Algae Could Solve World’s Fuel Crisis – Der Spiegelist selgub, et juba täna elavad suuremate ülikoolide laborite katseklaasides bakterid, mis eritavad naftat, etanooli või isegi diislit. Inimtegevuse tulemusel muudetud bakterid on suutelised “tootma” biokütuseid koguses, mis võiks oluliselt vähendada vajadust naftasaaduste järgi. Biokütuseid eritavates bakterites nähakse suurt potentsiaali ja võidujooks protsessi suuremahuliseks, tõhusaks ning majanduslikult tasuvaks arendamisele on alanud. Kas sadadesse miljonitesse dollaritesse ulatuvad investeeringud ennast ka õigustavad selgub ilmselt alles kümnekonna aasta pärast.
* * *
The Man-Made Miracle of Oil from Sand – Ronald Bailey lasi naftaliivade kaevandajatel ennast nende kulul Kanadasse vedada tutvuma naftaliivade kaevandamise ja töötlemisega. Mingit saladust ta sellest, kes tema reisi eest maksis, ei tee, ja tulemuseks on kaks artiklit (teise artikli leiab siit), mis valgustavad nii meetodeid, protsessi, maksumust, kaevandusalade taastamist, jäätmeid kui ka keskkonnaküsimusi. Artiklid sisaldavad lisaks mõnede müütide ümber lükkamisele ka viiteid uurimustele ja naftaliivade kaevandamise kriitikutele. Valgustavad artiklid, mis väärivad lugemist.
* * *
Germany Moves to Lift Ban on Long Distance Bus Trips – hiljuti sattusin eelmise aasta septembris New York Times’is ilmunud artiklile, kust selgub, et Saksamaal on linnadevaheline bussiliiklus seadusega olnud keelatud viimased 80 aastat. Taolise totruse ettekäändeks oli väidetav vajadus kaitsta Deutche Bahn’i busside poolt pakutava konkurentsi eest. Õnneks on olukord muutunud ja tänaseks on bussireise liberaliseeriv seadusandlus läbinud Saksamaa parlamendi alamkoja ning tuleb peatselt arutlusele ülemkojas. Kõigi eelduste kohaselt avatakse esimesed linnadevahelised bussiliinid juba järgmise aasta alguses. Huvitav on aga see, et liberaliseerimise peamisteks argumentideks näivad olevat eelkõige erinevad keskkonnakaalutlused.
* * *
In Auto Test in Europe, Meter Ticks Off Miles, and Fee to Driver – mõned kuud tagasi kirjutasin teede rahastamise tulevikust, kus mainisin muuhulgas ka esimesi katsetusi teemaksuga (kütuseaktsiis ja automaks asendatakse kilomeetritasuga, mis sõltub nii ajast kui sõidukist). New York Times’is ilmus hiljuti pikem artikkel Hollandi pilootprojektist. Juttu tuleb nii sellest, kuidas süsteem toimib kui ka teemaksu ebapopulaarsusest, mis lõppes pilootprogrammi lõpetamisega, millest olid aga äärmiselt huvitatud osad sakslased ja taanlased, kes lootsid hollandlaste kogemusele toetudes sarnase süsteemi ka enda riikides rakendada. Vast kõige märkimisväärsem on artiklis tõsiasi, et vaatamata kohalike vastuseisule propageerib just Euroopa Komisjon teemaksu.
* * *
Inglismaa rahutustest
In Broadway Market – James Meek’i mõtisklus sellest, kuidas Londonsi ei ela erineva usu, sissetulekutaseme, religiooni või rassiga inimesed koos vaid pigem kõrvuti – võimalusel välditakse kokkupuuteid teiste gruppidega ja mingit erilist omavahelist segunemist ei toimu. Londonlastest on saanud elanik-pealtvaatajad.
* * *
London riots: ‘Bleeding, I called 999. A tired man told me to go home’ – Andrew Gilligan läks Londoni rahutustest raporteerima, kuid tegi seda jalgrattal, millest ta rahutuste käigus ilma jäi kui üks rüüstajatest talle lihtsalt sisse sõitis. Mõistagi ei soovinud mees enda rattast loobuda, kuid mõned jala- ja rusikahoobid sundisid teda enda meelt muutma.
* * *
British rioters the spawn of a bankrupt ruling elite – Theodore Dalrymple leiab, et Londonist alguse saanud rahutuste taga on põhjust näha eelkõige kohaliku poliitilist ja intellektuaalset eliiti. Probleemidega tegelemise asemel loobitakse nende suunas raha, mille tulemuseks on terve klass inimesi, kes nõuavad ja tahavad, kuid ühtegi kohustust ei tunnista.
* * *
UK riots: In this crisis, our cities need local leaders with real power – Simon Jenkins näeb rahutustes võimu tsentraliseerimise paratamatut tagajärge. Kui kogukondades puuduvad autoriteedid ja inimesed tunnevad, et kord nende elukeskkonna on midagi, mis tuleb “väljast”, siis pole põhjust loota, et elanikud ise aktiivselt enda elukeskkonda kujundavad.
* * *
Time to abandon Britain’s CCTV policing – Jonathan Foreman näeb Londoni rahutuste taga politsei järjest passiivsemat korra valvamist, kus liigselt jäädi lootma kaameratele ja reageerimisele kaamerate vahendusel nähtule, mis on loomulikult võimalik eelkõige autodega. Positiivse eeskujuna toob Foreman välja New Yorki, kus autodest tuli politsei tänavale – ennetama kuritegevust enda kohaloleku autoriteediga.
* * *
Euroopa võlakriisist
They still don’t get it – Charles Wyplosz on Euroopa “liidrite” kohmakast tegevusest frustreeritud ja kirjutas hiljuti taas korda VoxEU jaoks pahase artikli. EFSF on Wyplosz’i hinnangul surnult sündinud plaan, millest tuleks kiiremas korras lahti saada, sest kui samas vaimus jätkatakse, siis tiritakse ka Saksamaa võlakriisi musta auku. Lahenduseks on osade võlgade mahakirjutamine ja ülejäänud võlgade tagamine Euroopa Keskpanga poolt, mida toetavad liikmesriikides reaalset toimivad fiskaalpoliitilised institutsioonid. Vähemalt on Wyplosz nõus tunnistama, et poliitiliselt võib taolise lahenduse realiseerimine olla üpris keeruline.
* * *
The bullets yet to be fired to stop the crisis – Kenneth Rogoff üritab Financial Times’i lehekülgedel selgitada, et võlakriisiga võitluses pole veel kõik laskemoon ammendatud ja pakub välja kolm lahendust: (1) osade võlgade mahakirjutamine ja ülejäänutele sakslaste garantii, mille vastutasuks hakkavad sakslased juhtima rahaliidu liikmete fiskaalpoliitikat, (2) tavalisest kõrgem inflatsioon (2% asemel 4-6%), mis võimaldaks mõningat kergendust (aga lühiajaliste laenude refinantseerimine kui inflatsiooni ootused peavad olema avalikud – ega refinantseerijad rumalad ole…või on?), (3) struktuursete reformidega jätkamine, mis sisaldab endas nii tööjõuturu kui ka sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi reforme. Kusjuures Rogoff väljendas hiljuti ühes teises artiklis seisukohta, et nii finants- kui võlakriisi ohjeldamiseks on majanduse fiskaalne stimuleerimine paljuski kasutu.
* * *
It’s the Economy, Dummkopf! – Michael Lewis on enda terase finantsajakirjaniku pilgu pööranud Saksamaale ja kirjutanud taas kord Vanity Fair’ile kaasahaarava loo, mis ei jää sugugi alla varasematele katsetele (vaata ka: Islandist, Kreekast, Iirimaast). Tõsi, sellel korral on Lewis otsustanud miskipärast mõttetult pikalt peatuda sakslaste väidetavatel skatoloogilistel kalduvustel, mis teeb küll loost värvikama ja lõbusama, kuid mõnevõrre vähem tõsiselt võetava. Vaatamata sellele jääb faktiks, et Lewis suudab taas kord tähelepanu juhtida probleemide olemusele ning seda üllatavaltki loetaval kujul.
* * *
Effects of US downgrade roll on – Ambrose Evans-Pritchard juhtis hiljuti tähelepanu tõsiasjale, et kui USA reitingut oli põhjust alandada, siis Euroopas on põhjust Saksamaal ja Prantsusmaal hakata enda reitingu pärast muretsema, sest läbi EFSF on varsti garanteeritud sedavõrd suured summad, et nende osalise maksmata jätmise tõenäosus hakkab otseselt mõjutama nii Saksamaa kui Prantsusmaa reitingut. Esimesed märgid taolisest tendentsist on juba ilmnenud.
Isola Bella is one of the Borromean Islands of Lago Maggiore in north Italy. The island is 320 meters long by 400 meters wide and is entirely occupied by the Palazzo Borromeo and its Italianate garden. Until 1632 the island was a rocky crag occupied by a tiny fishing village: but that year Carlo III of the influential House of Borromeo began the construction of a palazzo dedicated to his wife, Isabella D’Adda, from whom the island takes its name. The island achieved its highest level of social success during the period of Giberto V Borromeo (1751–1837) when guests included Edward Gibbon, Napoleon and his wife Joséphine de Beauharnais, and Caroline of Brunswick, the Princess of Wales.
A trap street is a fictitious entry in the form of a misrepresented street on a map, often outside the area the map nominally covers, for the purpose of “trapping” potential copyright violators of the map, who will be unable to justify the inclusion of the “trap street” on their map. On maps that are not of streets, other “copyright trap” features (such as non-existent towns or mountains with the wrong elevations) may be inserted or altered for the same purpose. Trap streets are often nonexistent streets; but sometimes, rather than actually depicting a street where none exists, a map will misrepresent the nature of a street in a fashion that can still be used to detect copyright violators but is less likely to interfere with navigation.
Toba supereruption occurred between 69,000 and 77,000 years ago at Lake Toba (Sumatra, Indonesia), and it is recognized as one of the Earth’s largest known eruptions. The related catastrophe theory holds that this supervolcanic event plunged the planet into a 6-to-10-year volcanic winter, which resulted in the world’s human population being reduced to 10,000 or even a mere 1,000 breeding pairs, creating a bottleneck in human evolution. Some researchers argue that the Toba eruption produced not only a catastrophic volcanic winter but also an additional 1,000-year cooling episode.
Manchester Capitalism (Machester Liberalism) is a term for the political, economic, and social movements of the 19th century that originated in Manchester, England. The Manchester Liberals argued that free trade would lead to a more equitable society, making essential products available to all. Theoretically, Manchester Liberalism was founded on the writings of David Hume, Adam Smith and Jean-Baptiste Say. The great champions of the “Manchester School” were Richard Cobden and John Bright. As well as being advocates of free trade they were radical opponents of war and imperialism and proponents of peaceful relations between peoples.
Brazen Head was a prophetic device attributed to many medieval scholars who were believed to be wizards, or who were reputed to be able to answer any question. It was always in the form of a man’s head, and it could correctly answer any question asked of it. However, depending on the story, it could be cast in brass or bronze, it could be mechanical or magical, and it could answer freely or it could be restricted to “yes” or “no” answers. Among the people reputed to have a brazen head were: Roger Bacon, Pope Sylvester II, Albertus Magnus, Virgil, Robert Grosseteste, Anicius Manlius Severinus Boethius, Faust, Enrique de Villena, Arnaldus de Villa Nova.
The island of stability in nuclear physics describes a set of as-yet undiscovered isotopes of transuranium elements which are hypothesized to be much more stable than others. Specifically, they are expected to have radioactive decay half-lives of at least minutes or days as compared to seconds, with some expecting half-lives of millions of years. The manufacture of nuclei in the island of stability proves to be very difficult, because the nuclei available as starting materials do not deliver the necessary sum of neutrons. For the synthesis of isotope 298 of element 114 one could use an isotope of plutonium and one of calcium, that together have a sum of at least 298 nucleons, for example calcium-50 and plutonium-248. However these and the heavier isotopes are not available in weighable quantities, making production in this way virtually impossible with current methods.
Üks selle suve populaarsemaid ajalehes ilmuvate artiklite tüüpe näib olevat “Eestis on kauba X hind Y korda riigi Z sama kauba hinnast kõrgem”. Eriti hästi lähevad kaubaks just suhkruhinda kajastavad artiklid. Isegi moosikeetjatest psühholoogid näivad olevat suhkruhinna kujunemisega üllatavalt hästi kursis ega pea paljuks sellest isegi arvamuslugusid kirjutada.
Nii võis lugeda täna Avo-Rein Tereping’i heietust Soome suhkru hinnast. Tereping toob muu hulgas välja hulga tsitaate Postimehes ilmunud artiklitest ja siis lajatab, et tema pole nende selgitustega nõus, mille järel hakkab üleolevalt õpetusi jagama tegelikult isegi mitte väga huvitudes, miks ikkagi suhkru hind on Eestis Soomest kõrgem.
Ma ei tea, milles täpselt on probleem – kas osad inimesed leiavad, et nad peavad kaupa saama neile meelepärase hinnaga või pole müüjate esindajad suutnud olukorda selgitada. Kohe kindlasti ei ole aga suhkur see, mis kauplejatel “suurt kasumit” võimaldab teenida. Põhjuseid suhkruhinna erinevusteks Soome ja Eesti vahel on mitmeid, kuid ehk väärivad natuke valgustamist kulutused, mis tuleb teha enne kui tänapäeval saab üldse midagi müüma hakata.
Vaba turumajanduse tingimustes on ettevõtjal võimalus küsida kauba eest täpselt nii palju, kui inimesed on nõus maksma ja kui see ei meeldi, siis keegi ei takista austatud psühholoogil või suvalisel teisel hädaldajal turule sisenemast – ainult tulge ja müüge enda suhkrut, just sellise hinnaga nagu õigeks peate. Nii pea kui hakata aga tõsisemalt müügiga tegelemisele mõtlema, selgub, et pole see odavalt suhkru müümine Eestis nii lihtne midagi:
Enne ettevõtlusega alustamist tuleb registreerida ennast äriregistris, mis ei pruugi olla ajamahukas tegevus, kuid võib seda siiski olla – täna on osaühing võimalik luua ilma rahalise sissemakseta, kuid kuna nagunii tuleb kaupa osta, siis on mõistlik esimene suurem ports raha algkapitali jaoks välja käi. Ühtlasi on põhjust asuda endale raamatupidajat otsima, sest sinu tegevuse vastu hakkab kohe huvi tundma statistikaamet, kelle aruandeid on piisavalt palju, et hakata hõivata väärtusliku aega, mille jooksul sa põhitegevusega tegeleda ei saa.
Kui äriregistri registreering olemas tuleb leida müügipind, mis asub piirkonnas, kuhu suured suhkrusõbrad ja moosikeetjad on üldse valmis sinu odava suhkru järgi tulema, mille tulemusena tekivad juba esimesed otsinguga seotud kulud – kui mitte rahas, siis ajas, mis võimaldaks aga raha teenida.
Kui asukoht enam-vähem valitud, siis tuleb kas ruumid rentida või ehitada ja seda kaubanduspinnaks sobivas hoones, mis kohe kitsendab valikut ning hakkab ka hinda üles lükkama, kuid kuna soov on suhkrut võimalikult odavalt müüa, siis kaasnevad ruumide leidmisega samuti otsingukulud – peamiselt aeg ja transpordikulud.
Kui ruumid leitud, siis tuleb kaubandustegevuse seadusest tulenevaid nõudeid täitma asuda, mis ulatuvad nõuetele vastavate tingimuste loomisest (toiduainete müümisele on üpris karmid nõuded) ja piisavalt koolitatud personali (kuulutused, vestlused, lepingu sõlmimine ja töötajate registreerimine erinevates ametkondades) olemasolust kuni erinevate tõendusdokumentide kogumise ja säilitamiseni (täiendav mööbel ja tõenäoliselt ka seif), mille järel tuleb ka ennast majandustegevuse registris väikese tasu eest registreerida. Kõigi nende nõuete täitmisega kaasnevad omad kulud, millest mõned on väiksemad ja teised suuremad, kuid kokku tuleb siit juba päris kopsakas summa.
Kui eelnevalt mainitud kulutused saab suhkrusõber ilma täiendava finantseeringuta tehtud (pigem mitte, mis tähendab, et ta on võtnud laenu ja peab nüüd arvestama ka intressikuluga), saab ta hakata mõtlema reaalselt kauba soetamisele ja kui ta veel pole endale raamatupidajat palganud, siis nüüd on selleks viimane aeg.
Alles nüüd saab suhkrusõber hakata mõtlema sellele, kust üldse suhkrut saada sellise hinnaga, et kõik eelnevalt tehtud kulutused ja ka püsikulud (ruumid ja personal) oleks kaetud. Oletame, et ta on Soomes käinud ja näinud, et seal saab poest “odavalt” suhkrut, kuid see tähendab ju transpordikulutusi ning organiseerimist (üks inimene müüjale lisaks), mis kõik võtab nii aega kui raha. Keegi peab reaalselt suhkru järgi minema maksma laevapileti, sõiduki ja kütuse eest.
Siinkohal on aga suhkrusõber sunnitud numbreid kokku lööma ja enda suureks ehmatuseks avastab ta, et isegi orienteeruvalt 1 euro/kg suhkrut ostes ja seda ligi kolm korda kõrgema hinnaga müües on marginaalid pehmelt öeldes tagasihoidlikud ning ainuüksi püsikulude katmiseks – rääkimata investeeringutest ja kasumist, mida tahaks endale maksta – tuleks kuus müüa kümmekond tonni suhkrut (ja see on veel tagasihoidlik arvestus).
Isegi Soomes ei hoia poed suhkrut kümnetes tonnides, seega tuleb seda veel mitmest poest kokku hakata ostma või pöörduda hulgimüüjate poole, kes annavad aga üpris kiiresti mõista, et nad on valmis äärmiselt soodsa hinnaga (oletame 0,5 eurot/kg) suhkrut müüma kui oled valmis sõlmima pikaajalise lepingu ja ostma iga kuu 50 tonni.
Kui eelnev asjade käik pole veel läbinähtavalt mõistetavaks teinud, et suhkru müümine ei ole tegevus, mis jaekauplustes üksikute kilode kaupa müües ennast eriti õigustaks või väga kasumilik oleks, siis oletame, et meie suhkrusõbral on õnnestunud esimesed kümmekond tonni suhkrut Eestisse tuua. Et keegi sellest üldse teada saaks on aga vaja alustada turundust ja kuna peamised moosikeetjad ei ole just sotsiaalmeedia kõige aktiivsemad kasutajad, siis tuleb ka turundusse investeerida.
Lisame siia kõige otsa ka tõsiasja, et moosi keedetakse mõned üksikud kuud aastas, et inimesed ei hakka ühe eurose kokkuhoiu nimel teise linna otsa sõitma ja saame olukorra, kus võib väita, et Eestis on suhkru hind täiesti mõistlikult tasemel, võimalik, et isegi madal.
Eelnev näide on ekstreemne (isegi psühholoogile peaks selge olema, et ainult suhkruvahendamisest ära ei ela), kuid mitte väga kaugel tõest. Kohalikus jaekaubanduses on suhkruhinnad kõrgemad mõjuvatel põhjustel, mille vastu tasuks ka ninatarkadel psühholoogidel juba ainuüksi enda silmaringi laiendamise nimel huvi tunda:
kohaliku turu tagasihoidlik suurus, mille tulemusena ei ole mõtet sõlmida pikaajalisi lepinguid, sest tegu on hooajalise tarbimisega ja suhkru tagasihoidliku hinna tõttu ei moodusta see kellegi ostukorvist piisavalt suurt osa, et selle nimel kõige soodsamaid pakkumisi aktiivselt jahtida;
iga poe kaubanduspind on piiratud ja selle kaubanduspinna hõivamine suhteliselt madalaväärtuselise kaubaga on parim viis ennast pankrotist leida, mis tähendab kõrgemaid marginaale ja seeläbi kõrgemaid hindasid suhteliselt odavamatele toodetele;
Eesti jaekaubandusvõrk ja seda varustav hulgikaubandusvõrk on saanud areneda ning spetsialiseeruda alles viimased paarkümmend aastat ja selle tulemusena on suutlikus tarbijaid varustada kaubaga sarnaste hindade juures, mis Soomes, alles välja arenemas, sest baas inimeste ostuharjumuste hindamiseks on alles kujunemas ja kiirete majanduskeskkonna muutuste tõttu ka keeruliselt ennustatav;
lühiajalised lepingud tähendavad, et suuremad kõikumised maailmaturuhindades väljenduvad märksa kiiremini kõrgemates hindades Eesti tarbija jaoks – Eestis tarbitavad suhkrukogused lihtsalt ei ole piisavalt suured, et õigustada nii personali- kui otsingukuluseid, mis oleksid vajalikud pikaajaliste lepingute sõlmimiseks…vähemalt esialgu.
Mis on kogu eelneva jutu iva? Eks ikka see, et ei tasu päriselt tõsiselt võtta kõiki neid võrdlusi Soome või Saksamaaga kui jutt läheb üksikute kaupade hindadele, millest paljud ei ole võrreldavad ning millest enamuse hind on Eestis kõrgem mõjuvatel ja tegelikult üpris loogilistel põhjustel. Lõppude lõpuks ei tasu päris iga lammast, kes häält teeb, tõsimeeli kuulama jääda…või tema kirjutisi avaldada.
Euroopa Keskpanga otsus hakata lisaks Kreeka, Iirimaa ja Portugali võlakirjadele ka Itaalia ja Hispaania võlakirju ostma näib viitavat olukorra tõsidusele ning vähemalt Paul Krugman’i arvates ka lootusele, et olukord õnnestub stabiliseerida. Kahetsusväärselt võib aga võlakirjade kokku ostmine ainult lõhestada Euroopa Keskpank, järjest rohkem ärritada sakslasi, kelle kannatus pole sugugi lõputu.
Mõistagi jagub ka neid, kes peavad praegust olukorda juba ette määratuks tänu EFSF loomisele sellisel kujul nagu ta täna eksisteerib, mis tähendab, et pigem läheb olukord halvemaks kui paremaks. Yanis Varoufakis on üritanud nii sõnas kui pildis selgitada, miks lähimas tulevikus on põhjust näha pigem probleemide eskaleerumist. Kusjuures Varoufakis on koos kaasautoriga pakkunud välja ka “tagasihoidliku ettepaneku” (pdf) praegusele olukorrale, mis võiks isegi olukorda mingil määral stabiliseerida. Oma loogika on ettepanekul täitas olemas ning see tundub märksa läbimõeldum kui siiani välja pakutud “Euroopa liidrite” lahendused. Multiplikaatori suuruse ja EIB investeerimissuutlikkuse üle 21. sajandi alguse regulatiivses rägastikus on tõsi küll põhjust kahelda, kuid ega üldisest ja pigem põhimõttelisest jutust konkreetseid järeldusi ei saa keegi enam teha.
Praeguse olukorra taustal väärib uudishimulikemate tähelepanu kindlasti ka Peter Boone’i ja Simon Johnson’i Europe on the Brink (pdf), mille autorid on üritanud välja tuua rahaliidu liikmete omavahelisi seoseid ning vastastikust sõltuvust samas peatudes ka erinevate lahenduste/arengute poliitilistel perspektiividel. Kahju, et tegu on veel ühe pikem kirjutisega, kust midagi positiivset loota on liiast.
“Every time the markets move, I get phone calls,” says an Athens-based fund manager. “They’re from investors asking: ‘How can I get my money out of the country?’ ”
One senior investment banker is more blunt: “People are scared that the government doesn’t know what the fuck it’s doing.” He tells a story about an acquaintance who took out €30,000, wrapped it in a bag and stashed it in his garage. “The bag had previously had some food inside,” he says. “So it attracted rats, who ate the notes.”
Bags of money in garages, frightened savers fleeing banks and even the country: these aren’t the sort of stories you associate with a comparatively-prosperous European country, but with a developing one facing a life-or-death economic crash. The fact that they are now emerging from Greece not only indicates the scale of financial distress, it suggests something else: Greece today looks like parts of Latin America in the worst moments of its financial crisis.
Spotify’s Ek Wins Over Music Pirates With Labels’ Approv – kes veel ei tea, siis on Spotify muusikateenus, kus kuutasu eest võimaldatakse muusikat kuulata miljonitesse lugudesse ulatuvast kogumikust samas kunagi muusikat alla laadimata. Rootsist alguse saanud teenus on tänaseks laienenud kokku kaheksasse riiki ja teenuse tulevik on palju lubav. Artikkel peatub teenuse olemusel, majanduslikul ja kultuurilisel poolel ning asutajate nägemusel muusika kuulamise tulevikust.
* * *
The bugger, bugged – ei ole pidanud vajalikuks News of the World’i sulgemiseni viinud häkkimis- ja pealtkuulamisskandaali osas sõna võtta, kuid minule isiklikult ei tulnud toimunu üllatusena, sest tegu oli sisuliselt avaliku teabega. Nimelt avaldas New Statesman aprilli alguses Hugh Granti kirjutatud artikli, mis on peamiselt vestlus ühe “infomüüjaga”, mida Grant salaja salvestas. Vestlusest käivad läbi meetodid, suhtumine ja loomulikult nimed, mis jäävad igaveseks juulis lahvatanud skandaaliga seotuks. Kusjuures puhtalt ei pääs ei Daily Telegraph ega ka Guardian.
* * *
How Khan Academy Is Changing the Rules of Education – pikem lugu ajakirjas Wired õpetamise tulevikust läbi Salman Khan’i ülimalt menukaks osutunud Khan Academy. Sõna saavad nii pooldajad kui kriitikud, kuid tõenäoliselt üks huvitavamaid seikasid on hoopis see, kuidas andmete kogumine õppimisprotsessi kohta on alles alguses ja tänu Khan’i loengute ja harjutuste populaarsusele istub mees meeletu koguse info otsas, kust on võimalik välja pigistada seoseid ja mustreid, mis võimaldavad erinevate inimeste õppimisstiilile sobivaid personaalseid lahendusi välja töötada. Tundub, et hariduse tulevik on personaalne paindlikkus.
* * *
Too Many Public Works Built on Rosy Scenarios – Virginia Postrel kirjutab avaliku sektori poolt finantseeritavatest ehitusprojektidest, mille kasumlikus on kui mitte süstemaatiliselt, siis vähemalt enamasti üle hinnatud. Juttu tuleb värskest uurimusest, milles analüüsiti 258 projekti 70 erinevast riigist viimase 70 aasta jooksul. Tulemus: avaliku sektori projektide kasu on 20-70% üle hinnatud. Kusjuures kõige rohkem hinnatakse üle raudteeprojektidest saadavat kasu.
* * *
Why Hasn’t Employment of the Elderly Fallen? – Casey Mulligan juhtis New York Times’i majandusblogis tähelepanu huvitavale nähtusele: vanemate inimeste tööpuudus on USA’s oluliselt väiksem kui tööpuudus tervikuna. Casey pakub, et see näitab töökohtade olemas olu inimestele, kes soovivad töötada ja on valmis järele andma palgas, kuid mulle tundub, et oluline roll on siin ka sellel, et USA’s ei tähenda penisonieas töötamine automaatselt pensioni kaotamist, mis võib aga oluliselt kompenseerida vanemate töötajate madalamat palgataset ja teha nad tööandjatele atraktiivsemaks.
* * *
The 30-Foot Jump – huvitav mõtisklus kaugushüppe kui spordiala ja kaugushüppe maailma rekordi üle (8,95 m). Selgub, et kaugushüppe rekord on muutumatuna püsinud viimased paarkümmend aastat ja kui midagi radikaalselt ei muutu, siis lähimate aastate jooksul uut rekordit oodata pole põhjust. Artiklis tuleb juttu ka Carl Lewis’i legendaarsest ent siiski kõigest väidetavast enam kui üheksa meetrisest hüppest nagu ka sellest, kui pühendunud sportlasega oli Carl Lewis’i näol tegu ning miks ta väärib kõigi aegade ühe parima kergejõustiklase tiitlit.
Kes meist ei tahaks midagi saada tasuta? Ja kui on tunne, et võiks tasuta saada nagu näivad paljud inimesed arvavat vee kohta, siis tundub iga hind liiga kõrge.
AS Tallinna Vesi on üks nendest ettevõttest, mille tegevuse ja majandustulemuste kohta näib igal tallinlasel olevat midagi öelda ja seda isegi siis, kui midagi mõistliku öelda pole. Nii mõnegi jaoks tundub iseenesest mõistetav, et vesi on tasuta (tuleb ta ju taevast või maa seest, on ta ju meie kõigi oma jne.) ja veega varustamise eest kasumi teenimine on vaata, et kriminaalne tegevus. Taoline suhtumine on teadmatuse ja ükskõiksuse tõttu mõistetav, kuid mõned inimesed võiks siiski natuke pingutada ning enda silmaringi laiendada.
Jutt käib loomulikult ajakirjanikest, kes AS-i Tallinna Vesi tegevust ning majandustulemusi kajastavad ja kellest enamus teeb seda kahetsusväärselt pealiskaudselt, sageli veemajanduse olemusse süvenemata. Heaks näiteks on erinevate kohalike väljaannete reedel avaldatud AS Tallinna Vesi pressiteate kajastus, kus sama informatsiooni õnnestus edasi anda üllatavaltki erinevalt, eriti pealkirjades:
Üritasin pealkirjad järjestada nii, et kõige tõsisemalt võetavam artikkel (Äripäev) on toodud viimasena.
Iseenesest ei ole ükski pealkiri vale, kuid paljude lugejate (vähemalt kommentaare vaadates) ja isegi artiklite autorite arusaamad kasumi kujunemisest ja kajastamisest näivad olevat masendavalt pealiskaudsed. Kui juba sellel teemal kirjutada, siis võiks selgitada, et pikaajalise lepinguga kaasnevad kohustused ja riskid ning erastamise eest tasutud summadel on ka alternatiivkulu, millest on tingitud lepingusse sisse kirjutatud põhjendatud tulukuse määr.
Erastamise üheks peamiseks eesmärgiks oli muuta Tallinna Vesi tõhusamaks ettevõtteks, kus omanike huvi kasumit teenida ajendab neid otsima lahendusi, mis võimaldavad kokkuhoidlikumalt majandada samas tagades lepingus kokku lepitud tasemel veevarustus ja -kvaliteet. Taoline lähenemine võimaldab vähendada raiskamist, kasutusele võtta uuemaid ja kokkuhoidlikumaid lahendusi ning korraldada ettevõtte tööd võimalikult tõhusalt sealhulgas kasutades ära ka oskuslikumast finantsplaneerimisest tulenevaid võimalusi.
Alternatiiv erastamisele ei olnud kunagi “tasuta” vesi kõigile vaid märksa bürokraatlikum ja paindumatum organisatsioon, millel puuduksid igasugused ajendid enda tegevust põhjalikumalt planeerida nii personali kui finantsvahendite osas, kasutusele võtta uuemaid tehnoloogiaid või lähtuda klientide huvidest. Erastamisele samaväärse veevarustus ja -kvaliteedi taseme saavutamine nõuaks aga munitsipaalettevõttelt, kus on märksa suurem roll poliitilistel kaalutuste, rohkem ressursse, sest majandusliku otstarbekuse kaalutlused oleks teisejärgulised. Tulemuseks oleks märksa kõrgem veehind või loobumine veevarustuse ja -kvaliteedi nõuetest, millest avalikkus ei saaks üldse teadagi. Loomulikult ei saa välistada omavalitsuse poolset vee hinna doteerimist, kuid see tähendaks teiste omavalitsuse poolt osutatavate teenuste rahastamise vähendamist või maksude tõstmist, mis sisuliselt tähendaks ikkagi kõrgemat veehinda kõigile.
Eelnev ei ole päris niisama jutuks vaid ka põhjaliku uurimist leidnud valdkond. Kes tunneb teema vastu sügavamat huvi võib alati akadeemilise kirjanduse poole pöörduda, kuid kes soovib enda silmaringi laiendada ja veemajandus dünaamikat paremini mõista võiks alustada Lynne Kiesling’u kahest pikemast ent siiski kokkuvõtlikust postitusest:
Two things happened in the last hundred years: on the one hand, an always steadily increasing part of the population did no longer learn in daily life the rules of the market on which our civilization is based. Because they grew up in organizations rather than participating in the market, they no longer were taught these rules.
At the same time, the intellectuals began to tell them these rules are nonsense anyhow; they are irrational. Don’t believe in that nonsense. What was the combination of these two effects? On the one hand, people no longer learned the old rules; on the other hand, this sort of Cartesian rationalism, which told them don’t accept anything which you do not understand. These two effects collaborated and this produced the present situation where there is already a lack of the supporting moral beliefs that are required to maintain our civilization.
Kui kirjutasin aprilli lõpus postituse Endise “Turisti” valuutapoe omaniku kaitseks ametnike omavoli eest, siis tekkis mul sügavam huvi teema vastu. Ligi kuu aega väldanud kirjavahetuse ja teabenõuete tulemusena õnnestus endise valuutapoe hoone kultuurimälestiseks tunnistamise tagatausta piisavalt selgitada, et seda ka teistega jagada.
Ma ei ole sellest kunagi saladust teinud, et ettevõtjate huvid väärivad kaitsmist ning nende otsuste tagamaad selgitamist ja mõistmist kui soovime homme elada paremini kui eile. Tartu maantee 17 kinnistu ümber toimuv on küll leidnud kajastamist ajakirjanduses, kuid seda kahetsusväärselt ühe külgselt. Järgnevad neli postitust on minu panuse ühe hoone kultuurimälestiseks tunnistamisega kaasnevaid vahetuid ja kaugemaid tagajärgi valgustada:
I – Kultuurimälestiseks tunnistamise kronoloogia – lähtepunkt kõigele järgnevale, kus on viidatud nii artiklitele, protokollidele, otsustele, käskkirjadele, ekspertiisidele kui kirjavahetusele.
III – Läbimõtlemata otsuste kaudsed ja kaugemad tagajärjed – kui kultuurimälestise staatus on enamusele selge, siis märksa hägusemaks jäävad omandiõigustega meelevaldse ümberkäimise tagajärjed, mis siiski väärivad tähelepanu ja selgitamist.
IV – “Avaliku huvi” meelevaldsest tõlgendamisest – järjest sagedamini on põhjust äärmise skeptilisusega suhtuda igasugustesse põhjendustesse, mis rajanevad “avalikule huvile” ja antud juhtum ei ole mingi erand.
Olen üritanud kirjutada võimalikult tasakaalukalt, kuid ilmselgelt on mul oma arvamus toimunust, mis on ka sedavõrd mahukate postituste kirjutamisel ainsaks liikumapanevaks jõuks. Kui ma ei peaks seda juhtumit oluliseks, siis poleks ka sellest kirjutanud. Kuid ta ON oluline ja väärib rohkem tähelepanu kui on siiani saanud. Loodetavasti pakub kirjutatu huvi ka teistele ja ehk võimaldab mõnedel inimestel teha kaalutletumaid valikuid ja otsuseid.
Postitused toetuvad kirjavahetusele Kultuuriministeeriumi pressiesindaja Katrin Arvistoga, Muinsuskaitseameti avalike ja välissuhete nõuniku Mailis Meesakiga, Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste peainspektor Thea Laidverega ja Epp Lankotsiga Eesti Kunstiakadeemiast, kes olid kõik lahkelt nõus informatsiooni ja asjasse puutuvaid dokumente jagama. Loodetavasti ei ole järgnevad postitused nende suhtes ülekohtused.
Tartu mnt 17 kinnistul asuva ehitise kultuurimälestiseks tunnistamisega on paljuski möödapääsmatult kerkinud küsimus, kui vanu ehitisi üldse kultuurimälestisteks võib tunnistada? Kui paarkümmend aastat vana ehitist on võimalik omaniku vastuseisule vaatamata ja ilma igasuguse kompensatsioonita kultuurimälestiseks tunnistada, siis miks mitte ka kümne või viie aastast ehitist? On keeruline pidada muuks kui lihtsameelsete eksitamiseks väiteid nagu oleks 1980ndatel ehitatu kultuurimälestisteks tunnistamine põhjendatud lähtuvalt “avalikust huvist” – sõnapaarist, millega ei kaasne mingit vastutust ega selgust ja mille varjus on omanike huvisid liigagi lihtne ignoreerida.
Muinsuskaitseameti üleolev suhtumine omandiõigustesse on kahetsusväärselt lühinägelik. Kui omanikult võib võõrandada õigused enda omandiga seadustes lubatu piires toimetada ilma igasuguste tagajärgedeta, siis suurendab see määramatust ja ebaselgust, mille tõlgendamine “avaliku huvina” on silmakirjalikult eksitav. Omandiõigusi on lihtne pidada ebaoluliseks triviaalsuseks, kuid ilma teadmiseta, et miski on sinu oma pole ka põhjust investeerida korrastamisesse ja arendamisesse. Kui aga omaniku võimalusi majandustegevust korraldada piiravad muinsuskaitselised piirangud, siis sageli muutub olukord naeruväärseks absurdiks, kus vana säilitamise eest ei soovita maksta ja uue ehitamist ei lubata.
Head näidet ei pea otsima kaugelt. Tallinna Linnahall tunnistati kultuurimälestiseks 1997. aastal, kuid selle otsuse tulemusena on täna nii hoone kui piirkond üks masendavamaid Tallinn kesklinn vahetus läheduses. Hoone laguneb järjekindlalt samas kui ümbruskond ainult laostub ning vaatamata miljonitesse kroonides ulatuvatele eraldistele linna eelarvest ei suudeta enam isegi kõige elementaarsemaid hoone säilitamiseks vajalike tingimusi tagada.
Tallinna Linnavalitsus on küll panustanud erainvestorite kaasamisele, kuid hoonele seatud piirangud ja ilma ulatuslike ümberehitustöödeta ainult kasvavad halduskulud, annavad põhjust arvata, et nii nagu ei sõlmitud mingit lepingut 2010. aastal ei sõlmita seda ka 2011. aastal (ei juhtunud see veebruaris, ei juhtu see augustis). Hoone laguneb ja selle renoveerimise hind on kasvamas tasemele, kus igal tallinlasel on põhjust küsida, kas investeerida igapäevaselt vajaliku infrastruktuuri ja teenustesse, mida kasutab enamus, või matta üüratuid summasid paljuski ebapraktilisse ehitisse, mis ei saa enda tänasel kujul kunagi hakkama ilma ulatusliku Linnavalitsuse poolse doteeringuta.
Lihtne on ajaleheveergudel ja kommentaariumis nõuda, et tehtagu ja saagu samas kordagi peatumata maksumusel – nii sellel, kust võiks vajalikud kümned miljonid eurod leida renoveerimiseks kui sellel, kuidas hakatakse katma halduskulusid, mis enam kui tõenäoliselt ületaks hoones korraldatavast majandustegevusest saadava tulu. Olukorras, kus oluliselt mõistlikuma ruumilahenduse ja mitmekülgsemate kasutusvõimalustega Saku suurhall on majanduslikes raskustes on põhjust mõned read pühendada ka finantseerimisega seotud küsimustele ja nendega kaasnevatele valikutele.
Omandiõigus – midagi enamat kui kellegi suva
Eestis ei ole eriti midagi peale inimeste ja atraktiivse keskkonna, mis meelitab jätkuvalt ka paljusid investoreid. Kui me suhtume ettevõtlikesse arendajatesse ja välisinvestoritesse ükskõikse ülbusega, siis on kindlasti teisi kohti, mis inimesi (sealhulgas ka eestlasi) ja investeeringuid avatud kätega ootavad. Küsimus ei ole mingites erandites ja ülimas vastutulelikkuses vaid selguses ja järjepidevuses – keskkonnas, milles on võimalik teha otsuseid teadmisega, et saad toetuda seadustele ja nendega kaasnevale kindlusele.
Üksikud otsused ei tähenda kindlasti katastroofilist lõppu ehitustegevusele Tallinnas, kuid tegu on suhtumise ja mentaliteediga, mille peegeldus ajakirjandus annab alust spekuleerida, et tegu on süveneva tendentsiga. Selle asemel, et omanikega koos lahendusi leida asutakse jõupositsioonilt tegema otsuseid, millega kaasnevat kahju kas ignoreeritakse või peetakse ebaoluliseks. Teiste inimeste rahaga on alati lihtsam hooletult ümber käia, kuid võimalus ei tähenda ju ometigi kohustust.
Täna on eraomanduses rohkem ehitisi kui kunagi varem ja Muinsuskaitseamet peaks hakkama arvestama tulevikuga, kus säilitamist väärivate hoonete saatus sõltub märksa rohkem nende suhtlemis- ja veenmisoskusest kui üleolevast ükskõiksusest omanike huvide vastu. Kui täna saab ilma igasuguste tagajärgedeta ettevõtte omandile kulukaid kitsendusi ja piiranguid seada, siis mis takistab seda tegemast sinu või minu omandiga, isegi koduga, kus sa elad? Mitte miski ja tundub, et just selles suunas liigub ka Muinsuskaitseamet.
Täna endine valuutapoed, homme praegune kodu
Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti tellimusel valmis 2009. aastal Epp Lankotsi poolt koostatud “Tallinna nõukogude ehituspärand: välitööd ja hinnang objektidele” (pdf), mis lähtub Muinsuskaitseameti poolt algatatud “Eesti 20. sajandi arhitektuuri programmi” raames kokku lepitust. Nagu pealkirjast võib järeldada on tegu autori hinnangul oluliste objektide kaardistamisega, kuid märkimisväärseks teeb dokumendi tõsiasi, et 51-st dokumenteeritud objektist on 13 eramud, millest seitsme osas on tehtud ettepanek kultuurimälestiseks tunnistamise kohta ja 18 on korterelamud, millest 6 osas on tehtud ettepanek kultuurimälestiseks tunnistamise kohta. Objektid, mida ei soovita (esialgu?) kultuurimälestiseks tunnistada “võetakse arvele”, millest osade puhul on dokumendi koostaja väljendanud seisukohta, et kui hoone peaks müüki minema, siis tuleks see kultuurimälestiseks tunnistada. Lisaks inimeste kodudele võib nimekirjast leida ka Tartu mnt 17 kinnistul asuv hoone koos nii mõnegi teise ehitisega, mida soovitakse kultuurimälestiseks tunnistada. Vast kõige jahmatavam on soov terve Õismäe miljööväärtuslikuks alaks kuulutada.
Kuna tekstifail ei anna just kõige paremat ülevaadet dokumendis kajastatust, siis sisestasin andmed ka GoogleMaps’i rakendusse.
Kui Epp Lankotsi lähtumine ainult muinsuskaitselistest ja arhitektuurilistest kaalutlustest on igati mõistetav, siis loodetavasti ei jää see ainsaks kaalutluseks nagu juhtus Tartu mnt 17 asuva hoonega. Vaatamata sellele, et “Tallinna nõukogude ehituspärand: välitööd ja hinnang objektidele” saab peatselt kahe aastaseks, on kõige narrimas seisus enamus dokumendis käsitletud ehitiste omanikest – ettevõtted, ühistud, koduomanikud -, keda pole isegi mitte informeeritud nende omandi osas tehtud ettepanekutest. Parimal juhul leiab see aset alles 2012. aastal.
Mis saaks kellelgi olla selle vastu, kui ehitis omanik nõustub enda omandi kultuurimälestiseks tunnistamisega. Mitte midagi. Märksa keerulisemaks muutub aga olukord, kui omanik ei nõustu näiteks majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt enda omandi kultuurimälestiseks tunnistamisega. Just sellepärast võib Tartu mnt 17 kaasus osutuda pretsedendiks, millest sõltub kümnete teiste hoonete saatus, mis omakorda kujundab Tallinna välisilmet mitte ainult olemasolevate vaid ka alles ehitamist ootavate hoonete näol.
Üks on kindel: samas vaimus jätkata ei saa ning tõenäoliselt ei muutu midagi enne kui Tartu mnt 17 juhtumit on arutanud lisaks halduskohtule ka riigikohus.
Kultuuriministri käskkiri, millega tunnistati Tartu mnt 17 kultuurimälestiseks, jõuab Tallinna Halduskohtus arutlusele 6. septembril. Loodetavasti on siis põhjust teema juurde tagasi tulla.
Olen üks nendest inimestest, kellel õnnestus koolipoisina Tartu maantee 17 asuvat “Turisti” nimelist valuutapoodi külastada. Mäletan, kuidas nägi välja valuutapood seest nagu ka seal valitsevat atmosfääri ja rikkalikust, mida ülejäänud kaubandusvõrgust polnud isegi mitte lootust leida. Valuutapoeks tegi hoone aga mitte niivõrd arhitektuuriline lahendus kui hoopis ligipääsu piirang koos salapäraselt rikkaliku “valuutamaailmaga”, mis enda valikuterohke kirevusega ruumide lumivalgel taustal oli jahmatavalt kontrastne argipäevaselt igavate ABC poodide kõrval. Kui aga eemaldada ligipääsu piirangud nii hoonelt kui rikkalikult kaubavalikult – ümber kujundada ka hoone sisemus -, siis mis jääb järgi valuutapoest? Jäävad ainult mälestused ja fotod ning üks akendeta ehitis, mida valuutapoeks enam nimetada ei saa. Valuutapood on oma aja ära elanud – sulanud minevikku – ja see, mis tegi hoonest erilise, on igaveseks läinud.
Endisest valuutapoest tunnevad puudust vähesed ja see üksikute nostalgia ei ole piisav põhjus endise valuutapoe korjust tagajärgedega arvestamata väidetava avaliku huvi ettekäändel kultuurimälestiseks tunnistada. Taolisel paljuski vastutustundetul tegevusel on tagajärjed. Nad ei pruugi kohe ilmneda, kuid ehk väärivad nad siiski päevavalgusele tirimist ja tähelepanu, sest nende tagantjärgi likvideerimine on oluliselt keerulisem kui nende ennetamine.
Parem kiiresti lammutada, kui riskida kõigega
Valdav enamus kesklinna ehitisi püstitatakse täna erasektori poolt kinnistutele, mis on sageli omandatud aukartust äratavate summade eest. Üldjuhul tähendab see kui mitte pangalaenu võtmist, siis vähemalt investorite kaasamist. Mõlema tegevusega kaasnevad arvestatavad kulud nagu ka riskid. Mida kõrgemaks on läinud kinnisvara hinnad Tallinna kesklinnas, seda rohkem on omanikud ja arendajad sunnitud mõtlema projektide tasuvusele ja potentsiaalile veel enne ostutehingu sooritamist. Kui kinnistu on juba ostetud, siis üldjuhul selge teadmisega, et põhimõttelisi takistusi seal enda nägemust ellu viia ei ole – muinsuskaitselised piirangud puuduvad (või nendest ollakse teadlikud!), detailplaneeringu kehtestamise põhimõtted on vastuvõetavad ja vana hoone lammutamine ning uue ehitamine jääb halvimal juhul ainult raha taha. Kuid kas kohe peale kinnistu omandamist peaks omanik alustama sellest, et plats vanadest hoonetest puhtaks teha?
Ilmselt ei ole ühelegi Tallinnas ringi jalutanud inimesel jäänud märkamata väikeste parklate rohkus, mis asuvad enamasti kohtades, kus alles hiljuti asus mõni hoone. Viimaste aastatega on aga nii kinnistute omanikud kui potentsiaalsed ostjad mõistnud, et nii linna- kui riigiametnike meelemuutused on ettearvamatud ning ainuüksi riskide maandamiseks tuleb kinnistu müüjatel plats vanadest hoonetest puhtaks teha või vähemalt tagada ostjatele, et isegi kui konkreetne plaan uue hoone rajamiseks puudub, siis on vähemalt vana võimalik lammutada. Taoline lähenemine on mõistetav, sest keegi ei soovi investeerida miljoneid teadmata, kas seal on enda kavatsusi üldse võimalik ellu viia.
Tartu mnt 17 tunnistamine kultuurimälestiseks, et vältida hoone lammutamist samas kui kinnistu on omandatud selleks, et sinna ehitada kõrghoone, illustreerib suurepäraselt, miks paljud on sunnitud leppima miniparklate pidamisega kuigi enamasti oleks samaväärset tulu võinud teenida ka varem sama kohal asunud hoonelt. Vaatamata sellele, et Tartu mnt 17 kinnistu omanikud olid erinevate ametkondadega ametlikult suheldes jõudnud veendumusele, et nende kinnistule ei olnud seatud muinsuskaitselisi piiranguid (ja neid ei olnud kavas seada), osutus heas usus olemas oleva hoone ajutine säilitamine saatuslikuks. Muinsuskaitseameti tegevus seoses Tartu mnt 17 kinnistul asuva hoonega on õpetlik lugu kõigile arendajatel: eilsed lubadused on väärtusetud – isegi muidu korras hoone on otstarbekas hilisemate komplikatsioonide vältimiseks esimesel võimalusel lammutada.
Mida inetum hoone, seda lihtsam lammutada
Kui Tartu mnt 17 kinnistul asuva ehitise kultuurimälestiseks tunnistamine annab põhjust teistel arendajatel ja omanikel tõsisemalt mõelda võimalikult kiirele vanade hoonete lammutamisel enda kinnistutel, siis kahtlemata annab see neile põhjuse mõelda ka sellest, mis asemele ehitatakse.
Eestis on hulgaliselt suuremaid uushooneid, mis on saanud kohalike arhitektuuriekspertide hävitava hinnangu osaliseks. Tallinnas on hulgaliselt kriitikat jagunud nii Viru keskusele kui Solarisele, mille arhitektuurilisi lahendusi on sapiselt hukka mõistnud nii Muinsuskaitse Nõukogu liikmed kui mitmed Eesti Kunstiakadeemia töötajad, kes muinsuskaitsega on tihedamalt seotud. Samal ajal on aga tähelepanuta jäänud omanike ja investorite huvid, mille valguses on ka hulgaliselt pahameelt tekitanud arhitektuurilised lahendused märksa paremini mõistetavad.
Suuremate kinnisvaraprojektide arendamine on kallis. Kui 2004. aastal valminud Viru keskuse ehitus läks maksma ca 700 miljonit krooni, siis 2009. aastal valminud Solarise eelarve oli juba ca 1,2 miljardit krooni. Ilmselt ei oleks kummagi ehitise puhul arhitektuurilisele välisilmele suurem panustamine eelarvet lõhki ajanud, kuid mis saaks tulevikus hoonest, mida kohalikud arhitektuurieksperdid on ülistanud? Kas mitte ei ole taolisel juhul märksa tõenäolisem stsenaarium, kus kahekümne või kolmekümne aasta möödudes avastaks hoone omanik, et amortiseerunud ja võib-olla ajale jalgu jäänud hoone lammutamist takistab tõsiasi, et hoone on kultuurimälestiseks tunnistatud?
Suuremate kinnisvara projektid tasuvusperioodid on aastakümnete pikkused. Tegu on sedavõrd pika perioodiga, et isegi kõige enesekindlamad ettevõtjad ja arendajad ei julge riskida ennustuste tegemise ning lubaduste andmisega, mis ulatuvad aastakümneid tulevikku. Ja isegi kui taolised julgeid hingi võib kuskilt leida, siis finantseerijate kaasamine on märksa keerulisem. Ainus mõistlik viis tegutseda on lähtuda lühemast perspektiivist, kus olulist rolli mängib võimalus kogu arenduskontseptsioon kümmekond aastat hiljem ümber mängida – näiteks lammutada kaubanduskeskus ja ehitada asemele büroohoone kui kaubandustegevus ennast samas asukohas enam ei õigusta. See tagab mingi kindluse määramatu ja ebaselge tuleviku ees, mis võimaldab ka investoreid kaasata, kellele jääb vähemalt teadmine, et kui esialgne arenduskontseptsiooni ennast ei õigust on võimalik proovida midagi muud – panna kinnistu müüki või leida keegi, kes suudaks kinnistule kasumliku rakenduse leida.
Paarkümmend aastat vana hoone kultuurimälestiseks tunnistamine oleks veel mõned aastad tagasi tundunud kentsakalt tobe, kuid täna on see reaalsus. Reaalsus, millega tuleb arvestada igal vähegi suuremat projekti finantseerival arendajal, kes on sunnitud projektiga kaasnevaid riske maandama ja arvestama võimalusega, et tulevikus võib tekkida vajadus ehitis lammutada ja kasumlikult jätkamise nimel hoopis teise funktsiooni ja ilmega hoone püstitada. Olukorras, kus projekti teostamiseks on vaja kaasata kümneid miljoneid eurosid tuleb vältimatult maandada ka kultuurimälestiseks tunnistamise risk. Kõige lihtsam viis selleks on ehitada hoone, mille arhitektuuriline lahendus oleks praktiline ja kohalike ekspertide jaoks kui mitte antipaatiat tekitav (loe: Solaris), siis vähemalt ükskõikseks jättev (loe: Viru keskus). Kui hiljem on võimalik viidata kohalike arhitektuuriekspertide põlastavatele hinnangutele, siis muutub hoone kultuurimälestiseks tunnistamine oluliselt keerulisemaks.
Arhitektuurieksperdid ja arhitektid – ühed kirjutavad, teised teevad
Tartu mnt 17 kinnistul asuva hoone kultuurimälestiseks tunnistamisega on sisuliselt need samad arhitektuurieksperdid, kes ajalehtede arvamuskülgedel suurarenduste arhitektuurilisi lahendusi hukka mõistavad, garanteerimas, et mingit põhjust Tallinna linnapildist sümpaatsemaid suurarenduste arhitektuurilisi lahendusi lähitulevikus otsida ei ole mõtet. Ajutise ja ilusa asemel on märksa tõenäolisem hoopis ükskõiksust tekitav näotus. Summad on liiga suured ning mängus liiga paljude inimeste tulevik, et jääda lootma kinnisideedega ametnike mõistlikule vastutulelikkusele.
Kusjuures eraldi esile tõstmist väärib ka arhitektide roll. Nimelt on endise valuutapoe hoone projekteerijad jäänud hoone tuleviku osas üllatavaltki avatuks. Tartu mnt 17 omanike vastuskirjas on isegi viidatud arhitekt Peep Jänese kooskõlastusele, mille kohaselt “hoone edasiarenduse arhitektuurne idee on vastuvõetav”, mida on tõlgendatud kui projekteerija nõusolekut hoone välisilme muutmiseks. Ajakirjanduses hoidus Peep Jänes enda projekteeritud hoone kultuurimälestiseks tunnistamise debatis seisukoha võtmisest. Tõenäoliselt teab ainult Peep, mis on tema napisõnalisuse peamiseks põhjuseks. Võimalik, et üks nendest põhjustest on pragmaatiline: soov mitte teisi potentsiaalseid kliente minema hirmutada. Ilmselt mõtleks nii mõnigi arendaja kaks korda projekteerija kaasamisele, kes on varasemalt silma paistnud sellega, et on valjuhäälselt nõudnud enda loomingu kultuurimälestiseks tunnistamist. Jääb üle ainult tunnustada arhitekti, kes ei sea enda isiklike huvisid kõrgemale omanike huvidest, kes mõistab, et vahel on mõistlikum rekonstrueerida või isegi lammutada kui iga hinna eest säilitada.