Tillukeses Eestis elades võib vahel jääda mulje, et siin on korruptsioon võtmas mõõtmeid, mis tekitavad piinlikust kõigile, kes peavad enda sõpradele ja tuttavatele mõnes näiliselt tsiviliseeritumas riigis nagu näiteks Kanada selgitama, mis siin üldse toimub.
Alati võib ennast lohutada teadmisega, et ilmselt on lood märksa kurvemad Usbekistanis, Nigeerias, Venemaal või Afganistanis, kuid harva on see päev kui satud artikli otsa Kanadast, mille valgues tunduvad kohalikud afäärid tagasihoidlikult vaoshoitud ja viisakad “juhtumid”.
Selena Ross avaldas Maisonneuve’is hiljuti üllatavaltki valgustava ja julge artikli pealkirjaga Getting Plowed Montreali lumekoristuse hangetest, millele kulutatakse igal aastal ligi 700 miljonit dollarit. Selgub, et Kanada teiseks kõige suuremas linnas (u. 1,6 miljonit elaniku) on korruptsioon ja hangete suunamine koos pakkujate vaheliste kokkulepetega osa kohalikust kultuurist, millega võitlemisest on linnaametnikud juba ammu loobunud. Kokkulepped on laialt levinud ja iseenesest mõistetavad mitte ainult ehitushangete puhul vaid ka lumekoristushangete puhul, kus uutele tulijatele tehakse kas sõnade või tegudega selgeks, millised on mängureeglid:
If you don’t play by the industry’s internal rules, brace yourself for violence and equipment destruction, said veteran contractors from small- to mid-sized companies. The former employee of the major snow-removal firm said there are three initial stages of coercion—and, hopefully, no one has to face the fourth.
The first stage is sabotage. Montreal may be the only city in the world where, during bitter underworld wars, enemies have sugared the tanks of each other’s snowplows—a popular tactic in the nineties, according to one east-end company owner. The windows of entire lots of loaders, graders and other trucks have been smashed overnight. Firebombing—the Montreal mafia’s favoured method of destroying cafés and pizzerias—is occasionally extended to snow-removal equipment. In late October, the Montreal Gazette reported, a Molotov cocktail–like device was thrown through the window of a snow-removal company in the city’s northwest. “It’s a rough business—and this is a war that’s been going on for years,” the company owner told the Gazette, noting that, in 2010, someone had torched two of his plows.
If equipment damage doesn’t dissuade competitors, bankruptcy comes next. The big firms have huge profit margins, said the ex-employee of the large contractor, allowing them to chronically underbid smaller, errant companies, shutting them out of contracts in retribution. But damaged property and bankruptcy are still just warnings; ignoring them means risking physical violence. Sources were reluctant to discuss this subject, and no one interviewed admitted to having been badly injured. “The ones that get hurt aren’t going to be the ones who will talk to you,” said the former employee, describing one construction contractor who, in 2009, was beaten “within an inch of his life.” “When something like that happens,” he continued, “you’re going into the corner to lick your wounds and thank God you’re still breathing.” Another man described how a competitor had threatened him, slicing his finger across his throat.
Tegu on üllatavaltki põhjaliku artikliga, mis annab hea ettekujutuse sellest, kuidas korruptsioon võib kohalikus kultuuris juurduda tasemel, kus selle välja juurimine on kui mitte võimatu, siis vähemalt äärmiselt keeruline.
Outsiders can glimpse the enormous flow of military bribes and favours in luxury cars with military license plates on Changan Avenue, Beijing’s main east-west thoroughfare, and parked around upmarket night clubs near the Workers’ Stadium. Business people gravitate toward PLA officers because of the access and protection they bring. PLA veterans told me they are organising “rights protection” movements to protest their inadequate pensions, which they contrast with the luxury lifestyles they observe among serving officers. Retired officers have told me that promotions have become so valuable that it has become routine to pay the equivalent of hundreds of thousands of dollars in bribes to even be considered for many senior positions.
The February address, the second and most detailed of Liu’s corruption speeches, suggests the problems run much deeper than anecdotal evidence suggests. “Certain individuals exchange public money, public goods, public office and public affairs for personal gain, flouting the law and party codes of conduct, even resorting to verbal abuse and threats, clandestine plots and set ups,” he said. “They physically attack loyal and upstanding officials, kidnap and blackmail party leaders, and drag in their superiors to act as human shields. They deploy all of the tricks of the mafia trade within the army itself.” The way Liu describes it, the web of military cliques, factions, and internal knots of organized crime sounds more like the workings of warlord armies before the communist revolution than the rapidly modernizing force that is currently rattling China’s neighbors.
Jääb üle ainult tõdeda, et nii mõnegi teise riigiga võrreldes ei ole lood korruptsiooniga Eestis sugugi nii halvad kui esmapilgul võib näida.
Viimaste kuude valimiste (eelkõige Prantsusmaa ja Kreeka) taustal on järjest suurem hulk inimesi jõudmas veendumuseni, et eurotsooni peab ühel või teisel moel radikaalselt muutuma. Kõige tõenäolisemaks muutuseks on vähemalt Kreeka loobumine ühisrahast, mis tundub olevat isegi mitmete veendunud eurotsooni ühtsuse pooldajate arvamusavaldustes moondunud “kas”-küsimusest hoopis “millal”-küsimuseks.
Eurotsooni lagunemine muutub iga päevaga järjest tõenäolisemaks ning leiab järjest rohkem ja rohkem kirjeldamist kõigi poolt, kes on huvitatud teemal kirjutamast. Allpool on toodud vaid väike valik kirjutisi, mis proovivad praegust olukorda ja võimalike arenguid valgustada:
Ratcheting Up The Crisis In Europe – Walter Russel Mead mõtiskleb Kreeka ja Prantsusmaa viimaste valimiste tulemuste üle ning üritab neist tuletada valijaskonna üldisemat meelsust koos võimalike poliitiliste tagajärgedega. Valijate meelsuse tõlgendamine võimaldab tal ka sisustada pankade ja nende klientide tegevust, millega kaasnevad omad piirangud ja komplikatsioonid. Igal juhul on Mead arvamusel, et valijate meelsusest tasub hoopis rohkem tähelepanu pöörata hoiustajate meelsusele, kes on muutumas probleemsete riikide pankade suhtes järjest ettevaatlikumaks.
Europe’s Depressing Prospects: Two Reasons Why Spain Will Leave the Euro – Michale Pettis ei kirjuta hirmuäratavalt minoorselt mitte Kreekast vaid juba Hispaaniast. Põhjuseks mehe isiklikumad ja vahetumad kokkupuuted riigi ja inimestega, mis annavad talle põhjuse enda spekulatsioone laiendada tervele Lõuna-Euroopale. Pettis on veendunud, et isegi Hispaaniat ootab ees devalveerimine ja seeläbi eurotsoonist lahkumine vaatamata sellele, et see on ebamugavalt kole protsess. Enda argumentides toetub ta ajaloolisele kogemusele, kus devalveerimine tundus tihti võimatu täpselt selle hetkeni kui devalveerimine lihtsalt toimus.
Going, Going, Gone? – Ryan Avent kirjutab Economist’is usalduse olulisusest ja sellest, kuidas Euroopa riikide juhid on võlakriisile lahendusi otsinud just nagu usaldusväärus ei mängikski mingit rolli. Kreeklaste hoiused on riigist juba mõnda aega vaikselt välja voolanud, kuid pärast viimaseid valimisi on ka kõige külmema närviga hoiustajad ja investorid tajunud, et poliitilised probleemid ainult suurendavad määramatust ja riske. Ainult, et kui inimestel puudub usaldus pangandussüsteemi vastu, siis kerkib möödapääsmatult päevakorda küsimus: kust tuleb raha pangandussüsteemi ülivajaliku likviidsuse näol? Ühel hetkel keerab ka ECB kraanid kinni ja lõppmäng osutub vältimatuks. Vaatamata ebameeldivatele tagajärgedele ja soovile neid vältida ei pruugi Kreeka lahkumisele eurotsoonist olla alternatiivi.
A Power Vacuum Is Killing the Euro Zone – Tyler Cowen juhib tähelepanu olemasoleva institutsionaalse raamistiku puudustele olukorras, millega keegi kunagi ei arvestanud ja mille tulemuseks on võimuvaakum, mis näib viitavat rahvusvahelise koostöö võimaluste piiratusele mitte ainult rahanduspoliitikas vaid ka paljudes teistes valdkondades. Rahvusvahelised huvid vastanduvalt liiga selgelt rahvuslikele huvidele, millest tulenevas institutsionaalses hõõrdumises jäävad peaaegu alati domineerima rahvuslikud huvid. Cowen ei häbene eurotsooni kutsumast läbikukkunud ideeks, millest tuleks loobuda mitte aga täiendavate rahanduspoliitiliste meetmetega toetada.
An ever-deeper democratic deficit – Economist’is ilmus hiljuti pikem artikkel, mis käsitleb Euroopa Liidu sügavama integreerituse võimalusi olukorras, kus liikmesriikide valijad ei pruugi taolisi samme käsitleda legitiimsetena. Kuidas taolisel juhul Euroopa Liitu koos hoida ja millised muudatused oleksid legitiimsuse tagamiseks vajalikud on vaid mõned küsimused, mis leiavad käsitlemist artiklis, mille autor on 27 erineva riigi valijaskonna seas üksmeele leidmises osas õigustatult skeptiline.
Kahjuks ei anna eelnevalt toodud artiklid erilist põhjust optimismiks vaid pigem aitavad mõista kui oluliseks võivad osutuda kreeklaste järjekordsed valimised juba 17. juunil pärast mida on põhjust taas kord küsida: kuidas edasi?
Üleolevaks sunnib Villemi arvamuslugu tituleerima tõsiasi, et keegi ei sunni teada uut kaubanduskeskust külastama või sealt midagi ostma. Kui mõni hoone riivab isiklike esteetilisi eelistusi, siis pole midagi lihtsamat kui hoonest eemale hoida. Intelligentse inimesena üritab Villem kindlasti enda igapäevases suhtluses vältida stereotüüpidele üles ehitatud narratiive, kuid seda arusaamatum on tema soov enda kaubanduskeskuste vaenulikkust välja elada arvamusloos, mis koosneb eelkõige just grotesksetest lihtsustustest.
Uus kaubanduskeskus võib küll olla arhitektuuriliselt iseloomutu, kuid ajaga tuleb ka iseloom ja seotus kohaliku eluga. See tuleb inimestest. Müüjad ja teenindajad ei ole robotid vaid inimesed, kes hakkavad kujundama keskkonda, milles nad igapäevaselt tegutsevad täpselt samuti nagu hakkavad kaubanduskeskust kujundama inimesed, kes seda külastavad. Ei ole mingit põhjust kõiki neid inimesi käsitleda rumalate mutrikestena “tarbimistorus” kui tegu on mõtlevate indiviididega, kes soovivad enda tagasihoidlikust sissetulekust võtta maksimumi ja kõige paremini õnnestub see just kaubanduskeskustes.
Nii kaubanduskeskuse rahastajad kui tulevased müüjad arvestavad inimeste soovide ning vajadustega ega saa hakata pakkuma katusekorruselt avanevaid merevaateid kallitest vaid hoopis üpriski taskukohastest kohvikutest. Kallimate kohvikute jaoks on oluliselt paremaid kohti kui kaubanduskeskus Lasnamäel. Isegi kui see ei ole kohe alguses nii, siis annavad külastajad peatselt sellest märku, et kohvik nende ootustele ei vasta. Tuleb uus ja parem, kui ta soovib edukas olla ning kasumlikult tegutseda.
Kahetsusväärselt äraspidine on aga Villemi arusaam väikepoodide saatusest Tallinnas. Lasnamäel pole kunagi olnud olukorda, kus iga nelja või kaheksa kortermaja kohta oleks tegutsenud üks väike toidupood. Mulle tundub taolise fiktiivse ideaali nimetamine “loomulikuks olukorraks” natuke liiga suure ilukirjandusliku liialdusena, mida võiks tõsiselt võetavuse nimel vältida.
Väikepoode ei hävita suured keskused vaid hoopis kõrged hinnad, mis tulenevad väikesest külastajate arvust, tagasihoidlikust kaubavalikust koos kogustega. Kaupmehel on kaks valikut: kas müüa palju kaupa tagasihoidliku juurdehindlusega või vähe kaupa oluliselt kallimalt. Väikepoes teeb kaupmehe eest valiku poe suurus.
Lihtne on pilgata Hiina ja India kampsuneid, Hollandi tomateid ning Hispaania kurke, kuid see on vaid õhuke viil valikutest, mida suuremad kaubanduskeskused pakuvad. Selleks tasub ainult silmad avada. Madalamad hinnad võimaldavad inimestel teadlikumaid valikuid, mitte lähtuda ainult hinnast vaid ka maitsest. Hiina ja India kampsunid on need, mis võimaldavad mitmekülgsemat ja rikkalikumat valikut, kõrgemat elukvaliteeti – kokkuhoid väljendub valikutes, millest muidu ei saaks üldse juttugi olla, sest poleks raha mida kulutada.
Mul on keeruline näha Villemi talutootmise idealiseerimise taga muud kui ühe inimese subjektiivseid eelistusi, mida võimaldab kultiveerida keskmisest kõrgem sissetulek ja üksjagu upsakust. Eesti talutoodang on enda tagasihoidlike koguste ja ebasoodsate kasvatamistingimuste (võrreldes lõunapoolsemate riikidega) tõttu oluliselt kallim ja oleks Lasnamäe väikepoodides veel eriti kallis. Inimesed on teinud valiku laiema ja mitmekülgsema kasuks, eelistanud ühtesid teistele ja tänane olukord on ikkagi teadlike valikute tulemus, mida muud moodi on keeruline kui mitte võimatu realiseerida.
Isegi kui praegune olukord Villemile ei meeldi võiks ta mõnevõrra sallivamalt suhtuda nende inimeste eelistustesse ja valikutesse, kes ei oma arhitekti sissetulekut ning kellele läheb täna oluliselt rohkem õhtusest kohvikukülastusest korda perekonna mitmekesisem ja rikkalikum toidulaud. Villemi “inimväärne elu” tähendaks paljudele lasnamäelastele piiratud valikuga väikepoode, kus on müügil piiratud hulka üpris kallist kaupa, mida suudaks hinda vaatamata osta vähesed samas kui söögikohad ja kohvikud jääks paljudele kättesaamatuks luksuseks. Kas taoline elu oleks inimväärsem nende jaoks, kelle valikuid taoline elukorraldus oluliselt kitsendaks? Vaevalt. Pigem vastupidi.
Lepiti kokku, et linna ja investorite põhileping kirjutatakse alla aprilli lõpus, kui on lahendatud viimased omavahelised vaidlusküsimused ning kui ka operaatorid on ehitise üle vaadanud.
Savisaar ja Lauder leppisid kokku ka järgmise omavahelise kohtumise aprillis.
Millest aga midagi kuulda ei ole on leping vaatamata sellele, et aprill on juba läbi.
«Läbirääkimiste kestuseks oli kokkuleppe põhitingimustes ette nähtud kuni kaksteist kuud, mida kokkuleppe põhitingimustes ettenähtud alusel pikendati poolte kokkuleppel kuue kuu võrra. Eelnimetatud tähtaja möödumisele vaatamata ei ole pooled mõistliku aja jooksul kokkuleppele jõudnud. Tallinna linn on jätkuvalt huvitatud linnahalli võimalikult kiirest rekonstrueerimisest, millest tulenevalt on otstarbekas määrata nimetatud läbirääkimiste lõpetamise tähtpäevaks 7. mai 2012,» selgitas abilinnapea Taavi Aas nii linnavalitsuse istungil kui hiljem reformierakondlasest linnavoliniku Ants Leemetsa arupärimisele vastates.
Linnahalli säilitamine taolisel kujul ja ulatuses ei ole praktiline ning tegu ei ole kasumliku äriprojektiga vaid põhjatu rahaauguga, kuhu potentsiaalne investor oleks sunnitud enda ülejäänud äritegevusest teenitud kasumit uputama. Tõenäoliselt aastatega summad pigem paisuks kui kahaneks, mis on pikaajaliste lepingute puhul valdavale enamusele ettevõtjatest liiga suureks äririskiks. Sedavõrd suure ja halvasti ehitatud muinsuskaitseliste piirangutega hoone omandamine on äritegevuse kohalt paljuski perspektiivitu ja mõttetu – hoone säilitamise kulud ületavad igat moodi säilitamisest saadava kasu.
Äkki oleks aeg põhjendamatult kallitest soovunelmatest loobuda?
Six Rules for Dining Out – Tyler Cowen’ilt ilmus hiljuti raamat An Economist Gets Lunch, mis on saanud hulgaliselt kiitvaid arvustusi ja seda täiesti põhjendatult. Atlantic’u artiklis annab Cowen kuus soovitust (kogutud raamatust), kuidas enda väljas söömise kogemuse hinna-kvaliteedi suhtest maksimum välja pigistada. Soovituste hulka kuuluvad muu hulgas miks ilusate naervate naistega restorane on põhjust vältida ja millist toitu tellida kallites restoranides.
* * *
Can Most Cancer Research Be Trusted? – Ron Bailey kirjutab Reason’is sellest, kuidas ravimifirma Amgen uurijad üritasid korrata 53 teadusajakirjas avaldatud uurimuste tulemusi, kuid 10 aasta jooksul õnnestus see vaid kuue puhul samas kui ravimifirmas Bayer õnnestus 67 projekti puhul uurimuses toodud tulemusi korrata 20-25 protsendil juhtudest. Bailey arutleb taoliste tulemuste põhjuste üle ja lisab, et järjest rohkem kipuvad usaldusväärsemad tulemused tulema ravifirmadest mitte aga akadeemilistest ringkondadest.
* * *
A Sharp Rise in Retractions Prompts Calls for Reform – Carl Zimmer kirjutab New York Times’is paljuski samal teemal, mis Ron Bailey eelmises artiklis: järjest suurem osa teadusajakirjades avaldatud artiklitest on kas ebausaldusväärsed või sisaldavad lausa võltsitud andmeid. Artiklist selgub, et tegu pole niivõrd pahatahtlikkuse või lohakusega kuivõrd ajenditega, mida teadusajakirjad ja ülikoolid ise pakuvad. Avaldamist leivad eelkõige dramaatilisemate tulemustega uurimused, mis toovad teadlastele tunnustust ja rahastust läbi grantide.
* * *
In Europe, Where Art Is Life, Ax Falls on Public Financing – Larry Rohter kirjutab New York Times’is Euroopa riikide kahanevatest eraldistest erinevate kultuuriprogrammide finantseerimiseks nagu ka sellest, mis eelarve kärbetega kaasneb. Kõige valusamalt tabavad kärped väiksemaid gruppe, mis ei pälvi laiemat tähelepanu (tants) ning mis tegelevad pigem eksperimentaalsemate vormide ja projektidega. Välissõidud on samuti sattunud löögi alla ja näiteks ameeriklastelt oodatakse eurooplaste külla kutsumisel järjest suuremat panust. Partnerid ja koostöö on muutumas järjest olulisemaks. Näitekirjanikud on asunud kirjutama näidendeid väiksematele gruppidele, mida on odavam lavastada.
* * *
Solar industry faces subsidy cuts in Europe – Michael Birnbaum ja Anthony Fiola kirjutavad Washington Post’is taastuvenergia toetuste kärpimisest vaadeldes eelkõige Saksamaal toimuvaid muudatusi, kus heltdekäelisi toetusi on 2012. aastal ulatuslikult kärbitud. Päikesepaneelide paigaldajad on kärbetes pettunud, ent on valmis tunnistama, et paneelide hinnad on viimaste aastatega arvestatavalt langenud ja paneelide paigaldajate jaoks olid toetused sedavõrd helded, et kuhu neid täpselt paigaldati muutus teise järguliseks küsimuseks. Probleem on aga selles, et kui toetusi on juba jagama hakatud ning neile lootes hakatakse ettevõtteid rajama, siis on toetusi keeruline kärpida ilma pahaste ettevõtjate süüdistusteta.
* * *
We’re Underestimating the Risk of Human Extinction – Ross Andersen kõneles Oxfordi filosoofia professori Nick Bostrimiga sellest, kuidas inimkond alahindab inimkonna väljasuremise riske. Tegu on pikema intervjuuga, kus arutletakse muu hulgas selle üle, kuidas isegi vähese tõenäosusega riske tasub tõsisemalt võtta kui arvestada kõigi nende inimestega, kes riskistsenaariumi realiseerumisel jääks sündimata, ja selle üle, kuidas vaatluse valikuefekt mõjutab meie riskitaju, mille tulemusena kalduvad inimesed riske alahindama. Juttu tuleb ka tehisintellektist ja meie reaalsuse simulatsiooniks osutumise tõenäosusest.
* * *
A True Bionic Limb Remains Far Out of Reach – Michale Chorost’i pikem artikkel ajakirjas Wired tehisjäsemetest ja sellest, kui kaugel me tegelikult oleme tehisjäsemetest, mis käituvad piisavalt sarnaselt inimjäsemetele, et käe või jala kaotamine ei tunduks enam tragöödiana. Edusamme on küll tehtud, kuid meie piiratud teadmised sellest, kuidas jäsemed edastavad informatsiooni temperatuuri ja tunnetuse kohta, kuidas reageerivad välistele stiimulitele ilma aju poolse sekkumiseta on piisavalt keerulised küsimused, et vastust neile alles otsitakse. Ja enne kui pole vastuseid pole ka erilist lootust näha “loomulikuna” tunduvaid tehisjäsemeid.
Liikluskomisjon otsustas toetada Maanteeameti ettepanekut liiklusohutuse tagamiseks mitte tõsta kaharajalistel teedel suveperioodiks kiirust 100 km/h. Selliseid teelõike oli eelmisel aastal 652 km, mis moodustab neli protsenti riigimaanteede kogupikkusest. Kiirus on probleemiks, kuna ligikaudu 2/3 rasketest liiklusõnnetustes on seotud kiirusega ning liiklusloenduspunktide andmetel ületavad tegelikud kiirused lubatud 90 km/h väga sageli ja seda pea kõikides mõõtepunktides. Kiiruse tõstmisest loobumine muudab liikluse rahulikumaks ja sujuvamaks, kiirused on ühtlasemad ja väheneb ühe ohtlikuma manöövri, möödasõitude hulk.
Reedesest Postimehest võis leida täiendavaid kommentaare liikluskomisjoni otsusele ka komisjoni liikmetelt endilt Tiit Metsvahilt:
Liikluskomisjoni liikme, TTÜ professori Tiit Metsvahi sõnul ei ole küll komisjoni eilse otsuse taga konkreetseid arvutusi või analüüse, ometigi ei ole tegu emotsionaalse otsusega.
. . .
Metsvahi oli kindel, et liikluskomisjoni otsus piirkiirust tavateedel mitte tõsta ei ole vale. «Viimase kahe aasta jooksul on põhimaanteedel autorongide ja sadulrongide hulk kasvanud 27,5 protsenti, tugimaanteedel 18 protsenti. Sellisest suurest rekkast mööda sõitmine on kõige ohtlikum asi ja neid on juurde tulnud,» tõi ta esile põhilise ohu. «Kui toome kiiruse 90 peale ühtlaselt igal pool, on liiklusvoog sujuvam.»
Sirk rõhutas, et piirkiiruse tõstmata jätmine on riigi reaktsioon meie liiklejate käitumisele.
“Meil on liiklusõnnetustes hukkunute arv kasvanud. Kuna üheks põhiliseks põhjuseks, miks meil raskeid liiklusõnnetusi toimub, on lubatud sõidukiiruse ületamine, siis tuleb seda käsitleda kui riigi reaktsiooni,” lausus Sirk.
. . .
“Küsimus oli üldises liikluskultuuris ja liiklejate hoiakutes,» rääkis ta. «Viimased liiklusloendused näitavad, et keskmised kiirused meie teedel on lubatust suuremad. See on ohumärk. Põhiline probleem, miks meil viimase kahe aasta jooksul on liiklussurmade arv kasvanud, on ühesõiduki õnnetused ehk teelt välja sõidud, mille põhjuseks on liiga suur kiirus.”
Õnneks oli ka natuke skeptilisemaid seisukohti näiteks Indrek Madaralt:
«Ma ei oska konkreetselt öelda, kas see on hea või halb,» jäi Madar kahevahele. «Kas õnnetuste taga on suur kiirus või mingi muu põhjus? Sellega, kui me võtame kiiruse alla kõigil liiklejatel, ei väldi me noorte juhtidega seotud õnnetusi.»
ja Johannes Piritalt, kelle tähelepanu juhtimine otsuse paternalistlikkusele väärib lausa tunnustamist:
«Ma olen seda meelt, et üks ametkond ei peaks niimoodi määrama meie elu-olu, vaid sellele peaks eelnema analüüs otsuse põhjendatuse üle,» ütles Pirita, kirjutas Õhtuleht.
Pirita sõnul pole ta näinud statistikat, mis näitaks, et piirkiiruse tõstmine suveperioodil heas korras teelõikudel oleks seal raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste arvu tõstnud.
Iga üks nendest artiklitest väärib terviklikuma pildi saamiseks lugemist, kuid mind isiklikult jääb sügavalt häirima suhtumine, kus mingi seltskond inimesi on otsustanud preventatiivselt distsiplineerida kõiki autojuhte sõltumata sellest, kas nad on midagi valesti teinud või mitte; sõltumata sellest, kas taolisel otsusel on üldse mingit mõju liiklussurmade vähendamisele või mitte. Üksikute pattude eest kõikide “distsiplineerimine” on üks haiglasemaid mõttelaade, mis üldse olla saab ja taoline paljuski suvale baseeruv paternalism väärib hukkamõistu.
Mulle tundub, et skeptilisuseks annavad põhjust igasugused otsused, mida on tagantjärgi võimatu hinnata. Kui aasta lõpus loetaks hukkunute lõplikud arvud kokku, siis mis iganes need ka ei oleks on võimalik Juhan Partsil öelda, et otsus oli õige: liiklussurmasid oli eelmisest aastast vähem, järelikult piirkiiruse tõstmata jätmine õigustas ennest; liiklussurmasid oli eelmisest aastast rohkem, järelikult oleks piirkiirust tõstes hukkunute arv olnud veel suurem – piirkiiruse tõstmata jätmine õigustas ennast. Võrdlusbaasi pole samas kui liikluskomisjoni liikmed on ise tunnistanud, et kõnealustel kaherajalistel teedel toimuvate liiklusõnnetuste arv ei olnud kiiruse tõstmata jätmise põhjuseks:
Sirk, kes on ka ise liikluskomisjoni liige ja oli arutamise juures, ütles, et ettepaneku põhjus ei olnud see, et piirkiirust tõstetud lõikudel toimub rohkem liiklusõnnetusi.
«Otsuse taga kaherajalistel teedel piirkiirusi mitte tõsta ei ole mitte nende lõikude eriline avariilisus, statistika näitab, et need on suhteliselt ohutud lõigud, vaid põhimõte üldise liiklusohutuse tõstmiseks,» selgitas Kasesalu liikluskomisjoni otsust, miks sel suvel ei tõsteta kaherealistel maanteedel piirkiirust 100 km/h.
Mulle jääb arusaamatuks ka viide liiklussurmade arvule sellel aastal kui heale põhjusele piirkiirust mitte tõsta.Kümne võrra rohkem hukkunuid kui 2011. aasta samal ajal ja kahekümne võrra rohkem 2010. aasta samal ajal ei ütle ju midagi piirkiiruse kohta. Kõigile on selge, et kiirused olid kõigi kolme aasta puhul samal perioodil täpselt samad. Liiklussurmade põhjused on ikkagi kuskil mujal ja otsus piirkiiruse tõstmata jätmise kohta on pseudomeede, millega üritatakse jätta muljet tegevusest samal ajal midagi tegemata.
Piirkiiruse tõstmata jätmiseks on siiski üritatud tuua ka sisulisemaid argumente, mis on laias laastus jagatavad kaheks:
Probleemiks on kiiruste erinevus, mis tingib möödasõite ja seeläbi hukkunutega lõppenud õnnetusi. Kiiruste hoidmine kõigi jaoks samal tasemel vähendab kiiruste erinevusi ja seeläbi möödasõite.
Suuremad kiirused põhjustavad tõsisemaid vigastusi ja meil on probleemiks lubatud sõidukiiruse ületamine, mis põhjustab ka rohkem ühe inimese vigastusi.
Neist kahest argumendist on just esimest kõige rohkem rõhutatud sealhulgas nii Allan Kasesalu ja Tiit Metsvahi poolt kui ka Tuuli Jõesaare poolt Päevalehes viitega Reigo Ude 2003. aasta magistritööle, mille tõttu väärib kiiruste erinevus ehk natuke rohkem tähelepanu.
Kuna Tiit Metsvahi pidas Rune Elvikut piisavalt autoriteetseks spetsialistiks, et temale ka viidata, siis on põhjust ka kiiruste erinevuse küsimusele vastust tema osalusega uurimusest otsida. Speed and road accidents (pdf) on 2004. aastal valminud uurimus, mida rahastasid Norra ja Rootsi maanteeametid. Enam kui 100-leheküljelise meta-uurimuse peatükis 3.3 tuleb juttu seostest kiiruste erinevuste ja teede ohutuse vahel. Uurimuse autorid juhivad tähelepanu, et näiline seoses kiiruste erinevuse ja õnnetuste vahel ei ole reaalne vaid tuleneb sellest, kuidas õnnetusi loetakse:
The presence of a correlation between an aggregate measure of speed dispersion and aggregate accident rate has no implications whatsoever for the shape of the relationship between deviation from the mean speed of traffic and accident involvement rate at the individual level.
In real data, there is often a strong correlation between mean and variance: the higher the mean speed, the greater the variance. It may therefore be difficult to separate the effects on accidents of mean speed and speed variance.
Mis puutub suuremasse kiirusesse, siis füüsikaseadustest pole kellelgi pääsu. Kiiruse tõstmisega kaasneb rohkem ja tõsisemate vigastustega õnnetusi, kuid mulle tundub, et tegu on üpriski nõrga argumendiga.
Elvik et al. meta-uurimuses leheküljele 25 on huvitav joonis 9, mis illustreerib seost kiiruse ja vigastatutega liiklusõnnetuste vahel läbitud 100 miljoni kilomeetri kohta. Uurimuse autorid juhivad tähelepanu sellele, et suuremad kiirused on lubatud ohutumatel teedel ja madalamad kiirused on sageli seatud teedel, mis on ohtlikumad ja kus leiab aset rohkem õnnetusi. Kõrgema piirkiirusega teed on ohutumad (laiemad, sirgemad, parema kvaliteediga) ja kiiruse tõstmisel taolistel teedel on kõige väiksem negatiivne mõju niigi tagasihoidlike õnnetuste hulga juures.
Suvist piirkiiruse tõstmist on uuritud ka eestlaste endi poolt näiteks Dago Antovi ja Tiia Rõivase uurimus “Speed Behaviour Monitoring in Estonia”(pdf), mis selgitab ka seda, kuidas on piirkiiruse tõstmiseks sobivaid teelõike valitud. Reigo Ude magistritööd ei õnnestunud mul veebist leida, küll aga õnnestus leida intervjuu temaga Teelehes (pdf – lk 16), kus ta leiab, et piirkiiruste suurendamise tingimused on Eestis välja töötatud ja sama praktika jätkamine on mõttekas.
Piirkiirustel peab olema eelkõige informatiivne funktsioon, et autojuhtidel ei tekiks eksliku arusaama sellest, et kiiremini liiklemine on ohutu, sest piirangutel ja ohutusel puudub omavaheline seos. Kiiruse ületamiseks on alati rohkem võimalusi kui on politseinike, kes saaksid kiiruseületajaid korrale kutsuda ja kui piirangud ei lähtu ohutusest vaid soovist kõiki liiklejaid “präänikust ilma jätta”, siis muutub ka suhtumine piirangutesse leigemaks – neid on lihtsam tõlgendada ametnike suva mitte kasuliku informatsioonina. Piirkiiruse tõstmata jätmisel võivad olla soovitule vastupidised tulemused, kuid ilmselt polnud liikluskomisjonis põhjust selle üle sügavamalt mõtiskleda.
Lihtsam on näidata ja teeselda tegevust kui reaalselt tegutseda ja lajatada kõigile sõltumata sellest, kas sa oled midagi valesti teinud või mitte. Tõsiasi, et sinul puuduvad võimalused teiste sõidukiirust mõjutada ei tähenda, et sind ei võiks kiiruseületajatega samasse gruppi liigitada ja preventatiivselt distsiplineerida – nii igaks juhuks. Haiglaselt pealiskaudne ja potjomkinlik mõttelaad.
Kui kaks erakonda tunnevad ennast valitsuses piisavalt mugavalt, siis ei takista miski julgemaid (jultunumaid?) poliitikuid erinevaid ametkondi või organisatsioone endale ustavate inimestega täitmast. Ainult, et tahet jagub alati rohkem kui on reaalselt midagi jagada, mis viib vältimatult olukorrani, kus hakatakse otsima võimalusi juba “sõbralike” organisatsioonide võimu ja tegevusvaldkondi laiendada tagajärgedele eriti mõtlemata. Enamus inimesi nagunii ei tea, mis toimub ega huvitu ka detailidest samas kui need, kes teavad ja mõistavad, on sunnitud äärmisele ettevaatlikkusele, et mitte sattuda valele poole ja uute otsustajate ebasoosingusse.
Maanteeamet on üks huvitavamaid näiteid. Enam-vähem enda tööga hakkama saanud organisatsioon otsustati ühel heal päeval argumendiga “aga miks ka mitte” liita ARK’iga. Tõsiasi, et Maanteeameti eelarve oli suurusjärgu võrra ARK’i omast suurem ei takistanud ühendamise läbiviimist ega suure ühendorganisatsiooni ette otsa inimese määramist, kes oli eelnevalt just väiksemat organisatsiooni juhtinud. Järgnenud ümberkorraldused ja koondamised tekitasid aga olukorra, kus hulgaliselt kompetentset personali vallandati ning organisatsioon tsentraliseeriti ulatuses, mis tekitas möödapääsmatult küsimusi organisatsiooni suutlikkusest suuremate projektidega toime tulla.
Masu ajal toimunud ühinemisprotsessi käigus sai läbi mitmete ümberkorralduste (eks ikka läbi inimeste koondamise) tugeva hoobi ka organisatsiooni mälu, mis esialgu jäi märkamatuks, kuid on viimase aasta jooksul tekitanud järjest rohkem probleeme. Uued inimesed on teadlikud eelkõige masuhindadest, millega on sooviti arvestada ka tulevikuplaane tehes samas mõistmata, et taolised hinnad olid ajutised ning rajanesid eelkõige ehitajate varasematel aastatel kogutud varudele. Tänaseks pole ehitajate vanast rasvast enam midagi järgi ja nii materjalide, seadmete kui tööjõu kasvavad hinnad dikteerivad ehitajatele hinnataseme, mis ületab alles hiljuti tellijate optimistlikult tehtud eelarveid. Ehitajad näevad aga järjest rohkem ja rohkem suuremate projektide alustamise venimist või ära jäämist, mis sunnib neid jälgima eriti valvsalt kõik neid projekte, kus on lootust peatselt töödega alustada ning üritada igast vähegi kahtlasest otsusest tuletada konkurentide jaoks võimalikult ebameeldivaid protsesse ja otsuseid. Teedeehituses liikuvad summad on sedavõrd suured, et väärivad mitmetitõlgendatavate ostuste seadmist kahtluse alla – neid on võimalik serveerida nurga alt, mis sunnib nii prokuratuuri kui kaitsepolitseid neid juba ainuüksi kahtluste hajutamiseks uurima.
Lisame siia veel Maanteeameti juhtkonna kalduvuse hooletutele reisidele, mis heidab koleda varju igale populistlikumale poliitikule, ja saame olukorra, kus Maanteeameti näol on tegu organisatsiooniga kus:
läbi tsentraliseerimise on enamus otsuseid taandatud üksikutele otsustajatele, kes teavad, et iga nende telefonikõne salvestatakse ja nende otsused peavad olema hiljem kaitstavad õiguskaitseorganite ees;
eelarved on eelnevate perioodide ehitushindasid vaadates tehtud ühelt poolt kompetentsi puudumisest ja teiselt poolt üldise eelarvesurve tõttu põhjendamatult optimistlikud, mis sunnib pidevalt otsima täiendavat rahastamist (viivitused) ja ehitajaid võitlema iga vähegi suurema projekti eest – haarama ka kõige õhemast õlekõrrest;
pidevad ümberkorraldused, millega kaasneb määramatus koos teadmatusega enda tuleviku pärast nagu ka meedia eelkõige negatiivne tähelepanu ja kajastus (isegi kui see on õigustatud) mõjuvad kõigi organisatsiooni töötajate moraalile laastavalt.
Kõike seda märkavad ka poliitilised oportunistid, kes näevad räsitud Maanteeametis, millel puuduvad häälekad ja autoriteetsed eestkõnelejad, võimalust enda väikeseid kuningriike paisutada. Reformierakondlasest Arto Aas säras alles esmaspäeval mõttesähvatusega, et teede-ehituse hankeid võiks Maanteeameti asemel korraldada hoopis Riigi Kinnisvara.
Kahetsusväärselt ei leidnud uudises mainimist tõsiasi, et Arto Aas on ise Riigi Kinnsivara AS’i nõukogu liige ning kaugeltki kõik Riigi Kinnisvara AS-i projektid pole nii hästi läinud kui talle meeldib kuulutada nagu viitas ka Aivar Tuulberg. Tuulbergist rohkem teedeehitusega tegelevad Tõnis Pleksepp (TREV-2) ja Sven Pertens (Lemminkäinen) juhtisid tähelepanu sellele, et RKAS’il puudub kompetents mitut teedeehitushanget korraga hallata. Näinud aga isiklikult (lähemalt kui oleks tahtnud) kuidas toimus RKAS’i poolt Koidula piiripunkti projekti korraldamine, siis soovitaks ma kõigil RKAS’i pooldajatel ennast detailidega mõnevõrra täpsemalt kurssi viia – küsida neilt, kes olid projektiga vahetumalt seotud.
“Tänaste tulemuste taga on läbipaistev asjaajamine ja professionaalne ettevalmistus,” tõi RKAS-i juhatuse esimees Jaak Saarniit ühe põhjusena esile hangete kõrge õnnestumisprotsendi.
Ettevalmistus võib olla professionaalne, kuid teostus ei kipu seda eriti olema. Vahe tuleneb sellest, et RKAS ostab enamus hangete korraldamisega seotud teenustest riigi kõige kallimatest advokaadibüroodest sisse. Tõsiasi, millele viitas kaudselt ka Juhan Parts end repliigis:
“RKAS on väga kallis riigiasutus. Kui me vaatame RKAS-i rendihindasid, siis nad kasvavad väga kõvasti. Riigiasutuste jaoks on RKAS võimaluste aken, /…/ aga selle hind on üsna krõbe,” sõnas ta.
Kõnekas on ka asjaolu, et Partsi repliigis oli Arto Aasa mõttest saanud juba reformierakonna arvamus/soov, millele Parts sugugi vastu ei ole – lihtsalt RKAS võiks alustuseks proovida Kose-Mäo teelõigul enda teedeehituse kompetentsi kasvatada. Geniaalne liigutus Partsi poolt, kes teab kui problemaatilise ja keerulise projektiga on tegu, kuid ma pole üldse kindel, et Maanteeameti töötajad on huvitatud enda kompetentsi erilisest jagamisest ja RKAS’i abistamisest. Teades, milline on RKAS organisatsiooni kultuur, siis oleks tegu projektiga, mis lõppeks isegi kõige paremal juhu vastastikuse süüdistamisega.
Lõpetuseks väärib aga kõige eelnevaga seostamist ka Jüri Ratase kommentaar seoses maamaksuvabastuse kompenseerimisega, kus leiab kinnitust juba pikemat aega selginenud tendents – võimulolijad tunnevad ennast sedavõrd mugavalt, et tsentraliseerimisest on saanud võimu koondamise ja enesekehtestamise vahend:
“Eesti liigub selles mõttes täielikku tsentraliseerimise teed, kus omavalitsusel pole mingisugust otsustusõigust kujundada kohalike maksude poliitikat, kujundada eelarvepoliitikat ja ma arvan, et see ei ole õige,” märkis Ratas.
Aeg-ajalt satun lugema artikleid, mis tuletavad erksalt meelde, miks ma otsustasin magistrikraadi omandada Rootsis mitte Eestis. TTÜ avaliku halduse instituudi direktor pakkus enda arvamusloos Sotside ettepanekud on maksusüsteemi korrigeerivad, mitte reformivad põhjust taas kord mõtiskleda selle üle, kust tuleb see enesekindlus ignoreerida majanduskeskkonna dünaamilisust ja ettevõtjate valmisolekut enda tegevust vastavalt maksukoormusele ümber korraldada? Kas tegu on akadeemilise naiivsusega, mis tuleneb aastate pikkusest toimetamisest aegridade ja üksikute intervjuudega või igasuguseks majandusalaseks akadeemiliseks tööks vajaliku ceteri paribus eeldustega opereerimisest, millest peaks loobuma kui hakatakse prognoosima maksumäärade muudatustest tulenevaid laekumisi või mõju tööhõivele?
Ressursside tsentraalsest suunamisest
Lühinägelik ja naiivne on arvata, et olemasolevate ressursside paremat kasutamist suudetakse saavutada läbi maksusüsteemi manipuleerimise läbi keerukuse tõstmise. Otsuseid tehakse lähtuvalt poliitilistest kaalutlustest ja maailmavaatelistest eelistustest, kus eesmärgiks ei ole “parem” (mis iganes see veel ei ole!) ressursside kasutamine vaid mõnedele huvigruppidele meelepärasem maksusüsteem, kus kaotada on palju rohkem kui võita. Maksusüsteemi muudatuste näol ei saa kunagi olema tegu tehnokraatlike kalduvustega akadeemiku ideaalstsenaariumiga vaid avaliku valiku probleemidega, kus domineerivad pragmaatiline oportunism ja bürokraatlik vastutuse puudumine, mis viib möödapääsmatult üksikute otsustajate eelistuste realiseerimiseni, mis kirgastuvad läbi mõjukamate huvigruppide eelistuse. Huvigruppide, kelle kaasamine neid oluliselt mõjutava seadusandluse väljatöötamisse, on demokraatlikus õigusriigis vältimatu.
Arengust ei pea tulenema keeruline läbipaistmatus
Majanduse ja ühiskonna arenedes tekib vajadus mõned põhimõtted üle vaadata, kuid kas maksusüsteemi lihtsus ja läbipaistvus on üheks nendest põhimõttest? Pigem mitte. Nii USA kui Inglismaa maksusüsteemid on majanduse ja ühiskonna arenedes muutunud järjest keerulisemaks ja problemaatilisemaks enda tuhandete erandite ja soodustustega. Kõik mõlema riigi tõsiselt võetavad erakonnad on mõistnud maksusüsteemi lihtsustamise ja läbipaistvuse suurendamise vajadust, kuid kuna igat erandit ja muudatust jälgib kulli pilguga mõni huvigrupp, siis on muudatuste tegemine keeruline ja võimalik eelkõige osa, mis puudutab nõrgemaid ja vähem professionaalselt organiseerunud huvigruppe. Lihtsat süsteemi on ülimalt lihtne keerulisemaks teha, kuid taoliste muudatuste hilisem tagasi pööramine on kuratlikult keeruline. Näiteid ei pea otsima anglosaksi riikidest – piisab Itaalia, Kreeka või Hispaania ja Portugali vaatamisest. Kui midagi on mõnele huvigrupile antud, siis seda tagasi võtta on keeruline kui otsustajateks on läbi demokraatlike valimiste võimule tulnud valitsus.
Tarbimismaksude tõus on laiem trend
Tarbimismaksude (käibemaks ja aktsiisid) osakaalu tõstmine on laiem ja pikaajalisem trend terves Euroopa Liidus (pdf) ning taolise tendentsi taga ei ole mitte soov madalama sissetulekuga inimestelt võimalikult regressiivse maksusüsteemiga enamus sissetulekust riigikassasse koorida vaid tõsiasi, et tarbimismaksude mõju majanduskasvule on kõige tagasihoidlikum (pdf), sest võimaldab läbi ulatuslikuma säästmise ka kõrgemat majanduskasvu tulevikus samas võimaldades inimestele laiemat valikuvabadust.
Sotsiaalmaks on katki
Uute töökohtade loomine on kahtlemata problemaatiline kõrge sotsiaalmaksu tõttu, kuid probleem on paljuski selles, et sotsiaalmaks on tänasel kujul enda aja ära elanud. Mina isiklikult ei julge lootma jääda sotsiaalmaksu eest makstavale pensionile ning ravikindlustuse näol ei ole tegu kindlustus vaid semantilise äpardusega, mida kindlustuseks nimetada on tema olemuse tõttu eksitav. Mõlemad sotsiaalmaksu komponendid tuleks üle vaadata ja lõpetada vähem informeeritud inimeste eksitamine ilusate lugudega, mis ei ole vähegi nooremate inimeste jaoks tõsisemalt võetavad muinasjuttudest. Inimestele tuleks anda suurem otsustusõigus enda poolt tasutava sotisaalmaksu saatuse üle, mis tähendab tõelist ravikindlustust ja näiteks ravikindlustuskontosid ning võimalust kohustusliku pensioni kogumist iseseisvamalt suunata ilma riiklike institutsioonide moonutava filtrita.
Astmelise tulumaksu täiendava tulu potentsiaalist
Astmelisest tulumaksust loodetakse liiga palju, eriti kui jutud lähevad üle 1000 eurose kuusissetuleku maksustamisel 26%-ga, millest võiks mingi ulmelise stsenaariumi kohaselt riigikassasse jõuda kuni 160 miljonit täiendavat eurot. Seda ei juhtu. Jah, ilmselt maksutulud kasvaksid, kuid tööandjate seisukohalt on olukord problemaatiline. Enamus inimesi ei ole huvitatud teadmisest, et teatud osale nende sissetulekust rakendub kõrgem tulumaks. Nemad soovivad iga kuu lõpus näha enda pangaarvele laekumas sama suurt summat kui varem. Vahe on sunnitud kinni maksma tööandja, kes on täiendavate vahendite leidmiseks sunnitud kedagi koondama või mingist investeeringust loobuma. Kui ta seda ei tee, siis annab ta enda konkurentidele kohe eelise. Alternatiivselt jääb vähem raha kätte neile, kes on valmis seda kõige rohkem kulutama ja seeläbi erasektori kasvu toetama. Maksude kogumisel ja administreerimisel on oma hind, kuid millegi pärast ei vääri tühikulu sotsiaaldemokraatide ja nende toetajate tähelepanu – täiesti arusaadavatel põhjustel loomulikult. Tulumaks annab aga juba täna väga selge signaali – kes teenib rohkem, see maksab rohkem ja jutt mingitest täiendavatest signaalidest jääb pigem retoorika valdkonda nagu ka luksuskaupade maks, mis on eelkõige subjektiivne ja inimeste eelistusi alusetult suunav maks, mille läbivaks motiiviks on lihtlabane kadedus.
Ettevõtte tulumaksu perspektiivitus
Juriidilise isiku tulumaksu taastamine on halb idee ja lootused 100 miljonist on hämmastavalt pealiskaudsed fantaasiad, mis näitavad paljude inimeste elukaugust juriidiliste isikute tulu maksustamisega kaasnevatest detailidest. Ega ikka ei ole küll nii, et kehtestad maksu ja see ettevõtete kasumlikust (raamatupidamislikult) ei mõjuta. Ainuüksi eelnevate perioodide kahjumiga arvestamine ei võimalda ligilähedaseltki sotside unistatud summat koguda. Lisaks sellele optimeerivad välisettevõtted enda makse ilma suuremate pingutusteta edasi samas kui kohalike ettevõtjate raamatupidamislikud kulud oluliselt tõusevad ning võimalused maksude optimeerimiseks sõltuvad inimeste teadlikkusest. Taolisi muudatusi võib ju kõigest “korrigeerimiseks” nimetada, kuid tegu on ulatuslike muudatustega, millega kaasnev määramatuse periood avaldab kahtlemata mõju ka ettevõtjate investeerimisotsustele ja seeläbi majanduskasvule ning tööhõivele.
Möödapääsmatuks tõsiasjaks jääb, et ettevõtjad ei kavatse maksutõusu enda taskust kinni maksma hakata (pdf), mis tähendab, et seda teevad ühelt poolt tarbijad ja teiselt poolt töötajad. Osade inimeste jaoks kaasneks maksutõusuga “sama hull taak kui seda oli masu” ja paljud nendest kuuluks ka nn keskmiste inimeste hulka, kelle jaoks jutud “ühiskonna õiglustunde ja sidususe parandamisest” jätavad üpriski silmakirjaliku mulje kui selle tulemusena kaob töökoht või elu muutub veelgi kallimaks.
Keerulisem maksusüsteem väiksemate tuludega
Professori jutud õiglustundest ja sidususest võtavad aga hoopis silmakirjalikuma mõõtme kui jutt läheb ettevõtjate eristamisele läbi maksusüsteemi. Sisuliselt soovib Kattel ettevõtlust läbi maksusüsteemi politiseerida – anda osadele soodustusi teiste arvelt, eelistada ühtesid ja valida õilsate seast võitjaid. Ainult, et pole mingit alust arvata, et need eelistused ja soodustused lähtuvad objektiivsusest mitte poliitilistest eelistustest, kuhu sisse mahub palju ebameeldivat ja inetut, millele Kattel pole veel mõeldagi jõudnud. Kindlasti on kedagi vaja taolise süsteemi loomist nõustama – inimesi, kes hakkavad planeerima ja otsustama samas omamata mingit vastutust enda tegevuse tagajärgede eest. Oht korruptsiooniks on taolise korralduse juures enam kui arvestatav ning mingit alust teeselda vastupidist ei ole.
Märksa problemaatilisem põhimõtetest on aga taoliste eristuste rakendamine praktikas. Need peavad põhinema selgetele ja üheselt mõistetavatele mängureeglitele, mille kujundamisel on kindlasti võimalus sõna sekka öelda kõigil, keda need küsimused teravamalt puudutavad. Juba praegu võib näha, et suurematele tööandjatele tehakse järeleandmisi, kuid seda saab teha ainult läbi üldisemate reeglite, mille kujunemist on võimalik suunata. Ja kui ei ole otse võimalik suunata, siis on võimalik jätta auke, mida annab ära kasutada.
Seadusandlus kui kollektiivne teesklemisharjutus
Minule oleks personaalselt taoline segaduste supp suurepärane võimalus. Ma orienteerun piisavalt hästi seadusloomes, olen suuteline seda protsessi jälgima ja ära kasutama võimalusi, mis sellest möödapääsmatult tekivad. See ei ole tootlik ega väärtust otseselt loov tegevus, kuid see on tulus tegevus. Hämmastavalt palju Eesti seadusandlusest (eelkõige haldusõiguses) on täna pigem fiktsioon, mis sõltub erinevate osapoolte valmisolekust teeselda, et kõik on korras, sest alternatiivid on ajamahukad ja sageli kallid. Odavam ja lihtsam on silm kinni pigistada. Kõik on aga korras täpselt nii kaua kui kõik on valmis seda mängu kaasa mängima.
Kui kasumlikult tegutsemine läbi teesklemise ei ole enam võimalik, siis hakatakse näpuga seadustes, määrustes ja käskkirjades järge ajama ja tulemuseks on kõigi kaebamine kõigi peale, sest seadusandlus on piisavalt keeruline ja hoolimatult koostatud, et alati leiab aluse süüdistusteks, mida prokuratuur on sunnitud menetlema. Teedeehituses on tänaseks juba sinnamaale jõutud ja kõik märgid viitavad olukorra eskaleerumisele, mis tõenäoliselt saavutab enda haripunkti alles paari aasta pärast kui erinevad menetlused avalikuks tehakse ning kohtutesse jõuavad. Isegi kui mingit süüd ei leita, siis tulemuseks on pikemad ehitusperioodid koos kallimate hindadega, mis on seotud järjest kasvavate riskidega, mis tulenevad seadusandlusesse programmeeritud riskidest.
Lõpetuseks
Akadeemiline elukaugus ja kultiveeritud naiivsus võimaldavad osadel inimestel (näiteks halduse instituudi direktori kohalt) fantaseerida tehnokraatlikust utoopiast, kuid reaalsus on mõnevõrra mitmekülgsem ja nüansirohkem kui isegi terve kogumik akadeemilisi uurimistöid. Heast tahtest üksi on vähe ja ilma igasuguse vastutuseta ei ole põhjust lasta upsakaid inimesi tegema otsuseid, mille tagajärgedest neil puudub arusaam. Enamus inimesi ei ela maailmas, kus keskvalitsusele täiendavate volituste andmine läbi majandustegevuse tsentraalse suunamise on oodatud. Paljud inimesed elavad maailmas, kus nad näevad, et vaatamata arvestatavale maksukoormusele jääb hulgaliselt raha üle ka raiskamiseks ja perspektiivituteks projektideks, mille valguses tahaks kõigepealt teda, miks soovivad sotsiaaldemokraadid enne olemasolevate probleemide lahendamist käe sügavamale maksumaksjate taskusse sirutada?
Bo Xilai oli Chongqing kommunistliku partei juhataja, kes tänu üpris jõhkratele ja valimatutele meetoditele, mille hulka kuulusid väljapressimine, valesüüdistused ja poliitiliste rivaalide hävitamine, saanud üheks mõjukaimaks poliitikuks terves Hiinas. Tema maoistlike kalduvustega programm “punased laulud, löök mustadele” oli küll populaarne lihtrahva seas, kuid problemaatiline nii ettevõtjatele, poliitilistele rivaalidele kui nende perekondadele.
Bo Xilai allakäik oleks võinud aga ära jääda kui tema ustav politseiülem, Wang Lijun, poleks veebruari alguses marssinud USA konsulaati ja palunud varjupaika. Hoone piirati kiiresti kohaliku politsei poolt ümber ja 36 tundi hiljem anti Wang Lijun ameeriklaste poolt üle Pekingist saabunud ametnikele mitte aga kohalikele ametivõimudele. Pärast Wang Lijuni intsidenti ameeriklastega on Bo Xilai langenud tipp-poliitikute põlu alla ja seda paljuski tema abikaasa Gu Kailai tõttu, kes on peamine kahtlusalune briti kodaniku Neil Haywoodi mõrvas.
Intriigi jagub hulgaliselt samas kui erinevate autorite ja väljaannete poolt kirjutatud artiklid annavad mitmekülgse ning kaasahaarava ülevaate Hiina võimuladviku sisekonfliktist.
Viimaste kuude jooksul on ilmunud hulgaliselt artikleid, mis seotud EAS’i rahajagamisega ja kuna ettevõtlustoetuste teema mind jätkuvalt köidab, siis koondan erinevad viited ühte postitusse koos kommentaariga, et tulevikus oleks lihtsam konkreetsematele näidetele toetuda.
Ettevõtlustoetused ei ole pseudoprobleem vaid järjest olulisemalt konkurentsi ja ettevõtjate mõttelaadi moonutav avaliku sektori poolne sekkumine ettevõtlusse tagajärgedega, mida on sarnaselt iga dünaamilise süsteemi tegevusse sekkumisega, keeruline mõista. Probleeme on lihtsam ennetada kui hiljem kõrvaldada veel ulatuslikuma sekkumisega, kuid see eeldab paremat teadlikkust probleemide olemusest ja valmisolekut neid teadvustada keskkonnas, kus isegi akadeemilistes uurimustes on keeruline ettevõtlustoetustele majanduslike õigustusi leida.
Tehnopol: ettevõtlustoetusi võiks anda laenuna (ÄP, 13.01) – Pirko Konsa leiab Tehnopoli juhatuse liikmena, et ettevõtlustoetuste asemel tuleks pigem tegeleda laenude andmisega, mis võimaldaks ka bürokraatiat vähendada. Iseenesest samm edasi, kuid taolise ettepaneku mõistlikus sõltub paljus detailidest. Kui laenu antakse tagatiseta ja ülisoodsa intressimääraga ning laenuotsuse tegijad enda tegevuse tagajärgede eest ei vastuta, siis pole tegelikult mingit probleemi lahendatud. Maksumaksjate raha jagavates organisatsioonides puuduvad teadmised ja kompetents otsustada laenude andmise üle – vajalik personal tuleks palgata finantssektorist, kus palgad ei ole just tagasihoidlikud. Laenude andmise näol oleks aga enda olemuselt poliitilise protsessiga (eesmärgid ja eelistused tulevad poliitikutelt), kus sisuliselt on jätkuvalt tegu toetustega samas kui pangandussektori kompetents jäetakse kõrvale. Vaata ka: Fixing Market Failures or Fixing Elections? Agricultural Credit in India (pdf)
Vare ettevõtlustoetustest: probleem on bürokraatia (ÄP, 13.01) – Raivo Vare arvab, et probleem seisneb hea idee (ettevõtlustoetused) puudulikus rakenduses ja sarnaselt plaanimajanduse eestkõnelejatele näeb ta lahendust paremates reeglites ja kompetentsemates otsustajates. Kahetsusväärselt on Varele tema merkantilistliku loogikaga jäänud adumata, et tegu on põhimõttelise probleemiga, mida ei lahenda detailsem regulatsioon ega selle pedantsem rakendamine. Mõelda võiks ka sellele, et kui Eestis toetatakse eksportivaid ettevõtteid, siis pole põhjust pahandada kui seda teevad ka teised riigid – riigid, mis on suuremad, rikkamad ja mille toetustega me ei suuda kunagi konkureerida. Väikeriigid peaksid olema kõige häälekamad ettevõtlustoetuste kriitikud, sest meil on ettevõtlutoetuste kaotamisest kõige rohkem võita. Krüpto-protektsionistlikesse argumentidesse ja “meie vs nemad” narratiividesse on majandusküsimustest põhjust alati skeptiliselt suhtuda. Vaata ka: Evaluating the Case for Export Subsidies (pdf)
Ettevõtlustoetused on saatanast? (ÄP, 22.03) – Ülari Alamets õigustab EAS’i juhatuse esimehena enda organisatsiooni tegevust. Maitsetu mulje jätab soov toetusi investeeringutena serveerida, mida nad tegelikult EAS’i jaoks ei ole – finantseerimisega kaasnevad riskid ei ole ligilähedaseltki tasakaalus investeeringu tulukusega, millest EAS’i toetuste puhul rääkida ei saa. Nii on riskid läbi maksumaksjate ühiskonna kanda, kuid kasum jääb eraisikutele, mis soodustab loomulikult riskantsemaid projekte ja hoolimatumat rahastamist. Seadusandlik raamistik seab toetatavatele projektidele omad piirid, otsustajad maandavad aga enda riske või võtavad neid lähtuvalt kitsamalt isiklikest eelistustest, millest kasumlikkus koos potentsiaaliga ei pruugi sugugi esimeste seas olla. Tsentraliseeritud rahajagamissüsteem, kus üksikute toetamine on eelistatud laiapõhjalistele programmidele, millest kõigil on võimalik osa saada, on põhimõtteliselt puudulik. Vaata ka: Export-led Growth in East Asia: Lessons for Europe’s Transition Economies (pdf)
EAS toetas kümneid surnud firmasid miljonitega (Ekspress, 11.04) – Toivo Tänavsuu ülevaatlik artikkel starditoetuste saatusest, kust selgub kui palju on raha jagatud ja mida imelisemate projektide jaoks. Mainimata ei jää tänaseks tegevuse lõpetanud ettevõtete arv, mille peale EASi alustavate ettevõtete divisjoni direktor Dmitri Burnašev teatab: “Maailmapraktika ütleb, et kümneaastaseks elab kolmandik ettevõtetest. Meil on see 45 protsenti!” Keeruline on Burnaševi väitest aru saada kui artikli autor mainib 5-aastast perioodi kümne asemel nagu jääb arusaamatuks, kas “meil” all peab Burnašev silmas EAS’i toetuse saanud ettevõtteid või kõiki kohalike ettevõtteid? Artiklis leiab mainimist ka tõsiasi, et kui paberid on korras, siis on EAS’il rahastamisest keeruline keelduda, mis ei takista loomulikult Burnašev ütlemast: “Tahaks küll olla jumal ja öelda: sina saad toetust, aga sina ei saa.” Kahju, et ta taolise korralduse kuritarvitamise kõrvale ei näe ta probleemi selles, et inimesed ei ole kõike teadvad jumalad – eriti kui nad teiste mitte enda raha jagavad.
Kersti Kaljulaid: EASi rahaabi on suure riskiga tegevus (Delfi, 13.04) – Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid kommenteeris eelnevalt viidatud Ekspressi artiklit Indrek Treufeldtile saates “Kahekõne” ja leidis, et ja leidis, et ettevõtete rahastamine võib küll sobida majandusraskustes pankadele, kuid teiste ettevõtete puhul on tegu suure riskiga tegevusega, millele ei ole väga head põhjendust, sest turuolukorra paranedes on “niisuguseid fonde väga raske tagasi kokku rullida”. Kaljulaid ei näi uskuvat riikliku investeerimispanganduse vajalikkusesse, kuid selles valguses ei ole tal põhjust kergekäeliselt ka pankadele erandeid teha. Samas on mõistetav, et kui ta sama põhimõtet ka pankadele laiendaks, siis tekitaks see tema jaoks hulgaliselt ebameeldivaid küsimusi.
Firmad käivad riigi kulul silmaringi laiendamas (ÄP, 16.04) – Kadri Jakobson kirjutab EAS’i õppereiside toetusest nagu ka sellest, kuidas seda tegevust peamiselt läbi eriala liitude finantseeritakse. Huvitav on loomulikult EAS’i ettevõtete võimekuse divisjoni direktori Pille-Liis Kello väide, et toetamise eemärk on “panna ettevõtted omavahel erialaselt koostööd tegema ning soodustada õppimist teiste riikide kogemusest”, millele lisas: “Koostööga on meie ettevõtetel endiselt palju probleeme. Ka rahvusvaheline kogemus on hindamatu väärtus, mida Eesti kapitalil põhinevad ettevõtted peaksid rohkem hankima.” Väga noobel eesmärk, kuid taoliste reiside rahastamise kasutegur ei pruugi ligilähedaseltki õigustada neile tehtavaiad kulutusi. Kui tegu on “hindamatu” väärtusega, siis miks ettevõtjad ise ei soovi vägagi konkreetsete summade eest saada “hindamatut” kogemust? Artiklis tuleb üksikasjalikumalt juttu sellest, kes ja milleks täpselt reisivad.
Eurorahade “äril” varjupool (ÄP, 17.04) – Ragn Sells’i juhatuse liige Agu Remmelg kirjeldab eurorahade varjupoolt, kuid samas hästi võiks ta kirjutada ettevõtlustoetustest. Kahju, et arvamuslugu ei ole täies mahus tasuta loetav, kuid tegu on näideterohke looga, mis heidab valgust sinna, kus seda kõige rohkem tegelikult on vaja ehk kuidas raha jagatakse, kellele ja milleks.
EAS kaalub Werolilt raha tagasiküsimist (ERR, 17.04) – Rein Kilgi valduste hulka kuuluv Werol on jõudnud järjekordselt pankrotini. Viimati oli põhjust Werolist kirjutada 2005. aastal, mille järel riigiettevõte erastati, kuid järjekordne pankrott annab põhjust taas kord arvata, et ärilisi kaalutlusi ignoreerides on loodi riigi poolt ettevõte, mille majandamine on äärmiselt keeruline isegi eraettevõtjatel, kes on sinna oluliselt vähem investeerinud ja suutnud ka ettevõtlustoetusi kaasata. Huvitav oleks näha Weroli poolt EAS’ile esitatud taotlust ja sellega seonduvaid materjale. Kui Werol lõpetab tegevuse, siis pole mingit põhjus neid dokumente ka avalikkuse eest varjata. Tegu oleks kindlasti huvitava pilguga EAS’i otsuste telgitagusesse. Kahju, et läbipaistvus pole EAS’is eraldi eesmärgiks.
Vastavatud teletorni võib oodata hiigeltrahv (EPL, 18.04) – EAS’is on palgal sadu inimesi, kuid bürokraatia koorem on sedavõrd suur, et kas ei taheta või suudeta tegeleda rahastamise saanud projektide korraldusliku poolega. Tulemus on nüüd teada. Riigihangetega vassitakse ja neid tehakse läbirääkimistega olukorras, kus selleks puudub otsene vajadus. Arvestades tööde kogumaksumust oleks see võinud huvi pakkuda ka mõnele välisfirmale, kuid läbirääkimiste puhul olid välisfirmad hankemenetlusest sama hästi kui välistatud. Ilmselt pole see lugu veel kaugeltki lõppenud vaid jääb ootama järge, mis sõltub paljuski EAS’i töötajate edasistest otsustest.
Hannes Sarv võttis hiljuti vaatluse alla kõige rohkem EAS’ilt toetusi saanud ettevõtted, mille käigus selgus kurb tõsiasi: maksumaksjate raha kõlbab võtta küll, kuid milleks täpselt ei vääri isegi ajakirjanikele selgitamist. Mõistagi ei pea taolist tegevust põhjendatuks ettevõtjad, kes ise pole toetustest huvitatud. Maksumaksjate raha jagamisel peaks ikkagi lähtuma põhimõttest, et soodsatel tingimustel finantseerimisega kaasneb kohustus ka mõnevõrra rohkem avalikkusega suhelda ja neile soovi korral informatsiooni jagada. Ei ole mingit alust ega põhjust peituda ärisaladuse taha olukorras, kus rahastajaks on avalik sektor. See käib topelt Goliath Wind nimelise ettevõtte kohta, mis on lisaks ulatuslikele EAS’i toetustele ka Arengufondi poolt rahastatud. Kui ärisaladus on sedavõrd oluline, siis alati on võimalik erainvestorite poole pöörduda, kuid maksumaksjate raha kaasamisega peab kaasnema teadmine, et huvi ettevõtte tegevuse vastu on kõrgendatud ja ka põhjendatud.
Eraldi huvitav seik on loomulikult see, kuidas mõned toetatud ettevõtted omanike teistelt firmadelt näiteks juhtimis- ja konsultatsiooniteenust sisse ostavad. Kõik näib korras olevat, kuid ettevõtted, mille õnnestumise potentsiaal on üpris tagasihoidlik, näivad nii maandavat omanike riske, kes saavad teenuse osutamise varjus hoopis teenust osutavast ettevõttest ametlikult raha välja viia – sealt dividendidena välja võtta.
Ükski süsteem ei ole täiuslik, kuid jäik ja automaatse tagasiside mehhanismita süsteem on juba endale olemuselt problemaatiline. Ettevõtlustoetuste jagamine toimub seadusandja poolt seatud raamistikus, mille kohandamine ja muutmine võtab aega. Oportunistlikematele ettevõtjatele jätab see piisavalt suure akna, et välja mõelda skeeme, millega on võimalus osa saada tasuta rahast ja toetuste jagajatel ei jää muud üle kui halva mängu juures head nägu teha ning teeselda probleemide puudumist või nende ebaolulisust. Alternatiiviks on toetuste jagamise lõpetamine või tingimuste karmistamine tasemele, kus neid taotleks üksikud, mis aga ei õigustaks toetustebürokraatia jätkuvat eksistentsi ning viiks vaid mõningase viivitusega toetuste jagamise lõpetamiseni.
Möödapääsmatuks jääb aga ka tõsiasi, et enamus ettevõtlustoetusteks jagatavast rahast tuleb Euroopa Liidu struktuurifondidest ja neid vahendeid pole eriti millekski muuks võimalik kasutada. Vaatamata sellele, et ettevõtlustoetuste jagamiseks (nagu ka põllumajandustoetuste jagamiseks) puuduvad tõsiselt võetavad majanduslikud argumendid, ei takista see kedagi neid siiski jagamast ja eestlastel jääb üle ainult nentida: jagame toetusi või jääme rahast ilma.
