What Is It About 20-Somethings? – New York Times’i ilmus hiljuti pikem artikkel, kus spekuleeritakse selle üle, kas teismelistega sarnaselt tuleks kohelda ka kahekümnendates noori ehk pidada neid mitte “päris” täiskasvanuteks vaid “kujunevateks” (emerging) täiskasvanuteks. Juttu on palju ja osa sellest on üpriski köitev, kuid järelduste ja suurema selguseni artikkel jõuda ei võimalda, kuid küsimus ise väärib tähelepanu.
* * *
The Last Pop Star – hiljuti juba ühele Lady Gaga fenomeni analüüsivale artiklile viitasin, kuid tundub, et see oli alles esimene paljudest. James Parker proovib Atlantic’u veergudel mõista, kas Lady Gaga tähendab popmuusika lõppu ja kas Susan Boyle on anti-Lady Gaga. Ilmselt ei ole artikkel kõigile huvitav, kuid tõenäoliselt ei ole popmuusika pärast Lady Gaga’t enam see, mis ta oli enne teda.
* * *
Point of No Return – Iraanlaste hiljutine teade, et Bushehr’i tuumajaama hakatakse kütusevardaid paigaldama, annab Jeffrey Goldbergi pikale ja põhjalikult ette valmistatud artiklile tuuma-Iraanist ainult kaalu juurde. Goldberg’ile pakuvad kõige rohkem huvi Iisraeli ja USA valikud, mis ulatuvad ennetavatest rünnakutest tuuma-Iraaniga leppimiseni, kuid juttu tuleb ka mentaliteedist ja suhtumisest.
* * *
Christopher Hitchens in Conversation – olen huviga lugenud Christopher Hitchens’i raamatuid ja artikleid juba kümmekond aastat ning nautinud tema sageli poleemilisi ja enesekindlaid esinemisi ning intervjuusid. See on ka üks põhjuseid, miks teated tema vähki haigestumisest tulid äärmiselt ebameeldiva üllatusena. Jeffery Goldberg viis hiljuti läbi videointervjuu vähki põdeva poleemikuga, kelle haigestumise kõige selgem märk pärineb hoopis ravist, mille tulemusena on kunagisest uhkest tukast järgi ainult hall vari.
* * *
Nobel prizewinner: We are running out of helium – mul polnud aimugi, et heeliumi tootmine pole sugugi lihtne ja olemas olevate varude ammendudes võib see õhupallide täiteks kasutatav gaas, millel on hulgaliselt rakendusi ka tööstuses, kujuneda üheks väärtuslikumaks maailmas. Nagu selgub artiklist on kõige suurem probleem USA strateegilise heeliumivaru müümine turuhinnast oluliselt odavamalt, mis võimaldab ka heeliumi laristavamalt kasutada.
* * *
Is ‘Wal-Mart U.’ a Good Bargain for Students? – Wal-Mart’il on 1,4 miljonit töötajat, kellest poolel puudub kõrgharidus, kuid personali koolitamisesse panustav korporatsioon on otsustanud enda töötajatel pakkuda soodustingimustel kõrgharidust ning töökogemuse osalist ainepunktideks üle kandmist. Küsimusi tekib iga uuendusliku skeemiga loomulikult palju ning artiklis üritatakse mõnedele neist vastata, kuid ilmselt annab lõpliku hinnangu ettevõtmisele ikkagi aeg.
* * *
8 Unconventional Ways to be Buried – selgub, et tänapäeval on hulgaliselt alternatiive matustele, millest üks on huvitavam kui teine. Sügavama rahakotiga inimestele pakutakse igavest rahu kosmoses, kuid korallriifina jätkamine tundub loodussõbralikum alternatiiv olevat lihtsurelikele. Mulle endale tundus kõige sümpaatsem karbi pliiatsitena lõpetamine – võimalus olla kasulik ka pärast surma.
* * *
Andy Grove: How America Can Create Jobs – Inteli üks tuntuimaid ja tunnustatumaid endisi juhte leiab, et töökohtade loomisesse on USA’s liiga kergekäeliselt suhtutud ja midagi tuleks kiiremas korras ettevõtte. Grove on piisavalt edukas olnud, et tema ettepanekuid lihtsalt ignoreerida ei ole mõtet, kuid tema ettepanekud on pigem protektsionistlikud ja nii ameeriklaste kui hiinlaste heaolu vähendavad. Ühtlasi jäi mulje, et Grove on õigustamatult heal arvamusel avaliku sektori suutlikkusest.
* * *
First Bank of the Living Dead – Daniel Drezner luges läbi neli raamatut finantskriisist ja selle põhjustest (autorid: Mallaby, Quiggin, Reich, Roubini), mille vormistas kenaks kriitiliseks arvustuseks, mis juhib tähelepanu raamatutes toodud argumentide tugevustele ja puudustele. Samal teemal on praeguseks vist ilmunud vähemalt kümmekond raamatut, kuid huvitav on jälgida konkureerivate narratiivide võitlust.
* * *
The Transformer – Foreign Policy’s hiljuti ilmunud artikkel USA kaitseministri Robert Gates’i rollist USA sõjaväe reformimisel annab hea ülevaate suundumustest ja trendidest maailma kõige suuremate kaitsekulutustega riigis. Juttu tuleb relvastusprogrammide ja eelarve kärpimisest, personalipoliitikast ning selle potentsiaalsest mõjust nagu ka vabariiklasest ministri ja demokraadist presidendi läbisaamisest (via ajaleht.eu)
Samas on ka siin blogis ilmunud postituste kommentaarides mõned terasemad lugejad tähelepanu juhtinud tõsiasjale, et konkreetseid numbreid või analüüsi pole ning kriitilisemate seisukohtade omajatele tasub meeles pidada ütlust “the plural of anecdote is not data” mis, tõsi küll, näib esialgselt olnud “the plural of anecdote is data”. Aga see pole praegu oluline.
Esialgse vaatluse põhjal saab öelda, et ära on tehtud suur ja igati tänuväärne töö, kuid mulle tundub, et järeldused vajavad natuke argumenteeritumat tähelepanu, mis võtab aga natuke aega . Seniks viited meediakajastusele:
The fallout from global crisis has left many calling for economy-wide, macro-prudential policies, such as taxes on capital flows and capital controls. This column argues that the case for such measures is ambiguous at best – the excessive borrowing on which they are predicated is not a general and robust feature of financially developed and integrated economies.
Is pop music leading to cultural globalisation with the US at the helm? This column examines data from over a million chart entries in 22 countries covering 98% of the world music market. It finds no evidence that the rise of music trade has eroded interest in local music production or consumption. In fact some smaller countries actually benefit disproportionately.
With the advanced economies at a critical juncture, some economists are urging more fiscal stimulus while others argue that raising debt levels will stunt growth. This column presents the Reinhart-Rogoff findings on the relationship between debt and growth based on data from 44 countries over 200 years with a focus on the debt-growth link during high-debt episodes.
In 2009 the Baltic countries were hit by record recessions. Growth rates fell to -14% in Estonia, -18% in Latvia, and -15% in Lithuania. This column argues that structural adjustment towards the tradable sector is needed not only for a durable adjustment of their external position, but also for sustained growth in the long run – and sooner, rather than later.
Does openness increase volatility? This column argues that it doesn’t when countries are sufficiently diversified. These results amount to a powerful argument in favour of export differentiation policies as a means of deriving larger benefits from trade openness and shielding against global shocks.
Juuli keskel ilmus Economistis artikkel Germany’s armed forces: At ease, mis juhtis tähelepanu Saksamaa sundteenistuses toimuvatele arengutele või õigemini debatile, mis on sundteenistusega jätkamise seadunud tõsise kahtluse alla. Debatile lükkas hoo sisse vajadus eelarvekulusid kärpida, mille varjus heideti kriitiline pilk ka sundteenistusele:
Draftees cannot be deployed abroad. They cost the Bundeswehr some €400m a year; training and organising them ties up an estimated 10,000-20,000 professional soldiers who could otherwise be employed more usefully.
Eestis on kahetsusväärselt vähestel inimestel arusaam sellest, mida kujutab endast alternatiivkulu sundteenistuse konttekstis, mida kahjuks süvendab jäärapäiselt isegi üleriigilise päevalehe juhtkiri. See, et personalikulude real on number suhteliselt väiksem kui Lätis või Leedus ei ütle veel midagi tegelike personalikulude kohta, mida sisuliselt katavad ajateenistuse puhul sundteenistuse läbijad maksuga, mis võrdub nende sundteenistuses veedetud perioodi palgaga.
Vastupidiselt vabatahtlikest koosnevale elukutselisele kaitseväele ei jaotu sundteenistuse puhul kaitsekulud võimalikult laiale osale ühiskonnast läbi maksude (millest rahastatakse ka personalikulusid) vaid valdavas osas tillukesele vähemusele, kes katab personalikulud ajaga, mille maksumust on märksa lihtsam ignoreerida. Pole põhjust väita nagu oleks “Eesti mudel” personalikulude osas kokkuhoidlikum või kaitseväe ülalpidamine oluliselt odavam olukorras, kus osad kulud on lihtsalt varjatud ja ei leia raamatupidamisliku kajastust.
Aeg-ajalt mõni inimene siiski üritab selgitada, et kulu ei ole ainult kulutatud raha vaid ka saamata tulu. Kari Käsper üritas just sellele tõsiasjale tähelepanu juhtida natuke rohkem kui 2 aastat tagasi ilmunud arvamusloos Ajateenistuse tegelik hind:
Tegelik ja palju olulisem, ent määratlematum majanduslik kahju kogu ühiskonnale on noorte meeste arv, kelle riik vägisi üheksaks kuuks tööjõuturult eemaldab. Meie majanduskriisi üks põhjus on kindlasti ka pidev tööjõupuudus, eriti kõrgelt haritud noorte osas, mis ei lase meie majandusel areneda. See hind on ilmselt üpris soolane.
Kas ei oleks seega aeg lõpetada pseudopatriotism ning teha tõeliselt isamaaline otsus – loobuda meilt kõigilt nii suurt hinda nõudvast, ent meile nii vähe pakkuvast ajateenistusest?
Kramplikult diskrimineerivast sundteenistusest kinni hoidmine on Eestis kohati aga moondumas lausa koomiliseks, sest NATO’s ja Euroopa Liidus ju ollakse ning Lissaboni leping on Riigikogu poolt ratifitseeritud. Majandussurutise tagajärjel on oluliselt suurenenud surve kulude kokkuhoiule, mida kahtlemata võimaldab järjest tihenev kaitsealane koostöö liikmesriikide vahel, kuid kõik see võtab aega ja vajab elukutselisi kaitseväelasi mitte harrastajaid. Nagu ka Economist märgib:
The European Union’s 27 armies have barely begun claiming the savings that would come from pooling resources and sharing tasks. Defence reform, the dashing Mr zu Guttenberg will discover, is a war of attrition, not a cavalry charge.
Sundteenistuse lõpp Euroopas ei ole juba ammu enam “kas” vaid hoopis “millal” küsimus. Kahju ainult, et osades riikides kultiveeritakse jätkuvalt illusoorseid seisukohti ja ignoreeritakse varjatud kulusid vähemuse isikuvabaduse arvelt puudulike argumentidega.
Castle Bravo was the code name given to the first U.S. test of a dry fuel thermonuclear hydrogen bomb device, detonated on March 1, 1954, at Bikini Atoll, Marshall Islands, by the United States, as the first test of Operation Castle (a longer series of tests of various devices). Fallout from the detonation — intended to be a secret test — poisoned the islanders who inhabited the test site, as well as the crew of Daigo Fukuryū Maru (“Lucky Dragon No. 5”), a Japanese fishing boat, and created international concern about atmospheric thermonuclear testing.
Kudzu is a climbing, coiling, and trailing vine native to southern Japan and southeast China. Kudzu was introduced from Japan into the United States in 1876 and is now common throughout most of the southeastern United States. Kudzu has been spreading at the rate of 150,000 acres (61,000 ha) annually.
Vela Incident was an unidentified “double flash” of light that was detected by an American Vela Hotel satellite on September 22, 1979. Some specialists who examined the data speculated that the double flash, characteristic of a nuclear explosion, may have been the result of a nuclear weapons test: “The conclusions of the Presidential panel were reassuring, as they suggested that the most likely explanation of the Vela detection was a meteoroid hitting the satellite — in part because of the discrepancy in bhangmeter readings. Others who examined the data, including Defense Intelligence Agency (DIA), the national laboratories, and defense contractors reached a very different conclusion — that the data supported the conclusion that on 22 September 1979, Vela 6911 had detected a nuclear detonation.”
The Immortality Drive is a small memory device which was taken to the International Space Station and contains digitized DNA sequences of a select group of humans, such as physicist Stephen Hawking, comedian Stephen Colbert, Playboy Playmate Jo Garcia, game designer Richard Garriot, Pro Wrestler Matt Morgan, and athlete Lance Armstrong. The microchip also contains a copy of George’s Secret Key to the Universe, a children’s book authored by Stephen Hawking and his daughter, Lucy.
Popperian cosmology is Karl Popper’s philosophical theory of reality that includes three interacting worlds, called World 1, World 2 and World 3. Popperian cosmology also includes Karl Popper’s theory of objective epistemology, also known as his theory of falsifiability.
Zipper is a popular device for temporarily joining two edges of fabric. It is used in clothing, luggage and other bags, sporting goods, and other daily use items. The zipper was the product of a series of incremental improvements over more than twenty years, by inventors and engineers associated with a sequence of companies that were the progenitors of Talon, Inc. This process began with a version called the “clasp locker”, invented by Whitcomb L. Judson of Chicago, and for which a patent was first applied on Nov. 7, 1891.
Mind ausalt öeldes hämmastab ja kurvastab kui riigikogu liige ja kultuurikomisjoni juht leiab, et erakoolide rahastamine võrdsetel alustel munitsipaalkoolidega on riigi raha raiskamine. Igal juhul tundus Postimeest lugedes, et just sellist seisukohta omab Peeter Kreitzberg:
«Olukorras, kus linna munitsipaalkoolides kohti tunduvalt rohkem kui lapsi, on tegu siis nüüd maksumaksja raha ebaotstarbeka kasutamisega,» arvas Kreitzberg, pidades selle sätte läbisurumise põhjuseks ainuüksi kildkondlikke huve
…
«Kui väikeses piirkonnas munitsipaalkool rahuldab haridusvajaduse ja kõikidel lastel on koht olemas, siis kujutage ette, kui sinna kõrvale tehakse erakool ja pooled lapsed lähevad sinna. Omavalitsus peab hakkama ülal pidama kahte kooli, kuigi kõik lapsed mahuksid ära ühte,» kritiseeris Kreitzberg. Maakohta erakooli loomise ohtu pidas ta teoreetiliselt absoluutselt võimalikuks. «See loob ka täiendava motivatsiooni erakooli loomiseks,» arvas ta.
Sellist suundumust, et riikliku toetuse tõttu erakoolid oma õppemakse vähendama hakkavad, poliitik ei uskunud: «Teisest küljest oleks see ikkagi raharaiskamine, sest kui lapsevanemad hakkavad linnakoolidest oma lapsi ära võtma, hakkame ülal pidama suurt hulka pooltühje koole.»
Kust otsast alustada taoliste eksitavate väidete lahti harutamist? Tõenäoliselt sellest, et Kreitzberg näib olevat unustanud pikkade riigikogus veedetud aastatega, kust “riigi raha” üldse tuleb. Makse maksavad täpselt samadel alustel kõigi teiste eestlastega ka erakoolide kasuks otsustanud lapsevanemad. Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et jõukamad lapsevanemad maksavad oluliselt rohkem makse, kuid otsustanud erakooli kasuks peavad nad veel lisaks maksma ka õppemaksu.
Minu jaoks on läbimõtlemata ja kentsakas ka seisukoht, mille järgi on konkurents mingi teenuse osutamisel, kuidagi negatiivne. Lihtsalt ignoreerida erinevaid lähenemisi ja võimalusi koos potentsiaalse kasuga, mida erakoolid saavad pakkuda, sest lähtuvad märksa rohkem lapsevanemate ning õpilaste eelistustest, on lühinägelik. Inimestel peab olema võimalus valida ja enda maksudena makstud raha võimaluse korral ka suunata, sest vastasel juhul on omavalitsuste valmisolek hariduse kvaliteediga tõsiselt tegeleda enam kui puudulik.
Lausa koomiline tundub aga Kreitzbergi apelleerimine argumendile, et munitsipaalkoolid jäävad tühjaks, sest lapsevanemad hakkavad lapsi erakoolidesse panema ning siis on omavalitsus sunnitud ülal pidama “suurt hulka pooltühje koole”. Taoline mõttekäik saab tulla ainult inimeselt, kes pole pikemat aeg erasektori või mõne muutustele tundlikuma valdkonnaga kokku puutunud. Selle asemel, et küsida endalt, miks peaksid lapsevanemad eelistama erakoole munitsipaalkoolidele (kvaliteet? keskkond? suhtumine? asukoht?) ja kas mitte ei ole probleem hoopis lapsevanemate rahulolematuses paljude munitsipaalkoolidega, mis ei suuda pakkuda nende lastele nende jaoks vastuvõetava tasemel haridust, sest selleks lihtsalt puuduvad monoliitses süsteemis ajendid, näib Kreitzberg pidavat märksa olulisemaks kinnisvara haldamise kulusid “pooltühjade” hoonete näol. Austatud kultuurikomisjoni juht võiks arvestada ka tõsiasjaga, et kui inimestel puudub teenuse vastu huvi, siis selle rahastamine tuleb lõpetada. Kui munitsipaalkool on pooltühi ja ei suuda enam õigustada ruumidele tehtavaid kulutusi, siis tuleb kolida väiksemale pinnale või koole ühendad mitte lähtuda eeldusest, et hoone on püha ja puutumatu.
Mis aga sotsiaaldemokraadist Kreitzberg’i avalduste juures kõige rohkem hämmingut tekitab on Rootsi kogemuse jäärapäine ignoreerimine.
Nimelt toimub Rootsis erakoolide rahastamine võrdsetel alustel munitsipaalkoolidega juba 1992. aastast. Muidu kõlbab sotsiaaldemokraatidel Rootsit Eestile eeskujuks tõsta küll, kuid nüüd järsku on kohalik nõukogudeaegne süsteem hea küll. Tõsi, Rootsis juurutasid uue süsteemi paremerakonnad, kuid naasnud võimule ei loobunud sotsiaaldemokraadid uuest süsteemist vaid isegi süvendasid ja juurutasid seda edasi. Miskipärast ei näinud rootslased konkurentsis ja valikuvõimaluste laiendamises probleemi vaid võimalust, mis on edukalt ära kasutatud:
One out of five Swedish compulsory or upper secondary schools today is independent. Before the voucher reform, the few private schools existing merely differed from public schools regarding ownership. Today, almost half of the independent schools differ more or less radically from public schools regarding pedagogical concept and methods to fulfill the curriculum. Around 10 percent of the independent schools are religious/confessional. More than six out of 10 independent schools are run as for-profit limited companies, a form for school operation that has become more common throughout the years. And there are small, local schools—founded by teachers and headmasters and run as only one unit—alongside larger chain school companies that are represented all over the country. One school corporation is even listed on the Stockholm Exchange Market.
Rootslaste kogemustest veel:
umbes viiendik lapsevanematest ja õpilastest valib täna pigem era- kui munitsipaalkooli samas kui konkurents on sundinud ka munitsipaalkoole edasi arenema.
erakoolides õpivad õpilased ja nende vanemad on märksa rohkem rahul enda valikuga kui munitsipaalkoolides õpivad õpilased või nende vanemad.
erakoolide kulud õpilase kohta on Rootsis sageli madalamad kui munitsipaalkoolides, sest ajendid võimalikult kuluefektiivselt majandada on märksa selgemad.
õpilaste akadeemilised tulemused on erakoolides isegi pärast õpilaste sotsiaalmajandusliku taustaga arvestamist umbes 10% paremad.
Arvestades rootslaste kogemusi jääb üle ainult spekuleerida, et Kreitzbergi jutud kildkondlikest huvidest käivad täpselt samuti tema enda poolt aetava poliitika kohta. Kahjuks näib Kreitzberg esindavat eelkõige nende õpetajate huve, keda erakoolid enda ridades tõenäoliselt näha ei soovi.
Erakoolide rahastamine samadel alustel munitsipaalkoolidega ei ole mitte ainult õige vaid ka õiglane. Isegi Rootsi sotsiaaldemokraadid jagavad seda seisukohta.
The Sand Smugglers – liiv kui salakaup tundub ehk esmapilgul absurdsena, kuid nagu selgub Chris Miltoni artiklist on tegu täitsa tõsise probleemiga Singapuri naaberriikide jaoks, kes üritavad Singapuri kasvamisest merre ka natuke kasu saada. Singapur pigistab silma kinni ja väikesed “tasud” õigetele inimestele võimaldavad väikeriigil edasi kasvada.
Please, No More Government Spending – Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses laureaat Vernon Smith selgitab, miks majanduskasvu stimuleerimine läbi avaliku sektori kulutuste ei ole tema hinnangul õigustatud. Smith pakub välja ka mõned alternatiivsed soovitused, mis on eelkõige seotud ettevõtlusega alustamise lihtsustamisega.
The Great Stock Myth – Megan McArdle uurib, miks aktsiaturgude tootlus ei pruugi lähitulevikus vastata paljude ootustele, kes on kas ise või läbi fondide aktsiate omanikuks saanud. Midagi rõõmustavat siin pole, kuid mida varem taolisi probleem teadvustatakse, seda parem. Megan toob välja ka mõned arvutused ja selgitab, miks riiklik pensionisüsteem iseenesest pole mingi alternatiiv.
Market Data Firm Spots the Tracks of Bizarre Robot Traders – Alexis Madrigal kirjutab aktsiaturgudel tegutsevatest kauplemisalgoritmidest, mis tõenäoliselt põhjustasid ka 6. mail toimunud järsu languse. Selgub, et “bottidest” teatakse üllatavalt vähe ja mitmete eesmärk ning olemus on jätkuvalt väga segane.
What Social Science Does—and Doesn’t—Know – Jim Manzi üllatavalt palju vastukaja saanud artikkel sellest, mida sotsiaalteadlaste uurimustest on võimalik järeldada ja mis tingimused peaks olema täidetud enne kui hakatakse teoreetilisi ettepanekuid reaalselt rakendama. Selgub, et sotsiaalteadustel on vähem ühiskonnas toimuva kohta öelda kui paljud tunnistada soovivad.
Radioactive Boar on the Rise in Germany – Der Spiegel kirjutab Saksamaa radioaktiivsetest metssigadest, kelle liha on sedavõrd radioaktiivne, et süüa ega müüa ta ei kõlba. Nii kulutab Saksamaa aastas keskmiselt pool miljonit dollarit, et radioaktiivne metssealiha jahimeestelt kokku osta. Radioaktiivsuse põhjuse leiab artiklist.
Tyler Cowen on Information – Tyler Cowen valis välja kuus raamatut informatsioonist ja põhjendab enda valikuid. Asjalik.
USA’s on juba mõnda aega käinud tõsisema debatt “stimuleerijate” ja “kärpijate” vahel. “Stimuleerijad” on veendunud täiendavate fiskaalpoliitiliste meetmete vajalikkuses samas kui “kärpijad” on arvamusel, et riigivõla suurendamisega kaasnevad probleemid kaaluvad saadud vähese kasu üle.
Tõenäoliselt ei tule Vabalogi lugejatele üllatusena, et jagan pigem “kärpijate” kui “stimuleerijate” vaateid ning aasta tagasi üritasin ühele debatile toetudes natuke enda seisukohti selgitada. Jutt jäi siis üldiseks ja ei tule oluliselt konkreetsem ka nüüd. Probleem on selles, et ma ei ole majandusteadlane ja veel vähem makroökonoomikale spetsialiseerunud majandusteadlane, kes on pädev, et ökonomeetrilisi majandusmudelid analüüsida. Ma olen valmis lahkama metodoloogilisi ja isegi tehnilisi puudusi, kuid ühe mudeli ning selle eelduste võrdlemine teise omaga on piisavalt nüansirikas tegevus, et jäta märksa pädevamatele inimestele.
Megan McArdle’i samal päeval ilmunud postitust lugedes olin sunnitud taas kord tõdema, et nagu teistel lihtsurelikel pole ka minul pääsu kalduvusest suhtuda oluliselt vastuvõtlikumalt uurimustesse, mis minu varasemaid seisukohti ja vaateid kinnitavad samas kui vastupidistele järeldustele jõudvaid uurimusi on kalduvus ignoreerida või märksa kriitilisemalt kajastada. Ma ei usu, et see kirjutatut vähemväärtuslikuks teeb kui lugejal on ligipääs Vabalogi arhiividel ning lühikesele ülevaatele kirjutaja maailmavaatelistest eelistustest/kalduvustest. Olukord muutub mõnevõrra keerulisemaks kui debatt toimub mõne teise blogi kommentaarides.
Hiljuti avaldasin Cui Bono blogis postituse Miks naftaajastu ei lõppe kiirelt ega katastroofiliselt, mis ärgitas osasid lugejaid postitust ka kommenteerima. Üks küsimus, mis kommentaarides tõstatati ja mis on ka Vabalogi kommentaaridest läbi käinud on konkreetsus ja kvantifitseeritavus.
Vähegi keerulisematel teemadel laiemale lugejaskonnale kirjutamine on problemaatiline juba ainuüksi keelekasutuse tõttu, mis sageli toetub üldistele ja mitmeti mõistetavatele sõnadele ja fraasidele. Ma ise olen lähtunud põhimõttest, et kui midagi postituses kirjutatust jääb segaseks on seda alati võimalik kommentaarides täpsustada ja selgitada.
Ilmselgelt ei ole võimalik ega otstarbekas kõiki sõnu defineerida, kuid kui argumendid toetuvad sõnastusele, mis ei ole erinevaid seisukohti ja vaateid omavatel inimestel sarnased, muutub defineerimine vähegi diskussioonist ja mõttevahetusest huvitatud inimestele ainuüksi selguse saamiseks möödapääsmatuks. Mulle tundub üha rohkem ja rohkem, et enamus möödarääkimisest jääb ära kui inimesed ei lähtu oletusest, et nende seisukoht on see ainuvõimalik ja õige ega proovigi teisi mõista. Mõnele kommenteerijale võib defineerimise ja täpsustamise soov tunduda isegi norimisena, kuid inimestel on kalduvus olla abstraktsete terminite ja seisukohtade kasutamisel märksa julgem kui detailidesse laskudes kui puudused teadmistes ei ole enam kinnimätsitavad.
Participants were induced to adopt a concrete or an abstract mindset by expressing how (concrete) or why (abstract) they engage in certain everyday processes, like getting dressed in the morning. Again, participants in an abstract mindset tended to show a significantly greater IOED. … Participants … reported understanding their favored 2008 Presidential candidate’s policies better than they actually did when asked to express those policies in writing. … Participants who adopted a more abstract construal style showed a more pronounced illusion of political sophistication. …
Our findings suggest that … when adopting an abstract construal style, people might therefore be systematically overconfident about what the future holds and how well they understand themselves and others. … The IOED is both similar to and distinct from a range of overconfidence biases documented. … According to one account, egocentric over-confidence effects tend to emerge because people anchor on their own subjective experiences and fail to adequately account for the experiences and abilities of other people. … Other researchers have suggested that people are overconfident because … their memories tend to be overpopulated with successes rather than failures.
Inimesed on erinevad ja nende maailmataju on erinev. Lisaks on maailm enda detailide rohkes mitmekülgsuses piisavalt keeruline, et varjatud mudelid, millega opereeritakse diskussioonides, on paratamatult abstraktsed lihtsustused, mida kasutades on lihtne jõuda õigustamatult enesekindlate järeldusteni ja deklaratsioonideni. Kohati on see vältimatu ja sellepärast ka andestatav, kuid olukord muutub silmakirjalikuks, kui teistele heidetakse kvantifitseerimatust ette samas enda kirjutatus sarnaseid probleem märkamata.
Aega võttis, aga asja sai. Pärast aastatepikkust ootamist on Blizzard strateegiamängu Starcraft järje lõpuks müügile paisanud, mis annab omakorda hea põhjuse peatuda arvuti- ja videomängudes võistlemise järjest arenevaval professionaalsusel.
Hiljuti sattusin umbes 30-minutilise dokumentaal(reklaam?)filmi The Hax Life otsa, mis üritab läbi intervjuude Lõuna-Korea parimate professionaalsete mängijatega anda mingi ülevaate sellest, millist elu professionaalsed mängijad elavad, kui palju ajast mängimisele pühendavad ja mida elus üldse oluliseks peavad. Filmi üks mõjuvamaid stseene on professionaalse Starcraft’i mängija mängutehnika demonstratsioon:
Hämmastav. Eraldi huvitav on aga kohe filmi alguses toodud WeMade Entertainment esindaja intervjuu, kes selgitab muu hulgas professionaalsete meeskondade rahastamist ja mängijate potentsiaalset karjääriredelit. Sisuliselt antakse mõista, et mängimisele pühendumine võib parimatele tähenda pikemas perspektiivis ka tulusat töökohta mitte ainult “maha mängitud aega”.
Lõuna-Koreast on professionaalne mängimine vaikselt, kuid kindlalt juurdumas ka ülejäänud maailmas. Tõsi, professionaalseid mängijaid võib isegi ligi 50 miljoni elanikuga Lõuna-Koreast leida vaid mõnisada, kuid e-spordi populaarsus on kasvamas ja näiteks World Cyber Games on kujunenud igati rahvusvaheliseks ürituseks, kust võtavad osa üllatavaltki paljude riikide esindajad. Lisaks on Starcraft 2 saabumine ärgitanud ettevõtlikumaid uut liigat (Global Starcraft II League – GSL) alustama, mille auhinnafond pole sugugi tagasihoidlik:
The GSL will be held every month starting with an Open Starcraft II League with a total prize pool of 200,000,000 won (approximately 170,000 USD). GomTV will broadcast the games 5 days a week, which is more than the current StarCraft leagues that are broadcasted 1~2 times a week. This way, more players and viewers will be able to enjoy the league. Also, GSL will incorporate a system based on points to promote a healthy competition. There will be a final event at the end of the year to determine the true champion and finish up the league.
There are a total of 600,000,000 won (app. 500,000 USD) in prizes planned for the year 2010, which is the most amount of money in the history of e-sports. The winner of the monthly tournament will be given 100,000,000 won (app. 85,500 USD), and runner up and semifinalists will be given 30,000,000 won (app. 25,000 USD) and 10,000,000 won (app. 8,500 USD) respectively. The players will be divided into upper and lower league depending on their performance in the 2010 league for the 2011 league.
Kahjuks kipuvad vähegi suuremate summadega kaasnema ka mõned negatiivsed arengud. Lõuna-Korea Starcrafti mängijaid süüdistatakse illegaalsete kihlvedude tulemusena teadlikult mängude kaotamises või lausa kogu tegevuse organiseerimises. Korean Times vahendab:
Before the scandal emerged, e-sports here were trying to lift their status to the level of other more conventional sports, but now it appears that they will be struggling for survival with their future hanging by a thread.
Some local e-sports teams say they might have to disband if they find themselves without sponsorship, if the case worsens.
“There seems to be no other choice but to breakup if the illegal betting and game-tampering becomes a bigger public issue,” a representative of a local team said, who requested not to be named.
Illegal betting is nothing new in e-sports, the industry says. The emergence of illegal private betting Web sites can be traced back to 2006, when they lured fans into wagering money on various StarCraft leagues.
Loodetavasti on tegu ajutise tagasilöögiga, mis e-mängude kasvavale populaarsusele saatuslikuks ei saa, sest YouTube’i vahendusel on parimatest mängudest, mis võivad üllatavaltki põnevaks ja kaashaaravaks kujuneda, üleval ka igati meelelahutuslikud kommenteeritud versioonid. Ühe pikema ja huvitavama Starcraft II mängu (enamus eriti üle 20 minuti ei kesta) esimese osa viiest pakuks uudishimulikele vaatamiseks:
Science economics: What science is really worth – keerulisemates majandustingimustes suureneb surve täiendavaks või ulatuslikumaks avaliku sektori poolseks rahastamiseks pea igas valdkonnas. Kui paljudele valdkondadele on võimalik suuremate probleemideta ka “ei” öelda, siis teaduse rahastamisega on lood keerulisemad, sest juba pikemat aega on ilma erilise kriitikata peetud iseenesest mõistetavaks, et investeerimine teadusesse tasub tulevikus kindlasti ära suurema majanduskasvu näol. Colin Macilwain üritab enda artiklis teaduse rahastamise ja majanduskasvu vahel tõsisemalt võetavaid seoseid leida ja seda päris huvitavate tulemustega.
* * *
Solitude and Leadership – William Deresiewicz pidas eelmise aasta lõpus West Point’i kadettidele kõne liidri omadustest, iseseisvast mõtlemisest ja üksinduse olulisusest iseseisva mõttetegevuse kultiveerimisel. Tegu ei ole niivõrd kõne kui avaliku mõtisklusega selle üle, milline on kõrgkooli jõudnud noor, milliseks haridussüsteem on tipud kujundanud ning kust tulevad inimesed, kes mitte ainult ei tegutse ja tee vaid küsivad endalt ja teistelt, kas ja mis tingimustel on üldse midagi mõtet teha. Lugemist vääriv mõtisklus.
* * *
What We’re about to Receive – London Review of Books’i mai numbris ilmunud pikem ja üpris huvitav artikkel toidu ning toiduga varustamise tulevikust (eelkõige Inglismaal). Minule tunduvad mitmed Hardingu seisukohad ja spekulatsioonid õigustamatult pessimistlikud, sest sarnast juttu, kuid mõnevõrra teistsuguse nurga alt on juba aastakümneid levitanud. Probleemidest pole pääsu, kuid nad pole kaugeltki nii suured või ületamatud, et väga muretseda või “toidu julgeolekut” kuidagi subsideerida…eriti kui osad probleemid tulenevad otseselt eelnevast subsideerimisest.
* * *
The James Franco Project – James Franco on näitleja, kelle nägu peaks olema tuttav nii mõnelegi filmihuvilisele, kuid materjali pikema artikli jaoks mehest annavad pigem tegema lugematud kõrvatoimetamised. Neili erinevat magistriprogrammi, lühijuhutud, tudengifilmid, dokumentaalfilmid, näitused ja reklaamid. Mis on taolise pingutuse taga ja kas tegu on geeniuse või lihtsalt tööka ja pühendunud inimesega artiklist lõplikult ei selgu, kuid pärast selle artikli lugemist tekkis mul sügavam huvi Franco karjääri arengut jälgida.
* * *
Nassim Taleb’s Black Swan – kuna olen hulgaliselt Nassim Taleb’ile viidanud, siis tundub igati õigustatud viitamine Eric Falkenstein’i kriitilisele artiklile Taleb’ist. Falkenstein laseb õhu välja Taleb’i tuntuimatest argumentidest, juhib tähelepanu mitmetele vastuoludele Taleb’i kirjutatus ning vaatleb ka Taleb’i tegevuse ajalugu nagu ka seda, kuidas ja millisena ta ennast teistele esitab. Hea meeldetuletus, et Taleb on hea jutumees, kellel midagi originaalset polegi öelda.
* * *
Former Soviet Republic Could Be Next to Adopt Euro – Der Spiegel annab lühikeses artiklis ülevaate eestlaste kärbetest läbi sakslase pilgu. Ei midagi üllatavat või shokeerivat neile, kes on silmad lahti hoidnud. Positiivsena saab välja tuua Meeli Hundi optimismi ja negatiivsena Rainer Kattelit, kes artikli järgi näeb praeguse majanduslanguse taga eelkõige liberaalset majanduspoliitikat. Kahju, et talle ei anna keegi võimalust täpsustada, mida ta selle all mõtleb.