Valle-Sten Maiste pakkus võimalust Sirpi kirjutada seoses Kaupo Vippi artikliga Raha paneb rattad käima? ja keeruline oli sellest võimalusest keelduda. Mõneti selgituseks, kohati täpsustuseks ja natuke teise perspektiivi pakkumiseks sai kirjutatud Raha umbisikulises hinnasüsteemis.
Rahandussüsteemist mingit head, lühikest ja kokkuvõtliku artiklit ei ole lihtne isegi rahandusega igapäevaselt seotud inimestel kirjutada ja mina seda ei ole. Olukord muutub aga veelgi keerulisemaks kui tänasest rahandussüsteemist kirjutada inimestele, kes ise rahandussüsteemi nüanssidega igapäevaselt kokku ei puutu. Üritasin selgitada asju nii nagu nad täna on eelkõige keskpankade poolt nähtuna, mis tähendas loobumist mõnedest nüanssidest ja vähegi alternatiivsematest tõlgendustest, mis pakuvad huvi märksa kitsemale ringkonnale.
Pärast artikli ära saatmist tekkis loomulikult veel mõtteid ja seoseid, mis väärivad mainimist.
1. Alles hiljem sattusin ühele Arnold Klingi hiljutisele postitusele (mis viitab ühele artiklile), kus soovitatu sarnaneb sellele, mida üritasin enda artiklis teha:
Q: How would you break down that hostility to capitalism?
A: By de-emphasizing “Incentives matter” and instead emphasizing that “unintended consequences matter.” That is the message of Adam Smith. It is the message of Hayek. Once we embed people in complex economic and political systems, selfish intentions can turn out well (because of competition), and good intentions can turn out badly (because of imperfect knowledge).
2. Energeetika on samuti üks nendest küsimustest, kus detailidesse süvenemata ja lihtsalt rõhuasetust muutes on oht, et lugeja peab rõhuasetuse muutust märgiks sellest, et kellegi teise poolt öeldu on tähtsusetu. James Hamilton on kirjutanud paar head postitust energia hindade mõjust majanduskasvule (1 ja 2), mis annavad mõista, et kõrgemad energiahinnad mõjutavad majanduskasvu, kuid ei anna siiski põhjust apokalüptilisteks stsenaariumiteks.
If our financial system is a rubber band, the long arc of monetary system evolution from a metallic standard to a credit economy via the Bretton Woods regime has been largely a process of increasing the elasticity of this rubber band (excepting the period of financial repression post-WW2 when the trend reversed temporarily). Snap-backs are inevitable – the question is simply whether the snap-backs are “normal” or catastrophic. What is commonly referred to as the ‘Minsky Moment’ is the almost instantaneous process of the elastic snapping back. As Minsky has documented, the history of macroeconomic interventions post-WW2 has been the history of prevention of even the smallest snap-backs that are inherent to the process of creative destruction. The result is our current financial system which is as taut as it can be, in a state of fragility where any snap-back will be catastrophic.
The natural fix for the system as I have outlined is to allow small pull-backs and disturbances to play themselves out. But we have evolved far past the point where the system can be allowed to fail without any compensating actions. Just like in a forest where fire has been suppressed for too long or a river where floods have been avoided, it is not an option to let nature take its course.
Kusjuures postituse autoril on ka üks üldisemat laadi ettepanek sellest, kuidas praegusest süsteemist oleks võimalik (väidetavalt) suuremate tõrgeteta väljuda, mille detailsema versioon võib leida siit. Kui ei midagi muud, siis huvitavalt väljakutsuv.
Kolmapäeval võis kohalike uudistevahendajate lehekülgedelt leida muu hulgas loo pealkirjaga Soome uurijad: Euroopas peaaegu pole sõjalist jõudu, mis suudaks Venemaale vastu astuda, mis andis ülevaate värskest soomlaste uuringust, kus antakse mõista, et Venemaa sõjavägi on võtnud suuna professionaliseerumisele ning tulevik tuleb olema mobiilne ning kõrgtehnoloogiline. Oht on väidetavalt tõsine ja Euroopas ei ole riiki, mis suudaks Venemaa agressioonile vastu hakata.
Soome raportis tuleb Laari sõnul vaadata kaht asja. „Üks asi, kui me räägime Euroopa üksikute riikide kaitsevõimest, siis mis seal salata, osades riikides on probleeme,“ möönis Laar. „Kui me räägime aga NATOst, teatavasti Soome pole NATO liige, siis nad alahindavad seda sõjalist organisatsiooni.“
Laar pidas võimalikuks, et soomlased on oma raportis esitanud kahtlase väärtusega andmeid selleks, et oma riigi kaitsekulutuste taset hoida. Ta andis mõista, et Eestil ei ole vajadust selle järgi, et kaitsekulutuste tegemist tegelikkusest erinevate andmetega põhjendada.
Kõige asjalikuma ülevaate soomlaste uurimusest on aga siiani andnud Kaarel Kaas, kes Kaitseuuringute Keskuse blogis on postituses Soome hirmud ja Vene karu malakas märksa detailsemalt lahanud osasid uurimuse väiteid vaatamata sellel, et peab ise kirjutatut veel üpris esialgseks. Sellele vaatamata on Kaas kirjutanud põhjaliku ja sisuka postituse, mis valgustab natuke sõnavõttude poliitilist konteksti.
That’s the problem with these sorts of loan programs: even if they aren’t vulnerable to old fashioned corruption, they’re vulnerable to the appearance of it (rich people like to donate to campaigns, and there are only two major parties, after all; chances are close to 50-50 that the squeakiest loan is going to benefit a contributor.)
Moreover, they’re also still vulnerable to political influence. Venture capitalists, at least in theory, lend money to firms like Solyndra because they think that doing so will make them more money. Government programs lend money to firms like Solyndra because they want to lend money to “green” firms. They don’t lend until the returns drop below some threshold; they lend until they run out of the money that Congress has authorized them to lend.
When banks engage in this sort of behavior, we call it a bubble, and try to figure out how to fix things so they won’t do it again. When government agencies do this, we call it a weekday.
Megan McArdle heidab kriitilise pilgu Solyndra nimelise päikesepaneelide valmistaja tegevusele, mis näib praeguse seisuga olevat üks nendest ettevõttest, mis on suurte lubadustega USA valitsuselt välja luninud 1,025% (!!!) intressiga 535 miljoni dollarilise laenu, kuid nüüd on kahetsusega teatanud, et kahjuks ei tulnud asjast midagi välja. Tehased kinni, inimesed vallandatud ja pool miljardit dollarit läinud nagu seda polekski kunagi olnudki. Pole ime, et juhtumi vastu tunneb huvi ka FBI.
Miks ma sellele loole pean vajalikuks viidata? Eks ikka sellepärast, et tegu on ühe valdkonna (“roheline energia”) eelisarendamise soodustamisega läbi kitsalt suunatud riiklike grantide ja üliodavate laenude inimeste poolt, kellel sama hästi kui puuduvad ajendid kontrollida, et riigi eelarvest eraldatud vahenditega vastutustundlikult ümber käiakse. Kui ei ole oma raha, siis miks peaks selle saatus kedagi eriti huvitama?
Sarnaseid juhtumeid on teisigi ja nende valguses jääb mulle jätkuvalt arusaamatuks, miks näiteks Praxise analüütikutelt tuleb jätkuvalt ja järjekindlalt väiteid, et märksa väiksemas ja omavahel tihedamalt läbipõimunud ühiskonnas nagu Eesti, oleks mingite sektorite või valdkondade eelisarendamine riiklike toetuste abil nagu seda teeb EAS õigustatud? Iseenesest on siin ju oma loogika olemas (kui õnnestub, siis tänu ekspertidele professionaalsusel kui mitte, siis tänu ametnike saamatusele), kuid kas ei oleks äkki põhjust taolistele küsimustele enne mõelda – võtta ettepanekute tegemisel arvesse haldussuutlikkust ja renditaotlusega kaasnevaid ohte?
What does it mean to be a ‘liberal’? – Guardian’i lugejate soovil kirjutatud artikkel, mille autor proovib lahti mõtestada liberalismi olemust ja kõige sobivamat definitsiooni, kuid jõuab lõpuks järeldusele, et liberalismi läbivad ideed on äärmiselt kohanemisvõimelised ning isegi enamus vastandlike tõlgendusi on õigustatud (tänud Toivole viite eest).
* * *
Not all smiles – ülejäänud maailm võib küll Jaapani tervishoiusüsteemi kadestada, kuid nagu selgub The Economist’is hiljuti ilmunud artiklist on ka Jaapanis probleeme küllaga ja häid lahendusi ei ole enam kuskilt võtta – rahastamine on kahaneva elanikkonna tõttu järjest keerulisem samas kui kulude kontrollimine on keeruline ning arste on vähe ja järjest rohkem neist eelistab erapraksist. Sayonara kaihoken!
* * *
Dubya and Me – portreelugu George W. Bushist, mis kirjutatud ajakirjandusprofessori poolt, kes meest kõrvalt jälginud ning tundnud 25 aastat, kuid kes sellele vaatamata tema poolt kunagi ei hääletanud. Huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud koos tähelepanekute ja järeldustega, mida võiks nimetada “silmaringi avardavateks”.
* * *
Resistance Is Futile– Megan McArdle kirjutab Atlantic’us meie närusest tulevikust antibiootikumidele immuunsete bakteritega ning proovib välja selgitada, millised on võimalused taolise tuleviku ennetamiseks ja kas sellega on valmis kaasa minema ravimitootjad. Teemaga haakub kenasti ka teisipäevases Päevalehes ilmunud artikkel Haigused alluvad raskemini ravile.
* * *
What happens to your brain under the influence of music – huvitav ülevaade sellest, mida neuroteadus on suutnud välja selgitada sellest, mis toimub inimese ajus kui ta kuulab muusikat. Kohustuslik lugemine kõigile, kelle elus mängib muusika olulist rolli – isegi kui olulisus seisneb eelkõige muusika kuulamises ja vaikselt kaasa ümisemises.
* * *
Simply Evil – Chritopher Hitchensi mõtisklused 9/11-st kümme aastat hiljem: al-Qaidast, terrorismi “sügavamate’ põhjuste otsimisest ja tema enda arusaamade ning veendumuste selginemisest. Ei midagi radikaalselt uut neile, kes on Hitchensi kirjutatut viimased 10 aastat jälginud, kuid konkreetne ja selge seisukoht siiski.
Fusion power: is it getting any closer? – pärast Fukushimat on huvi tuumaenergia vastu arvestatavalt kahanenud, kuid sama ei saa öelda elektrienergia vastu tervikuna. The Guardian’ist võis hiljuti lugeda artiklit igavesti vähemalt 30 aasta kaugusel olevast odavast termotuumajaamade elektrist, milles nähakse vaatamata kõigele jätkuvalt suurt potentsiaali. Hea ülevaade hetkeolukorrast ja viimaste aastate arengutest, mida vähegi suuremad investeeringud võiks oluliselt kiirendada.
* * *
Parks and Re-creation – pikem artikkel sellest, kui olulist rolli mängivad parkide korrastamisel ja arendamisel erasektori meetodid nagu ka raha. Juttu tuleb eelkõige New Yorgi parkidest, kuid nagu artiklist selgub on huvi parkide majandamiseks erasektorit kaasata pälvimas suuremat huvi ka laiemalt. Hea näide sellest, et rohealade ettevõtlikkus majandamises on peidus tohutu potentsiaal, mis vääriks ehk mõnevõrra tõsisemat kaalumist ka Tallinnas.
* * *
Unbreakable – Edward McClelland kirjutab Slate’is üllatavaltki veenvalt, miks naiste jooksualade maailmarekordid tuleks tühistada ja anda võimalus ka uuemale põlvkonnale. McClellandi ettepanek toetub eelkõige tõsiasjal, et naiste maailmarekordid on jooksualadel püsinud muutumatuna juba aastakümneid ning rekordite omanikud ise paistsid silma kui mitte just mehelikkusega, siis järsult paranenud aegade ning oluliselt lihaselisema kehaga. Eks kõnekas ole ka fakt, et äsja lõppenud maailmameistrivõistlustel õnnestus ainult meestel uus maailmarekord püstitada samas kui naiste aladel jäid aastakümnete vanused rekordid jõusse.
* * *
Keynesian Economics vs. Regular Economics – Robert Barro selgitab, miks ta on skeptiline Keynes’i multiplikaatori suhtes ja seda eriti suurustes, mida Obama administratsiooni eestkõnelejad on multiplikaatorile pakkunud. Majandusteadlasena ei välista Barro ühest suurema multiplikaatori olemasolu, kuid selleks oleks vaja midagi enamat kui väga üldiseid makromudeleid, kus konkreetsus on üldjuhul asendatud oletustega. Igal juhul ootab Barro empiirilisemat tõestust multiplikaatori olemasolust ja jääb seniks skeptikuks koos paljude teistega.
* * *
Looking for Leonardo, With Camera in Hand – kaasahaarav lugu Leonardo da Vinci kadunud meistriteosest, mis pole niivõrd kadunud kui lihtsalt peidetud hiljem ehitatud seina taha, kuhu maalitud samuti kütkestav meistriteos. Loost ei puudu intrigeerivad vihjed uuemal seinamaalil, entusiastlikud amatöörid ja gammakiirguskaamera, millega on ehk isegi võimalik pildistada peidetud Leonardo da Vinci meistriteost ilma selle ette ehitatud seina kahjustamata. Mis kõige huvitavam, kõigil huvilistel on võimalus seda unikaalset eksperimenti ka rahaliselt toetada.
* * *
Sweden looks to regulate camera-wielding patients – Rootsis on tekkinud huvitav olukord, kus tsentraliseeritud tervishoiusüsteemi teenindusega rahulolematud patsiendid on initsiatiivi enda kätte haaranud ning asunud ise osutatava teenuse kvaliteedi kohta informatsiooni koguma. Ilmselt ei üllata kedagi, et nutitelefonide ajastul on kõige lihtsamaks teeninduskvaliteedi kohta teabe kogumise viisiks enda telefoniga toimuvat filmida. Kusjuures ega arstid sellest tegevusest vaimustatud ei ole ning nüüd üritatakse välja mõelda, kuidas patsientide omaalgatusliku kvaliteedikontrolli takistada. Huvitav tendents, mis kindlasti väärib tähelepanu.
Tervishoiu korraldamise majandusliku poolega seotu kajastus jätab kohalikus meedias jätkuvalt soovida ja reedel Äripäevas ilmunud artikkel Perearstide küsitavad dividendid annab taas kord alust arvata, et tervishoiust kirjutatakse pigem siis, kui millestki muust ei ole parajasti kirjutada – isegi siis pigem pseudoteemadel kui tõsiselt võetavatel probleemidel.
Perearstide soov endale ka dividende maksta ei ole taunitav ega vääri mingit hukkamõistu kõigest sellepärast, et enamus nende sissetulekust tuleb läbi haigekassa, mille eelarve kujuneb peamiselt sotsiaalmaksu laekumisest. Mulle jääb arusaamatuks, miks peaks see küsimus üldse tõstatuma olukorras, kus erakindlustuse arengut on teadlikult pärsitud ja tsentraliseeritud süsteemis on peaaegu ainsaks teenuste eest maksjaks haigekassa.
Kui kellegi õiglustunnet riivab ainuüksi see, et perearstid maksavad endale dividende rahast, mis on kogutud läbi sotsiaalmaksu, siis äkki on põhjust kriitilisemalt vaadata hoopis rahastamissüsteemi tervikuna ja küsida, kas raviteenuse finantseerimine läbi haigekassa on kõige mõistlikum lahendus? Kas mitte ei halva tsentraliseeritud vahendajaga “solidaarsusel” põhinev süsteem tagasisidemehhanismi, kus patsientidel oleks põhjust tunda huvi enda ravi maksumuse ja ulatuse vastu ning pöörata rohkem tähelepanu enda eluviisidel, sest sellest sõltuks otseselt ravikulude suurus tulevikus? Kas mitte ei ohjeldaks perearstide kulutusi siis patsiendid ise ja kas kellelgi oleks taolisel juhul põhjust kadestada dividendideks makstavaid summasid?
Riskide eest, mida perearstid kahtlemata ka juriidiliste isikutena tegutsedes võtavad, on õigus ja põhjus endale dividende maksta. Enamus perearste maksab endale nagunii suuremat palka ja seeläbi ka suuremat sotsiaalmaksu kui enamus tööealistest eestlastest. Perearstide dividendide käsitlemine eraldiseisvalt teistest dividendide saajatest tundub pehmelt öeldes mõttetu.
Märksa kahetsusväärsem eelnevalt nimetatud artiklist oli aga Äripäeva juhtkiri Kergendaks perearstide murekoormat?, mida ei saa eriti muuks kui läbimõtlematuks nimetada neljal põhjusel.
praegune perearstide puudus näitab, et perearstide sissetulekute vähendamine läbi täiendava maksustamine ainult suurendaks nende põuda ja süvendaks probleeme tervishoiu korraldamisel. Soome, Rootsi, Norra ja mitmed teised riigid ainult ootavad hetke, millal enda arstide puudust rahulolematute eestlastega vähendada. Palk oleks kõrgem, töötingimused aga sageli paremad. Kui keegi Äripäevas arvab, et perearstide dividendide kallale minemisel poleks tõsiseid tagajärgi tervishoiukorraldusele tervikuna, siis oleks viimane aeg loobuda majandusajakirjaniku ametist.
vastupidiselt Soomele on Eestis omavalitsuste rahastamine märksa problemaatilisemalt korraldatud. Ainuüksi sellepärast tasuks küsida, kas perearstinduse korraldamise panemine omavalitsusele, mille tulubaasi võib valitsus suuremate tagajärgedeta kärpida, on kõige mõistlikum? Mulle on jäänud mulje, et omavalitsuste rahastamise järjest suurenevast politiseeritusest kannatavad eelkõige omavalitsuste teenuste kõige suurimad tarbijad ja enamasti on need pigem madalama sissetulekuga inimesed.
ilmselt oleks otstarbekas mõelda ka sellele, kui palju läheks maksma perearstidele ruumide hankimine ja sisustamine või koduvisiitideks vajalike sõidukite hankimine enne kui seda juhtkirjas välja käia. Taoline üleminek peaks toimuma lühikese aja jooksul (aasta, maksimaalselt kaks) ja summad, mis selleks kuluksid oleks jahmatavad. Mingit kokkuhoidu palga osas pole aga mõtet loota, sest mõõdupuuks kujuneks Soome, kus samaväärse töö eest tasustatakse oluliselt kõrgemalt. Kui dividende ei ole, siis peab olema kõrgem palk koos kõrgem sotsiaalmaksu fondiga, mis tuleb…kust täpselt?
ei ole mingit põhjust arvata, et muidu intelligentsed ja võimekad inimesed, mida perearstid kahtlemata on, läheks vabatahtlikult kaasa ümberkorraldustega, mille peamiseks eesmärgiks on nende sissetulekute vähendamine. Jah, osa läheb ümberkorraldustega kaasa, kuid kõige võimekamad ja hinnatumad saavad vajadusel ka eraarstidena edasi tegutseda. Kaotajaks jääva taolisel juhul eelkõige need, kes kõige vähem suudavad maksta ja on sunnitud munitsipaalarstide teenustele toetuma.
Arstiks saadakse aastatega, mis tähendavad arvestatavaid kulutusi ja algusaastatel isegi kõrghariduseta ehitajatest madalamaid sissetulekuid. Vahe sissetulekutes tuleb mingil hetkel tasa teha või muidu oleme olukorras, kus meil on ehitajaid, kuid mitte arste, kelle vastutus on sageli suurem ja töö vaimselt märksa koormavam. Mina taolist olukorda näha ei soovi ning tõenäoliselt pole ma ainus, kes leiab, et ainult ennast salgavale heategevusele perearstisüsteemi üles ehitada on mõttetu, sest see on juba ette hukule määratud naiivsus.
Lootus, et kuidagi rehepaplikult skeemitades ja dividende mitte makstes õnnestuks midagi kokku hoida ilma tõsiste tagasilöökideta perearstside arvus (eriti maapiirkondades) või osutatava teenuse kvaliteedis (pikemad järjekorrad) peaks olema iseenesest mõistetavalt naeruväärne mõttekäik majandusajalehe toimetuses. Et see nii ei ole ütleb nii mõndagi Äripäeva tõsiselt võetavuse kohta kui kajastamisele tulevad tervishoiuga seotud teemad.
Ehk siis perearstide dividendide maksmise teema kajastamine Äripäevas: Epic Fail!
The illusion of asymmetric insight makes it seem as though you know everyone else far better than they know you, and not only that, but you know them better than they know themselves. You believe the same thing about groups of which you are a member. As a whole, your group understands outsiders better than outsiders understand your group, and you understand the group better than its members know the group to which they belong
The researchers explained this is how one eventually arrives at the illusion of naive realism, or believing your thoughts and perceptions are true, accurate and correct, therefore if someone sees things differently than you or disagrees with you in some way it is the result of a bias or an influence or a shortcoming. You feel like the other person must have been tainted in some way, otherwise they would see the world the way you do – the right way. The illusion of asymmetrical insight clouds your ability to see the people you disagree with as nuanced and complex. You tend to see your self and the groups you belong to in shades of gray, but others and their groups as solid and defined primary colors lacking nuance or complexity.
David McRaney kirjutab sellest, kuidas meil kõigil on kalduvus arvata, et mõistame teisi paremini samas leides, et nemad ei mõista meid kaugeltki nii hästi kui meie neid. McRaney illustreerib enda mõttekäiku ka ühe huvitava näitega eksperimendist, mis viidi läbi 1954. aastal kahe grupi poistega ühes suvelaagris.
Vahel väärib meeldetuletamist, et eksida on maru lihtne ja meil kõigil on kalduvus enda veendumustes olla kindlamad ja pidada neid teadlikumaks, kaalutletumaks ja paremini argumenteeritumaks kui teiste omi – eriti kui neid veendumusi saab väljendada anonüümselt või autoriteetselt positsioonilt, mis saab toetuda vägivalla ähvardusele. Mõni kord väärivad natuke kriitilisemat vaatlust faktid ja informatsioon, millele toetub meie arusaam meid ümbritseva maailma omavahelistest seostest.
Minu jaoks järeldub taolisest maailmakäsitlusest, et võimalikult paljudele inimestele tuleks anda vabadus tegutseda enda parema äranägemise järgi seni kuni nad teiste sarnaseid vabadusi ei riiva ning üksikute soovid läbi tsentraliseeritud keskvalitsuse teistele vägivalla ähvardusega ette kirjutada, kuidas elada enda elu, mida soosida ja mida mitte, kellelt võtta ja kellele anda ei ole õigustatud, kui seda ei suudeta teha läbi vägivallatu veenmise ning läbi vastastikuste vabatahtlike kokkulepete. Ja kui ei suuda veenda, siis äkki on põhjust endalt küsida, mida sa arvad teadvat ja kelle kohta – teha ruumi võimalusele, et äkki sa lihtsalt ei tea kõike?
The most powerful insufficiently-appreciated insight I’ve ever learned is the one intellectual legacy I’d leave, if I could leave only one: we are often wrong about why we do things. Yes it is hardly original, and it might sound trivial, but few appreciate its full depth.
I don’t know, so I’m an atheist libertarian – Penn Jillette (mustkunstnike duost Penn & Teller) kirjutab alandlikult ja siiralt sellest, kui vähe me tegelikult teame ja selle asemel, et üleolevalt nõuda tsentraliseeritud ja peale surutud lahendusi, oleks palju rohkem kasu sellest, kui inimesed lepiksid sellega, et nad teavad palju vähem kui arvavad ning enda isiklike eelistuste põhjalt nõuda kõigilt samas tegelike tagajärgi mõistmata on kohatu:
It’s amazing to me how many people think that voting to have the government give poor people money is compassion. Helping poor and suffering people is compassion. Voting for our government to use guns to give money to help poor and suffering people is immoral self-righteous bullying laziness.
What matters, from a public policy perspective, isn’t any given choice but the total amount of electricity I use (which is itself only a proxy for the total emissions caused by generating that electricity). If they’re really interested in environmental quality, policy makers shouldn’t care how households get to that total. They should just raise the price of electricity, through taxes or higher rates, to discourage using it.
Instead, the law raises the price of light bulbs, but not the price of using them. In fact, its supporters loudly proclaim that the new bulbs will cost less to use. If true, the savings could encourage people to keep the lights on longer.
* * *
Does Marijuana Make You Stupid? – Jonah Lehrer kirjutab viimastest kanepiuuringutest ja on taas kord sunnitud tõdema, et silmakirjalikus on uimastipoliitika möödapääsmatu osa. Vastus pealkirjas esitatud küsimusel on mõistagi eitav ja artikkel peatub põhjalikumalt sellel, millest taolised stereotüübid on üldse tingitud. Muu hulgas tuleb juttu ka kanepi kalduvusest võimendada osasid kognitiivseid võimeid:
Interestingly, the scientists found that marijuana seems to induce a state of hyper-priming, in which the reach of semantic priming extends to distantly related concepts. As a result, we hear “dog” and think of nouns that, in more sober circumstances, would seem rather disconnected, such as “leash” or “hair.” This state of hyper-priming helps explain why cannabis has been so often used as a creative fuel, as it seems to make the brain better at detecting those remote associations that lead to radically new ideas.
* * *
EU Remains Silent as Hungary Veers Off Course – Walter Mayr tunneb muret Ungari tuleviku pärast ja toob välja hulgaliselt näiteid ja tendentse, mis väärivad suuremat tähelepanu vaatamata sellele, et neid serveeritakse natuke liiga dramaatiliselt. Kui autoritaarne on Ungari praeguse peaministri Viktor Orbani lähenemine on küsimus, millele ühe artikli raames ammendavat vastust anda on keeruline, kuid mõtteainet leidub artiklis küllaga:
It isn’t necessary to smell fascism behind every bush, says Heller. “The worst thing is that the checks and balances are being eliminated in this country, and that the rule of the yes-men has begun.” In fact, she adds, now dissidents are even being treated as criminals.
* * *
Why Software Is Eating The World – Marc Andreessen leiab, et majanduskriisi varjus on tehnoloogiafirmad ja nende aktsiad paljuski alahinnatud – eriti nende omad, kes tegelevad tarkvaraarendusega, sest just tarkvaraarenduses on teenusmajanduse tulevik. Täna loodavad ettevõtted kasvavad äärmiselt keerulistest tingimustes ja need, kes ellu jäävad hakkavad paremate aegade saabudes mühinal kasvama. Lisaks on nii Hiina kui India näol olemas tohutu inimpotentsiaal, mille rakendamine tarkvaraarendusse tõotab Andreesseni hinnangul kujuneda revolutsiooniliseks:
More and more major businesses and industries are being run on software and delivered as online services—from movies to agriculture to national defense. Many of the winners are Silicon Valley-style entrepreneurial technology companies that are invading and overturning established industry structures. Over the next 10 years, I expect many more industries to be disrupted by software, with new world-beating Silicon Valley companies doing the disruption in more cases than not.
It was a difference between nearly all my friends, who were in favor of flexible exchanges, and my support of fixed exchange rates, which I had intellectually to justify. I was driven to the conclusion that I wanted fixed exchange rates, not because I was convinced that it was necessarily a better system but it was the only discipline on governments which existed. If you released the governments from that discipline, the democratic process, which I have been analyzing in different conditions, was bound to drive it into inflation. Even my defense of fixed exchange rates was, in a way, limited. I was against abandoning them only where people wanted flexible exchanges in order to make inflation easier.
Olen juba mõnda aega huviga jälginud Kaja Kallase tegevust ning tema mõtteavaldusi, millest enamus jõuab ka tema blogisse. Üldjuhul leian ennast temaga nõustumas, kuid paar kuud tagasi sattusin lugema Postimehes ilmunud arvamuslugu Ametnike kaitseks.
Ilmselt tuleb nõustuda Kaja täheldustega, et osades ametkondades nagu Konkurentsiamet on tööd rohkem kui küllaga ja inimesi pigem vähe kui palju, kuid kohe kuidagi ei tahaks seda väidet laiendada valimatult teistele ametkondadele. Konkurentsiameti näol on pigem tegu erandiga, mis kinnitab reeglit.
Alati on rõõmustav lugeda, kui mõne inimese kogemused ametnikega on olnud pigem positiivsed, kuid kas siin ei ole oma osa mängida ka sellel, et tegu on advokaadiga, kelle seljatagust toetab ka nimekas advokaadibüroo ja kes esindab kliente, kelle projektide mastaapsus võimaldab enda huvide kaitsmiseks ka pikaajalisi ning kulukaid kohtuprotsesse?
Läbivad probleemid ja piiratud võimalused
Vastupidiselt Kajale on minu kokkupuuted ametnikega olnud oluliselt negatiivsemad. Vigu ei tunnistata ja probleemid teeseldakse olematuks – vajadusel maetakse ettekäänete ja õigustuste laviini alla. Kui sa peaksid aga olema piisavalt julge (ülbe?), et probleemidele ja vastuoludele tähelepanu juhtida, siis kaldub osa ametnikest seda isiklikult võtma. Kui tegu ei ole ühekordse kokkupuutega, siis on mõistlikum taolistest sekeldustest hoiduda, sest väikeettevõtja rahakott on enamasti oluliselt õhem ametkondade omast, kes on isegi enda jaburamaid seisukohti valmis kohtus kaitsma ühel lihtsalt põhjusel: isegi kaotuse korral pole raha ametniku oma ja negatiivseid tagajärgi pole ametnikul põhjust karta. Lõppude lõpuks on vastutus hajutatav ja mida see ettevõtja ikka nii väga teha saab – nagunii peab samade ametkondade ja tihti ka samade inimestega edasi suhtlema.
Kuna minu tegevus on eelkõige seotud riigihangetega, siis näen kahjuks pealiskaudsust ja puudulikust, millest Kajal on õnnestunud pääseda, rohkem kui küllaga. Näen ka seda, kuidas erinevaid regulatsioone ja nõudmisi rakendatakse lähtuvalt ametnike suvast ja isiklikust läbisaamisest ühe või teise ettevõtte juhtkonnaga. Mõnes juhtkonnas on lihtsalt sõbrad, teises aga endised kolleegid, kes on otsustanud erasektoris jätkata.
Võiks ju öelda, et see on Eesti väiksuse möödapääsmatu probleem, kuid pigem on tegu suht universaalse nähtusega. Isegi suuremates riikides on spetsiifiliste valdkonnapõhiste teadmistega inimesi, kes on suutelised valdkonna regulatiivses rägastikus orienteeruma, piiratud hulk ja huvi nende inimeste teenete, oskuste, teadmiste ja kontaktide järgi on erasektoris enam kui arvestatav. Viimase aja üks eredamaid näiteid sellest on Matt Taibbi pikem artikkel USA finantssektorist Is the SEC Covering Up Wall Street Crimes?, mis annab üpris hea ettekujutuse reguleerijate ja reguleeritavate omavahelistest suhetest. Muu hulgas tuleb juttu ka sellest, kuidas oskuslik regulatsioonide tõlgendamine koos orienteerumisega nüanssides annab ametnikele oluliselt rohkem otsustusvabadust kui enamus ulatuslikumat reguleerimist pooldavatest inimestest soovib tunnistada.
Kõige lihtsam on loomulikult välja tuua vastuolulisi ja loogikavaeseid juhtumeid, kus ametnikud lihtsalt ei soovi kaasa mõelda. Olen varem kirjutanud Tarbijakaitseameti problemaatilisest tegevusest ja mõned nädalad tagasi Muinsuskaitseameti tegevuse tagajärgedest. Ilmselt suudaks nii mõnigi meist välja tuua juhtumeid ja pseudoprobleeme, mille valguses on põhjust tunda sügavamat huvi selle vastu, kelle huvides mõned ametnikud üldse tegutsevad.
Kui liigsed kohustused on mõne ametkonna jaoks koorem, siis mõnes teises ametkonnas on olukord pigem vastupidine. Ravimiamet näib täiendavatest kohustustest pigem puudust tundvat samas kui eestisuuruses riigis tuleks ravimite erialase hindamise süsteem kaotada ja asendad süsteemiga, kus teistes riikides heakskiidetud ravimid on automaatselt heakskiidetud ka Eestis. Üks inimene kontrollib andmebaasi ja kõik.
Avaliku sektori bürokraati põhimõttelised vastuolud
Huvitaval kombel ei ole küsimus niivõrd inimeste suutlikkuses vaid pigem ajendites, mida avaliku sektori hierarhia loob ja organisatsioonikultuuris, mis on sageli ettevõtja suhtes vaenulikult meelestatud – kus sageli lausa vastandutakse ettevõtjatele soovimata isegi mõista ettevõtjate seisukohti või täiendavate kitsenduste ja piirangute tagajärgi. Selleks lihtsalt pole vajadust.
Kajal on loomulikult õigus, et isikuomaduste ühtlase jaotuse printsiibist pole pääsu kuskil, kuid vastupidiselt avalikule sektorile tuleb erasektoris arvestada konkurentidega. Kui suhtud klienti üleolevalt või ükskõikselt, siis kaua kasumlikult tegutseda ei ole võimalik. Tulevad uued tegijad, kelle suhtumine on mõistlikum ja arvestavam. Kui ettevõtte töötajad ei ole suutelised enda hoiakuid muutma või organisatsioonikultuur kohanema konkurentide pingutustega, siis muutuvad ka klientide eelistused. Tagasiside mehhanism toimib erasektoris, kuid avalikus sektoris see sama hästi kui puudub. Hiljuti juhtis sellele tähelepanu ka Chidem Kurdas kui kirjutas Gordon Tullock’i “The Politics of Bureaucracy” väärtuslikkusest avalikus sektori ajendite mõistmisel:
Efficient incentives will be such as to lead careerists to behave as if they were idealists committed to the public good. For example, suppose a bureaucracy is given the goal of saving $10 billion over the next two years while getting the most benefit for the public from the reduced budget. If the organization is truly efficient, in order to further their careers its members will find ways to save money intelligently, with minimal harm to the public.
The flip side of that coin is the inefficient organization where an idealist who wanted to save money would find that this harms his or her career and would be hindered from furthering the public goal. Those who pursue other ends are promoted and come to run the bureaucracy. Tullock discusses in detail the various reasons large hierarchies become inefficient—-we need to pay a lot more attention to his warnings.
These apply to private corporate bureaucracies as well as public bureaucracies, but there is a major difference in that private corporations operate in markets where they face competition. Competing producers, buyers, sellers and employers squeeze dysfunctional firms.
Public bureaucracies usually face little or no such discipline— they are monopolies in the particular activities they were assigned to.
. . .
Inefficient hierarchies can be forced to stay within their budget, but they will do so in ways that protect their own interests while imposing additional burdens on everyone else.
Töökohad, palgakärped ja regulatiivse koorma ohjeldamisest
Kindlasti ei ole keegi meist unustanud, et majanduskriisi tingimustes tuli ametnikel üle elada eelarve- ja palgakärpeid, kuid täpselt samuti ei ole keegi unustanud, et valdav enamus töökohti kadusid erasektorist ja üldjuhul olid seal palgakärped suuremad samas kui töökoormus vähenemisest ei saanud enamasti rääkida. Küll aga on põhjust nii mõnelgi erasektori töötajal märksa tusasema pilguga avaliku sektori poole vaadata, mis suutis nii mõneski valdkonnas ka majanduskriisi ajal regulatsioone karmistada ja bürokraatia kohustust suurendada – nõuda varasemast rohkem kinnitusi/aruandeid, mille vastu reaalselt keegi huvi ei tunne, kuid mida on hea näidata ülemustele ja millega on üllatavalt mugav nii enda töökohta kui palganumbrit õigustada.
Jääb enam kui tõenäoliseks, et arvestatav osa regulatiivsest koormast on ühel või teisel moel seotud Euroopa Liidu institutsioonide algatustega, kuid just see on koht, kus ootaks kohalikelt ametnikelt suuremat panust ettevõtja- ja indiviidisõbralikkuse osas ning vähem valimatut ülevõtmist. Michael Mandel on viimaste aastate jooksul olnud üks nendest vähestest inimestest, kes kirjutanud regulatiivse koormuse mõjust innovatsioonile ja seeläbi majanduskasvule (PDF). Kahjuks vastandub Mandel’i ettepanek majanduskriisiaegsele reaalsusele, kus arvestatav osa ametnikkonnast näeb aktiivsemas reguleerimises pigem võimalust enda töökoha kohati põhjendamatut eksistentsi õigustada.
Jälginud seadusloome protsessi mõnedes ministeeriumites ja omavalitsustes on mulle jäänud mulje, et enamus sellest tuleb ikkagi usinatelt ametnikelt, kelle ülesandeks jääb sageli üldisest ideest lõpuks eelnõu vormida. Me võime arutleda seadusandluse mahukuse ja ulatuse üle, kuid valdaval enamusel juhtudest on poliitikute suutlikuks seadusi või määrusi välja töötada oluliselt piiratum kui ametnikel. Nii kipuvad varem selgelt seadustega reguleeritud valdkonnad moonduma uute eelnõude koostamise käigus valdkondadeks, kus järjest rohkem otsustest tehakse ametnike poolt ja seda protseduuride raames, mis kipuvad olema läbipaistmatud ja ette ennustamatud. Nii võis näiteks Muinsuskaitseseaduse viimase versiooni kohta lugeda Jaan Tamme kriitikat:
Kui seni oli muinsuskaitseseaduste läbivaks jooneks põhimõte, et mälestisi kaitseb eelkõige vastav seadus, siis praeguses eelnõus on otsustavaks teguriks kerkinud hoopiski muinsuskaitseamet (vahel harvadel juhtudel ka kultuuriministeerium, kes peab mõne seaduse toimimiseks vajaliku rakendusliku määruse või ettepaneku vabariigi valitsusele vormistama). Lugedes § 12 toodud muinsuskaitselise tegevuse loetelu, võib mälestise omanik (sealhulgas riik ise) üldrahvaliku pärandiga ja selle kaitsevööndiga teha kõike, mida vaid soovib (nagu viimase aja praktika on näidanud, ka lammutada), vaja on vaid muinsuskaitseametist saada kirjalik luba ja kooskõlastus.
Seega ei seisne mälestiste kaitse enam seaduse täitmises, vaid taandub muinsuskaitseametnikelt vastavate lubade väljavõlumisele või, mis veelgi lihtsam, küllalt mõjukate isikute leidmisele, kes saavad ametnikele vastavaid korraldusi jagada. Leheruumi kokkuhoidmise huvides, tahtmata ühtegi halba näidet teistele eelistada, loobun konkreetsetest näidetest. Vaid mälestise teisaldamine (mis tegelikult on ju hävitamine) on antud ministri pädevusse. Ülaltoodut lühidalt kokku võttes võib öelda, et veel kümmekond aastat tagasi meie seadusandluses valitsenud mälestiste kaitsmise vajadusest tulenenud horisontaalsuse printsiip on asendunud tüüpilise, bürokraatlikule ühiskonnale iseloomuliku tsentraliseeritud vertikaalsusega, nii et sageli ei otsustata mälestiste saatust mitte muinsuskaitselistest põhimõtetest lähtuvalt, vaid hoopiski päevapoliitikast (või, nagu näitavad pretsedendid, koguni parteipoliitikast) tulenevalt.
Mitte ainult regulatsioonide vähendamine vaid ka regulatiivse võimekuse piiramine
Mul ei jää üle muud kui igati nõustuda Kaja arvamusega, et tuleks “teha põhjalik riigi valitsemise audit küsimuses, kas kõiki erinevate seadustega ja määrustega seotud regulatsioone ja piiranguid ikkagi on vaja või on need reeglid elule jalgu jäänud ja takistavad inimeste ja ettevõtete tavapärast toimimist ning suurendavad ametnike koormust?”, kuid ametnikkonna roll selle regulatiivse koormuse loomisel ja kasvatamisel annab ikkagi põhjust kriitiliselt ka ametnike arvu suhtuda.
Kriitilisus ei pea ilmtingimata tähendama inimeste koondamist vaid minu nägemuses pigem piiranguid uute inimeste värbamisele, mis suunaks ametkondasid regulaarselt ümber vaatama enda töökorraldust ja vajadusel vanu positsioone koos tööülesannetega, kas liitma või isegi kaotama. Ühtlasi oleks see heaks põhjuseks erinevatel ametkondadel juba seadusloome faasis selgitada ja põhjendada, et uute kohustuste või funktsioonide ülevõtmine ei pruugi olemasoleva töökoormuse ja inimeste arvu tõttu olla võimalik. Ehk ohjeldaks see ka seadusandjate entusiasmi uute regulatsioonide välja käimisel, millega kaasneks ehk ka üldisem valmisolek järjest suuremat osa ametkondade tegevusest erasektorisse suunata.