Finantskriis ja majandusteadus: omnibuspostitus
Finantskriisist on tänaseks möödunud natuke üle aasta ja sellest tulenevalt on ilmunud hulgaliselt artikleid, postitusi ja kommentaare, mis üritavad valgustada toimunut ja selle tagajärgi. Isegi majandusteadlaste seas on viimase aasta jooksul juurdunud mitmed erinevad narratiivid, kuid mulle tundub, et eelmise aasta oktoobris kirjutatud postituste seeria finantskriisi põhjustest pole aastaga enda väärtust kaotanud ja pigem väärib ühte järelpostitust.
Mis põhjustas kriisi ja mis mitte
Arnold Kling sai hiljuti ühele poole tõenäoliselt ühe ülevaatlikuima uurimusega praeguse kriisi tagamaadest USA’s Not What They Had in Mind: A History of Policies that Produced the Financial Crisis of 2008 (PDF). Kling on kaardistanud kriisi põhjustanud valdkonnad maatriksis, kus annab ka hinnangu erinevate valdkodade tõenäolisele mõjule kriisis:
Kling peatub iga valdkonna juures pikemalt ja toob ära ka ajaloolist arengut kajastava joongraafiku parema ülevaate saamiseks. Kui on võimalus lugeda ainult ühte uurimust finantskriisi tagamaadest, siis mina enda piiratud teadmistega soovitaks lugeda Klingi, kelle kirjutis ei tohiks ühelgi teemast huvitunul üle jõu käia.
Critical Review nimeline väljaanne on samuti saanud ühele poole finantskriisi tagamaid lahkava erinumbriga, kus mitmed tunnustatud majandusteadlased vaatlevad põhjuseid ja poliitikaid, mis kriisi leevendamiseks käiku lasti. Kahjuks pole erinumber veebist tasuta saadav, kuid erinumber inspireeris ajakirja toimetajat Causes of the Crisis nimelist blogi looma, kust võib muu hulgas leida tema enda postituse Three Myths about the Crisis: Bonuses, Irrationality, and Capitalism ja Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses mõned aastad tagasi pälvinud Vernon Smithi postituse, mis kutsub majandusteadlasi vägagi hayeklikult üles hoiduma enesepettusest ja olema alandlikumad keeruliste nähtuste kirjeldamisel.
Lehman’i pankrott – kas viga või hoopis õnnelik õnnetus?
Kahjuks ei ole eesti keeles põhjalikumalt finantskriisil mõtet peatuda kui Andres Juhkami Postimehe lisas ilmunud artikkel Järelevalveta pime usk innovaatilisse juhtimisse, mis pigem selgitab kui analüüsib. Mitmete artiklis toodud väidete ja artikli rõhuasetus üle võib vaielda, kuid samas dikteerib leheruum ja lugejate huvi selle, et detailidesse laskumine jääb inglise keelse meediaruumi jaoks. Ühe lõigu toon aga Juhkami artiklist siiski välja, et juhtida lugeja tähelepanu sellele, milline pilt kujuneb toimunust kui kirjutad eestlastele ümber üldlevinud narratiive:
USA valitsus uskus (eelkõige tollane rahandusminister Henry Paulson, keda peetaks turufundamentalistiks), et pärast Bear Stearnsi päästmist oli pangandus uuteks šokkideks piisavalt ette valmistunud ning turg oleks pidanud ise uute tagasilöökidega hakkama saama, sealhulgas neelama alla ka Lehmani pankroti tagajärjed. Kuid eksiti rängalt. Bear Stearnsi päästmises oli Ameerika valitsus küll osalenud, kuid seda peeti erandiks. Turg ei suutnud Lehmani pankroti tagajärgedega iseseisvalt hakkama saada. Tagajärjeks olid võrreldes Lehmani võimaliku päästmisega mõõdetamatult suuremad kahjud nii finantsasutustele, riigieelarvele kui ka reaalmajandusele.
Viimase nädala jooksul on ilmunud nii New York Times’is kui Wall Street Journalis artiklid, kus leitakse, et Lehmani päästmisest hoidumine oli õige ja võimalik, et veelgi suurema ja laastavama kriisi vältimiseks isegi vajalik. Joe Nocera kirjutab New York Times’is, et Paulson polnud sugugi veendunud, et Lehman ilma abita jätkata suudab, kuid poliitiline surve ja Timothy Geithner kangekaelne vastupanu sidusid ka tema käed.
Nocera spekuleerib, et enne Lehmani põrumist oli Paulson koos Bernanke’ga pöördunud Kongressi poole ettepanekuga vastu võtta meetmete pakett, mis võimaldaks ka suuremaid kriise ohjata, kuid selleks puudus poliitiline tahe. Asjad hakkasid liikuma alles pärast Lehmani pankrotti ja isegi siis läks 700 miljardi dollari suurune TARP läbi alles teisel katsel.
Ühtlasi on Nocera arvamusel, et Lehmanile sügavate taskutega partneri leidmine oleks vältimatut ainult edasi lükanud ja lõpuks päädinud hoopis mõne suurema institutsiooni nagu AIG pankrottiga. Paulson’i kolleegid on hiljem öelnud, et kui Lehman oleks päästetud, siis poleks AIG’i taoline kindlustushiid abi saanud, sest peaaegu keegi USA rahandusministeeriumis ei olnud AIG’i märksa suuremast läbi põimitusest USA finantssektoriga teadlik.
Wall Street Journal’is leiavad aga Luigi Zingales ja John Cochrane, et märksa laastavamat mõju Lehmani pankrotist avaldas finantsturgudele hoopis Bernanke ja Paulsoni TARP’i toetuskõne Kongressile, mis enda umbmäärasuses tekitas rohkem paanikat kui Lehmani pankrott. Mehed on veendunud, et Lehmani päästmine oleks vältimatut ainult edasi lükata, sest kõiki finantsinstitutsioone ei suuda isegi USA valitsus päästa.
Vaatamata sellele, et praegu leiavad paljud, et Lehman oleks tulnud päästa, siis Zingales ja Cochrane on seisukohal, et Lehmani narratiivi – üks suur viga ilma milleta poleks midagi erilist juhtunud – korrutamine on pigem suurte pankade ja finantssektori reguleerijate omakasupüüdlik ajalookujundus, mis juhib tähelepanu kõrvale märksa olulisematest probleemidest.
Mulle tundub, et siia juurde sobib ka Russ Roberts’i intervjuu John Taylor’iga, kes peatub USA rahanduspoliitikal, ettevõtete päästmisel ja ka mentaliteedil koos suhtumisega, mida taoline lähenemine genereerib. Alternatiivselt võib pilgu heita ka Taylor’i vähem kui nädal tagasi sündinud blogile.
Makroökonoomika ja majandusteadlaste mudelid
Viimaste nädalate kõige kuumem ja diskuteeritum inglise keelne artikkel finantskriisist on Paul Krugman’i How Did Economists Get It So Wrong?, mille Alex Tabarrok päris tabavalt “theya culpa”-ks ristis. Inglise keeles on fraas “guilty by omission”, mis tundub ka Krugman essee kohta käivat. Palju on valikulist ja tendentslikku samas kui intellektuaalsete vastaste seisukohti serveeritakse kontekstist välja rebitult ning vahel isegi kohatult lihtsustades.
Loomulikult ei jäänud Krugmani artikkel enamusel majandusteadlastest lugemata ja vähemalt John Cochrane, kes on üks Krugmani naeruvääristamise ohvreid, ei pidanud paljuks enda seisukohti kaitsta ning tähelepanu pöörata sellele, mida ja mis konttekstist ta tegelikult ütles, kuid nii nagu Krugman pole ka tema suuteline emotsionaalsemast väljendumisest hoiduma. Kuskil nende kahe seisukoha vahele peaks aga jääma midagi, mis ühendab
Austria koolkonna üks silmapaistvamaid esindajaid, Mario Rizzo, luges nii kui Krugman’i kui Cochrane’i lood läbi, kuid leiab, et mõlemad on üle pingutanud . Rizzo leiab, et just Austria koolkonna seisukoht (madalad intressimäärad moonutasid raha hinda, mis viis moonutatud kapitali investeeringute ja liigsete riskide võtmiseni) on praegu sattunud Krugman’i ja Cochrane’i vastandlike äärmuste vahele “kuldse kesktee” rolli. Rizzo leiab, et moonutatud informatsiooni baasil toimiv turg pidi korrektsiooni läbi tegema, et pääseda moonutustest. See oli vältimatu. Tegu ei olnud ainult üleüldise paanikaga finantsturgudel vaid reaalsete moonutustega, mis viisid halbade investeerimisotsusteni, millest lõpuks aru saadi.
Mõned teised Austria koolkonda esindavad majandusteadlased nagu Bob Murphy on aga leidnud, et Cochrane seisukohad ja väited on Krugman’i omadest Austria koolkonnale ohtlikumad vaatamata sellele, et retooriliselt on Cochrane’i näol tegu märksa vaba turumajanduse sõbralikuma majandusteadlasega. Kommentaare Krugman’i artiklile ja Cochrane’i järelkajale on jagunud loomulikult veel teisigi. Isiklikult olen lugenud veel teadusfilosoofi Alex Rosenberg kommentaari ja majandusajaloolase Chris Payne’i seminarikajastust, mille liikumapanevaks jõuks oli just Krugmani artikkel. Mark Thoma, kes jälgib vist kõiki majandusblogisid, on koondanud hulgaliselt postitusi ja artikleid ühte postitusse What’s wrong with Macroeconomics?, kust huvilised võivad nii mõndagi huvitavat leida kümnete ja kümnete viidete seast.
Pikematest kirjutistest on korduvalt ja väga erineva taustaga majandusteadlaste poolt esile tõstetud Robert Gordoni uurimust Modern Macro or 1978‐era Macro More Relevant to the Understanding of the Current Economic Crisis? (PDF), mis kaardistab üllatavaltki mõistetavalt makroökonoomika mudelite arengut, täiendamist ja kasutamist. Finantskriis on sundinud makroökonoomikuid mõtlema rohkem sellele, kuidas jõuti praegusesse olukorda, kus majandusteaduse legitiimsus ja eriti makroökonoomika on kahtluse alla seatud.
Gordon annab igati loetava ülevaate, mis annab hea ettekujutuse sellest, kui keeruline on üleüldise majandustegevuse modelleerimine ja mida kõike peaks arvestama selleks, et üldse praeguse majandusolukorra tekke tagamaid mõista. Gordon leiab, et praeguse olukorra modelleerimiseks vajalikud mudelid olid olemas juba 1978. aastal ja nende hilisem täiendamine on neist eemaldanud mitmed elemendid, mis võimaldaks toimuvat märksa paremini mõista. Tegu on vaieldamatult Keynes’si loomingust inspireeritud lähenemisega, mis sellele vaatamata väärib kui mitte järgimist, siis kindlasti mõistmist.
Kellel isu Gordoni mitmekümne leheküljelise uurimuse vastu puudub, kuid ülevaade seal esitatust siiski huvitab, võib lugeda ka aastakümneid majandusajakirjaniku tööd teinud David Warsh’i märksa optimistlikumat esseed Economics and Its Discontents. Warsh leiab, et n.n. mikroaluste (kuidas makro tasandil toimuv on seotud indiviidide valikute ja otsustega) otsimisega on üpris palju saavutatud ning pragmaatilisem lähenemine rahanduspoliitikas on rakendamisel ka tulemusi andnud. Warsh leiab, et erinevate majandusteadlaste koolkondade omavaheline nääklemine paisutab probleemi suuremaks kui ta tegelikult on.
Warsh ei häbene ka Keynes’i laiemasse konteksti panemast teises essees Keynes in Context, kust särab läbi Warsh lai lugemus, mis võimaldabki Keynes’i panust majandusteaduse arengu kontekstis vaadelda:
In the end, then, Niehans writes, “Keynes added a solid and useful brick to the building of economic theory. A brilliant writer, he offered this brick packed in glittering gift-wrap, sparking with hints, allusions, suggestions and quotable obiter dicta. Half a century later, The General Theory still glitters, but economic science has learned to distinguish the wrapping from the brick.” Unlike the scientific contributions and policies of that other genius of persuasion, Adam Smith, Niehans asserted that the insights of Keynes had tended to fade away. But what about the continuing debate about “what Keynes really meant?” — imperfect competition, transactions costs, multiple budget constraints? Niehans: “For a competent scientist, endowed with Keynes’s command over words, fifty years should have been long enough to make himself understood.”
Essee lõpus tsiteerib Warsh ka Robert Lucas’it, kes on ajalukku läinud Keynes’i kriitikuna, kuid kes tsiteeritud lõigus näeb Keynes’i lähenemises pigem soovi kapitalismi mitte maha kanda märksa kahtalsema väärtusega ühiskonna korralduste nimel, mis domineerisid 1930ndatel näiteks Saksamaal või Nõukogude Liidus.
Eraldi huvitav ja märkimisväärne nähtus on aga Scott Sumner, kes on oma blogis, Thee Money Illusion, väga jõuliselt astunud välja rahanduspoliitika kaitseks, mille kõiki võimalusi ei kasutatud vähemalt USA’s enne ära kui pöörduti fiskaalpoliitika poole. Ühes postituses võtab Sumner julgelt ette aga mitmeid koolkondi ja selgitab, miks ta arvab, et nende narratiivid toimuvast on ekslikud ja miks üks grupp majandusteadlasi (s.h. tema) tõenäoliselt toimunut kõige paremini mõistavad.
Sumner on enda nägemuse sellest, kuidas rahanduspoliitika kujundamisel lähtuti tõenäoliselt valedest indikaatoritest, üpris kompaktselt kirja pannud Cato Unbound jaoks, kus tema essee on alguseks “vestlusele”, mille käigus valitud majandusteadalased Sumner’ile oponeerivad. Kui natuke tehnilisem ent siiski tavalugeja poolt jälgitav debatt pakub huvi soovitan kindlasti Sumneri esseed ja tema vastust oponentidele lugeda. Hea näide sellest, et erinevate seisukohtadega inimesed saavad ka tsiviliseeritult ja viisakalt üks-teisele enda seisukohti selgitada.
Kinlasti ei ole see postitus ammendav ja lugejate viited huvitavatele artiklitele või postitustele on igati oodatud kommentaarides.
Categorised as: ...
Einoh, laialdane valik artikleid, mille oled läbi lugenud ja seeläbi endale midagi selgemaks saanud. Mina ei jõua neid kunagi läbi lugeda. Aga mis on see asi, mille endale selgemaks said?