ja mittevajalikest) tegevustest liigub kodust/kontorist autosse. See võib tähendada ka võimalust kaugemalt keskustesse tööl käia. Tööpäev algab lihtsalt autosse istudes mitte kontorisse jõudes.
Maanteedel kolonnides liikumine võimaldaks liikuda oluliselt energiasäästlikumalt, masinad suudaks kalkuleerida ideaalsemad teekonnad kahe punkti vahel. Vastupidiselt inimesele puudub masinal soov gaasipedaali mõne sekundi nimel agressiivselt muljuda. Sõidukid võiksid olla kergemad ja tänavavalgustus oleks eelkõige jalakäijatele mitte aga sõidukitele, kuid üks on kindel – energiat kuluks oluliselt vähem.
Mida rohkem isesõitvatele autodele mõelda, sead revolutsioonilisem tundub kogu kontseptsioon. Küsimus ei ole väikestes muudatustes vaid revolutsioonilises murrangus, mis võib ümber kujundada terve ühiskonna ja riigi. Suurem mobiilsus vanadele ja noortele, mis on turvaline ja ohutu ühelt poolt ning uued ärimudelid ja keskkonnasõbralikum eluviis teiselt poolt.
Me räägime täna Rail Baltica investeeringutest kümnekonna aasta perspektiivis, kuid kui mõistlik on investeerida raudteeinfrastruktuuri miljard eurot kui me oleme odavam ja mitmekülgsem alternatiiv lävel? Kas meil ei oleks äkki mõistlik mõelda sellele, kuidas miljardit eurot märksa mõjuvamalt kasutada järgmise mitte eelmise põlvkonna infrastruktuuri jaoks? Ainuüksi Rail Baltica omafinantseering ulatuks sadadesse miljonitesse sealjuures on aga kogu ettevõtmise tasuvuses juba praegu, enne kui on üldse asutud tegema konkreetseid plaane, kaheldav.
Ikka ja jälle tuntakse Eestis puudust suurtest algatustest, kuid isesõitvatele autodele soodsa keskkonna loomine võiks olla üks nendest kaua otsitud suurtest algatustest. See ei pruugiks esialgu tähenda muud kui juriidiliste eelduste loomist isesõitvate autode liiklusesse lubamiseks, kuid võiks koostöös isesõitvate autode arendajatega luua ainulaadse keskkonna, mis oleks eeskujukus ehk tervele maailmale. Praegu on õige aeg taolistele algatustele mõelda.
Meil kõigil oleks sellest palju võita ja üllatavalt vähe kaotada.
Mulle tundub, et skeptilisuseks annavad põhjust igasugused otsused, mida on tagantjärgi võimatu hinnata. Kui aasta lõpus loetaks hukkunute lõplikud arvud kokku, siis mis iganes need ka ei oleks on võimalik Juhan Partsil öelda, et otsus oli õige: liiklussurmasid oli eelmisest aastast vähem, järelikult piirkiiruse tõstmata jätmine õigustas ennest; liiklussurmasid oli eelmisest aastast rohkem, järelikult oleks piirkiirust tõstes hukkunute arv olnud veel suurem – piirkiiruse tõstmata jätmine õigustas ennast.
Politsei- ja piirivalveameti korrakaitse valdkonna pressiesindaja Helin Vaheri sõnul oli tänu eelmisel aastal vastu võetud muudatustele näha, et aasta II pool näitas liikluses paranemise märke ja seega soovitakse seda trendi samade meetoditega ka jätkata.
Huvitav, milles need “liikluse paranemise märgid seisnesid”? Tahaks olla üllatunud, et riigiameti pressiesindaja korrelatsioonist ilma igasuguse piinlikustundeta kausaalsuse tuletab, kuid kahjuks ei ole. Taoline areng oli juba eelmisel aastal ette näha. Lihtsalt Juhan Partsi asemel tuleb see jutt hoopis Helin Vaherilt, Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindajalt, kes näib täieliku ükskõiksusega suhtuvat tõsiasja, et liiklussurmade vähenemise taga võib olla väga mitmeid erinevaid põhjuseid alustades meediakajastusega ja lõpetades lihtlabase juhusega.
Esialgsetele andmetel hukkus 2012. aastal Eestis liikluses kokku 88 inimest, 2011. aastal registreeriti 101 liiklussurma. Jalgsi liiklejaid hukkus 31 (2011. aastal 26), sõiduautot juhtides või selles kaasa sõites kaotas elu 42 (56) inimest. Kaherattalistega liiklejatele kujunes aasta varasemast veidi paremaks – jalgrattal, mopeedil või mootorrattal sõitjaid sai surma 11 (18), õnnetuse hetkel bussis, veokis või traktorikabiinis viibinuist hukkus 4 (1) inimest.
. . .
Äsjalõppenud 2012. aasta 88st liiklusõnnetustes hukkunust olid 31 jalakäijad. Teisisõnu kirjutati jalakäijate kontole koguni 35% kõigist liiklussurmadest – see on viimase kaheksa aasta kõige kurvem rekord. Eriti tähelepanuväärne on olukorra muutus viimase kahe aasta jooksul. Kui 2011. aastal sagenesid jalakäijate surmajuhtumid pigem linnaliikluses, siis lõppenud aasta kasvatas jõudsalt just maanteedel hukkunud jalakäijate arvu ja seda mitte ainult pimeda ajal.
Eelmisel laupäeval ilmus Päevalehes artikkel Valitsus laenas teeaukude lappimiseks 160 miljonit, milles tuleb juttu Eesti Vabariigi poolt Euroopa Investeerimispangast võetud laenust, millest osa läks europrojektide omafinantseeringu katmiseks, kuid 160 miljonit eurot läheb teeprojektidesse:
160 miljoni euroga makstakse kinni pea sada pisikest teeprojekti hinnavahemikus sajast tuhandest eurost paari-kolme miljonini. Põhimõtteliselt on tegemist olemasolevate teede jooksvate hooldus- ja parandustöödega. Kuidas muidu nimetada pindamistöid või sildade parandamise plaane.
Eesti Päevaleht näitas EIB 160 miljoni euro eest rahastatavate teeprojektide nimekirja ka maanteeametile, kust kinnitati, et need tööd on praeguseks enamasti tehtud.
Asjast võib teha kaks järeldust: esiteks peab valitsusel ikka päris kitsas käes olema, kui suure laenurahaga otsustatakse tagantjärele kinni maksta hulk pisikesi teeparandusi.
Teiseks muidugi on üsna märkimisväärne, et parempoolne valitsus, kes jutlustab jooksvate kulude laenurahaga katmise ohtlikkusest (vt eurokriis, Kreeka vead), võtab kätte ja maksab ise teeaukude lappimise eest suure laenuga.
Tegevust, mille käigus vähendatakse teekasutajate kulusid või võimaldatakse olemasoleva infrastruktuuri jätkuvat kasutamist, on põhjust käsitleda investeeringuna, selle klassikalises mõttes: tänane kulutus, mis võimaldab homme kokku hoida või raha teenida. Ma ei kiirustaks ka mõnesaja tuhande eurose (mitu miljonit krooni!) remondi “pisikeseks teeparanduseks” tituleerimisega ilma igasuguse kontekstita, rääkimata siis veel mõnest miljonist (mitukümmend miljonit krooni!).
Märksa huvitavam küsimus, millele artiklist vastust ei leia, puudutab hoopis kütuseaktsiisi. Täna oleme niigi olukorras, kus suur hulk kütuseaktsiisiga kogutud rahast teedeehitusse ei jõua, sest seda on võimalik asendada eurorahadega (kuni 85% projekti maksumusest), kuid kui regionaalsete projektide finantseerimine kaetakse samuti välisrahadega, siis kuhu suunatakse kütuseaktsiisist laekuv raha? Küsimus ei ole seega niivõrd selles, et EIB’ilt saadud laenuraha kasutatakse jooksvateks kuludeks vaid hoopis selles, milliste jooksvate kulutuste katteks kasutatakse kütuseaktsiisist laekuvat raha? Arstide palgad? Õpetajate palgad?
Teine teedeehitust käsitlev artikkel ilmus eile Äripäevas pealkirja all Väo ristmik surutakse läbi ohtlikuna?, mida esitletakse samuti tendentslikult:
Värske auditi koostas Tinter-Projekt maanteeameti tellimusel novembris. Aga ka enne viimast viidatud auditit on eksperdid ja teedeinsenerid korduvalt Väo ringristmiku detailplaneeringut kritiseerinud, eelkõige põhjusel, et keset ristmikku on kavandatud Olerexi tankla koos ligipääsudega otse ristmikult.
Veebruaris kirjutas Äripäev, et Olerex maksis kinni riiklikult tähtsa Väo liiklussõlme ehitusprojekti. Olerex rahastas ka projekti esimest liiklusohutusauditit, millele maanteeamet Äripäeva survel siiski täiendava ekspertiisi tellis. Juba siis viitasid asjatundjad huvide konfliktile ja projekti liiklusohtlikkusele.
Mulle jääb siiani mõistmatuks, mis siis õieti teha tuleks, kuid kriitikutelt lahendusi ei tule. Jah, Olerexi tankla on tobedal kohal ja liiklusohutuse kohalt oleks parem, kui seda seal ei ole, kuid mis on alternatiivid? Tegu on vähemalt 19 miljoni eurose projektiga, mida on realiseerida võimalik ainult siis, kui finantseerimiseks on võimalik kaasata ka eurorahasid, kuid üks eelarve periood hakkab praegu lõppema ja teise osas selgus puudub – raha pole aga kuskilt juurde võtta. Olerexi kinnistu sundvõõrandamine võtaks aega aastaid, mis sama hästi kui välistaks käesoleva perioodi eurorahade kasutamise ja võib projekti lükata edasi määramatusse tulevikku.
Minu arvates tuleks lähtuda sellest, et Väo liiklussõlme puhul on kolm variant: jätkata tänase liiklusohtliku lahenduse kasutamist, ehitada Väo liiklussõlme välja ohutumana, kuid Olerexi tanklaga või ajada taga ideaalset lahendust, mis oleks kõige ohutum.
Faktiks jääb, et liiklusohutuse suurendamise kohalt on uus liiklussõlm parem kui mitte midagi, kuid ajakirjanduse kajastusest jääb mulje nagu oleks Olerexiga lahendus praegusest liikluskorraldusest ohtlikum. Ei ole ohtlikum vaid on ohutum, kuigi saaks olla veelgi ohutum, kuid see täiendav ohutus tähendab ka täiendavaid kulutusi, mis ulatuvad tõenäoliselt miljonitesse eurodesse. Kust see raha peaks tulema ja mis selle asemel ehitamata või remontimata jääb ei näi aga kriitikuid eriti huvitavat. Kahju.
Reformierakonna kentsakad rahastusskeemid on tekitanud hulgaliselt poleemikat, kust ei puudu ka väited sellest, et varjatud rahastamine võimaldab sobivaid seadusi lausa osta. Tõsiasi, et mingit tõestust taolistele väidetele pole, ei näi eriti kedagi häirivat. Nõudeid läbipaistvusest ja avatusest tuleb küll vasakult ja paremalt, kuid enda kriitika aluseks olevatesse eeldustesse ja lähtepunktidesse ei suhtuta sugugi nii avameelselt ja skeptikute küsimuste eest varjutakse “iseenesest mõistetavuse” taha.
Minu eelistuseks oleks näha natuke rohkem ja põhjalikumaid käsitlusi, kus oleks inimeste eelduste alused selgemalt hoomatavad. Ilmselt on kohalike akadeemilisi uurimusi natuke palju loota, kuid see ei takista vaatamast kaugemale. Valimiste rahastamine ei ole problemaatiline ja hulgaliselt küsimusi tekitav tegevus ainult Eestis vaid ka paljudes teistes riikides.
Hiljuti sattusin lugema kahte USA kohta tehtud metaanalüüsi, mis käsitlesid valimiskampaaniate rahastamist, rahastamisallikate mõju valimistulemustele ning valituks osutunud kandidaatide hääletuseelistusi:
Kumbki uurimustest pole üleliia tehniline ja mõlemad sisaldavaid huvitavaid tähelepanekuid, millest minu jaoks osutusid eraldi välja toomist väärivaks järgmised:
Valimiskulutustele ülempiiri seadmine on pigem kasulik võimul olevale erakonnale. Valitsuserakondadele on võimalik enda tegevusega silma paista ja seeläbi saada meediakajastust, mis valimiskulude alla ei läheks. Sarnase hulga meedia tähelepanu saamiseks peaksid opositsioonierakonnad tõenäoliselt reklaami ostma, mis tähendaks aga kõrgemaid kulutusi. Valimiskuludele ülempiiri seadmisega antakse seega eelis pigem võimul olevatele erakondadele. Vähemalt USA kogemusele toetudes on aga võimalik öelda, et rahalise kulutuse suurus avaldab oluliselt väiksemat mõju võimulolijate tagasi valituks osutumisele.
Uurigu autorid on vaadelnud mitmeid varasemaid uurimusi, kus on üritatud välja selgitada äriühingute rahastamise mõju kandidaatide valikutele. Metaanalüüsi tulemusena leiavad nad, et rahastamise mõju kandidaatide eelistuste kujundamisel konkreetsetes hääletustes on peaaegu olematu. Seadusandjate valikud sõltuvad valdavalt nende enda veendumustest ja nende valijate eelistustest ning erakondlikust kuuluvusest. Kongressi liikmed on eelkõige huvitatud tagasi valituks saamisest ja selleks peavad nad hoolitsema eelkõige enda valijate rahulolu eest.
USA kogemus on, et valimiskampaaniate rahastamiseks tuli kolm korda suurem summa üksikisikutelt kui organisatsioonidelt, mille tõttu on keeruline mõista, miks peaksid annetused äriühingutelt olema keelatud kui nad moodustavad kõigist annetustest veerandi?
Kuna enamus poliitilistest annetustest tuleb üksikisikutelt, siis on uurimuse autorid välja tulnud käsitlusega, mille kohaselt poliitilisi annetusi on põhjust käsitleda eelkõige tarbimisväärtuse kontekstis ehk inimesed annetavad, sest nende arvates väärib maailmavaade või tihedas konkurentsis kandidaat toetamist. Sarnaselt tarbimisele üldisemalt sõltub ka poliitiliste annetuste suurus inimeste sissetulekust. Mida kõrgem on sissetulek, seda suuremaid summasid ollakse valmis annetama.
Ansolabehere et al. uurimuse peamiseks järelduseks on, et keskmine dollar on valimiskampaania jaoks annetatud üksikisiku poolt ja isegi tiheda konkurentsiga valimiskampaanias on otsustavad dollarid tulnud eelkõige üksikisikutelt.
Valimiskampaaniatele võivad USA’s annetada nii ettevõtted kui organisatsioonid ja nagu selgub kahest põhjalikust metaanalüüsist pole organisatsioonide annetuste lubamine isegi riigis, kus summad on kolossaalselt suuremad kui Eestis, poliitikute valikuid suutnud tõsiselt võetavalt mõjutada. Tagasi valituks osutuvad ikkagi need, kes seisavad enda valijaskonna mitte suuremate rahastajate huvide eest.
Mulle jääb eelneva valguses arusaamatuks Äripäeva toimetuse hiljutine poolhüsteeriline juhtkiri, kus on palju vihjamist ja mõista andmist, kuid äärmiselt vähe konkreetsust. Sealjuures on enamus juhtkirjas toodud “argumentidest” üpriski lihtsalt kummutatavad, sest hukkamõistva retoorika tagant ei paista sisu:
Üheks juriidiliste isikute annetamise keelamise argumendiks on see, et “me lihtsalt ei tulegi nende skeemide peale, mis on juhtpoliitikute peas mõnda muudatust seadustesse kirjutades”. Ükski süsteem pole täiuslik ja alati on puudusi, mida on võimalik ära kasutada. Keelamine viib tegevuse lihtsalt peitu, mille tulemusena puudub peidetud/varjatud tegevuse üle igasugune kontroll. Ainuüksi läbipaistvuse suurendamise huvides tuleks juriidiliste isikute annetusi lubada.
Teiseks juriidiliste isikute annetamise keelamise argumendiks on väidetavad tellimused riigilt või omavalitsustelt, kuid taolisel juhul on tegu pigem riigihangete seaduse probleemidega kui juriidiliste isikute annetamisega. Suuremate tellimuste riigihangete suunamine on üpriski keeruline ning riskantne tegevus. Täna ei ole see enam argument, mida riigihangetega vähegi rohkem kokku puutunud inimene saaks tõsiselt võtta.
Kolmandaks juriidiliste isikute annetamise keelamise argumendiks on organisatsioonide maailmavaate puudumine, kuid mulle jääb arusaamatuks, kust tuleb Äripäeva toimetuse üleolev iseenesest mõistetavus deklareerimine olukorras, kus omanike maailmavaade või mingi osas maailmavaatest võib ja sageli ka mängib äärmiselt olulist rolli äriotsuste tegemisel. Ettevõtlus on oma olemuselt tulevikule suunatud tegevus, kus määramatuse ja teadmatuse kontekstis tuleb teha otsuseid, mida tuleb teha “millestki” lähtuvalt. See “miski” on nägemus sellest, kuidas maailm toimib ja millisena näevad omanikud ettevõtte rolli ja võimalusi selles maailmas.
Äripäeva toimetuse väited nagu viiks juriidiliste isikute annetamise lubamine Eestit lähemale Venemaale ja Ukrainale on aga pehmelt öeldes alusetu. Hüsteeriline kätega vehkimine ei ole veel argument vaid ikkagi väide, mille õõnsust suudab varjata ainult iseenesest mõistetavuse retoorika. Kui juriidiliste isikute annetamise keelamiseks on tõsiselt võetavaid argumente, siis Äripäeva juhtkirjast neid kahjuks ei leia.
Lõpetuseks aga üks küsimus, millele mul head vastust ei ole: mis saab siis, kui juriidiline isik otsustab Eestis valimiskampaania ajal välja tulla konkreetse seisukohaga mõne poliitika osas (keskkonnatasud, maamaks, alkoholiaktsiisi ühtlustamine vms), mida osad erakonnad toetavad teised aga mitte? Kas miski takistab juriidilist isikut avalikes reklaamides välja toomast mõne poliitilise valiku eeliseid alternatiivi ees ja välja toomast, mis erakonnad nende hinnangul õigemat poliitikat toetavad ning millised mitte? Sõnavabadus ei ole ainult füüsilistele isikutele vaid ka juriidilistele isikutel ja ma ei näe võimalust taolise tegevuse piiramiseks, mis ei oleks vastuolus põhiseadusega.
Sattusin ühe projektiga seoses hiljuti nägema EAS’i poolt taotlejale saadetud tuvastatud puuduste kirja.
Kirja saatmise põhjuseks oli tõsiasi, et toetus võib olla kuni 85% projekti abikõlbulikest kuludest, kuid projekti taotlusel oli toetuse määr 85,00000008%. See on 8 senti iga miljoni euro kohta. Ainuüksi puuduste tuvastamise kirja vormistamiseks kuluv aeg maksab suurusjärkude võrra rohkem kui viga ise ja tõsiasi, et taotlus tuleb korrigeerida ja uuesti esitada, tähendab täiendavat kulu ka taotlejale.
Ma saan aru, et EAS peab pärast hiljuti meedias kajastamist leidnud probleemide tõttu olema taotluste vastu võtmisel tähelepanelikum, kuid äkki oleks siiski mõistlik aeg-ajalt kaaluda, millega tasub tegeleda ja millega mitte. Isegi 10 miljoni eurose projekti puhul oleks tegu alla 1 euro jääva veaga. Elu on liiga lühike, et taoliste banaalsustega tegeleda.
